Ööülikool. Minu seisukoht ongi see, et tegelikult maaelu imago kõige olulisem punkt on see, et maaelu on ettekujutus oma laste tulevikust. Ei koole. Kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane Kõneleb maaelu mainest. Loeng on salvestatud Raplamaal Valtu külaülikoolis. Ma arvan, et kõigil tekki valguses kohe hea küsimus, et mis on see põhjendus, miks töötu spordireporter Tril oleks põhjust rääkida maaelu mainest, aga ma pean küll kohe vastama, et siin paar põhjust siiski on. Kõigepealt sellest, et ma olen ilmselt esimene oma suguvõsast nii-öelda raisku läinud, mitte põllumees. Hiljuti Tapa muuseumist leiti pilt ja selle pildi peal on umbes 15 inimest, kes valmistuvad minema heinatööle. Pilt on tehtud 1912 nõmme talus Bruna kõrvekülas, seal umbes siis kümmekond kilomeetrit Jänedal põhja poole ja see on minu esivanemate talu. Nad elasid seal täiesti kindlalt 1655 ja edasi. Aga variandis 1545, vahepeal lihtsalt on kirik raamatutest kadunud, aga seal elamine toimus enne sõda. Siis tuli nõukogude võim 1946 ja lõpetas selle jama ära ja talukohale tehti polügoon. Et mina oma esivanemate talu kohale sain esimest korda 1999, siis keebeeessedega asjadega tuli sinna võsasse minna, aga vist üks mingi keldrikohakene võis seal olla. Nii et vähemalt eelnev rida on võimas. Isa oli mul agronoom ja tema ei pidanud mitte millestki mu head mõtet minna õppima ajakirjandust, ütles, et mine, mida kõbi need keeled ära, aga hakkab midagi mõistlikku õppima. Kuidas põllumeheks. Aga nii ei läinud. Maaelu mainega olen tegelenud suhteliselt süsteemselt umbes 10 12 aastat tagasi, kui üle Eesti toimus kõikides maakondades koolitus, Dormee, märka võimalusi ja siis sai lausa tehtud väga suuri, teiste analüüsitud küsitletud inimesi ja kõik see oli väga-väga huvitav. Terve lapsepõlv möödus mul kuulates, kuidas mehed ehitasid. Kolhoosi. Isa oli fanaatiline põllumees. Tema jaoks eksisteeris ainult maa, linna ei olnud, linnainimesed, on raisus, inimesed, need, kes on Tallinnas, nendest korraliku tööinimest ei tule. Tema kõige kõrgem tunnustus inimesele oli hea tööinimene. Ta elu lõpul jõudis sellisele järeldusele, et mitte ainult nendest inimestest, kes linnas elavad, vaid kes linnast on korra läbi käinud, ka nendest korraliku töönimest ei tule. See on üsna radikaalne, aga nii ta mõtles ja see oli tema väga kindel veendumus. Kes ma olen? Paljude arvates Tallinna inimene ei ole. Ma loen ennast virulaseks. Kas te olete kunagi mõelnud nende inimeste peale, kellel on rahvariided? Ma näen ühte prouat, seal rahvariided, vabandage, mis rahvariided need on? Ma olen Rapla ja kui ma küsin, et mis Rapla rahvariided teil on, siis inimene tunneb selle koha kandiga seost. Esimene asi, mis rahvariiete põhjal ütleb, tal on mingi seos ja kui sul ei ole rahvariides, ma küsin, et oota kaku, sa saaksid, mida sa ostaksid ja siis mida sa esimesena ütle, et sul on mingi seos? Mina tunnen ennast. Ma olen virulane, kuigi sündinud Pärnumaal, aga kuidas selle maatunnetus läheb? Ausalt öeldes väga veider. Mina ei ole väga roheliste kätega, meil on praegu Lääne-Virumaal oma vanematest jäänud maja ja seal on siis aiamaa. Nagu ma ütlesin, et metsa põldu ei ole, seepärast võeti ära kõik midagi tagasi küsinud siis minu abikaasa, kes on, ma ei tea, mitmenda põlve linlane, kui me abiellume hakkasin, siis ma küsisin ta käest, et kas sa ikkagi maal oled käinud, et ma olen väga maakastaks, ma olen käinud Raplas Strapolali tema jaoks ikka täielik maa. Aga nüüd on ta nii roheliste kätega, kui üks inimene üldse olla saab, seepärast, et terve suve ta seal midagi tomatid, kapsad. Noh, kuidas see läheb, ma ei tea. Nii palju sissejuhatuseks. Küsimused, kuidas maaelu kujundan kujunenud, ma lõin enda jaoks mingisuguse loo, kuidas on läinud, ma ei tea, kas on õige, siin on väga palju tarku inimesi saalis, kes võivad seda kontrollida ja mitte nõus olla. Aga mul on tunne, et terve meie kultuur, ajalugu, maarahva ajalugu on seotud ainult maaga ja terve mehe kirjandus suurel määral, kuni mingi ajani on ju noh, nii-öelda maa lugu see talupoeglik TÖÖ aplus, mida ma olen korduvalt toonud Eesti üheks kõige suuremaks ressursiks, see oli välja kujunenud perioodil, kui saadi talud endale ja siis see meeletu kirg, töötajad ennast ülesse lõi selle töötahte kujundi, mis käib raamatust raamatusse ja mis tegelikult näiteks Tammsaares on jõudnud võib-olla kõige kaunimate sõnadeni, mida üldse saab inimene töökohta kirjeldada või siis juhendavad lood alustekstid. Võtame näiteks kasvõi suve, kus siis Toots ajab kangesti Teelet taga, aga kätte ei saa ja võimleb hirmsasti ja kiir on vahel ja kõik nii edasi. Aga siis saadab kõik kuradile ja hakkab hirmsasti tööd tegema ja siis tuleb teele ise ja seal on sees ka sõnum, et kellega ma abiellun, loomulikult neile abiellub ainult põllumehega, siis läheb, sundis peaaegu et rätsepat ümber õppima. Need on väga juhendavad lood ja laias laastus kestis minu meelest umbes 40. aastal, Eestis oli üle 100000 talu ja Eesti võitlus oli ju maa eest võitlusmaadel alati vähe. Kui peres on palju lapsi, siis kes saab endale ja kuidas oli, seal on ju traagilisi lugusid, aga samal ajal 30.