Ülikool just nimelt, et alles vaikuses, tegelikult suudab inimene tõeliselt astuda ühendusse iseendaga, hakata kuulama seda südametunnistuse häält vaikuses olles tegelikult hakkab jõudma meieni kunstide jaga filosoofia sügavam mõte ja sõnum. Et muidu see hajub ka ära sellisesse pinnapealsesse mürasse agavat vaikuses. Me hakkame tabama mingisuguseid sügavamaid mõtteid, kui need on sündinud vaikusest. Koole. Ülikoolis kõneleb kasvatusfilosoof Airi Liimets. Teemal filosoofia ja muusikaga häälestatud maailm. Loeng on salvestatud kohtumisel Beethoveni sõprade klubis. Alustades Martin Heideggeri häälestuse ja südametunnistuse mõistetest jõuame vaikuse ja muusika tähenduseni. Loeng algab põgusa meenutusega Airi Liimets õpingutest Haidelbergis. Meie ajal ikkagi. Filosoofid on ennekõike sellised analüütilised filosoofid, kes seal analüüsivad mingisuguseid keerulisi spetsiifilisi probleeme võib-olla sellist suurt laia pilti, need suuri filosoofilisi küsimusi ka ülikooli akadeemia kontekstis ei olegi nii lihtne esitada või küsida või neid justkui seal uurida. Seesama Heidelberg, see on koht, kus on tõesti töötanud ja elanud väga mitmed tuntud suured mõtlejad, kes kuuluvad sellesse vanasse romantika, tilisse, vaimuteaduste koolkonda ja meil oli siin natuke enne ka juttu sellest, et sa oled seal kohtunud ka veel Hans Georg Kadameriga, kes oli üks Martin Heideggeri, kes on siis 20 sajandi võib-olla üks kõige tuntumaid üldse saksa võitlejaid, üks radikaalsemaid, võimsamaid ja kindlasti ka vastuolulisemad mõtlejaid. Kadamer oli üks tema kõige tuntumaid õpilasi, kellega sa seal ka veel kokku puutusid ja omakorda oled sa kokku puutunud seal ka sellesama haide keri, siis teiste õpilastega, kes omakorda siis seda haide keri ennast ka veel teadsid ja tundsid. Jaanosest Haide ker suri ju aastal 1976 ja tõesti see kõige tuntum õpilane Kadamer elas 102 aastaseks. Nii et kui mina Heidelbergi jõudsin 95. aastal, siis ta oli seal veel täiesti olemas. Aga ka kõik teised minu õppejõud, ükskõik, kas siis kasvatusteaduses või filosoofias on olnud kas haide keri või Kadameri õpilased. Nii et selles mõttes jah, mul on vist õnn pidada ennast haide keri ja Kadameri akadeemiliseks lapselapseks. No ma ei tea, kui suur õnn sellises tänapäeva kontekstis üldse on, sest seesama see romantiline sihukene vaimuteaduslik, võib-olla veidi poeetilise teaduse tegemise laad, et ma julgeks küll öelda, et ta on ikkagi tõsises olelusvõitluses kõigi teiste võimalike variantidega, kuidas ülikoolis akadeemias nii-öelda seda teadust, filosoofiat üldse teha. No seda muidugi, eks suundi on väga erinevaid, aga põhimõtteliselt ikkagi noh, Eestimaal ma arvan, et vist ei maksagi nagu rääkidagi, nii väga üldse mingitest erilistest filosoofiasuundadest ja muidugi on ka need inimesed fat just nimelt see Tõnu Luik, kes, kui oli ka suur esiteks heegeli huviline ja ka haide kerihuviline aga muidugi Saksamaal elavad need erinevad suunad väga kenasti koos, on see kriitiline filosoof ja mille esindaja Habermas praegugi veel elab kusagil 85 aastasena on olemas kõik need kadameri ja haide keri järglased, see on siis see niinimetatud Hermineutiline suund ju tänapäeval. Ja ega filosoofias me võime ju tinglikult ütelda koolkondi aga tegelikult filosoofiat ikkagi teeb igaüks oma üksinduses ja vaikuses, niiet et et see ei ole, võiks öelda, selline grupiviisiline mõtlemine nagu teaduses empiirilise uurimuse tehakse. Aga tuleme siis võib-olla nende mõtete juurde, mida me oleme täna mõelnud siin teiega ka jagada. Ja meie vestluse pealkiri on filosoofia ja muusikaga häälestatud maailm ja selle sa pakkusid ise välja, miks sa seda just niimoodi muusika filosoofia kaudu, mille täna välja pakud üldse? No eks üks põhjus oli tõenäoliselt see tõesti isiklikult igapäevaselt mingil ühel või teisel moel ma sisenen filosoofia ja muusikamaailma ükskõik, kas siis ülikoolis loenguid pidades või mingeid tekste lugedes või muusika puhul kas muusikat kuulates või ise mängides