Üli. Kool. Vaikus on nii oluline, et ma tegelikult olen õppinud olema kogu aeg nagu vaikuse jahil, aardejahti mängima. Ja tõde sisaldab alati rahu ja vaikust. Kui teiega kokkupuude on, siis on see märk ühest teatud vaikusest ja kindlusest ei rõõmusta, et mida me võime kogeda. Koole. Raadio ööülikoolis kõnelevad Püha Johannese kooli. Direktor Liivika Simmul ja näitleja ja lavastaja. Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja Lembit Peterson. Oleme kevadisel muuseumiööl. Külas Arvo Pärdi keskuses Laulasmaal. Jutuajamise teema on vaikus ja vaimsus. Kui rääkida vaimu varandustesse esimene prantsusekeelne raamat Mille ma endale ostsin, oli Saamuel Morris materjal, mingi raamat, alandlikude Aare ja see raamat osutus minu jaoks väga tähenduslikuks. Ma lugesin sedasi sõnaraamatuga prantsuse keelt veel hästi ei osanud, aga esimene peatükk selles raamatus oligi vaikus. Ja kui ma nüüd üle vaatasin seda raamatut, siis mitmed mõtted selles on hästi olulised olnud ja ma saan aru, et nad on saatnud mind terve elu. Lugesin vene mõtleja Birdjaajevi kommentaari sellele raamatule täna veel üle, vaatasin, et ta väidab niimoodi, et materjali karedab selles raamatus selles tekstis ebatavalise iluga oma armastatut mõtet, et kõik tähtis suur inimelus toimub vaikuses vaikimises. Tavalised sõnad ei suuda väljendada seda, mis toimub inimese hingesügavuses. See on materjal mängil ka draamade jaoks oluline materjaliga raamatus Ta oskab, väljenda seal kõike, mis on yli Miigest selliste pehmete õrna ilusat, mis on Meie mürarikas ja närvilises ajas tihtipeale välja kuuldamatu. Aga materjali, keda raamatus on, need on olemas ja selles on suur suur väärtus alandlikud aare, võib-olla kaks mõistet juba vaimsest maailmast alandlikkus ja aare kokku panduna. Ja lisaks siis vaikus, et võib-olla ongi siis tänase vestluse teemaks, et kuidas Paikuses nüüd vaimuparandused siis valmivad. Isegi siis, kui. Aga aga kui palju üldse teil on aega ise tajuda igapäevaelus vaikust, kliivikat, kui sa mõtled selle peale, et sa lähed, ema, sa oled koolijuhataja. Et kui palju seal igapäevaelus on sellist vaikuse aega. Ma mäletan, kui minu perre hakkasid, et lapsed sündima siis meil on hästi tilluke korter kalamajas ja mingil hetkel ma tajusin, et Ma ei päeva jooksul ei saagi omaette olla või ma ei leiagi kokkupuudet enam vaikusega, siis hakkasin mul ainult üks koht oli, kus oli vaikne ja see oli meil WC ja ma ei käinud seal õhtuti mitte pissil, vaid et ma lihtsalt käisin ja veerand tundi kuulasin vaikust sain nagu kontakti iseendaga. Kus on nii oluline, et ma tegelikult olen õppinud olema kogu aeg nagu vaikuse jahil aardejahti mängima ja majangi seda taga, seda õpetas mulle Noora. Ühe lause ütles, et tähtis on seda kogu aeg otsida. Ja tema poolt öelduna oli sellel niivõrd tugev tõuke või käivitusjõud, seesama kemmergusse. Vaikus on mulle tuttav ka, kui neljast lapsest kaks olid väiksemad ja siis iga kord, kui ka läksin vetsu, siis ma niimoodi hingasin. Ja lihtsalt korraks panin tähele ennast ja vaikust, aga ma ei ole endale lubanud seal käia vaikust kuulamas. Sellepärast et ma olen jällegi olukorras, kus ma tsiteerin majaperenaist Noorate kes ütles, et kui ema otsib midagi, mida ta väga vajab väljaspoolt oma kohustusi laste ees siis ta seda ei saa. Et me otsime ju tegelikult armu ja õnnistust neidsamu vaimuvaramu vilju või et see varamu meie sees. Et ta ei oleks selline antikvariaat, et või arhiiv, vaid töökoda, et oleks dünaamiline, loov ja väga elus, see on üks vaikuse omadusi. Kui me oleme koolis, kus on 200 inimest ja see on midagi väga-väga elavat. Sellepärast et kõik kogu aeg muutub, nad arenevad, kogu aeg, midagi juhtub. Ja ikkagi ma otsin seda osalt sellepärast, et ma ise elan, sellest, aga ei saa olla teiste teenija, kui sa ei saa aru täpselt, mis on sinu jõuallikas või jätad selle unarusse. Olen oma kooliideaali sõnastanud kõrgena heiso Hastliku pedagoogikana. Hasmon selline ortodoksi traditsiooni südamepalve või vaikuse elu viis ei saa kasvatada või harida teisi. Lakkamatult ise tegelen