-te aastate alguses hakkas Eestis arenema kutseharidussüsteem põllumajanduses ja see aks tulemusi tootma väga kiiresti. Lisaks hakati arvama, et alahinnatud on tolleaegsete taluomanike kultuurilised huvid. Ma leidsin siis, kui meie küla Pandivere küla Lääne-Virumaal hakkas lagunema, õigemini küla servas, need vanad talukohad hakkasid lagunema. Ma käisin seal varemetes poisikesena ja leidsin meie ühe talumehe lugemispäeviku. Ma andsin selle kirjandusmuuseumis. Uskumatu dokument. See, kui palju see mees luges ja kuidas tal oli täpselt kirjutatud raamat lehekülgede arv. Millal filoloogiateaduskonna tudengi noh, nii-öelda maht, ma ei räägi üldse praeguse aja noortest see praegu näppude lugemise aeg ja suuri pikki tekste ei taheta üldse lugeda, aga see oli uskumatu, nad olid väga haritud, tõsised mehed siis muidugi tuli nõukogude võim siis üritate kõikese tappa, küüditamised, eliit viidi minema kollektiviseerimine ja see, mis toimus, oli kohutav, täiesti kohutav, praktiliselt likvideeriti ju maaelu alusmehed, kes olid vangis, kes joodikud oma lapsepõlvest mäletan äärmiselt selgelt, kuidas kuuekümnendatel aastatel nii-öelda Hruštšovi sula ajal hakkas asi liikuma ja see tõus oli hämmastavalt kiire. Tuli rikkust, tuli jõukust, tuli masinaid 61. aastal oli meiega loosis kaks autot, ma mäletan veel numbreid, üks nendest oli 22, null neli, GAZ 51 68 oli juba autosid rohkem kui mehi, kes selle peale panna. Kuidas see niimoodi läks, ma ei tea, ilmselt seetõttu, et noh, turg oli garanteeritud, niipalju kui tootsid, läksid ära ja piinlik küll tunnistada, et ma tarvitan niisugust sõna, aga oli periood, kus Eesti minu meelest oli peamiselt moskva sigala, kus toodeti tohutul arvul liha, piima ja võid ja need kadusid minema, endal suurte jäänud. Aga see tõi kaasa täiendava probleemi ja see täiendav probleem on see, et elatustaseme vahemaal ja linnas läks liiga suureks. Palgad olid väga oluliselt kõrgemad kui linnas ja see tekitas ettekujutused, nii ongi ja see on väga õige, ma võin väga selge näite tuua 77. aastal, kui mina läksin Eesti televisiooni tööle, siis mul oli kogu 40 liikmelise kursusel kõige kõrgem palk ehk 145 rubla mu abikaasa, kes oli teatus, töötaja, tal oli 90, kui sõber, arst, tema palk oli 120 ja seitse aastat varem leidsid mõisadokumentidest üles, et tema keskmine kuupalk oli 385 ja koos igasuguste preemiatega üle 600 siis osteti autosid ja kui lõi sisse kapitalism 91, siis väga-väga-väga paljud inimesed said kannatada. Samal hetkel see üleminek oli väga raske ja lagunesid, vanad struktuurid kadus ära. Turg. Ja neid majandussuhted enam ei olnud. Tekkis reaktsioon ja omaaegset kuulsusrikkalt põllumajandusjuhid, nagu Arnold Rüütel, majand esimehed olid ju teinud väga palju head tööd ja siis 95. aasta valimistel oli väga huvitav. Arnold Rüütel sai 17000 häält, ise, aga võõraste nimede all. Keda siis Arnold Rüütli nagu maailmavaade esindas, sai ta umbes 120000 häält, see on Eesti valimiste läbi aegade kõige suurem häälepott, mis sai, ja see oli siis just reaktsioon selles, kõik ju teadsid tol ajal, et Laar ja Meri hävitasid põllumajandusära ja nii edasi. Siis hakkas elu teistmoodi minema ja praegusel hetkel on Eesti mitmetahuline, põllumajandus on väga palju suuri farme, võrreldes Läti Leeduga on tõeliselt modernseid kaasaegseid ja väga palju ja ma olen väga õnnelik selle üle, et ei kadunud ära see vanade põlvkondade tunnetus. Põllumajandussuhtes talud arvab muidugi väike ja inimeste arv, kes toodavad sama hulga põllumajanduslikke tooteid. Kui vanasti. Arva miniatuurne, üks mu sõber, kellel on 1100 hektarit põldu ja millest 800 teravilja, siis temal on kokku neli inimest, praegu teravilja veel, selleks, et nõukogude ajal pidada, oli vaja 11 kombainer, et sinna. Ja on selge see, et maaelu kui põllumajanduselu nähtus on muutumas oluliselt või õigemini on ta juba täiesti muutunud. Ilmselt läheb see väga kõrgprofessionaalseks toodanguks, aga samal ajal on selge see, et mure, et kaob ära sajanditepikkune elustiil mõtlemisviis ja kõik, mis sellega seotud, on väga suur. Minu seisukoht ongi see, et tegelikult maaelu imago kõige olulisem punkt on see, et maaelu on ettekujutus oma laste tulevikust mingil perioodil, linn tundus olevat lahendus kõikidele asjadele ja see massiivne jooksmine linna kasvatud, mõise kaasatud, aga paljud teised on toimunud kõikjal. Ega me pole ainsad, sisuliselt üksikud keskused oma elanikke kasvatavad, mujal ta väheneb ja sealsamas minu kandis näiteks ise oma silmaga pealt näinud võin öelda Naraka küla 1284 kuni 1980 veel 70.