Ööülikool kui me räägime, miks see kõik eesti rahval õnnestus, seda tegi ära eesti rahvas, kes seisis Balti ketis, kes oli Eestimaa laulul, kes läks, kui Toompead rünnati, kes läks teletorni kaitsma. Need inimesed elasid läbi sellise tundage puhangu külluse, mis jääb ilmtingimata seda inimest saatma oma elu selle hetkeni, mida rahvaluules nimetatakse Kasekeseni. Koole. Kuulate teist osa saatest vaatlusi maailmale hiidlaste seisukohalt. Esimeses saates kõneles endine riigimees, diplomaat, hiidlane ja hariduselt ajaloolane Vaino väljas oma lapsepõlve Hiiumaast noorusajast neist aastatest, mil ta oli Nõukogude Liidu suursaadik, kuna nii-öelda asumisele saadetud Venezuelasse Jaanika Raagvasse. Tänase saate alapealkiri on okasroosikese suudlemise aasta 1988. Alustame sealt, kui 13. juunil 1988 Mai ja Vaino väljas astuvad Nicaraguas lennukisse sõidavad enda teada puhkusele Eestisse. Siinkohal jätkab Vaino väljas. Kaheksa aastat kestnud asumisele saatmine lõppeb täiesti ootamatult, asusem siis 13. juunil teele. Kui me olime 14 10. Atlandi ookeani kohal, siis poliitbürool oli otsustatud, et Karl Vaino tuleb tagasi kutsuda ja nimiosaline tuleb soovitada. EKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks. Ei küsinud minu käest keegi. Epiloodid, ei teatanud Teyla raadio kremlist. Kui me jõudsime pärale, pani mind imestama, tähendab, et vastu on saadetud must Tšaika, mida tavaliselt küll ei olnud, mis nüüd on juhtunud. Riigitüüri juures on Mihhail Gorbatšov samuti leeri vendaguvatega naljatades nimetama, sellepärast et Gorbatšoviga oleme sündinud ühel kuul ja ühel aastal koos töötanud mina olnud. Eesti keskkomitee esimene sekretär ja temma Stavropoli is ja samal ajal teine leerivenceward Naatse samal ajal Gruusias ja saate aru, see on ikkagi selline nooruse põlvkonna prust, kus sa võid pöörduda nende inimeste poole ka, mitte ainult alt üles vaadates. Võit saab olla ka see inimlikum puu. Aga see selleks ja mulle teatatakse, et teid ootab kohe Kremlis. Peasekretär algab väga südamlik, tervitame need ja ka tunnustussõnad sapuaar rahulepingu osas, see oli välispoliitikas Gorbatšovile väga edasi lühike lause, aga tead, ta ei nimetanud mind kunagi Vaino Yoshipamist, teades, et me kasutad vaid tead, Vaino, nüüd on niiviisi, et eile toimus poliitbüroo istung ja seal lepiti kokku. Ja uskuge mind või mitte, tähendab mu esimene vastus oli. Aga kuidas see on võimalik, minult ju keegi ei küsitud. Selleks Mosen kutsusin, ma küsin. Küsin esijällegi tabas mind hiiglase mõtteviis, ema Mihhail Sergejevitš, ma olen olnud kaheksa aastat ära nendest kaks aastat sõjas ma ei ole olnud kaheksa aastat kodumaal ja ma ei taha vastutada selle eest, mis siin sel ajal toimunud on. Et ma olen ära teeninud selle, et ma saaksin tõesti veidike ennegi hinge tagasi tõmmata ja lisan siis, aga mul on juba ka kodus kokkulepped kodus, Hiiu kalurirannapüügi brigadiri koht on mul juba olemas, kas ma ei võiks, tähendab, sinna men? Gorbatšov saab naljast aru, tähendab ja ütleb, et tead, jätame nüüd selle kalurikolhoosi rannapüügi brigadiri koht võib oodata, aga esimene asi tähendab, on nimelt nii, et homme juba tuleb erilennukiga asuda teele ja sellega siis lõppes see 13. alustatud lennuteekond, aga olgu märgitud seda, et Gorbatšov alate kohtumistes lõpetas ja küsis sedasi. Aga Vaino, kuidas siis su kodukolhoosi rannapüügimehed elavad? Viin endale ikkagi palju terviseid, küll nad ilma sinuta kannid veel hakkama said. Seda ta ei unustanud kunagi, et Hiiu kaluritele terviseid saata. Ei saa ära unustada, et mis aasta