mata enesekasvatusega enesenägemisega, et koolis nad on tihedalt põimunud. Meie kooli asutamist väetanud isa Toomas Hirvoja ütleb, et õpetajatööst ainult üks kümnendik on see tundide andmine, ettevalmistamine, vihikute parandamine, ekskursioonidele käimine, nina pühkimine, lastel, üheksa kümnendikku on sisemine töö, sest sama vaikuse töö seda järgides avanevad absoluutselt teised maastikud. Inimkoosluses, see tähendab, et õpetaja tähelepanu on koondunud südamesse ja ta hakkab lapsi nägema hoopis teisel viisil, hoopis teisel tasandil. Ta hakkab võib-olla neid nägema lähtuvalt nende potentsiaalist millestki, mis ei ole tegelikult veel silmale nähtav. Ja see on suur müsteerium, kuidas lapsed reageerivad sellele kuidas laste puhul millelegi, mis on väga varjul tähelepanu pööramine toopsile ilmsiks. See aktiveerib midagi väga head ja ilusat nendes. Ja siis inimesed tulevad kooli ja ütlevad, et teil on siin nii sõbralik atmosfäär ja nii rahulikud suhted. Kuigi tegelikult noh, muidugi on tavalised elavad lapsed. Ja koolivaikus, see on nii tore, et see teema on praegu leitud, sellepärast et ümbritsev elu on ju ikkagi küllaltki neurootiline, aga vaikus taastab laste ja ka õpetajate jõudusid. Mingis mõttes kõik see õppimine, kasvamine on ju nagu vastuvoolu ujumine praegu. Meile on iga päev, kui tunnid lõpevad kell kolm. Arvo kinkis neile viisi memme musi viisi ühe oma teose, ma ei eksi 60.-test ja me kirjutasime sellele ise sõnad, sellised koolipäeva lõpusõnad iga päev siis terve kool koguneb kokku just sinna, kus me oleme alustanud päeva laulame kolm salmiseda memme musi ja siis järgneb sellele vaikus. Ilma et me seda dikteeriksime või kuidagi suunaksime. Ja see on väga-väga-väga, huvitav, kui see üldse tekkis. Esiteks me nägime, kui põnevil on lapsed, kuidas nad jälgivad seda üleni kogu oma olemusega. Mina jälle jälgin seda, et ma koolijuhina seda kuidagi ei dirigeeriks ega ei annaks märku, kuna on õige aeg lõpetada või kedagi vaigistada, paid tõmban ennast isegi nagu sellelt pildilt võimalikult välja. Ja samas kui siis keegi, see on iga kord keegi erinev, kes hakkab siis liikuma, et ma alati proovinud seda legaliseerida või tunnustada, et neil ei oleks mingisugust sundust või tunnet, et nad teevad midagi valesti, kui nad lõpetavad vaikuse. Aga see on tulnud meie kooliellu, ilma et me oleksime osanud seda esile kutsuda või isegi soovida. Ja nüüd ma julgen küll öelda, et see on selline moment tegelikult ajas pikeneb, mille kohta võib öelda Kairos selline aeg mis saavutab oma täiusliku potentsiaali. Ja me ei ole lastele andnud mingisugust tehnilist metoodilist tuge selleks. Aga ma näen, kuidas nad tegelikult kasvavad ja arenevad selles ehk omandavad seda loomuldasa. Tuleb meelde, Fred Jüssi seoses vaikusega rääkis kunagi sellest, et noh, tema jaoks olles kontserdil on kõige ilusam võimsam hetk see, et kui kontsert ei ole veel alanud, aga kui dirigent on tõstnud taktikepi üles, kaks kätt on üleval ja siis vaikus, mis korraga on seda ruumi täis. Selle kohtades Freddy, et see on kõige imelisem hetk. Ja teistpidi on ju imeline hetk siis, kui see muusikapala on ette kantud, kui kontsert läbi ja siis sellele järgneb vaikus ja kui täidetud see vaikus on või et, et mida see vaikus endas sisaldab, et üks oli selline ootuse vaikus, et kui potentsiaal oli õhus ja kõik tulid korraga kaasa, kõik olid vait ja siis kuidas see kõik lõpeb ka vaikuses. Et lõpp on vaikus. Aga Lembit, mis tähendab teatris vaikus, mul on mõnikord tunne, et mõne väga hea etenduse puhul inimesed ei raatsigi kohe nagu seda vaikust lõhkuda või ei tahagi kohe plaksutada. Tunne või puudutus, mille nimel kuhu see kõik koondub, mis on etendusse pandud või muusikateosega ka see, millega ma ära lähen, mille ma kaasa võtan kontsentreeritult selle nimel see, mida sõnadesse panna ei saagi, sõnad hakkavad teinekord segama seda väljendust. Ma mäletan, üks esimene lavastus, mis ma tegin, oli oodates seal tekkis selline vaikus. Proovis juhuslikult, et kui me hakkasime mõtlema selle peale, mis on ootus, ootus kui inimese