-te aastate alguses, seal oli 31 suitsu. Mu isa luges peast nad kõik kätte, praegu pole seal kohta, külajälgi ka ei ole, üks tee viib läbi ainult. Ta on põld ja selliseid asju toimus väga palju, tasub igal pool, ei ole erand, ei Soome ja Rootsi mitte miski muu. Aga samal ajal on inimestel selle linna elu võimatu. Praegu ma siia tulles sõitsin nelja kilomeetrit 23 minutit Tallinnast välja, noh, ei pruugi meeldida kõigile. Teine, just seesama, et lastel on maad kasvada. Parem. Tõin hiljuti ühes artiklis näited maal harjutakse teistsugust elustiiliga, seal vanemate väga jõuline mõtlemine ja elustiil on see, et sa oled lapsest saadik harjunud raskustega. Tallinnas on kõik olemas, aga viimane spordi olümpiavõitja Tallinnast pärit inimesena individuaalalal olnud 1964, San Ants Antson. Tallinn sobib elamiseks, aga mitte saavutusteks. Gerd Kanteri treener Vésteinn Hafsteinsson oma poja saatis Türi suurusse linna ja ta on võimetelt, võib kuuluda kahe riigi koondisesse Islandi ja Rootsi käsipallis. Tal on mingi andekus, mida ma hästi ei saa aru selle hästi tugeva randme käe kuidagi. Aga tahan veel arengu peale ja vestel ütles jälle, et kui temal oleks võimalus valida, noh, ta läheb küll praegu Rootsis, aga Islandil siis kõige võimsam linn laste kasvatamisel on tema jaoks Aqvöri, see on Põhja-Islandil üks niisugune 10000 linn, kus on kõik mida iganes, kujutad ette, tähendab, mis on iseäralik Taanis, Islandil ja veel mõnes riigis, et kui maaelu majandus muutus, siis nad säilitasid maaelu, infrastruktuuri, võimlad, koolid kõik sellised asjad osades riikides, kui maaelu hävines, siis kadus ka infrastruktuur, eks nad peavad minema suuremasse keskusse, aga see on üks suur saladused, infra jäi alles ja nüüd on niimoodi, et näiteks sama Vésteinn tema oma lastel ei ole mitte kunagi ostnud mitte ühtegi uut jalgratast, kõik on kasutatud jalgrattad imeodav raha eest, aga neid on palju. Ta lapsed käivad iga päev jalgrattaga koolis ja alguses pidid nad noh, nii-öelda autode rataste ja kõige selle üle elama natukene mingisuguseid stress ja sest lastele oli seal võrdlusmoment, tekkis aga hiljem, kui lapsed arenesid hästi kiiresti, siis see kadusse niisugune halb võrdlus sealt küljest ära mikspärast. Sel lihtsal põhjusel, et sa pead olema aktiivne esimesest, ma tea mitmendast eluaastast peale vähemalt kui vanemad seda suunavad. Sa pead mingisuguseid töid tegema, rohkem jala käima, seal pead olema füüsiliselt aktiivsem. Lisaks takkatippu, ilmselt on üks põhjus siin ka see, et sa pead konkureerima suuremate ja tugevamate, kas sa tahad tõestada palju rohkem? Ma mäletan ühte juhtumit, kui nägin ühte tüdrukut treeninglaagris Tenerifel, mõned aastad tagasi ta tuks kuuli rootsi tüdruk ja automaatselt küsisin selle treeneri käest, nüüd on seal kust ta pärit on, tõst aa, ma sain aru, tal on 40 kilomeetrit kuskilt ühest farmist seal tubli ja sel aastal Euroopa meistrivõistlustel oli ta väga kõrge kohaga talente, tähendab et ma ei tea, mis on, aga küsimus on selles, et mingil põhjusel vanuses tsirka 15 kuni 18 Tallinnas toimunud lastel toimub, et nad annavad alla elule. Valikute võimalus on niivõrd suur, ühesõnaga nad hakkavad tegelikult midagi muud. Sul on arvutid, koerad, klassid 1000, muud võimalust, aga sul ei ole seda eesmärki peale minekut. Gerd Kanter, kellega mul on õnn olnud koos töötada väga palju aastaid, taan töömehena ja TÖÖ haigena piltlikult öeldes täiesti erandlik. See, kui paljud on võimeline tegema tööd, missuguse mahuga on lihtsalt ebainimlik mumeelest? Ma ei tea, palun võtke numbrid Rootsis Soomes täpselt, sa peamine põhjus on külastamine. Lapsevanemad tahavad alati oma lapsel kõige paremat, aga nad jätavad mõtlemata sellele, et mis valmistab lastele rõõmu tulevikus. 10 olümpiastardivõistlused vanuses 10 11 12 13 14, need on nagu moenäitus, lapsed on fantastilise varustusega, neil on kõik olemas, aga seda rõõmu, kui sul on kõik käes kolme-neljateistaastaselt ja siis on see maailma võib-olla parim arvuti ja siis isa autojuht viib sind trenni. Aga sealt edasi. Laias laastus on elu Umberto Ecol küllastamis nähtuste manageerimine. Et millest sa tüdined ja maal on võimalik, et sa tüdined, palju aeglasemalt. Külastamine tuleb palju aeglasemalt, sest sa pead olema kogu aeg liikumises. Võib-olla on siin põhjus. Aga mida kardetakse, kardetakse väga palju seda, et kool, et vot linnas on eliitkoolid ja seal on väga targad ja sealt loovad lastele suurema tulevikku ja nii edasi. Vaat selle üle ma tahaks natukene polemiseerida. Ma ükskord ärritasid ühte seltskonda pidades loengu teemal minu eliitkoolid ja mina ei olegi mujal õppinud kandi liit, koolits. Esimene eliitkool oli veel Pandivere algkool, seal oli üks õpetaja 16 last, kogu koolis. Neli klassi. Esimeses klassis olime kolmekesi avaMaret märkko Martimina ja õpetaja tuli klassi koolikella veel ei olnud ja siis tegi niimoodi, et esimene, kolmas klass näiteks matemaatika, teine neljas kirjandus. Ja siis küsis neli aastat küsiti iga päev, ta elas samas majas Pandivere mõisas, kus meiegi, ja siis, kui midagi ebaselgeks tuli õhtul veel külla. Üsna karm lugu seejuures selle 16-le lapsega andsime aasta jooksul kaks pooleteise tunnist kontserti, nii-öelda nääride ajal kevadel kooli lõpetamisel 16 last. Ma ei tea, mida on tulnud teha, tantsida, laulda ja trummi lüüa nagu Tootsi koerad. Kõik see tehtud. Ja siis edasi, kui ma sattusin viiendasse klassi nii-öelda suurte koolis, mul oli tunne, et ma olen sattunud puuetega laste kooli. Me olime nii selgelt paremad. Vaata, mille poolest ütlesin suurepärase pedagoogika, kes iga päev mind küsis kõikides tundides kõikides asjades tunde ei toimunud, seepärast, et milleks meil seda vaja oli, siis me läksime ju koolist välja ja kogu ülejäänud aja oli põues. Ega see takistanud kohest sport hakata tegema ja Rakvere oli koondise pääsemist. Nii et rahu, rahu. Ma läksin Tallinna spordiinternaatkooli ja seal oli 35 poissi, kui klassi sisse läksin ühes klassis kõige