see oli. Küsimus on nimelt selles, missugused pärandi ma sain, missugune oli olukord? See oli Eesti vabariigi seitse 10. sünnipäev. Rahvas hakkas stiihiliselt seda tähistama. Mis juhtus Tammsaare pargis, mis juhtus kontserdisaalis, mis juhtus poliitharidusmajas, missugune olukord oli aasta alguseks ja missugune oli siis teine pool? Esimesel poolel tahetakse kasutada sõjalist jõudu inimeste vastu ja teisel poolel võtame vastu juba suveräänsusdeklaratsioon. Ärge unustage härrat Jazovi salavisiit Eestis, kes oli hea, saab kaitseminister. Tema kohtumine Karl Vainoga. Arutlus kas saab kasutada, tähendab jõudu. Aga ma tulin ju Nicaragua sääst, sellised asjad tuli ära hoida. Lühike tagasivaade 88. aasta esimesel poolel, kui ma ei olnud Eestis. Mu ees on Eestimaa kuum suvi, 1988 ajakirjandus kroonika Endel Pillau toimetatud. Ma tulin nikkar raaguvast, kus kaheksa aastat oli verine kodusõda. Kodusõja Ühel poolel oli toetajaks USA teiselt poolt Nõukogude Liit, väike rahvas, väike rahvus oli lõhestatud. Ja seepärast esimene mõte. Koju tagasi jõudes oli igati vältida olukorra eskaleerumist, mis võiks viia väga rasketele tagajärgedele. Tuletagem meelde, et tegemist oli aastaga, kust täitus 70 aastat Eesti vabariik. Rahva ajaloolises mälus oli säilinud, aga võimule oli kujunenud ääretult raske olukord. Püüti igati võimu poolt vältida. Neid asju, mis hakkasid toimuma, olukord muutub, eriti kriitiliseks ka sellepärast, et rahvarinne on kavandanud seitseteistkümnendale juunile suure rahva meeleavalduse lauluväljakul. Tuli hakata mõtlema, et kahe nädala pärast algab NLKP Üheksateistkümnes konverents. Partei ja selle eestimeelne osa hakkas nimelt tõsiselt vastu sellele, kuidas valiti delegaadid. Kõrvale jäid suures osas loomeliitude esindajad, haritlaskonna esindajad ja seepärast tuli mõtelda, mismoodi. Me lähme sinna, et me esitame kirjalikult oma nägemuse, mis käsitleb üldpoliitikat, mis käsitleb majandust, mis käsitleb kultuurielu. Kui Üheksateistkümnes konverents algas, siis andsime selle sekretäriaadi ja palusime tähendab anda delegaatidele. See oli ennenägematu ettevõtmine. Aga ometi nõustuti sellega, sest me ütlesime, et see on perestroika kütuseks. Ja kuidas võttis vastu sõda Gorbatšovi vastasrinne ja vanameelsed armee kindral Popov kirjutab selle kohta oma mälestusraamatus. KGB ja võim Moskva, 2003, lehekülg 341 342. Need, kes kihutasid Eestit Nõukogude Liidust välja astuma, selgusid partei 19. konverentsil ja siis ilmus Kremli kongresside palee kõnetooli väljas veel Nicaragua püssirohusuitsust läbi imbunud vastne EKP Keskkomitee esimene sekretär. Ta ütles oma sõnavõtu lõpused. Delegatsiooni ettepanekud on edastatud konverentsi presiidiumil, aga ettepanekutes oli täpselt sõnastatud Eesti nõukogude liidust väljaastumise tee. Nii kirjutab kindralpolkovnik, hinnates minu sõnavõttu veel teine poliitbüroo liige, keskkomitee sekretär Ligatšov oma memuaarides kirjutab. 1988. aasta sügiseks oli selge, et park Teil on tõsises kriisis mõningate küsimuste lahendamisel balti liiduvabariikides toimub kiire protsess aktiivsete natsionalistlikud nõukogudevastaste jõudude moodustamiseks Eestis, Lätis, Leedus said natsionalistlikud jõudude liidriteks kõrged parteifunktsionäärid. Raamatu pealkiri on, kes reetis NSV Liidu. Eesti delegatsiooni Dalia astumine esinemine kutsus esile väga paljude ajakirjanike tähelepanu seitsmendal juulil 88 ja võttis europarlament vastu otsuse balti riikide kohta milles muuhulgas öeldakse kutsuda üles NSV Liitu tunnustama balti rahvaste nõudmisi iseseisvalt, teostada