põhiseisund. Ja siis tekkis kahe ootuse kokkulangevus, et ühtepidi ootasime, millal tuleks see õige ootas. Ja selleks üle õigeks ootuseks ja ta lõppes kaotusesse. See ootus kandis endas vaikust. Aga see vaikus ta kandis, sellepärast et Becketti näitemäng oodates selle kohta Anui prantsuse dramaturg on öelnud, et need on klounid, kes mängivate paskaali, võbeles Pascali, ühesõnaga et klounid, kes teevad seda trükložaaride, võiks öelda, et intellektuaalid, kes on siis me tookord ei taibanud mängida, aga no ikka Kloshar ametist ilma jäänud või hulgus, kes ootab tee ääres, kui tood, kes on kunagi lubanud tulla ja nii edasi. Aga et mida edasi minnes selle ootuse teemaga siis Pascalil on selline lause nende lõputute kuristike vaikus mõttes igavikku hirmutab meid siis, kui ta meid hirmutab kombel hirm peale tuleb, siis hakkame mängima. Me hakkame tegema midagi, et seda vaikust endast eemale peletada, sest vaikus on ühtepidi oodatud ja otsitud, aga teistpidi võib-olla vaikus ka väljakannatamatu. Ja siis me ehitasime etenduse selle peale üles, et jõuda selle vaikusele, mis hakkab hirmutama ja seal ta hakkab mäng pihta. Vaktsineerimist hakkavad tegema kõike selleks, et vaikust eemale peletada. Ja selles vaikuses vist niimoodi peale tuleb, otsivad inimesed teatud tugipunkti. Vaikuse ja vaimsuse teemal vestlevad tänases saates Liivika Simmul. Ja Lembit Peterson Et mina olen nagu aru saanud niimoodi enda elus, et kui rääkida olid vaimsuse, vaikuse koosolust, et vaim toob vaikuse kaasa, aga oleneb, milline vaim ja millise vaikus. Et mina olen kogenud vaimu poolt kaasatud vaikust väga tugevalt, näiteks esimest korda 77. aastal, kui ma külastasin Veneetsiat. See oli väga vaikne linn, jalutasin üle realto silla, sattusime väikesesse kirikusse, kus oli üks inimene, palvetab naine, mina ei olnud kiriku liige, aga läksin kirikusse sisse, vaatasin, see oli Berliini maalitud kirikuga, imetlesin neid maale ja nimetasin kõike seda kiriku hämarust, nii nagu mesilased töötavad. Ja seal oli niisugune imeline vaikus ja mulle meeldis ta oli pingeline. Ta oli aktiivne vaikus, ta ei olnud selline passiivne vaikus, mis energiast tühjaks võtab, energiat andev. Ja kui ma siis astusin Veneetsia tänavale, ma tundsin, kui kärarikas. Läki. Veneetsia. See oli minu jaoks šokk, et ma astusin vaiksest Veneetsia linnatänavast kiriku uksest sisse, tulin välja ja ma kuulsin, kuivõrd kärarikas on. Ja et see vaimne, see vaikus. See oli kuidagi vaikuse vaimu, on niisugune kokkupuutepunkt, üks moment oli ja teinekord oli neid kordi on olnud palju, aga kus ma oskasin tähele panna. See kohanimi kellasalu tuletas mulle meelde ühe kohakese Kesk-Leedus, mille nimi on paber kus mul õnnestus käia esimest korda 82. aastal. Tar kollektsioneerivad Kellida, kollektsioneerivad vask, seid nõusid tegi ise vastseid ristikesi, aga vot see kellade ja selle koha eriline vaikus oli kummaline, mis ei meeldi see, tema liikumine seal ja siis nad ei kaasa ühe erilise vaikuse ja selles vaikuses olikuks teatud valgus ja kui ma tema silmades vaatasin, et kõik see oli kuidagi koos, selline seletamatu täielik elamus, aga seal pingestatud vaikus, mida võib kogeda kloostrit, sest näiteks ei ole mitte selline vaikus, et ta jääks magama. Et andke kulla, vaikus, talaks nüüd rahus uinuda, mitte see, vaid vastupidi, see oli selline elus elu täis vaikus. Ja kui ma käisin pärast ema surma seal läbisõidul oli see vaikus seal ikka alles oli selline tunne, et kohe-kohe tuleb sealt nurga tagant välja sensorite kuskile kadunud. Ja see vaikuse kuulamine on, on imeline asi, et poolklodell mal kolmanda asjana ütlen, et pool Klodell prantsuse dramaturg, kes on ka Maarja kuulutamise, tuleb kunagi mängisime teatris seda etendust. Tema on öelnud, et kui kuulata vaikuses tähtis, siis võib kuulda tähtede helinat. Ja juhib ka tähelepanu sellega sisemine kompamis, meel, et iga asja taga on teatav vaikus. Et need kõik asjad on mähitud nagu teatud vaikusesse, ma nüüd ei tea, kas on Klodell ise edasi arendada ja selle kõikide nende vaikuse taga on olemas