lähemal, Tallinnal elas sauel inimene, keda te ilmselt kõik tunnete, Aare Laanemets ehk Toots. Tema on Tallinna spordiinternaatkooli lõpetanud. Ja siis ülejäänud on kõik täielikult maapoisid. Vaadake, kas siis midagi luhtus halvasti, meil on professoreid, mille lõpetajad meil on kuus kooli direktorit. Lapse ette õpetamine ei tähenda edu veel elus ja see ongi minu sõnum. Et noh, nüüd Tallinnasse või kolmes õesed Moskvasse Moskvas ise ei tähenda seda. Niisugused asjad ei ole sugugi mitte üheselt kindlaks määratud see laste tohutu sõitmine linna ja maa vahel, mis on siin välja kujunenud juba pika aja jooksul, et õnneks on paljud hakanud aru saama, et mitte ainult Tallinnas ei kasva tublid ja targad inimesed, pigem võib-olla on asi vastupidi. Nüüd kas maaelu maine pärast maksab võidelda ja kas tuleb anda see kellelegi teiste kätte või ise midagi teha? No minu meelest on see lihtsalt naljakas küsimus, loomulikult tuleb oma imago eest võidelda. Kui hakkame õhtul pittu minema ja öelda, ma ei tea naisterahvale, et kuule, et teeme niimoodi, et oled nagu oled, et ärade naelast värvi v tule dressidega ära kleit selga pane, et ma arvan, et see ei ole väga mõistlik tegu. Imago on see, mida sinust räägitakse selja taga ja pärast surma piltlikult öeldes ja seal terve tõsine teooria, see lihtne amet aga õppida ära, et mis tegelikult mõjutab minu valikuid, siis üks asi on nii-öelda turismi või küllatuleku või vaatamise teema, teine on see, et missugune tekib mul kujund, kui ma kuulen, eks ole, mingisugust sõna. Kas ma olen positiivne, negatiivne, kuidas temasse suhtun ja see väga tihti võib mõjutada minu valikuid. O Valtuja, Ma olen siin palju käinud, me oleme siin 30 aastat oma Tallinna habeluslik maleklubi ka erinevates Rapla maakonnakohtades mänginud malet ka Valtos. Tol ajal ma mäletan, anti veel veini, see võitlus, see, mida minust selja taga räägitakse, see on sisuliselt lõputu. Ja ta ei lõpe mitte kunagi seepärast, et ka teised saavad aru, et see on tähtis. Ma mäletan, et kui olin väike poisikene, kui ma sattusin sinna, pandi pre külastasid küll ta oli kole ja ei olnud seal mitte midagi ilusat, keegi ei mõelnudki selle peale. Ema tegi esimese lilleklubi mõisa etta esimene traktorist, sõites selle siledaks seepärast, et traktorile ette. Ema läks raevu, aga tegi teise ja siis tasapisi tulid teised appi ja mingi nelja viie aastaga ehitati üles võimas kultuurielu etendused, rahva kokkusaamised ja läks konkureerimiseks, et kellel on ilusam, kellel kaunimad lilled, siis hakkasid tekkima kõikvõimalikud organisatsioonid ja see oli hästi vahva ja tore aeg. Selles mõttes. Ja praegu on minu meelest täpselt seesama. Minu meelest on Eesti läinud konkurentsiringi, kus me kaunistame, teeme ennast paremaks. Paar aastat tagasi mäletan, sõitsin Kesk-Eestis ühest punktist teise ja mitte peateed, vaid kõrvalteed pidi ja siis oli koht, kus ma panin tähele, et 40 kilomeetrit oli sellist teed, kus ma ei näinud niitmata muruga hoobi. Eks see tähendab, et inimesed nagu kõik mõtlevad selle peale. Loomulikult on olemas majanduslikud võimalused erinevad ja kuskil tehakse teistmoodi. Aga laias laastus on minu meelest läinud lahti mingisugune kodukaunistamise väikeste vigurite välja mõtlemine. Ja üks kõige olulisemaid punkte, mis maaelule praegu kaasa aitab, on see, et on hakanud inimesed otsima oma juuri, tegema üritusi, kui midagi oskan soovitada, sest ma tean, et ka seal te teate, et lehtedest enam veel tõde alati kätte ei saa. Meedia on väga muutumas ja on vaja kuidagi oluline informatsioon edasi anda. Kuidas. Ja siin järsku selgub, et on maaelul ja väiksematel kohtadel palju suuremad eelised. Kulinal. Ehk linnas saab teha suuri üritusi, kontserte, inimesed tulevad sadade, võib-olla tuhandete kaupa, aga suur osa olulisest informatsioonist ma loen seda väga oluliseks rõhutada, antakse edasi kaasajal läbi ürituste, rituaalide, traditsioonide ja kommete üritused. Rituaalid, palun neid mitte karta, eks see tähendab, et külapäevad kohalikud üritused, kontserdid, et kokkusaamised ja see arv on plahvatuslikult minu meelest viimastel aegadel kasvanud. Seal üks kõige olulisemaid tegureid. Et inimestel on kokkusaamise kohad, on kokkusaamise tahtmine ja on olemas aktiivsed inimesed, kes need lahti peavad. Need üritused? Ma käisin eelmisel aastal vist kokku neljal viiel külapäeval Nendest kõige kurvem oligi see näraka küla ehk männisalu ees küla Lääne-Virumaal. Küla kadus ära 80.-te aastate alguses, seal külakoha peal on ainult kivi ja lipuvarras. Ja siis üks kord aastas tõmmatakse lipp masti ja see on siis juulikuu alguses, siis tulevad need inimesed, kes selle kohaga kunagi seotud olnud. Üle-eelmisel aastal oli seal minu meelest 60 inimest. 