või. Aga tegelikult ma ütleks, et, et filosoofia ja muusika on need, mis häälestavad absoluutselt iga inimese maailma. Nii et põhjuseks oli tegelikult see ja mismoodi nüüd häälestab filosoofia ja muusika igaühe maailma, eks see meie vestluse käigus tõenäoliselt peaks siis selguma. Ja läheme siis kohe asja juurde, et mis sa pead selle all silmas selle häälestatuse all ja et see tõesti on midagi universaalset meis kõigis kuidagi vibreerib. No kui öelda, et inimeste elumaailm on häälestatud siis paratamatult ma peaksingi nüüd siirduma siis selle Martin Heideggeri filosoofia juurde nagu Joonas juba ütles, et tõesti 20. sajandi üks tuntumaid filosoof ja selles mõttes muide tuntumaid ja olulisemaid filosoofia on väga palju aga just nimelt Haide kerja teine nimi saksa filosoofiast, Nietzsche on need, kelle kohta ilmub võib-olla et iga kuu maailmas üks uus interpretatsioon või uus teos. Nii et nende mõtted ja ideed on olnud niivõrd mitmetähenduslikud ja mitmekihilised, et sealt annab nendel tõlgendaja, et leida midagi Itaasia taas uut tänapäevani. Seetõttu ka mind muidugi inspireeris siis tõesti see haide keri ideed tema varase Heideggeri peateosest 1927 olemine ja aeg ainult sait, kus ta tõesti räägibki inimese maailma häälestatusest. Seda sõna inimene ka tegelikult haide ker üldse ei pruugi vaid ta on saksa keeles siis sõna inimese asemel on ta sain see tähendab siis, et inimene on see, kes on maailmas kohal või on see siin või seal oleminest saksakeelne sõna on, ta tähendab nii siin kui seal ja seeläbi juba tegelikult ta paneb nagu paika, et inimene on midagi piiril olevat, tan nii siin kui seal kohal ta on maailmas. See tähendab, et olemisviise maailmas on rohkem kui üks ja inimese olemine on ajalik ja seda ajalikust nimetabki haide ker üldse siis olemise mõtteks. Ja et inimene peabki ennast, et olemas olla, ta peab ennast ajalisustama tegema ennast ajas olemasolevaks ja põhimõtteliselt on temal siis kaks viisi haide keril kuidas inimene saab maailmas olemas olla, ühte nimetab ta tegelik olemine ja teine mitte tegelik olemine. Ja oluliseks osutub nüüd see, et millest lähtudes tehakse ennast maailmas olemasolevaks ja kui püüda, üldistada ja natukene ka lihtsustada, siis võib ju öelda, et põhimõtteliselt on neli olulisemat lähtealust neli horisonti, millelt välja minnes teha ennast maailmas olemasolevaks ehk ennast ajalisustada. Kolm seostuvat nendest selle, mitte tegeliku olemisega ehka sellise anonüümse umbisikulise olemas olemisega selle kohta ta pruugib, tal on ka sõna, et see on nagu mann inimene, see tuleb siis saksakeelsest sõnast man, mis väljendab sellist umbisikulisusele, umbisikulist väljendab partikkel tegelikult man mahtma laht, naerdakse, tehakse nii, et seemann on siis inimene, kes on mitte kunagi tegelikult tema ise, kes on igal ajahetkel kellegi teisega asendatav kes on justkui ära lahustunud, kes on nagu tükkideks lagunenud inimene kes on ära lahustunud reklaami, avaliku arvamuse massikommunikatsioonivõrgustikes ja kes ei ole tema ise. Ja see mann, inimene ajalisustab ennast, teeb ennast ajas olemasolevaks põhimõtteliselt kolmelt aluselt, lähtudes materiaalsetest esemetest, ehk siis ütleme, inimene, kelle jaoks kõige olulisem on koguda varandust, materiaalseid asju, kes ümbritseb ennast sellega. Teine võimalus on siis põhimõtteliselt ajalisustada ennast teistest inimestest lähtudes oma suhetes sfäärist, see tähendab, et, et olla nii nagu kõik teised, et jumal hoidku, ei erineks teistest inimestest, et olla ikka nii nagu kõik teised. Sellistele ongi ilmselt suunatud reklaam, avalik arvamus, anda ettemudelid, edukuse tabelid ja nii edasi. Ja kolmas viis on ajalisustada ennast institutsioonidest ja staatustest ja karjäärist lähtuvalt. See tähendab, et kõige olulisem on olla näiteks direktor või olla professor, aga selline professor, kes ajab taga seda, mis on bürokraatlikes exceli tabelites kirjas koguv linnukesi, et ikkagi säilitada staatust ja positsiooni, aga mille läbi