veel üks teatav vaikus, et kui sinna kuulata ennast. Me võime sisemise teekonnaga minna järjest nendesse vaikustesse ja muidugi on väga tähtis, kellele me seal tugineda või millele. Et see on niisugune kummaline, Paikuse otsimine ja tõde sisaldab alati rahu ja vaikust, et kui tõega kokkupuude on, siis on see ka märku ühest vaikusest kindlusest ei rõõmusta, et mida me võime kogeda. Aga kas sul on olnud elus teil mõlemal Liivikaga, et elus mõni periood või kui te olete kartnud Nad vaikust, et ütleme, kokkupuude vaikusega on selles mõttes jutumärkides nagu ohtlik, et et see on see hetk, kui sa hakkad endale esitama isiklikke küsimusi ja see ei pruugi olla alati meeldiv. Ta on nagu lihtsam sellest kuidagi põgeneda. Et kui palju me üldse tegelikult tahamegi kohtuda selle päris vaikusega. Ega see on ka materjali, ma mäletan seda, et kui kaks inimest kokku saavad, et see, et me saame olla koos vaikselt, see näitab kahe inimese suurt usaldust selle vastu, et me usaldame koos vaikida. See on suur usaldus, suur vastutus ka. Tihtipeale me mäletame ilusatest suhetest, ma ei mäleta, mida me rääkisime, aga ma mäletan seda koos vaikuses veedetud hetki. Kuidas Vaikesime koos, et meil oli hea koos vaikida. Me usaldasime olla koos ja vaikida ei pidanud kogu aeg rääkima vaikust, eemale peletama. Need on ilusad hetked, aga muidugi, vaikus, kardad, millal see viimane hetk oli, seal võib olla tänav, iga päev juhtub seda, kus me ei suuda vaikusesse minna, nagu hakkad sedasama vaikuseteemalist mõtteavaldust ettevalmistame, kohe tekivad kõik probleemid, kogu müra, mis on, hakkab kohe kohale tulema ja nõuab lahendusi. Et mida kõike teha, kõik probleemid, mured, valud, kõik hakkad sisse tungima ja kuidas kõige selle sees suunata oma tähelepanu vaimule ja vaikusele. Võib-olla selles ongi kunst detseemidest, Liivikalist rääkisse, pideva palvemoment, et see võib näidata, et. Või minna vahepeal Facebooki. Kuidas peletada vaikust endast eemale? Vaikus on vägitegu. Ta nõuab teatud vaprust. Tõsi on, et me kõik tahame vaikust ja rahu, aga kuna me ei ole terviklikud, siis Me tahame ühte, teeme teiste, tunneme kolmandat. Üks nüüdisaegne isa, isa Zakaria Essexi kloostrist ütleb, et nüüdisaja suurim tragöödia on kodutus. Meie meele kodutus, seed, ta eksleb või hõljub või kujutleb kõike kuskil väljas, kasvõi see ta askeldab. Meil on ju kõigil nii palju kohustusi. Aga see, et ta muudaks suunda väljast sisse ja laskuks mõistusest või kust iganes kehasti isiksuse keskmesse südamesse. Selleks tegelikult meil seesama kartus, ongi vajalik, mingisugune kurbus või kannatus. Tegelikult on siin sageli suurim võimalus näiteks pisarad. Inimene, kes nutab, tegelikult on rohkem endas ja vaikusele avatud kui lihtsalt rõõmsalt askeldav sipelgas. Sellepärast tuleb selliseid momente, mida me kardame või tõrjume või endale keelame. Tervitad avali süli ja teha neid läbi. Oota see väga isa silu on üks aatuse saarele elanud munk ütleb Hoyama meel põrgus, aga ära heida meelt. See tähendab nimeta asju õigete nimedega. Aga ära satu sellest masendusse. See tähendab, ütle, et mu elus on palju sellist, mille pärast ma peaksin kartma. Aga sellest hoolimata mul on võimalus olla südikas lootusrikas ja rõõmus ja see vaikus ei pea üldse olema füüsiline. Ma sõidan igal hommikul autoga 25 kilomeetrit tööle ja ma tean, et, et ühel hetkel tagaistmelt kaheksakümneaastane tütar ütlevad, panen muusika käima. Ja tegelikult see maitsevahemik on meil juba nagu läbi diskuteeritud, see nende maitse. Aga ütleme ikkagi teatavate selliste soonistega ja see on minu harjutamise võimalus, sellepärast et ma ei saa teha mingisugust oma vaikust jõuga või nende arvelt. Nende nagu noore ja elurõõmsa elu arvelt, sellepärast et siis minu vaikus ei oleks viljakas. Ta ei annaks mulle seda, mida ma nii väga igatsen, jootsin selles vaikuses. Petseri kloostrist öeldakse, et alates 40.