oma majandus- ja kultuurielu, peatada Rushifitseerimise protsess, tunnustada balti rahvaste keeli riigikeelena, juhtida nõukogud juhtkonna tähelepanu asjaolule, et neid nõudmisi esitavad juba ka balti liiduvabariikide kommunistlikud parteid. Edastada nimetatud resolutsioon Euroopa ühenduse riikide välisministritele, komisjonidele ja parlamentidele. Kas sai Moskva keskvõimule tähelepanuta jätta kaugelt mete ja neid ei saa ma üle ega ümber sellest, kuidas tuli seeläbi arutada vabariigis, tähendab nõue oli, peab toimuma vabariigi komparteide pleenumi edasi linna ja rajoonikomiteed, partei algorganisatsioonid. Meie pleenum, 11. pleenum on Üheksandal septembril kutsutud oli sinna pleenumile veel loomeliitude esindused, kodanikuühiskonna sellised ettevõtmised nagu roheliste liikumine, muinsuskaitseliikumise ka nende esindajat. Ja et rahvas teaks täpselt, mis toimub siis otseülekanne raadiost. Oma kõne alguses mainisin nii täna kui ka edaspidi peab meie jutt, et olema aus ja otsekohene rahva absoluutne enamus näeb väljapääsu kujunenud olukorrast ühte muude selleks on eesti rahva iseseisvus, tema suveräänsuse tagamine oma rahva ja maa asjade otsustamisel. Järgnevalt mõningatest riikliku korralduse põhimõtetest. Eesti NSV peab olema suveräänne rahvusriik, eestlased on siin Põhirahvusühki suurt sotsiaalmajanduslikku ettevõtmist ei tohi alustada nii, et ignoreeritakse selle rahvuslikke etnilisi taga ergi eestlaste suhtes. Lubamatu on igasugune majandustegevus, mis ahistaks põhirahvuse sotsiaalseid huve ning kahjustab eesti ökoloogilist seisundit. Vahemärkusena fosforiidisõda EKP keskkomitee bürool leiab, et Eesti kodakondsuse sisseseadmine on väga oluline samm eestima püsielanikkonna kujundamisel. Eesti keel peab olema riigikeel ja Eestis peab saama kõiki asju ajada eesti keeles. On loomulik, et eesti keele staatus fikseeritakse riiklikul tasemel. Need on ainult mõningad probleemid ja küsimused, mille ma keskkomitee pleenumil üles tõstsin. Hakkasime kujundama seisukohta meie suveräänsuse kohta ja sellepärast tekkis nii loomeliitude kultuurinõukogus rahvarindes algatus võtta vastu eraldi suveräänsusdeklaratsioon. Risk oli muidugi väga suur ja tõsine, kuid toetus ja selle ettevalmistamise aktiivsus olid sellised, et see tuli kindlasti ellu viia. Ja siis algabki ülemnõukogu erakorraline istungjärk. Moskva, saades teada, tähendab meie kavatsustest suunab siia enne ülemnõukogu istungjärku Seebrikovi NLKP keskkomitee sekretäri. Aga veel kaks kuud tagasi oli ta KGB esimees. Jutt oli tema poolt vägagi raske sõnaline pärast, ütles ta neljasilmavestluses. Te võite küll saavutada oma iseseisvuse, kuid kaotada kõik muu. Nii et tormihoiatus oli meile antud. Aga rahva toetus, õigemini rahva nõudmine oli hoopis radikaalsem. Ja seda tuli samuti arvestada. Meenutustega jätkab Vaino väljas. Killud mälusalvest 16. novembril võttis Toompeale kogunenud saadikuid vastu arvukas rahvahulk, emotsionaalselt esitati nõudeid, arvestada rahva tahet. Paljutähenduslikud olid loosungit nimetama, mõnda neist nõuame suveräänsust ja Eesti konstitutsiooni ikka edasi õigusriigi poole. Eestikeelne konstitutsiooniline kaitse. Olge vahvad Rüütel, väljaltoone, ainult suveräänne Eesti saadik, ära unusta, sa esindad Eestimaad. Lõpuks väljas vanker välja. Kodusaarel Hiiumaal küsiti minu käest palju tähendavalt kassa sellist loosungit märkasid. Ma ütlesin, et jah, märkasin küll, küsimus on nimelt selles, et sellises rahva väljendusvormis rahvakeeles olidel hiidlastel eriline tähendus meie heinamaad olid ju mitte ranna