see sisu tegelikult ei huvita. Ta, ja vaat nendelt kolmelt lähtealuselt välja minnes sellist inimest tegelikult siis nimetabki haide kermann inimeseks. Nüüd väga oluline, et seda mann inimest iseloomustab pidev tung lobiseda son lobiseb inimene ja lobiseda. Ta luua selle oma pideva sellise anonüümsete võõraid sõnu, kasutades võõraid sõnu, kõneldes loosungeid, mida kõik räägivad nende läbi luua endale justkui nagu kujutelm oma elu tõelikkusest, aga tegelikult aimamata, et ta loob selle lobaga enda ümber sellist näilise eluvõrku. Aga nüüd Heidegger ütleb midagi väga olulist seal oma teoses olemine ja aeg, et valjusid kõnelusi kuulates ei kuuleme oma südametunnistuse häält mis kutsub meid vaikides iseendaks saama. Ja et see südametunnistuse kutse vihjab justkui mingile süüle, mida tuleb mõista, kui ei miski põhilist olekut. Ja siin tulebki mängu tegelikult nüüdse häälestatus see südametunnistuse kutse, mis vaikuses vaikides kutsub inimest valima oma ajalisustamiseks, seda neljandat teed ja teha ennast ajas olemasolevaks iseendast omaenda potentsiaalsest lähtudes mitte siis võrreldes teiste või staatuste või materiaalsete esemetega. Ja see tähendab, et see südametunnistuse kutse, mida muusikas võiks võrrelda justkui mingi generaalpausiga see on see, kui kõik maailma lärm vaikib. See ei ole otsene, mitte keegi otseselt ei hüüa meid, vaid selle südametunnistuse kutse läbi, justkui kõnetad inimene ise iseennast ja see juurdub tema selles oma maailma elumõistmises, kus ta tunneb, see on pigem tundmise kaudu antud kui teadmise kaudu. Ta tunneb, et tuleb teha valik. Nii et seega see südametunnistuse kutse häälestab inimest valima üldse valimist, sest mann inimene ei vali mitte midagi. Ta jookseb entusiastlikult ühte nurka ja teise nurka ja kolmandasse võiks öelda, et tema läheb, ei tea kust, ei tea kuhu. Aga südametunnistuse kutse kutsub inimest piiritlema ja määratlema oma olemist, tegema otsustust, võtma vastu otsustust paljude erinevate võimaluste hulgast nii-öelda valima teatud võimalust olla sina ise. No sa tegid nüüd tõesti sellise võimsa sissevaate sellesse Heideggeri teosesse ja me natukene oleme ka selle juures see mann, inimene, kellest sa räägid minu teada eesti keelde, seda sõna ta smann tõlgitud, kui iga mees on pakutud välja sellist vastet või tegelikult seda ei olegi võimalik muidugi päriselt. Päris adekvaatselt ei ole, jah, see on, sest samasse mann inimese poolus son absoluutselt kõigis olemas ega ka selles, keda on see südametunnistuse kutse hüüdnud. Ka selles inimeses on see olemas, see on tegelikult juba keele kaudu. Kasutame keelt, mida kasutavad ju kõik, keel on nagu jagatav taas ümber jaotatav ja meie sõnad, meie jutt, mida me räägime, on osaliselt ju teiste inimeste jutt. Seda võibki nimetada siis kas võõrasteks sõnadeks inimene ei saagi enam eristada, kas ta räägib ainult oma sõnu või võõraid sõnu. Võib-olla mis siin on, huvitav on see, et tõesti selles filosoofilises variandis justkui läheb otsima sellist mingisugust nähtamatut ja ka sõnastamatult, aga siiski kuidagi kuuldavalt dimensiooni inimeses ehk astudes tagasi kõikides nendes tähendustest ja võib-olla püüdes ka keelt ennast kuidagi uuesti avastada, et just nimelt kuulmises akustilises fenomeni, mis on see inimese koht või, või see võimalus seda inimest justkui nagu taasavastada või vähemalt leida see pind, millelt oma elu üle otsustada, et see on kuskil seal heli või häälestuse dimensioonis. Ja no ta ütlebki ju, et see südametunnistuse kutse kutsub meid vaikuses ja vaikides ja näiteks mulle meenub ka 19. sajandist. Nietzsche on lausa öelnud, et et inimestega elada on raske, sest et vaikida on nii raske ja võib siis küsida, et, et miks on siis raske inimestega elada ja miks on siis vaikida raske. Ja siin saavad muidugi kokku Nietzsche kui haide ker kes kõnelevad siis mõlemad ka vaikusest ja võib öelda, et inimestega on raske, kui järeldada nüüd kõigist neist mõtetest, inimestega on raske elada ilmselt seetõttu, et