-st eluaastast peab igaüks olema iseendale arst, ehk oskama ise ennast ravida, tundma iseennast. Ma mõtlen, et see on hea piir ka, et õppida tundma selleks ajaks ennast kui vaikijat ja aru saada, kuna see vaikuse arm, Mu hülgab ehk mina ta hülgan näiteks seda kuidagi kunstlikult otsides. Mina olen saanud aru, et kui ma keelan lastel Taukarid kuulata siis ma olen neile liiga teinud ja ise jään millestki ilma. See on huvitav jah, et kui me alustasime sellest, et vaikuse nagu kaks eriliik, et see füüsiline vaikus, mis on nii-öelda mõõdetav ja siis see sisemine vaikus millega on lood palju keerulisemad. Et tõesti on niimoodi, et, et me võime olla ju kärarikkal tänaval kõige suurema möllu sees ja tunda sisemist rahulolu, üks olekut, jumalaga, tõelist vaikust, rõõmu ja samas me saame olla üksinda vaikuses ja hing võib karjuda kõrvulukustavalt. Et mõlemat pidi on need olemas. Mul on kogu aeg see tunne, et need inimesed, kes õpivad lavastamist ja näitlemist et nad õpivad mingis mõttes ka inimeseks olemist. Ja Lembit, sa rääkisid mõne sõna ka eelnevalt sellest, et, et see on üks esimesi harjunud, tõsi on ka noortel näitlejatel selles, et kuidas oma tähelepanu jagada ja tegutsetakse vaikuses vaikusega, et uuritakse vaikust, kuidas uurida vaikust. Teatrikunstis teistest kunstidest, see kõik on tähelepanu, juhtimise kunst, eks ole. Jõuame tähelepanu, aga selleks, et saada kõigepealt teadlikuks sellisest asjast nagu tähelepanu seda tundma õppida, siis meil on üks selline harjutus olnud küll, et kuulamine kuulatada erinevaid helisid, keskenduda või koondada oma tähelepanu nendele helidele, näiteks mis kostavad praegu selles ruumis. Eristada need helid kõikidest teistest helidest ja liikuda edasi näiteks kõikidele helidele, mis kostavad ülevalt võis, kostavad õuest, näiteks jagad erinevates tsoonides, kuhu tähelepanu liigub. Ja nagu kiuste juhtub, siis see, et kui ma pean juhtima, tähelepanu üles kuulata, eristada selliseid ülevalt hakkame nagu kiuste kuulma neid helisid, mida ma kuulata ei tohi, tähelepanu läheb just näiteks praegugi hakkasime kuulama helist ülevalt, siis kostis lapse ajal sisse, kõik kuulasid, tuli sellisesse nii-öelda suurde plaani tähelepanu, suurde plaani ja siis tekib inimesel selline kiusatus, tuss või võitlus. Ma ei tohi kuulda neid hääli, mida ma praegu kuulen, millegipärast ülesanne kulate hääli ülevalt, aga nagu kiuste kuulan kõiki teisi hääli ja ma hakkan tegelema sellega, hakkan võitlema nende häältega, mida ma kuulata ei tohi. Ma kuulan teid järjest rohkem ja selle asemel Mihhail Tšehhovi oleks väga lihtne soovitus, et lasta neil kõigil äärtel olla, jätame rahule, las nad olla, aga fokusseerida oma tähelepanu nendele helidele, mida ma kuulama pean lihtsalt rahulikult fokusseerima mitte hakkama elimineerimine ide helisid pidama kuulata ei tohi ja selle läbima nagu vabastan ja see on natuke see, et seal keset aukarid. Ma võin säilitada oma vaikuse, eks ole. Et keskenduda nendele helidele, mitte võidelda sellega, mis on negatiivne, võid keskenduda sellele, kuhu ma ja selle läbi pidama tähelepanu, fokusseerima, nendele asjadele. Niimoodi ma võin säilitada ka kärarikas tänavas või närvilises meeleolus vaikuse otsingu- ja tegelikult me kuidagi kaldume. Kuula nüüd, vaikus muutub nagu eesmärgiks omaette, aga ma ikkagi tahaks öelda, et vaikus on ka nagu vahend, ikkagi. Vaikus on vahend. Vahend Akkar vaikus kaasneb, et Püha Augustinus ütleb, et, et mu hinge leia enne rahu, kui ta puhkab sinus. Et selle all on ikkagi ütleme jumala ütlesingi vaimu ütlesin, ja sellega kaasneb vaikus. Nii nagu üks prantsuse filosoof panid tähele, on öelnud, aga ilusti Püha Augustinus kohta ja teiste pühakutekohtadelt pühakutel oli kõige täiuslikum isiksus, mille pärast kas sellepärast nad kogu aeg tegelesid oma isiksuse arendamisega, vei Nad otsisid jumalat ja vot selle isiksuse said nad, nagu ma ütlesin, minu väljend või lisandused on nagu parafraseerida, natuke sõiduku isiksused. Boonusena kaasa. Vaikus kaasneb sellega, et ma jõudsin vaikust, kui ma hakkan nüüd vaikusele keskenduma. Vaikust ei ole ja ei ole ja ei ole. Ja mida rohkem on seal vaikus taha, seda vähem on. Ja nagu kiuste kuulen kõiki neid asju, mida ma kuulda ei tohiks, seda