ääres, vaid kaugemal metsatükkidel puuduli samuti tuua sealt külavahe tee, õigemini metsavahe tee. See oli ju ainult kerge kruusaga, kui sedagi. Ja sellepärast kõige riskantsem oli tulla heinakoormaga. Ja kui see nüüd libastus ja kraavi läks, no siis välja saamisega oli väga ja väga raske. Nii et ma ütlesin, et ma sain ka mõttest aru. Ja siis algab ülemnõukogu istungjärk. Alustatakse päevakorra kinnitamisega ja siis äkki üks delegaat maiku vallassova peaaegu ilma luba saamata, tuleb tribüünile ja ütleb, et tal on ettepanek kodukorra kohta. Ja tema teeb ettepaneku, et seekord juhataks väljas seda. Mind pani see tõsiselt imestama Piega kergelt jahmatama midagi sellist meil eelnevalt kavas ei olnud. Aga teha polnud midagi, pandi hääletusele ja üksmeelselt tuligi mul asuda seda istungjärku juhtima. Toimub suveräänsusdeklaratsiooni arutellu, peab ütlema, et see arutelu oli vägagi Ellab toetav. Ma toon ainult ühe näite. Urve Saksladu err sovhoositöölise sõnavõtt järgmiselt. Tsiteerituna inimene elab, kuni usu. Rahvas eksisteerib, kuni loodab. Kätte on jõudnud aeg, mil Isamaa paneb proovile meie õiguse tema pinnal kõndida. Meie ainus jõud võitluses suveräänsuse ja inimõiguste eest on monul liidsus ja usk sellesse, et meil nagu igal vabal rahval on õigus ise oma saatuse üle otsustada. Tormiline aplaus. Nii on kirja pandud ülemnõukogu istungjärgu stenogrammis. Juhatasite seda, sest seda on väga palju rõhutanud teie kaasaegsed, et kui teie ei oleks seda tol korral juhatanud, et siis tõenäoliselt seda sel päeval ka vastu ei oleks võtnud, et justkui väljas hüpnotiseeris selle saali. Kui see hääletamine oli hakanud peale, siis te olite küsinud, et kes on selle iseseisvusdeklaratsiooni poolt ja ise olite esimesena tõstnud käe ülesse ja selle järel olid kõik. Küsimus on nimelt selles, et kuidas me hoidsime ära interrinde, sest nende saadikuid Jaravoide, need olid samuti seal, sellepärast me võtsime kokku parteigruppi, selgitasime ja ühesõnaga andsime sellise tooniga teada umbes, et see on kõik Moskvaga kokku lepitud, kas me nüüd omapäi jalka tegutseb. Ja siis saabus otsustav hetk hääletamine. Deklaratsioon Eesti suveräänsusest. Poolt 258, vastu üks, erapooletuid viis. Saal aplodeerib püsti seistes. Televisiooni ja raadio otseülekanded viisid need unustamatud hetked ootusäreval rahval. Edasi teatas Enn Põldroos. Lugupeetud rahvasaadikud, all ootavad meid bussidet Riia linnahalli, kus kella seitsmest peale ootab ees juubeldab rahvas. Kell 22 50 sisenesid saadikud linnahalli suurde saali, kus tõepoolest 5000 inimest sisened kauakestva aplausiga tervitasid kõlasid isamaalised laulud, lehvisid sinimustvalged lipud. Kaljo Kiisk luges kohalolijatele ette suveräänsust, deklaratsiooni. Mul ei olnud võimalus seal olla. Meil tuli hakata tegelema dokumentide allakirjutamisega, millega oli kibekiire. Seadused jõustusid 10 päeva pärast nende avaldamast. 16 november iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmine. Mida sellest kõigest arvas teie leerivend Gorbatšov, sest kellelgi mälupilt siinsamas raamatus ühe elu pöörud oli see, et kui teised läksid pidulikult tähistama iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmist linnahalli ja teised küsis, et kas te tuleksite kaasa linnahalli siis te ütlesite, et ei, et ma pean nüüd minema Gorbatšovile seda asja natuke selgitama, et milline siis vestlust teil omavahel tol päeval oli? Symbol päevast jutt vaid õhtust väga hea sõber, Tšernjaajev, Gorbatšovi nõunik. Ma helistasin talle koju, informeerisin teda. Ta on väga demokraatlikult