60 inimest tuleb mitte külasse, vaid küla kohta. Et see veri vemmeldab aegade jooksul. Seal korjatud kogemused ja esivanemate mälestused Lemmeldavad nii tugevalt, et inimesed tulevad endiselt kokku. Vaadake kalenderplaane ja avastate, et Eestis on tegelikult võib-olla tuhandeid üritusi mis ei ole kuskil noh, nii-öelda suures kalenderplaanis kirjas, aga väikeses, kohalike valdade ja nii edasi on kirjas. Need on väga tähtsad asjad ja sealt selguvad inimesed, kes on võimelised teisi lahti vedama kes on võimelised neid organiseerima ja minu meelest tuleb neid järjest juurde. Kunagi, kui me tegime seda, märkab võimalusi, siis me avastasime, et jumal, missuguseid inimesi Eestis olemas, kes täiesti tühja koha peale ehitavad ülesse rituaal kohad kuskil Lõuna-Eestis kohta ma täpselt ei mäleta, oli, lasid naised vedada, suured kivi, pesid puhtaks, tegid lilled, ümberringi panid lipuvarda ja nüüd on see aastaid abiellumisrituaalide kokkusaamiste koht keskuste ehitamine, lastele, õppimisvõimaluste tegemine Häädemeeste vallas, mäletan kuidas meeletute pordistustega juba ka väga lagunemas külas ehitad teekülamaja. Ja siis põrandal oli seal poolik, aga juba käisid igavesed ringid. Oleme kutsunud neid inimesi külahulludeks natukene, et noh, et nemad just veavad lahtisele vajaduse midagi teha ja ma pean ütlema, et fantaasial võimalusi nii palju, kui tahate. Meil on oma väikeses ringis käime igal aastal, 23. juunil kell kaks kuskil vabadussõja ausamba juures lilli panemas. 14 aastat oleme käinud, inimeste arv järjest kasvab, eelmisel aastal oli Kilingi-Nõmmel üle-eelmisel aastal Moosel, kus oli eelmisel aastal 80 inimest ja kuhu me sel aastal läheme, me ei tea, loomulikult eeldus on vabadussõja ausammas. Seal on väga huvitav, aga teate, kuidas hästi mõjub lastele Need lapsed, kes viis, seitse või 10 aastat, seal käivad koos teistega siis nende raisku minemise võimalus on äärmiselt väike. Mida ma tahan ilmtingimata rõhutada, mis maaelu maine on väga tähtis, et kui teil on midagi erandlikku siis pange silt seepärast, et mina käisin kunagi õppimas Leningradis giidiks ja siis meie giidide juht Vasja, käisin küll, sa oled ühe korra siis tema ütles mulle lause, mis mulle elu lõpuni meelde, ta ütles, et Raul jäta endale meelde turistidele loll turist on väga loll. Temale tuleb seletada kõik need asjad täpselt ära, sest kui tal on võimalus eksida 50 protsenti, siis ta eksib 70 protsenti. Ja seetõttu palun pange sildid, sest keegi ei viitsi nii põhjalikult uurida. Pange sildid, kui teil on midagi omapärast, kui ta juba on siinkandis siis võtke ta pihku ja las ta käib, las ta vaatab. Ja kui on siin ükskõik, mis asi siis kiri juures ja see on Eestis nüüd viimasel ajal tõeliselt arenenud, näiteks ma olen väga uhke. Kuidas on siin vabadussõja erinevad lahingupaigad ära tähistatud, seal lugu juures kirjeldatakse, mis toimub, või siis kirjanduslikud kangelased. Ja fantaasiat on siin väga palju, sest töötaja ütles, et arendaga oma omadusi, mitte iseärasusi, on midagi tips teil on olemas, aga meil ei ole olemas. Uskuge mind, et selliseid asju on väga palju, mida me lihtsalt ei tea. Maaelu mainest kõneleb Raul Rebane. 2006, seitse me tegime terve suure tsükli ja hakkasime uurima niisugust asja nagu tundma tõesti kohalike inimestega. Ja tegime grupitöid ja küsisime, et palun rääkige mulle vot midagi, mida ma ei tea, et kuidas Saaremaalt ärge rääkige mulle, ma tea Angla tuulikute st või linnusest, ma tean neid ise. Rääkige mulle, mida ma ei tea. Ja siis tuli välja, et oi-oi, et on veel mingi teine Eesti mis on väga huvitav, aga millest keegi mitte midagi ei tea ja mida me ei taha ka väga rõhutada. Siis proovisime uurida näiteks niisuguseid asju, et mis on kohalikud toidud. Et kas maakondlikke erisusi on ja et kas neid on võimalik kuskilt saada. Huvitav, kas siin saalis on inimesi, kes teab ühte toitu, mida põhiliselt tehakse Eestis ainult Raplamaal ja väga väikses piirkonnas? Põlvamaal Me kuskil mujal ei tuvastanud. Bravo kartulivorst jah, ja valdav enamik Eestit ei tea ööd ega mütsi, mis asi on kartulivorst, pole kuulnudki, seda asja sooles ja Põlvamaal kuskil oli ka veel, tehti, aga vist natuke teistmoodi ja siinsed kuidagi perede kaudu, see liigub edasi. Ma vaatasime sele kartulivorst pohla-õunamoosiga seente marineeritud pihlaka, Karineering kartulivorst naturaalsooles, ma räägin nüüd maakonda kartulivorstil mat angudeta, kartul on hakitud, praetud tuhas, küpsetatud kartul, metsaseenekastmega jõhvikakissell ja nii edasi. See oli sees ahjus küpsetatud valge klaar. Seda tehakse ka mujal kopsurulaat, seenekastmest, Tšiilsus. Aga kui hakkad nii vaatama, siis saime lõputu mingit toitude loetelu, millest pole õrna aimugi olnud, näiteks sama kartulivorst, eks kui on ebatavaline mõis, kui on ebatavaline mõisa lugu, kui on ebatavaline perekond, palun rääkige mulle veel kord. Eesti muutub hästi palju huvitavamaks, järjest rohkem on inimesi, kellel on olemas auto kahjuks järjest rohkem on olemas inimesi, kellel on piisavalt raha, et koos lastega minna. Siseturism minu meeles, Eestis hakkab alles arenema. Ja käibki võitlus, tuled ära? Maru äge koht, ma arvasin, et see hoopis hullem on kihvt. Ja see muudab ka inimeste valikuid. Lõpuks neid lugusid, kus sa oled õppinud midagi uut, kui midagi teada saanud, noh, on väga palju. Lisaks me küsitlesime ka välismaalasi, mis nemad arvavad, et noh, kes on eestlased natuke ringi käinud. Et siis näiteks Rapla maakonna kohta oli kirikumuusikasoovõrkpall. Jah, rabavõrkpalli, palun oma kangelased, oma kuulsad inimesed. Need peavad olema selged, et kui ma siia kohale jõuan, kangelased on väga tähtsad. Need on teile olulised ja meeleolusid näiteks meie praegu siin pordistama juba ma ei tea, kui