lärmi enda sees verbi enda ümber nii väljast kui sisemist lärmi, aga et millele siis keskenduda, et leida paik, kus selles on võib-olla see küsimus. Ja kuidas seda teha? Selle tülika rääkis väga ilusti sellest, et võitlus käib vaikuse eest ja ma mõtlesin, et äkki peaks vaikuse kao kuulutama üheks inimõiguseks sellepärast et mul inimõiguste all me mõtleme seda igale inimühiskonna liikmele kuuluvaid õigusi. Ja inimõiguste eesmärk on tagada kõigil inimväärne eluõiguse elule südametunnistuse usuvabadus, seisukoha ja sõnavabadus, liikumisvabadus, õigus töötada, õigus püsivale, elatustasemele, õigust puhkajale, kõik õigus haridusele. Aga miks meile võiks olla õigus vaikusele? Muidugi on inimõiguste deklaratsioonis need kõik õigused esile toodud, aga ma ei tea, kas on olemas kuskil inimkohustuste deklaratsioon, et milleks inimesed on kohustatud, aga võib-olla oleks see kohustus vaikida ka aeg-ajalt vajalik vahelt välja tuua. Mis mulle kõige rohkem rõõmu teeb, lavastuse puhul võis taas jälgimisel teeb rõõmu see, kuidas publik vaikuses kaasa elab. Mind rõõmustab publiku arusaamine ja publiku vajadus selles etenduses osaleda. Ja see on kõige rõõmustavam, see interaktsioon, mis tekib näitlejate omavahel omavahel publikuga, kelle pausid, vaikus, et nad on kõik alati millestki esile kutsutud. Et alati vaikuses elab midagi tõelisesse täidetud vaikuses, mida keelab meid alati, huvitab selle, mis seal elab, selle tähendus teada saada. Ja vot see mõtestatus mõtte leiame enda jaoks nagu psühhoteraapia kolmandas koolkonnas, Viktor Franklin koolkonnas, eks ole, kui mõtte leiad sisaldusega neurooside ravi ja samamoodi on see vaikuse tulek, ma leidsin mõtte mõtte leidmisega võib käia kaaslaseks teatud vaikus, aha, ma sain aru. Ma mõtestan, paljud teavad, mille nimel ma midagi teen, noh, näiteks oma igapäevast elu elan või lapsi kasvatanud või koolipeol või labast süsteem või muusikat kirjutanud musega mõtte leian. Selle mõtte leidmisega teeb kaaslaseks seotust õega, seotus minu jaoks vaid räägime ikka endast ja teatud niisugune heas mõttes vaikuse elav vaikus. Surnud vaikust, niukene hauavaikus, tunne, kui on olemas elukultuur ja surmakultuur, eks ole, nagu Johannes Paulus suhteliselt märgatav. Ma ei tea, miks mul tuli meelde selle vaikusega seoses hästi kaudselt seostub et elas Tallinnas, üks selline preester pikaajalise Crumpans. See oli aeg, Nõukogude liidus ei saanud välismaal käia, jaoks oli kuskil 70.-te või 80 keskel ja väga raske oli reisida väljasid ja ta alati soovitas, et kui võimalik, et minge välismaale elama, küsisime tema käest, et aga ta ise, et kas ta on käinud välismaal? Ei. Ta käis üks kord aastas, kes Lätis Latgale kodusid kaks päeva võitis, endale sinnasõiduks tagasi puhkas ja ta ütles niimoodi. Äkked. See ka teatud vaikuses piiride ületamine. See võib tunduda imelik, et kuidas välismaal, aga ja vähem olengi. Ta ütles seda niimoodi, et oli alati rõõmus. Said aru. Et ta oli siin kui ka välismaal. Et mis on kellegi jaoks välismaal. Aga see oli ka vaikuses ja see rõõm, kui tahad endast kandis ja mida ta oskas edasi anda. See rõõm tõi ka meile vaikustavat vaikust ja rahu, hinge. See on väga oluline. See on paradoks, et vaikuse elu kohta öeldakse nisu Haslikus traditsioonis kaemuse elu, nägemise, elu ja vaikus on alati seotud valgusega. Valguse kogemusega. Öeldakse, et hast ehk vaikuse elu elaja on see, kes toob nähtamatu nähtavasse. Et vaikus ei ole eesmärk omaette, vaid see on vahend. Elu kese on veel kusagil mujal kui ainult nagu vaikus otsimises, vaid et see vaikus on nagu eeltingimus. Võib-olla jah, et sellesama lihtsa tähelepanuharjutuse juures kogu aeg mõtlen, et kui tuletan see niisugune psühholoogiline asi, eks ole, et teadlikuks saada oma tähelepanust ja kuidas see tähelepanu meil on pidevalt kistud kõikvõimalike, nagu käiski võitlus inimese tähelepanu pärast kogu aeg. Et kõik püüavad meie tähelepanu endale saada juhtida nendele asjadele, mis neile tunduvad olevat olulised, selge, tähelepanu juhtimine käib meelte kaudu, samuti nägemuse kui