meelestatud ja perestroika nõndanimetatud demokraatlike ideede väljatöötamisel on autor Jane Jakovlevi ka koos tema esimesel kohal etšernjaajevile ma helistasin koju. Informeerisin teda, ütlesin, tähendab, et sellele võib tulla vägagi ränk reaktsioon mis võib võib-olla Gorbatšovile seisukohti taga tõsiselt mõjutada. Lõpetasime sellega, tähendab, et ütlesime, et see toimub kõik partei 19. konverentsi vaimus ja nii ta oligi. Sisuliselt. Gorbatšov oli tol ajal riigivisiidil Indias. Reutersi korrespondent pressikonverentsil küsis ja Gorbatšov vastas, tähendab siis, et aga see ongi perestroika tegelikkusest, talle polnud ju ette kantud veel, missugune see on. Kahjuks vanameelsed võtsid siin initsiatiivi oma kätte ja seoses sellega kohe toimuski ülemnõukogu presiidiumi arutelu Rüütli Moskvasse kutsumine, suveräänsusdeklaratsiooni tühistamine, nõudmine, et meie ülemnõukogu seda tühistaks. Me ei tühistanud, siin ei saanud ka Gorbatšov eriti midagi teha, sellepärast et kui seda arutada, Te poliitbüroos. Aga poliitbüroo protokollid ka eesti keelde on tõlgitud, see seal on Gorbatšovi ütlemine, kui kantakse ette, nüüd tuleb Eestimaameestega väga teisiti, ütles, et ei tohi dramatiseerida. Olukord. Et rahval on õigus, tähendab seda, ta püüdis seda asja mahendada, aga need sellised, aga range toonilised asjad toimusid, kus Rüütlil tuli seista ja vastust anda. Aga kui me mõtleme sellele? Kuuma suve 88 peale alates sellest, kui tulite tagasi Nicaraguas ja kohtusite esimest korda Gorbatšoviga, et kui paljudel oli nelja silma vestlusi sel ajal selle järgmise pooleteist aasta jooksul. Loomulikult kohtusime, oli meil eraviisilisi või nelja silma all kohtumisi korduvalt, sest sellistel puhkudel sai rääkida otsekoheselt see nõndanimetatud nooruse põlvkonna sõprus. See andis juba teatava usalduskrediidi ja teine asi, kui just Sevard Naatse ettepanekul ja tema nõusolekul mind Nicaraguas saadet ja Sapo Arrow Rahuleping märtsis 88. See oli ju üks tõsine läbimurre, nagu ma ütlesin Gorbatšovi nõndanimetatud uues välispoliitilises mõtlemislaadis, see oli talle väga tõsine trump. Ja minule ei järgnenud ei mingit karistust ega mingit ähvardust. Veel vähem noomitust tema poolt, vaid selle tegid ära teised. Ja kui ei oleks olnud tema prote see, et kas ma siis oleks olnud edasi partei keskkomitee esimene sekretär Eestimaad, mind oled koristatud, ära seesama popp koht mitte ainult koristanud, vaid siis omaalgatuslikult pannud 10 pluss viis selles osas meie suhted ei muutunud mitte põrmugi halvemaks. Mulle tundub lihtsalt. Et Eestis üldiselt on see ettekujutus, et Jeltsin on olnud hea ja oluline Eesti jaoks, aga Gorbatšov on olnud pigem see, kes on olnud kurb, sellepärast et Nõukogude Liit lagunes, et see kõik, mis siis pärast toimuma hakkas, et ühesõnaga, et justkui Jeltsin oli meile nagu abiline, aga Gorbatšov sai aru, et see nii-öelda perestroika läks nagu üle kätte, et ta kunagi eeldanud sellist Nõukogude Liidu lagunemist seda eeldanud mitte keegi ja loomulikult Gorbatšov ei teinud nimelt selles osas, et Nõukogude liitu lagundada, et seesama perestroika ta püüdis süsteemi muuta. Teiseks, aga see asi läks üle käte ülekäte. Nimelt selles osas juba ühiskondlik areng oli läinud niiviisi rahvusvaheline olukord, kõik see mõjutas sedasi, et algas taju pisitasa algas ta meie suveräänsusdeklaratsioonist, läks ta edasi suveräänsusdeklaratsioonide paraadiga, kus isegi Vene Föderatsioon võttis selle vastu ja seda pidurdada ei saanud, kui oleks olnud niiviisi, et tema joon ja temad suundumus oleks saanud parteis