pikki aastaid ja lõpuks ma arvan ka, õnnestub, et Väike-Maarjas keset Väike-Maarjat panna Lurichi monument. Mina endal Lurich äärmiselt kõrgelt, mitte kui sportlast, vaid kui kultuuritegelast rahva valgustab, ta pidi olema väga erandlik inimene, kes noh, nii-öelda käis külast külasse ja rääkis lugusid, üritas inimesi valgustada, rääkis kuute keelt, oli esimene maailmas sportlane, intellektuaal tegelikult ja nüüd muidugi tagasihoidlikkuse kätte Surda seal Väike-Maarja kandis seal neli, 70 tuleb ta kõrge ja keskväljakule, nii et möödasõit on täiesti võimatu. Nende asjade nimi on ankur ja sõites kuskilt läbi, täpselt samal sekundil saan aru. Ankrut olevas ankur on pilt helitegevusnähtus, mis kutsub esile ühistunde. Nüüd ma võin öelda küll, et ülemaks kui hõbevara kallimaks kui kullakoormat tuleb ühist tunnet tunnistada, meil on väga ilus lipp, eks ole, kõik teavad, meil on ilus hümn, kuuled esimesi takte tõuseb püsti, eks ja täpselt samuti need on kohalikul tasandil võivad olla väga-väga olulised ankrud. Kui mulle antakse kätte, eks ole. Ma tean, mingi koht, vot nüüd sulle ekskursioon viie näitaja inimestele, mida sa näitad. Ja see kohaliku uhkus on üks maaelu kõige tähtsamaid element. See on see täpselt nagu riigilgi riigil ei ole paremat mainet kui oma riigi lõhka kodanik. Täpselt samuti ei ole vägevamat mainet, kui oma koha üle uhke kodanik oli kunagi lugu, kus ma olin natuke ettevaatamatu ja sõitsin, see oli siis Hiiumaalt Saaremaale kriigist ja ja siis oli niimoodi, et tellisin ühe noore tüdruku käest seal kohalikus söögikohas süüa ja küsisin, et kuule, teil on siin tohutu ehitus pooleli Euroopa rahadega, et väga suurmajad, mis seda tuleb. Ja tüdruk ütleb, meil tuleb külamuuseum. Ja ma ütlesin, kallis lapsed, nii väike küla, nii võimsa muuseumi ehitate ja siis ta pani käed puusa, vaatas mulle otsa, ütles, et kuule, meil on siia värki sisse panna küll. Jah, et nüüd ma linnavurle tuleb osalvama ja mul on sellest ajast, et kui on hea muuseum, on Cisco märki sisse panna, et sain vastulöögi väga valusa ja enam ei torgi. Oli kohe selge, et siin läksid valele teele ja täpselt samuti kohaliku uhkus on väga tähtis asi. Kohalike oma lugude skeem, mida räägitakse mina näiteks Lääne-Virumaal, tean täpselt, kuhu maainimesi viin mida ma näitan ja ma olen seda kümneid kordi teinud, kui Tallinnas tuleb inimesi. Üks muidugi kurb koht on Lääne-Virumaal olevat sõjaväebaasid. Üks on rahubaas, teine on Cadila baas ja seal on veel kümneid kilomeetrit traataedu ja saab ära näha, mis siis nõukogude ajal seal oli. Aga noh, on, eks ole, mäed, värgid, ühesõnaga tuleb olla uhke seepärast, et igale ühele meil on esivanematega antud see kingitus, mis on meie maa ja seal meie kätt antud siin ja kui me suudame seda korras hoida, siis ta järjest paremaks läheb. Peamine sõnum on see, see kõik on me endi teha. Kas leidub inimesi, kes viitsivad lahti vedada mingid üritused, kas leidub inimesi, kes on eestvedajad? Ja uskuge, kogemus ütleb, nii palju kui mina olen näinud? Alati on ka järeltulijaid, kui on hästi tehtud üritus. Väga oluline on aru saada, et inimesed tegelikult tahaksid koos käia, suhelda ja kui sa pakud neile midagi huvitavat, me oleme teinud ka näiteks niimoodi, et ma tea kell 10 n kuupäeval, kes viitsib tulla emailid laiali, saame kokkumad ja Iisaku kiriku juures, sealt viime marsruudiga. Lähme Narva kaudu, seal pärast Sinimäed ja räägime ajaloolugusid. Haati tuleb väga palju inimesi. Eelmisel aastal mu täditütar kutsus meid nisse kohta, kus pole inimesed eriti käidud ja seal tema lapsepõlvekodu Lehtse rabassaare kolm kilomeetrit lehtedest eemal. Üks koht, mis omal ajal oli suur turbatööstus ja nüüd sisuliselt maha jäetud kant. Ja tuli 60 inimest. Pekad, ekskursioonid, veel kord kordan, et maaelu ei ole tootmine, paelu on inimesed ja inimeste ühendamine seal majandusega ainult ühendada ei saa. Majanduselus praegu täna siin rääkima ei hakka, see on täiesti eraldi teema ja väga keeruline teema. Sinna ma ei hakka sukelduma, aga mitte ainult leivast. On selle asja nimi. Me tegime omal ajal niisuguse süsteemi, mille ma kutsun konjakisüsteemiks. See on siis kohaturunduse konjakisüsteem ja algasse kõigepealt lausega, et mida tähendab kohaturunduskoha, turundus tähendab rääkida oma küla lugu, nii et naaberküla mees oleks kade. See on väga tähtis, tuleb aru saada, et sel juhtumil asi õigesti läinud, kui naaberküla mees on kade, et ma väga tihti võrdlen ka Eestis toimuvaid asja sellega, et kas lätlane on Kadecon, kade on hästi või kui ma olen lätlase peale kade, et siis ma saan aru, et ta on teinud midagi paremini ja siis konjakisüsteem tähendab seda, et panin juurde kohalikule rahvuslikule rahvusvahelisele tasandile tärnid viis tärni. Eestis rahvusvahelise viietärniobjekte ja vaatamisobjekte, minu meelest ainult kaks Tallinna vanalinn ja Narva kindluskompleks. Võtkem näiteks niisugune koht nagu Palamuse rahvusvaheline tähendus on tal kaks tärni, võib-olla võib-olla üks viietärni süsteemis kohalikul rahvuslikul tasandil viietärnikoht mitte mingit küsimustki ei ole. Soomaa on väga huvitav, Soomaa näiteks mulle tundub, et, et võib-olla kohalikul rahvuslikul tasandil on tärnid arv väiksem kui rahvusvaheliselt, seepärast