kuulmise, kui haistmise kõige kaudu, et kuhu juhitakse, et kuidas saada oma ise oma tähelepanu suunajaks nendele asjadele millele tõesti suunata tahaks. Võib-olla oleks vahest kasulik mõelda ka nii, et kui ma sirutan kellegi poole, kes meid aitab, eks ole, et ma usaldan, et allapoole ka käe, siis noh, kuidas öelda. Et ma ei kohkuks sellest, et ma ei saavuta kohe vaikust, et kõik nagu saavutavad, kõik on, aga sellised vaimsed vaikivad, aga mina ei ole aga kõige selle sees kõige selle nii hingelise segaduse, müra, kaose, mis teinekord meid valdab, eks ole, viiega välise müra sees, et siiski tasub otsida pidepunkti, fokusseerivad oma tähelepanu nendele asjadele, mida me siiski õigeks peame. Et nad lasevad olla, las siis kuri ilm, las udutab, jahe, müristab, teeb, mis tahab, aga lihtsalt, et meil on õigus olla õigus olla vaikuses, õigus olla selles vaimus, keda me igatseme. See on ka inimõigus. Sageli tundub, et seda õigust meil nagu ei ole, et me peame käituma teisiti, ei pea kunagi Endla teatri bioloogilist, ma nimetasin seda teatrit tingnimetusega enda jaoks, vaikne teater, et ma tahtsin, et kõik oleks seal vaikuses, aga siis mulle öeldi, et see ei ole piisavalt atraktiivne, kes tuleb vaiksesse, teadlased? Et pigem teatakse, oodatakse sellist täisskaalat 60 Hiinast, kuni ma ei tea milleni, et siis otsida teist nimed, vaikne teatri nagu ei ole, aga minu enda jaoks sisemise tähendusega on need kõik asjad valgustatud noh, vaikusest, et tähtis on mähkida Niiled nähtavat pildid kui helilised kõik, et nad oleksid vaikusest mõtestatud, vaikusest kantud. Kui sellega nagu läbistub Sissapate vaikuses, saab liikuda, eks ole, kui ma enda jaoks olemas, et siis hakkab asi äkki elama, siis tuleb eluga kuidagi asjast, siis tunneb kohe ära tehes elus vaikus, on see, mis on huvitav, minu jaoks seda vajatakse, seda vajab inimene väga täna, nagu puhast vett. Mõtleme liiviku sõnad öelda selle puhastatud pilgu üle, et me kõik saame aru, mis on, ehkki me ei ole veel jõudnud sellel täius astmel ja kui me vaatame puhta laseriga kõik, eks ole, näevad puhtaid asju, aga selle sees julged olla oma puhta pilguga, niipalju kui mul seda veel on. Ja hoida ja kasvatada seda puhaste asjade läbi, et see on väga tähtis, minu meelest kukalt kukkuda. Lastallizlovskil on veel üks kummaline võrdlused, mida ma vahest meelde tuletanud, et näitemängu koha pealt, et kus sa tunned, et hakkad valesti mängima lavale? Noh, valesti mängimas mängimise mängimine, hakkan mängima mängimist, teate, kui hakata lapsega mängimas mängima, siis laps nagu lülituse tegelikult oma mängust välja, ta ei võta sind. Ma mängin nüüd ka seda, et ei, tuleb mängida, tõesti, tuleb mängida ausalt ja mängida tõeliselt, aga tema ütleb nii, et kui tunned, et hakkab valetama, hakkab vale, tulevad, hakka valega võitlema, võitlesid haka, kasvatame uut tõde. Aga kasvatame uut tõde ja siis see uus tõdemist tuleb, lükkab selle vale välja nagu lapse hamba. Selle, see uus hammas pärisammas tõrjub välja selle lapse hamba. Et Walestam jagu siis kui me keskendume, fokusseerub ikka otsi veel uut tõde, vot siin selles olukorras, kus me oleme vot selle jõu läbi, et kui me hakkame valega võitlema, siis takerduma sellesse kogume tähelepanu täis ainult seda olete, aga et kõige selle sees, mis meie ümber on püüda fokusseerida sellele, siis on kuidagi vaikus ka kohal. Tegeleme õige asjaga. Me käime oma kooliga regulaarselt Petseri kloostris, nii õpetajate kui õpilaste pered tavaliselt ikka pärast ma küsin laste käest, et mis teile kõige rohkem meeldis, sellepärast et nemad seal kloostri nõlvadel sõidavad kelkudega ja saad lumesõda, mängida ja mürada. Aga alati me käime gaasiale koobastes kus on 14000 kuue sajandi jooksul viimse rahupaiga leidnud kloostri vennamaised jäänused ja sinna sisenedes kõik, kes seal on käinud, ma arvan, ei unusta seda kunagi. Seal on käigud mäe sees lausa justkui labürint, seal on igaühel käes üks see vahaküünal, sest seal ei ole muidugi mingisugust muud valgust. Ja seal on hauakambrid, hauakambrid, hauakambrid ja kloostrivennad, kes