enamuse. Ta jäi kaotajaks, mitte selle poolest, tähendab, et tal tuli lõpuks presidenditoolist ja sellest tuli loobuda, aga ta ei suutnud võita partei vanameelset tiiba ja see, mis ta kavas, seda ta ei saanud ju ellu viia ja sellepärast see asi hakkas lagunema. Ja ega ta siis lagunemine ei läinud kergesti. Taga-Kaukaasia liiduvabariikides käis ju kõik väga tõsiselt ja vereohvritega. Moldovas toimus ta sedasama moodi, see kahe tiivavõitlus ja selle tulemusena jäi kaotajaks tema. Algselt. Ta oli ju plaan, et kolm balti vabariiki võtavad üheaegselt vastu iseseisvusdeklaratsiooni novembris 88, et miks see juhtus nii, et eestlased võtsid teie juhtimisel aga Leetu ja Lätti. D mitte. Ja selles oligi meie kõige suurem tragöödia selle asja juurde. Me leppisime ju kokku ülemnõukogu presiidium. Rüütel leppis kokku oma kolleegiga, et Lätis ja Leedus Savisaart leppis kokku rahvarinnet. Meil oli juttu Brazauskase ja vaagrisega selt, kolmekesi minnes oleks asi olnud hoopis teine, tähendab, et seal nad ei suutnud interrindele, tähendab oma vanameelseid võite. 20 aastat hiljem, kui Tallinnas toimus konverents Tamaks balti vabariikide iseseisvuse taastamise lausus Algirdas Brazauskas avameelselt ja otsekoheselt. Vedasime eestlasi 1988. aastal Alt ega suutnud impeeriumi meelseido punkt. Neil ei olnud seda väljast, kes oleks mehed eelmisel päeval kokku võtnud ja asja ära rääkinud. Kuidas nimetatakse praegu riigi poolt kuueteistkümnendat novembrit kalendris taassünnipäev, vaat see on kirjutatud siin. See, et me täna elame Eesti vabariigis on võib-olla ka sellest tuleneb, et 16. novembril inimesed julgesid tulla välja, aga aasta oli 1988, Nõukogude liit oli oma täies võimsuses olemas, aga ometi inimesed tulid, tegid inimesed tulid juurde, õnnitlesid, tänasid, oli murelikke küsimusi, aga mis saab edasi? Kuidas Moskva reageerib? See oli tõesti kauaks meelde jääb. Ja siis nüüd, aastaid hiljem mõtled tagantjärele meie praegustele riigiisadele ja emadele toompeale Stenbocki majja jääda ju eluks ajaks ükskord tulek ja sealt Toompealt alla tulla. Ja siiralt sooviksin, et nende allatulek oleks sama meeleolukas, nagu oli mul 16. novembril 1988. Veel kord tagasivaates 88. aasta 16.-le novembrile saab ütelda seda, et see, mis toimus Toompeal sai võimalikuks ainult seetõttu, et see oli ka Rahva tahe, millest me rääkisime. See oli tõesti kollektiivne ettevõtmine. Sellest sai alguse ju suveräänsusdeklaratsioonide paraad. Ja see oli üks, mis viis Nõukogude Liidu lagunemisel. Tahtsid nad seda või ei tahtnud, aga areng selliselt läks. Ja veidikene kurb on nimelt see, et me nagu ise ei tunne seda, kuidas väike riik võis oma poliitikaga ka globaalpoliitikasse anda. Mõju. Võtame kiisiltšeri oma diplomaatias, nimetata seda 1990.-ks aastaks. Balti riigid olid lahku löönud. Nõukogude Liit hakkas lagunema täpselt diplomaatia lehekülg 561. Suveräänsusdeklaratsioonide selline mõju meie oma politiseeritud lähiajalookäsitluses jääb nagu kõrval umbes nii, nagu nooruses läbi loetud raamat Emil Ludwigi Napolion tõlkes ilmus 30.-te aastate lõpus ja seal on episood, kus kindral kannab ette keisrile võidetud lahingust. Ja keiser vaatad Talle eemal oleva pilguga, ütleb mu kindral. Seda lahingut ei olnud. No kuidas ei olnud, ma tulen ju tagasi sellest lahingust ja lõhn on veel püssirohu. Ja siis Napolion vastab seda lahingut ei olnud sellepärast et seda ei juhtinud mina. Tuleb märkida, missugune oli siis rahvusvaheline resonants sellel. 