nad sunnivadki meid kasutama, keelt kõnelema, aga keel, kui teda liiga palju ja mõttetult pruukida, aga kui sa iseloomustab seda lobisevad inimest, sedamann inimest, siis keel muutub tänu oma palju tähenduslikkusele muutub justkui ees riideks inimeste vahel ja teheski siis võimatuks vastastikuse mõistmise. Aga teiselt poolt on inimene ikkagi, kogu maailm on keeleliselt häälestatud ja me ei saa ka väljapoole keelt. Aga võiks öelda, et inimest aitab iseendale lähemale või aitab temaks iseendaks saada vaikusega täidetud keel. Et näiteks morism materlinkongi öelnud ühes oma essees vaikus, et kui teil teineteisele midagi tõeliselt olulist öelda on siis paikkigemm. Nii et keel on ühtaegu siis see, mis viib seda inimest iseendast kaugemale, aga teiselt poolt on keeles olemas ka kõik need võimalused, mis viivad meid iseendale lähemale. Ja see ongi selline vaikusega täidetud keel ehk keel, mis annab meile võimaluse jääda vakka ka, kus on pakatamis võimalus. Sest keel ja vaikus on omavahel orgaaniliselt seotud, ka vaikus ei ole vaiki, vaid kõneleb. Ja need vaikuse kõnelused tulenevad KiK vaat just nimelt sellest keele kahesugusest loomusest. Kui keegi midagi väga olulist ütleb, siis võiks öelda, et see lööb tummaks. Paneb vaikima. Mitte ei kutsu lobisema. Jätkub Airi Liimets loeng teemal filosoofia ja muusikaga häälestatud maailm. Me teame sedasama filosoofiat on väga erinevat ja sellega võib-olla seostuvad erinevad stereotüübid, et see nüüd, kuidas sa seda avasid meile või sellest rääkisid, et mis asi siis siiski see filosoofia on või mida tähendab see filosoofilise suhtes kuuldel olla, kuidas siis ära kuulda see, mis minus on, või seesama südametunnistuse kutse, et kuidas filosoofia selles osaleb? Et see nüüd kõik sõltub ju lõppkokkuvõttes sellest, et mida üldse filosoofiana käsitada, et mida üldse filosoofiana mõista. Ja no läänemaailmas üldiselt Ta seostatakse filosoofiat ikkagi mõtlemise, mõistuse tööga teadmistega teadmiste saamisega ja kirjutatud lausa kandist, alates saanud alguse selline mõistuse kriitikat, kirjutamise buum võib siis seostada filosoofiat ka teatud viisil mõtlemisega teatud teadmistega teatud valmis teadmistega enamasti, et on olemas teosed, õpime nad ära. Mis mõtted seal on, aga Heideggeri jaoks pigem seostub tõesti filosoofia, nagu sai öeldud, et see on see tee ja teiselt poolt on lausa kirjutanud ka teosed pealkirjaga, et fašist tās Philosophy ja kes need saksa keelt oskab, see teab, et see artikkel seal tee, Philosophy, see määratleb, see tegelikult küsib siis, et mis see on, see filosoofia. See tähendab, et kuna ta kasutab seda artiklit, võiks ka ilma artiklit. Ta võiks küsida ka, et Vassistas Philosophy, et justkui olekski midagi üldistatud, et me saame anda filosoofiale mingi üldise tähenduse või määratluse. Aga see, et ta kasutab koos artikliga, ütleb, et, et tema jaoks seostubki filosoofia põhimõtteliselt iga inimese personaalse filosofeerimisega ja filosofeerimine lõppkokkuvõttes väljendab jällegi inimese vabadust valida üks või teine tee mida pidi minna või mida pidi mõelda, mismoodi mõelda. Ja loomulikult, eks see seostub siis tegelikult ka jällegi selle eneseleidmise ja, ja eneseteadvuse küsimusega üldsed ka tarkus on tegelikult ju eneseteadvuse ja eneseleidmisega seotud. Missugust tarkust keegi esindab, sõltub sellest, missugust teed, ma soovin käia, mida ma üldse inimesest pea, missugust eetma prooviks valida, mida ma enese teadvuseks üldse peale. Kuidas sa ise seostat kogu seda filosoofilist praktikat siis loomingulisuse ka sellega, mis, mis sellest inimesest võiks siis sündida või välja tulla, kui sellest tasse mannist kuidagi ennast välja murtud nii-öelda või, või vähemalt on sealt sellega mingi suhe saavutatud? No looming on loomulikult ka ükskõik mis valdkonnas põhimõtteliselt ju teelolek olulisem on protsess, kui see tulemus sest protsessis see looming sünnib, siin tulevadki nüüd mängu missuguste fenomeni tega siis kah üldse loomingulisust