et neil sellist asja nagu Soomaa ei ole. Meil jälle on, aga me oleme sellega harjunud, eks ole, palju vett ja nii edasi ja et kui hakata tärnidega tähistama näiteks kohalikus elus selliseid inimesi nagu objektid, tekstid, sündmused, isikud, märgid, siis on võimalik joonistada selline skeem, kus sa saad aru ta, mida ma siis nüüd nii-öelda mainestama hakkan. Ja on võimalik hästi kiiresti luua, kaardistada need tähendused, mis mul on võimalik kellelegi teisele noh, nii-öelda ära rääkida või siis kas teda kutsuda või kasvõi kiita oma inimestele olla millegi peale uhke. Sellised mõtteviisid aitavad päris tugevalt edasi. Aga tahan rääkida maaelumüüdist, mingil hetkel läks kehvasti, jäi mulje, et noh, et see on niisugune Maal elavad need, kes linna ei kõlba ja joovad kohaliku poe taga roki, eks ole, ja nii edasi. Ja oli neid inimesi, kes arvati, üldse oli ka vahepeal hakkas see levima, et üldse milleks põllumajandustootmist vaja, et noh, et parem ise mobiiltelefoni kokku liha ostab Argentiinast seal pumpad. Ma olen seda kuulnud ja läksin üsna raevukas kätte palistiliseks. See on muidugi jama, aga mis ma tahan rõhutada, et kui hakkavad jälle mingid veidrad inimesed teile rääkima et maaelu võtavad nii kohutavalt hull, siis palun ärge hakake seda parandama meetodiga, et öeldakse, et ei olegi nii hull. Müüdi iseärasus on see, et kui inimesed midagi usuvad, siis seda ei ole võimalik parandada. Müüti on võimalik ainult muuta, see tähendab seda, et kui keegi hakkab rääkima, et maal ei ole elamisel mõtet ja ta nagu lõpeb otsa ja siin ei juhtu mitte midagi siis ainuke võimalus vastata on see, et jamps maa on parim koht elamiseks. Eks see tähendab täiesti vastupidi, siis osa usub, aga ärge hakake parandama, ärge hakake õigustama. Ma kardan, heas mõttes kardan, et need muutused, mis toimuvad kompleksselt ühiskonnas ja Internetitehnoloogiliste võimaluste ja ma ei tea, mille areng viib selleni, et et laias laastus vahet, kus mõlad. Kui mul on olemas väga toimiv internet, kui mulle olemas auto ei ole olemas, tee siis tõmmake ümberkeskuse sirkliga tiir ja te saate umbes 30 kilomeetrit 40 kilomeetrit, kus vahet ei ole, kus ma elad. Ma võin käia kas tööl või teine asi teha tööd. Selle tööde hulk, mis on võimalik teha niimoodi, et ma ei tegele põllumajandusega, vaid teel maal, töötas seal plahvatuslikult kasvamas. Meie enda kandis on seal mine ilusad majad, mis ma näen, et tal remondid mõtlen, kuidas need inimesed on nii vahva maja teinud ja miks nad seda teevad. Siis nad on taastanud oma esivanemate kodu, selgus, et nad on Tallinnas töötavad disainerid kahekesi lihtsalt taastasid oma maja esivanemate maja ja see kirg, et taastada mingi esivanemate kodukoht, mis mul kahjuks on võimatu, sest seal midagi ei ole. Aga on väga suur ja kuulates praegu 100 noorust, kes Tallinnas räägib omavahel siis üks trend on selgelt rahvusvahelistumine, aga teine trend on tagasi. Või siis just laste pärast, eriti kes planeerivad neil rohkem lapsi. Sest olgem päris ausad, ega praegu paremat meetodit kui kasvada looduslikus keskkonnas, vabana ja loomade ja lillede keskel. Paremat meetodit normaalse lapse üleskasvatamiseks veel leiutatud ei ole ja linnas minu meelest Teil on võimalik, ei ole. Nii et veel kord kordan seda olulist lauset, et maaelu kõige tähtsam küsimus on ettekujutus laste tulevikust kes jõuab sinna varem kohale sellel planeelis, kes hiljem sellele on väiksemad eelised. Ja mina olen ka sellel arvamusel veendumusele, et maal elamine ei vaja õigustust, võiks ju siis esitada küsimused, millest sõltub maaelu ja mis sõltub maaelust. Siin sa võid neid näiteid, mis maaelus sõltub ja mida positiivset siin on, võib-olla vähem on reid räägitud, millest sõltub maaelu. See olekski ehk siis küsimus poliitikud selle ja otsustajatele, et miks see maaelu maine on hetkel madalam kui linna maine ja kas selle parandamiseks on midagi võimalik ära teha. Aga kui tulla maaelu juurde veel, siis võiks öelda. Maal on loodud Eesti tuur, maal, luuakse kogu aeg, kultuurimaastikku on loodud varem ja ka luuakse tänapäeval jätkuvalt ja maa on see koht, kus on multifunktsionaalne valdkond, me loome oma toidu, toodame oma loomade sööda, hoiame, hooldame kultuurmaastiku, mida me kaugetele külalistele uhkusega näitame ja on ka oluline, et strateegiliselt riigil oleks lojaalne elanikkond kogu riigis ja kogu maapiirkonnas. Aga kuidas seda mainet tõsta, nende otsustajate hulgas? Ma toon maaelu juurde väga huvitava aspekti, nimelt on rida riike hakanud tõsiselt uurima praegu teemat, ta elu läheb järjest paremaks nagu majanduslikus mõttes, aga inimesed kurvemaks ja kõige kaugemale teaduslikus mõttes nende uuringutega on jõudnud inglased, nendel on seal tõsised, väga kõrgetasemelisel teadusbrigaadid tööl ja mõistetavad ka sellesama asja üle, et 25 aasta jooksul, eks ole, sissetulekud on kasvanud neli korda, aga õnnetunde langus on märgatav. Ja nüüd otsivad alternatiivseid võimalusi aspekte, mis annaks parandada rahulolu, rikkamaks saamisele, inimesed nagu selgub, et õnnelikumaks ei tee, see on kõige lihtsam, võiks olla meil poliitiline retoorika, lubab meil hästi palju raha, igasugust kas hästi palju, aga noh, kogu aeg juurde ja alati on puudu ja ma kinnitan