19. jaanuaril 1989 võttis europarlament juba teistkordselt lühikese ajavahemiku jooksul vastu resolutsiooni olukorrast Balti riikides. Pöördub Europarlament NSV Liidu juhtkonna poole ettepanekuga arutada balti rahvaste tahteavaldust riikliku iseseisvuse laiendamiseks. Jällegi tähendab neid kahte Europarlamendi otsust. Kui sageli olete te näinud, tähendab, et seda kasutatakse meie ajalookirjanduses. Ja võib-olla see väike liblika tiivalöök aitas murendada seda Berliini müüri. Berliini müür langes kaks päeva hiljem novembris täpp. Aasta hiljem. Ja eestvedajaks oli rahvarinde eeskujul loodud Nayes Franud sisuliselt rahvarinne, kes kirkadega läksid müüri kallale, see oli jällegi nagu rahva ülestõus teiselt poolt siis langes Berliini müür Täpse analoogiaga, ainult meie olime aasta ees. Ja kui hakkas Tšehhoslovakkia sametrevolutsioon, see oli ju samuti aasta hiljem. Teid on väga paljukiidetud selle eest, et Eesti sai iseseisvaks ilma verevalamiseta, kui palju oli vaja selleks tööd teha ja kui palju oli seda suhtlemist, mida me ei tea, mis selle juurde kuulus. No kasvõi see näiteks, et Balti riikidest Eestisse ei moodustatud. Studio omoonia üksuste Eesti oli ainus liiduvabariik ja ainus riik Varssavi pakti maades, tähendab kus ei toimunud selliseid asju, mis oleks toonud kaasa vereohvri ainus riik, kus seda ei toimunud. See oli tõesti ime, kuidas sain, sest tuletage meelde, kui kriitiline olukord oli, kui intrid ründasid Toompead. Tuletame meelde, kui kriitiline oli olukord kurrahvas, läks ometi kaitsma teletorni, kui Pihkva tankidiviis siia tulemas oli. Kui rahvas tuli 20. augustil 1991, kui iseseisvus saavutati, kui rahvas tuli Vabaduse väljakule juba päeval ja missugune toimus meeleavaldus, kui õhtul 69 delegaati hääletasid Eesti iseseisvuse taastamise poolt, see on lihtsalt Vapustav. Kuivõrd rahvas käitus kriitilise ohu piiril, jäi ületanud. Teine asi, see tomaani moodustatud oli ju nimelt just meie riigiorganite töö. Selle sai ära hoida, sest et venitati ja Lätis ja Leedus moodustati aga meie siseminister, Eesti NSV tegi kõik selleks, tähendab, et seda ei toimuks ja nii ta hoitigi ära. Rahulepingu sõlmimine Nicaraguas tingis seda, et mul olid erivolitused. Ma kuulusin nõndanimetatud selle komisjoni asetäitjana, kellel oli ülesandeks välja töötada Nõukogude Liidu poolsed abinõud rahulepingu sõlmimiseks kodusõja lõpetamiseks. See viis mind kokku ka kaitseministeeriumi aga kõrgete ametnikega. Me saime ka nendel kõige tõsisematel ja kriitilisematel päevadel informatsiooni mis toimub, kust hädaoht ähvardab. Kui oled informeeritud, tead ja saad teataval määral ütelda, tähendab oma seisukoha välja, siis on see pikaajaline protsess. Aga siis oli nii-öelda see saatuse sõrm ikkagi väga õige koha peal, et kui ta ei oleks olnud Venezuelas Nicaraguas, siis ta ei oleks osanud. Ei oleks olnud võib-olla seda inimlikku tarkust, neid kontakte, et Eestit aidata, 88. aastal. Muidugi inimene õpib niikaua, kui elab, et küsimus on nimelt selles, kui te olete läbi käinud sellise kooli elukooli loomulikult paljud kontaktid oleksid olnud olemata ja selline kogemus, kuidas käituda kriisiolukorras hädaolukorras kui seda poleks olnud, siis poleks olnud ka loomulikult seda kogemust. Nii et kõik. Ehk siis tänu Karl Vainule ja küüditamisele Nicaraguas. Ei, nojah, tähendab iirlase kulu Liidlasele nalja teha, tähendab, see kukub välja, kukub välja, et vahetevahel seal, sest te tabasite väga õigesti, sa saad palju ja palju rikkamaks, ei ole turismireis, kus lähed ja oled plaažil pikali, see on kaheksa aastat elamist saades kaasa selle maa, kultuuri, rikkuse, selle maa, rahva psüühilisest laadist