seostada. Et kas seostada seda, nagu on väga tavaks ka eneseteadvuse käsitamisel arvestada, et mõtlemine, refleksiivsus iseenda üle mõtlemine, teadvelolek või kui lähtuda sellest, et looming sünnib protsessis, siis võiks öelda, et olulisem on unustus ja tuleks unustada siis mida unustada iseennast, unustada kõikvõimalikud tulemused, kõik eesmärgid ja saada nii-öelda selle objektiga tegelikult üheks sellega, mida sa teed, võiks öelda, et oluline ei olegi enam see mina, kes filosofeerib, vaid oluline on see filosoofia kui selline, kus vastav inimene ja teatud mõtted saavad kokku. Ja vaat see loomingulisus kõik hakkabki tegelikult voolama kui unustada ära eesmärk, tulemus, sina ise, aga samas olla siiski ka teadvel see tähendabki seda piiril olekut ehk siis teadveloleku ja unustuse piiril olemist. See suutlikkus olla ühtaegu siin ja ühtaegu ka seal. See tähendab, et, et lõppkokkuvõttes viibki meid jällegi vaikuse juurde. Ja 16. sajandi filosoof Michel demontenn on öelnud, et filosofeerimine, see on surema, õppimine. Aga filosoofiaallikad tegelikult väga paljus on ju jällegi selles vaikimises, kui me ei ole veel sõnastanud midagi, aga et miski on meid tegelikult juba puudutanud. Ja üks saksa filosoof kahjuks tänapäevane ja seal elab üks Wilhelm Vaifeedel räägibki vaikimise keele viiest sõnast, et millest me võime siis üldse vaikida. Et mis annab meile ennast paikimises teada. Ja tema ütleb siis, et vaikimise kaudu me kõigepealt saamegi õppida surelikust. See tähendab, et Me hakkame olema kuuldel selle suhtes, mis absoluutselt igaühte meist elus ootab. Kui ma ütlesin, et igaühel ennem on oma tee ja filosoofia on see tee siis tegelikult üks tee on meile kõigile iseloomulik, millest ei ole mitte kellelgi pääsu ja see on see surma tee. See on see, et absoluutselt see, kes on sündinud kunagi sureb. Nii et vot sellest oma surelikkusest, mida lääne inimene tegelikult tahab tõrjuda lääne inimene ei taha kuulda surmast, vaid on temal nooruslik ja edukas ja surm tema ellu ei kuulu. Nii et võiks öelda, et surm tehakse probleemiks. Aga probleem vanakreeka keeles tähendab kaitsekilpi, mille inimene asetab justkui iseenda ja siis selle ütleme surma vahele. Aga nõnda mõeldes elu on terviklik, ongi, et sünd ja surm ja kui inimene tõrjub surma, siis ta tegelikult ka mitte kunagi nii-öelda terviklikuks ei saa. Sest võiks öelda ka lausa, et kes kardab surma, väga, tõrjub surma, see tõrjub ka elu, mis elu see on, kus surma ei ole, nii et vaat vaikimise kaudu võib siis meile endast teada anda meie surelikus siis teiseks võib inimene vaikida oma tihedast seotusest teiste inimestega. Mann inimene küll lobiseb ja mõõdab ennast teiste kaudu, kuid samas ta tegelikult Ta elab poolitatud maailmas, ta vastandab ennast teistele, ta küll mõõdab ennast teistega, kuid ta ise arvab, et on tema ise, kuigi tegelikult ei ole. Ja vaat vaikuses hakkabki inimene tundma seda olemise terviklikkust, et ta on tegelikult väga tihedalt eksistentsiaalselt seotud teiste inimestega. See ongi see, et kui midagi väga olulist öelda on, siis tuleb vaikida, mitte lobiseda. Siis kolmas vaikimise keele sõna Vaišeedelil oligi just nimelt, et alles vaikuses tegelikult suudab inimene tõeliselt astuda ühendusse iseendaga, hakata kuulama seda südametunnistuse häält siis veel, et vaikuses alles tegelikult hakkab jõudma meieni kunstide jaga filosoofia sügavam mõte ja sõnum. Et muidu see hajub ka ära sellesse pinnapealsesse mürasse agavat vaikuses. Me hakkame tabama mingisuguseid sügavamaid mõtteid, kui need on sündinud vaikusest. Ja viies, kõige olulisem on see, et alles vaikimises ja vaikuse kaudu hakkab inimene arusaama või mõistma seda olevat tema olemises tervikuna. Vähemalt võiks öelda, et ta asub nagu sellele teele. Ja vaat seda viiendat vaikimise liiki võiks nimetada ka Vaik vaikimiseks. See ongi vaikimine sellest olemisest tervikuna. Ja muide seda, et see vaik, kus on terviklikum ja täiuslikum kui mistahes kõne on rõhutanud meie helilooja Arvo