siis alati näitavad seal neid kambreid avavad uksi ja silmaga me näeme, et seal on virnade viisi luukeresid. Aga lapsed, tänapäeva lapsed, kellel tegelikult on palju hirme ja foobiaid ja painajaid, mitte kunagi ei ole seal mitte keegi kartnud. Vastupidi, seal on erakordselt värske õhk, seal on värskem õhk kui tänasel imelisel väga värske õhuga kevadpäeval, mil hommikul 100. värsket vihma ja tõesti kogu päev lõhnas värskusest. Ja ükskord ma jälle küsisin laste käest, et mis teile kõige rohkem meeldis sellest ja tavaliselt alati öeldakse, et neile meeldis seal koobastes, meile meeldis seal käikudes ja siis üks laps ütles, et mulle meeldis seal koobastes, selles surnuaias ei siis olnud ju surnuaed, see oli eluaed. Ja kunagi üks noorkuule tuia äsja kloostrisse tulnud vend rääkis, kuidas see on suur klooster, seal on palju kirikuid seal igal hommikul on mitmeid teenistusi, varajasi, hiliseid, aga mõnikord kloostri üleme, kuna seal on väga kitsas koobastes, kutsub mõned oma parema äranägemise järgi mõned vennad öösel pidama liturgiat seal koobastes. Ja siis noor kuuledki rääkis et mõnikord eriti suurte pühade puhul on ju teenistused väga lausa pompöösselt väga kuninglikud markeerides siis taevast Jeruusalemma, aga ta ütles, et üle kõige on see vaikne öine teenistus seal koobastes, mil sa tunned, et kõik need vennad ja kõik need vaikuses puhkajad teenivad kaasa. Et see on üks, üks elu. Kuigi see toimub ju täielikus vaikuses. Ja ma arvan, et hea vaikus on väga elus ja sul on võimalik kuulda ja näha ja hingata nagu üleni. Aitäh. Mul ei ole mingit kavatsust rääkida. Aga huvitav. Vaikus on elusolend. Nagu tõde, ei ole mitte mis, vaid kes. Vaikus on, kes? Vaikus on nagu pärg. Kõikidel voorustele. Ja kolmas asi oli et mul on käepärast just praegu üks väike laulukene. Sõnad on apokalüpsis Est. Kõlab umbes niimoodi eesti keeles. Õndsad on surnud, kes issandas, surevad. Kui tohib, ma ütlen siia veel, meil oli hiljuti konverents, koolil, armastus kui pedagoogika ja lasksime lastel kirjutada natuke armastusest. Ja võtsin ühe töö, eks, neljanda klassi tüdruk oli kirjutanud. Armastus nagu ei olekski, mis vaid ta on ju, kes. Ma olen ka viimasel ajal mõelnud Pilatuse küsimuse üle, kes küsib Kristuselt, mis on tõde. Küsimus on valesti asetatud. Ja paavst Franciscus hiljuti esitas sellise küsimuse. Et, kes ma olen, on keskne küsimus tihtipeale oma identiteedi otsing, kes ma olen, aga võib-olla vahetevahel võiks küsida, kelle jaoks ma olen. Ja mille nimel asemel ma olen ka vahest mõelnud, kelle nimel. Et see on viimastel aastatel kogu aeg üha rohkem pealisülesanne pastalist Lowskama võiks olla, vastab küsimusele, mille nimel? Aga kui küsida, et kelle nimel, kelle nimel, et see võib olla elusam, et seesama, mis Arvo ütles, see, mis ja kes need on? Kui oleks jõudu ütelda niimoodi, et kõik on, kes siis paljud asjad kaoksid tee pealt eest ära, ei hakka neid jalaga taguma ja rahuneks maha. Sest igaviku seisukohalt see ongi võib-olla niimoodi. Me ei tea, mis ühest lagunevast kivist miljardi aasta pärast saab, millises ühenduses ta hingama hakkab. Või pannakse. Südalinnuks rinnakorvist välja. Laulda kokkukildudest luu, mullast ihu. Laulda ma mereks laulda, lärin, metsaks, jõgi mäeks mägijõeks. Laulda Merimaks laulda metsad, mereks, jõgi jõeks mägimäeks jõgi jääks. Tõusta kodu kõrgesse taevasse. Kiiva armastuslaul linnupilk. Peopesajoone. Metsad nurmed, mäe. Ja ta ma mereks laulda märi metsaks, jõgi mäeks mägi. Laulda Merima üks. Laulda mäed, mäed, mereks. Jõgi jääks mägimäeks, jõgi. Laul. Suure jõe kaldal. Laul. Minuks rinnakorvist välja. Laulda kokku kildudest luu mullast ihu la Hulda. Kõnelesid Püha Johannese kooli direktor Liivika Simmul ja näitleja ja lavastaja, Eesti muusika ja teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja Lembit Peterson. Suur tänu Noora ja Arvo Pärdile. Saade valmis koostöös Arvo Pärdi keskusega. Täname kogu keskuse pere. Jaan Kaplinski luuletuse laulda ainetel imises laulis Eva Eensaar. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2007.