arusaamise ja teine pool. Ma olen kokku saanud kolme USA riigisekretäriga seimis päikeriga, viimasega, samuti seoses kõigi nende asjadega, mis puudutasid Kesk Ameerikat rahu sõlmimist. Ma olen kohtunud pereste koeliariga ÜRO peasekretäriga, kellega me saime jällegi saatuse tahtel Venezuelas kokku, sest Tauli, seal Peruu suursaadik ja kes mäletab, kes küsis ka seda, et kuidas Eestimaal asjad käivad, teades tähendab, et ma olen Eestist pärit. Te, olete öelnud kusagil, et võima võrdub. Mure pluss vastutus, ka abikaasa Mai on seda rõhutanud, et ükstapuha, millisel eluetapil, et iga õhtu mõtlesite sellele, et kas tänased teod ja tänased otsused on olnud õiged, et mida see teie jaoks tähendab, see, selline võimu definitsioon. Tõesti, mul on kuidagi nagu kaasaja poliitikat jälgides veidikene imelik tunne, kus räägitakse võimuihalusest tühitlusest võimu pool, et sellest võimu omamisest. Aga küllap see on väärtushinnangute asi ja see on mu elutunnetus. Mulle on antud või sa ei vastuta ja mitte iseenda ees vaid sa vastutad paljude inimeste saatuse, olgu kui kriisihetkedel ka selle eest, mismoodi inimene eluga korda saab. Kui näed, tähendab, et vaesel lapsel ei ole elupaika, siis vastutad ka sina selle eest, aga miks on see siis see elukorraldus, riiklik korraldus, selline, et me räägime laul, vorst revolutsioonist ja räägime sellest suurest hinge ülendusest, mis inimesi ühendas. Ja vaadake, mida on, kui võtta meie rahvastatistika, mismoodi kasvas sündide arv laulva revolutsiooni päevil, see oli midagi sellist, et kujunes laulva revolutsiooni põlvkond kes suitsiidide arv vaatamata sellele, milline millised traagikat ja suitsiidide arv taga tunduvalt vähenes. Ma tahtsin 88. aasta kohta Heinz valgu sõnad ütelda, tähendab et oli okasroosikese suudlemise aasta. See oli täpselt nii nagu, aga ükskord me võidame niikuinii. Sellist Eestimaa laulul, kus oli üle 200000 see, mida andis laulev revolutsioon, kuidas toimus Eesti iseseisvuse taastamine, inimesed, kes sellest osa võtsid? Kes seisis Balti ketis, kes oli Eestimaa laulul, kes läks, kui Toompead rünnati, kes läks teletorni kaitsma? Need inimesed elasid läbi sellise tundega puhangu külluse, mis jääb ilmtingimata seda inimest saatma oma elu selle hetkeni, mida rahvaluules nimetatakse Kasekeseni. Ja sellepärast on eriti tähtis, kui me räägime, miks see kõik eesti rahval õnnestus, seda tegi ära eesti rahvas. Loomulikult olid eestvedajad. Aga põhitegija oli rahvast, tema ajalooline mälu. Ma soostuksin rääkima seda sellepärast, et ütelda ja anda edasi oma siirast tänu nendele inimestele. Ja ühtlasi soov ilmtingimata peab saama edasi antud järgnevatele põlvkondadele lastele, lastelastele, sest ainult niiviisi säilib rahvuse psühholoogiline laad. Ainult niiviisi säilib ajalooline mälu ja ilma ajaloolise mälutama veel korraks korda. Ei oleks me saavutanud oma iseseisvust. Inimloomus inimene selles ongi erinev loomariigist. Et seda ütles ja sõber Endel Tulmingeta oskab unistada. Ja unistus tavaliselt on ikkagi puhas villas. Ja kui sa siis oma elutöös jõuad midagi sellest unistusest ellu viia puhtast tunnistusest. Et see ongi elu mõte. Aga hiidlane ütleb kaardina, jõuad sa siis köike teha. Äi õua. Kuulsite teist osa saatest vaatlusi maailmale, hiidlased seisukohalt. Endine riigimees, diplomaat, hiidlane ja vanaisa Vaino. Väljas kõneles 1988. aasta pöördelistes sündmustest. Muusika Erkki-Sven Tüür, mõeldes Hiiumaast klaveril Mihkel Poll. Raadio ööülikool tänab Miina ja Joonas Pärna. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2018.