Pärt keda nimetataksegi ju maailmas nii-öelda vaikuse heliloojaks. Et tema muusika on alati sündinud vaikusest ja vaikimisest peale seda, kui ta sõna otseses mõttes on pikalt vaikinud. Ja et vaikus sisaldab kõik võimalik, kui aga tema siis võtab sealt mõningad sõnad ainult ja toob nad kuuldavaks. Ja ühed esimesed teosed ju, Arvo pärgil Gustav nii-öelda tuleb vaikust, siis püüab esile tuua pärinevadki aastast 1976. See on see niinimetatud tema tuntud tintinnabuli-stiil ja need on kaks väikest klaveripala variatsioonid Ariinus ka tervenemise puhul ja Aliinale. Et võib-olla oleks nagu sobiv teha meie juttu, väike paus ja kes võib-olla veel ei tea kuidasmoodi, see Pärdi ja Liinale kõlab siis. Ma püüaks ta kõlama panna. Nonii stiilne oleks tegelikult meil nüüd vaikida. Enam rääkida, see oleks äge ja stiilne, aga meil on siin oma formaat nii-öelda, eks ole, isegi on inimesed, aga kui sa lubad, siis ma tüürikski, võib-olla ma juttu siis natukene sinna muusika poole ka, et kui me nüüd rääkisime sellest filosoofilisest küljest ja sellest, kuidas filosoofia on püüdnud ka läheneda sellele vaikusele ja häälestatusele kui palju saame siis rääkida filosoofilisest muusikast, et kas kõik need klassikalised heliloojad näiteks seesama Beethoveni või võtame sealt varem sellest klassikalisest kuldsest nimistust Hayden või Mozart, et kas need on kõik sellised heliloojad, keda sina siis kuulad filosoofilise tähelepanelikkusega, et kas nad kõik esindavad mingil kujul seda mingisugust piiritsooni, kus siis inimesega nüüd natukene spontaansed asjad juhtuvad seal üleval? Tõesti palju mõelnud, sest meie muusikateadlased minu arvates räägivad üsnagi vastutustundetult filosoofilisest muusikast, et no näiteks täiesti tavaline filosoofiliseks muusikaks nimetatakse selliseid teoseid, mis on tingimata väga tõsised, kurvad minu Orset, nii et võib küsida, et kas filosoofia seostub siis ainult millegi tõsise või kurvaga. Rosiin meenub mulle näiteks Ludwig Wittgenstein i filosoofia määratlus, kes ütleb, et filosoofia, see on keele pidutsemine. Nii et. Või siis tekkida tõesti küsimus, et mis asi siis nüüd on see, mis teeb muusika filosoofiliseks. Ja no tõesti, kui muusikateadlastelt küsida, et ütle mulle filosoofilised heliloojad, kes on Prams kindlasti kohe öeldakse eriliselt niisugune raske ja traagiline siis muidugi ka Beethovenit nimetatakse selleks huvitaval kombel Mozartit. Et aga mina väidaks, et just nimelt pigem on filosoofiline Mozart, mitte Beethoven. Sest kust me siis otsime seda muusikateose filosoofilisust, et ilmselt me peaksimegi ikkagi mõtlema ja küsima jällegi, et mida me selle filosoofilisuse all siis üldse mõistame. Ja kui mõista selle all nüüd just nimelt tead tud nagu piiril oleku fenomeni, et miski on justkui see, mis ta on, ja see, mis ta ei ole üheaegselt. Siis me ei saa nimetada enam anda ühele muusikateosele identiteeti, et see on filosoofiline, et on see, mis ta nüüd on vaid ilmselt, ega ma ka väga palju välja mõelnud ei ole, siis on väga raske küsimus, et filosoofiat Me määratleme sõnade abil. Aga kust me siis otsime seda muusika filosoofilisust ja üks mõte, mis mul on siis sellega seoses tulnud, et see ilmselt seondub teatud murru kohaga muusikateoses. Et seda tuleb ikkagi otsida mitte sellest meeleolust, mis ta loob, et on nüüd tõsine ja raske vaid just nimelt kohaga, kus midagi muusikateose struktuuris murdub. Ja see on see koht ja mida Mozartil tegelikult rohkem kui Beethoveni. Et näiteks on väga rõõmus niimoodi masoorne ja siis tuleb käänu, järsku tuleb sisse eriliselt traagiline noot ja mitte väga pikalt, vaid Vartseda käändub tagasi. Aga vaat selliste murrukohtade hulk, see eriliselt traagiliste kohtade hulk võrreldes nende rõõmsatega võiks öelda, annab sellele teosele teatud filosoofilisuse, kui me seostame filosoofiat vabadusega valida üks või teine tee. Ühesõnaga vaat Mozarti on neid, selliseid ootamatuid käänakuid tunduvalt rohkem ja neid on ka Haydni Eesti muusikas tegelikult