teile, et ka 30 aasta pärast on meil raha puudu. Aga kas see parandab ka üldist rahulolu ja siis on toodud rida aspekte, millest üks on tõepoolest terve elukeskkond ja need asjad, millest siin praegu juttu oli, tõstavad oluliselt rahulolutunnet, aga üks veidi tere aspekt, mida soovitatakse uuesti tagasi tuua ja mis ei maksa praktiliselt mitte midagi, on see, et need inimesed, kes loevad rohkem raamatuid ja pikki tekste mitte ei vaatle ainult telekat ega internetti, nende rahulolutunnetus on palju parem, see ei tähenda, et nad on rikkamad, aga lugemine parandab rahulolu. Inimene, kes elab maal ja loeb raamatuid, seal rahulolev inimene ja laulab veel laulukooris, nagu me teame, et inimesed, kes laulavad laulukooris, elavad ka kõige kauem siis on õnnekomplekt täielik. Ma ei taha sulle nagu kuidagi oponeerida, aga maa annab meile meie toiduet, see tundub kuidagi hästi loogilisena. Kuidas Raul, sina suhtud sellesse mõttesse, et terve Eesti võiks olla üks mahepõllumajanduse riik sajaprotsendiliselt, et see oleks nagu ainulaadne Euroopas ainulaadne ilmselt maailmas et Eesti on nii väike ja meil tegelikult oleks seda kaunis hõlbus teha. Mis sa sellest arvad? Eesti mahepõllunduses riik? Ma ideaalina arvan, et tegemist on väga toreda asjaga praktikas, ma kipun kahtlustama, et see niipea ei ole võimalik saada, inimene muutub päris aeglaselt. Küsimus pole tootmises, küsimus on inimeses ja tema vastuvõtus. Ma arvan, et me kõik täna seda veel ei taha, see tuleb ületada teatud inimeste hulk, kes sellega oleksid nõus maksma rohkem kulutama rohkem selle nimel, et oleks muhe. Aga ideaalina kunagi tulevikus ma usun, et see on täiesti arvestatav unelm. Veel kord kordan. On olemas üks suurepärane teooriat, kutsutakse Rotsiasse difusiooni teooria, see on mind hirmus palju aidanud ja see räägib inimeste suhtumisest innovatsiooni uutesse asjadesse. Ja me ei ole ühesugused, me oleme väga erinevad, ainult kaks ja pool protsenti inimesi. Innovaatorid, noh, nagu sa praegu ütled, tahaks, et oleks midagi uut ja võimsat ja nõus kohe aktsepti kaks ja pool protsenti, 13 ja pool protsenti inimesi on sellised, kes aktsepteerivad asju kiiresti, näiteks tuleb informatsioon selle kohta, et tuleb müüki, mobiiltelefon, niuke, uus asi, ta on küll suurem ja vanem, kui te mäletate. Okei, miks mitte mobiiltelefon, hästi kiiresti saab rääkida ja tiptop siis 34 protsenti, järgmine on seltskond, kes inglisekeelne termin on õlimadioriti. Need on sellised, kes ise ei torma mobiiltelefoni ostma, nad ootavad ära, mida räägitakse mobiiltelefonist kas üldse kõlbab tarvitamiseks ja siis kui kuulevad, et täitsa tiptop värk, Sostavad, aga seal on 50 protsenti, järgmine 34 protsenti on need, kelle esimene astronaut ei ütlevad, et mõnusat jama pole vaja. Mul on kodus lauatelefon olemas, üldse olla kogu aeg kättesaadav, eks ole, nii halb ja seetõttu mul seda vaja ei ole, aga siis selgub, et lapselapsega tuleb rääkida, temal ei ole jälle seda, eks ole, siis tuleb osta ja see võtab aega ja viimased 16 protsenti ütlevad lõpuni, surm lahutab, ainult et see on jälle huvitav jälgida, kuidas arenes internet, kuidas mobiil tuli selle esimese 10 protsendini vindi mobiiliga, mis pool aastat järgmise 34-ni viidi, kaks ja pool aastat oli juurde ja siis hakkas minema nii, ja see on aeg. Aga huvitav on selleks, et viia ühiskonnas mingi suur sõnum läbi, ei ole vaja ära rääkida kogu ühiskonda tuleb ära rääkida esimesest aktiivsest, sellest 16-st protsendist üheksa või 10 ja siis oodata. Ja siis iga grupp annab järgmisele grupile infot edasi. See on aeg seetõttu näiteks suurte infrastruktuuriprojektide ja Rail Baltica maid ja Malma sild, läbirääkimiste periood ühiskonnas on väga tihti 25 kuni 50 aastat. Seepärast, et mingil perioodil on alati kõik noh, nii-öelda vastu ütlevad seda jama meile pole vaja, aga siis see on aastad ja just tingitud seepärast, et inimeste vastuvõtuvõime on erinev. Nii et ideaalina, see majandus on väga ilus, aga tuleb arvestada inimeste vastavat võimet. Ma olen 45 aastat põllumajandusega üsna lähedalt kokku puutunud. Ma olen sellega nõus täielikult üle minema kogu põllumajanduses vahele, kui me hakkame linnast mahedaks minema, tõmbame ära elektri, anname ainult vee energiat, lõpetame ära naftasaaduste kasutamise kasutama, ainult hea küll, puugaasi võib olla ja lähme linnas kõigepealt mahedaks. Et loputuskastist enam vett tõmmata ei saa, tuleb maale viia see junn ja sellega maad väetada ja siis hakkab mahedalt tootma. Siis on kõik põllumehed nõus, sest väetis niikuinii vaja ei ole, kemikaale vaja ei ole, neid ei toodeta. Ja kogu tööstus on mahekogu elu mahe. Alates linnast. Ma siiski hinges usun ja loodan, et see raevukas noh, nii-öelda linnastumise protsess seoses jälle sedasama vajadusega, mis ma ütlesin, kasvatada üles lapsed normaalsetena tervetena elujõulistena ja konkurentsivõimelisena muudab ära selle raevuka halva imago protsessi. Ma usun, et see tuleb kiiremini, kui me arvame. Maaelu mainest kõneles kommunikatsioonikonsultant Raul Rebane. Loengu vahepeal kõlas muusika maarjanuudilt ja Hendrik Kaljujärvelt. Raadio ööülikool tänab koostöö eest külaülikooli ja Vahur Tõnissoo. Saate panid kokku Külli tüli jälizetterilt. Raadioteater 2017.