muide, on ka teatud sellist meditatiivset laadi. Ma ütleks, et peale Pärdi on tegelikult väga filosoofiline helilooja, Lepo Sumera on romantikud, näiteks ma nimetaks lobisevateks selli, toetaks pigem tõsi, listima nimetaks lobisevaks, aga šopäevimite šopääni teeb minu arvates filosoofiliseks teatud varjalt tud olemasolev liigne dimensioon tema teostes. See tähendab, et mis on ka, et see, mis ta on ja see, mis ta ei ole. Ühesõnaga, šopäeni tuleks mängida niimoodi, et tal on kogu aeg see heli, mis esile toob, suudad tuua klaveril. Aga ta on kogu aeg sai, niukene kumisev, taust on taga. Ühesõnaga see nagu ühtaegu korraga on see noot ise ja tema heli ja kaja. Ja vaat seda muidugi kohutavalt raske saavutada, aga meie Ivari Ilja seda ikkagi saavutab. Ministrile natukene liiga ei teinud. Pean silmas tema haamril sonaati, mis on vaikuse triumf lisaks mõeldes kulist viimased 20 aastat oma elust, sukeldus kloostrisse ja kirjutas ainult vaikusest ja tema on nüüd lobise. Nojah, ma vabandan lifti ees, siis ma võtsin seda isiklikult. Te võite ka minu ees vabandada. Haanu ison Ahtiga lugu, nii et seal on ühte, kui teist on lobise vaid ostsin ja on ka väga vaikivaid osi elaga eriliselt vaikivaks muutub muidugi lõpp ei saa ega ei saa lõpetatud toda sonaati ükskord selle viimase noodini ei jõua. Aga rohkem pidasin tõesti silmas tema tööde ja neid transtendentside tüüde ja liiga palju nõutud tõesti liiga palju noote. Aga mis puudutab hilist risti, siis tõesti-tõesti jah, siin on õigus. Kasvatusteadlasena, kas see on siis ainult selle helilooja või selle loo ja nii-öelda talendis tema mingisuguses algses loomu laadis kinni, et kes suudab, kuidas öelda siis ausamalt paremini vahedamalt seda käänulisust või seda vabadust kuidagi selles struktuuris Crystaliseerida, või on siiski siin ka mingi variant? Mul avardada oma elu, kes teile kuidagi jõuda selleni, et mu teos, see, mida ma loon, muutub nii rikkaks või mitme tahuliseks, et tõesti äratab alati kogu selle eluspektri kuidagi uuesti ellu. No seda loomulikult teosed ka muutuvad ju see sõltubki ju ilmselt sellest, kuidas ka mingit teost erinevatel aegadel tajutakse. Aga see sõltub muidugi sellest, kas helilooja või ütleme see kunstnik ükskõik mis valdkonnas siis missugune esiteks oli tema suhe iseendasse, oma loomingusse ja piltlikult väljendudes ma nimetaks seda, kas ta suutis luua nii, et hoida aega avatuna. See tähendab, et, et see väljendub ju, milles teatud kirjanikud, heliloojad jäävad sinna, kus nad on, unustatakse. No on ju, et moodsat ja Salieri, kus on Sawyeri teosed meil siin ühesõnaga tema on jäänud sinna, kus ta on, aga Mozart on meie tänapäevas. Ja see, kui mitmetähenduslik ütleks mina jälle, see on nagu Heideggeri filosoofia ka mõni filosoofia on nagu ühesem üheülbaliseks ja nii on kõik teosed ükskõik mis valdkonnas. Aga need mitme kihilisemad, need hakkavad kulgema nii-öelda üle aegade ja hakkavad kõnetama. No miks näiteks me siin tänapäevalgi antiik-kreeka filosoofia loeme ja leiame nendest ühte kui teist erinevatelt heliloojatelt. Nii et igal juhul nad teisenevad loomulikult ajas. Ma tahaks ühe isikliku küsimuse ka selle peale küsida, et seesama mõttevaramu või mõttelugu, et on täis pakse raamatuid ja kui me külastame kas või raamatukogusid, kus me näeme, et needsamad raamaturiiulit tõesti lõpmatusse kulgevad, kui palju on kirjutatud ja mõeldud kõigi nende asjade üle ja samal ajal väga paljugi sellest tõesti kuidagi jääb ka alati oma aega ikka needsamad mingid klassikalised tekstid nagu kantakse edasi või neid loetakse uuesti ja see metsikliternatuur, mis seal taga on, elab nagu justkui tolmu sees. Kuidas sa ise oma tekste kirjutades nende asjade üle mõelda, palju sa ise oled nii-öelda enda jaoks saanud kätte seda vahet tsooni, kus tõesti see loominguline element sellesse mõtlemisse nagu siseneb ja sa tunned, et see asi kuidagi väärib kirjapanekut või et sa oled mingisugusel lainel parasjagu liikumas, kus sinu ees on rohkem lahti kui võib-olla sellises igapäevases elus? No üldiselt, mida enam aeg edasi, seda enam ma arvan, et kõik on juba ammu ära öeldud ja kirja pandud. Aga sellele vaatamata kõik jätkuvalt kirjutavad ja toodavad tekste. Ja võib-olla tõesti, et mis siis on nende põhimõtteliselt samu küsimusi esitavad tekstide kõik olulisemad, suured küsimused on antiikfilosoofias ära küsitud. Aga kus on siis võimalus selle tänapäeva inimese juures originaalsuseks või erilisuseks on ehk see, et vaat just nimelt kuna inimene on tervik, ta moodustab justkui sümbiootilise seose oma tegelikkuse ja teda ümbritseva keskkonnaga, see on lausa tänapäevase struktuur. Antropoloogia seisukoht, et inimesest tuur on ühtaegu ka tema keskkonnastruktuur ja vat me kuulume oma selle kultuuriga kokku. Me võime esitada küll täpselt samu küsimusi, kuid need vastused sellele võivad olla natukene erinevad. Ma ütleks, et kõige olulisem filosoofilise mõtlemise vorm on variatsioonivorm nii muusikas kui ka filosoofias. See tähendab, et on teatud teema, aga sellele teemale need väga erinevad inimesed ja autorid läbi erinevate sajandite, et annavad erinevaid variatsioone. Ja see, et meil on võimalus variatiivseks mõtlemiseks annab ka ilmselt õigustuse jätkuvalt kirjutada kõigil mingisuguseid tekste. Aga väga palju ei maksnud ka lugeda. Et Sa ütlesid, et need tolmunud raamaturiiulit sisule meenus see väga hea hispaania kirjaniku, selle Safoonis, unustatud raamatute raamatukogu seal Barcelonas, et mine sinna vaatama, kas on ehkki ta muidugi fiktiivne, et tegelikult on, kusagil on selle lugemisega piir, et kui sa oled lugenud teatud hulga tekste, siis tegelikult ega ei olegi enam vaja rohkem lugeda, et ongi vaja sealt edasise mõtelda. Kui järjepidevaks seda inimese isiksust või seda tema alust nagu peade ja kui palju inimene saab elu jooksul muutuda, kas see võib olla mingi väga vilets stardiplatvorm, mis mõnel inimesel võib olla, et kui suur on see amplituud, kui palju me saame nii-öelda asju teha korda ja vastupidi, kas see kõik võib ühel hetkel ka lihtsalt nagu käest laguneda, ükskõik kui pühaks meheks või naiseks? Ma ennast mingis elupunktis ka ei pea, et kui lihtsalt see kõik võib veel ära minna käest. Ja no loomulikult pühak võib langeda rentslisse ja vastupidi, rentslist võib tõusta pühakuks, aga kõik on võimalik, ühesõnaga viimseni kõik on võimalik. Kuigi midagi pole parata, aga on ka see kalduvused, teatud mustrid kipuvad inimeste elus korduma. Ühesõnaga, et ikka ja jälle inimene astub teatud ühte ja samasse ämbrisse ja käivitub jällegi mingisugune teatud üks muster, kuni ta võib-olla siis oskab selle läbi lõigata. Aga loomulikult võimalus muutumiseks on alati. Puhtalt selline, võib-olla isegi poolelt terapeutilise huviga küsimus, et kui palju sinu arvates ikkagi inimene sellel teel saab piirduda iseendaga või kui palju meil vaja nii-öelda seda abilist või inglikest kuskil kõrval mingis punktis, et me seda omaenda mustrit lihtsalt oma jõududega ei suudagi läbi hammustada keegi sealt kõrvalt peab andma mingisuguse tõuke või võib-olla ka liistule tõmbama korraks. No kuidas kellelgi loomulikult on, ühesõnaga iseolemine on ühtaegu ka koosolemine, see ongi see võrgustik. Me kuulume tegelikult teistega kokku ja ma ütlengi, et see kokkukuuluvus on, et kas me laseme üldse teist endale ligi ja võtame kuulda seda, mis võib-olla see südametunnistuse hääl kutsub meid kellegi konkreetse isiku häälega. Ei ole ka välistatud. Võiks öelda, et tuleb olla lihtsalt kuuldel maailma erinevate häälte suhtes ja me ei tea, kust võib tulla kõige määravam hõige meie elus. Ööülikoolis pidas loengukasvatusfilosoof Airi Liimets, kes kõneles teemal filosoofia ja muusikaga häälestatud maailm. Kõlas Arvo Pärdi, Für Alina marimbal, Kunigi Cato ja klaveril Airi Liimets. Samuti Mozarti klaverisonaat number 15, klaveril Miksuga kutsiida. Täname Beethoveni sõprade Klubi ja Tallinna linnateatrit. Loengu helirežissöör Külli tüli ja toimetaja Joonas Hellerma. Raadioteater 2017.