Ööülikool Eesti looduskirjandust väga üldiselt iseloomustab paatos küll, meil on ilus loodus, Eesti looduskirjandus üldiselt ei tegele globaalsete probleemidega, see on üks tema erinevus näiteks Ameerika looduskirjandusest, mis praeguseks ikkagi üsna palju tegeleb just nimelt selliste tohutu suurte reostuse tuumareostuse, kliimakatastroofide selliste probleemidega. Meie looduskirjandus üldiselt ikkagi räägib sellest, et meil on ilus loodus. Me oleme pigem nagu sellised kolkapatrioodid. Koole. Ülikoolis kõneleb kirjandusteadlane ja semiootik Kadri Tüür, kes pidas kirjandustänava festivalil Kadriorus avaliku loengu pealkirjaga, kui külm oli sel ööl, kui mäeküla piimamees suri. Loengu teemaks on humanitaarteaduste roll kaasaja ökoloogiliste kriisidega. Toimetulekul. Uskumatu, kui palju inimesi on tulnud kuulama? Millestki sellisest, nagu seda on keskkonnahumanitaaria, mis võib-olla ei ole isegi akadeemilises maailmas veel väga laialt kanda kinnitanud lähenemine. Ja samas ma loodan, et me jõuame sellega välja Ühest küljest mõningate teaduslike teadvusesse puutuvate järeldusteni ja teisest küljest võib-olla ka selleni, mida botaanik Aveliina Helm on propageerinud kui iga mehe looduskaitset või igaühe looduskaitset. Sest lõppkokkuvõttes me jõuame küsimuseni, mida mina üksikisikuna saan teha olukorras, kus nagu me praegu kõik teame maailmas toimuvat Kliimaprotsessid, et keskkonnamuutused, mida väga tõenäoliselt inimene on ajendanud, aga mida me praegu ei oska mitte mingil moel juhtida, veelvähem pidurdada. Et mida mina kui väike üksik inimene, humanitaarteadlane või mõne muu eluala esindaja saan siis teha. Sest iseenesest, nagu ütleb Rootsi keskkonnaajaloolane Serkeserliin, ET praegusaja globaalsed looduskeskkonnaga toimuvad protsessid ei ole ainult loodusteadlaste pärusmaa, see on elu ja surma küsimus ja elu ja surma küsimuses on õigus kaasa rääkida kõigil teadlastel ja kõigil inimestel ütleme, et minu, see esmane hariduse professioon on kirjandusteadlase oma ja kirjandusteadlased siis uurivad, et mitte ainult seda, kuidas tekstid on tehtud, vaid ka seda, missuguseid hoiakuid mingite ühiskonna või loodusnähtuste kohta edastavad, kuidas nad suunavad inimest maailma vaatama või sellest aru saama. Neid humanitaaria, kes tegelevad tekstidega, on ju veel ka näiteks ajaloolased tegelevad põhiliselt tekstidega arhiiviallikatega. Ajalooliste dokumentide ega ka seal on ühest küljest üks asi, mida vaadatakse, loomulikult faktid, teisest küljest on seal alati see, kuidas see asi on kirja pandud. Et paratamatult inimese keel on inimeste poolt kasutatavad, erinevad keeled nii-öelda loomulikud keeled on alati sellised, mis ei ole nii-öelda lõpuni täpsed, lõpuni üheselt mõistetavad. Geel sisaldab alati võimalusi mitmeti mõistetavus, eks ütleme alates sellest, et missuguse sõna me valime mingi nähtuse esitamiseks praeguse ütleme noh, ma ei saa öelda päris moesõnad, aga sellised võtmesõnad, mida me kasutame näiteks tänapäeva tänapäeva keskkonna olukorrast kõneldes. Me räägime antropotseenist ehk siis geoloogilisest ajastust, mille olemuse määrab inimtegevus, inimtegevus on saavutanud tänapäevaks sellised mastaabid, et ta mõjutab mitte ainult nii-öelda siis seda maakera pinda, vaid nagu selle geoloogilist olemust. Küsimus on muidugi, et kas see päris nii on, geoloogid, võib-olla sellised karmid geoloogid arvavad äkki teisiti või et mis need markerid on, et mille järgi me siis tõesti, kui me vaatame maakoort, ütleme, kui me saaksime vaadata seda näiteks 200000 aasta pärast. Mis need markerid maakoores on, mis näitavad meile inimtegevuse jälgi. Isegi kui seda ei juuri võib-olla enam meie liik, vaid mõni teine liik, siis kas on õigustatud, et me kutsume seda antropotseeniks selliseks antroppus, inimene, inimkujuline, inimese ajastu, äkki me oleme liiga suureliselt, kui me seda niimoodi nimetame? Aga teisest küljest äkki meil on ikkagi tarvis praegu endi jaoks siin seda nimetada niimoodi just nimelt selleks, et me praegu ja siin saaksime aru, et jah, see on meie liik, kes on vastutav väga paljude globaalsete ja väga mastaapsete keskkonnamuutuste eest. Ja Me ei ole vastutavad mitte ainult oma liigi ees, vaid me oleme vastutavad ka kõikide teiste liikide ees, kes siin elavad ja kes paratamatult inimtegevusega kuidagimoodi pihta saavad. Sest teised liigid nii suures mastaabis oma keskkonda muuta ei suuda siin tõesti, inimene on eriline, kas ta selle võrra just teistest liikidest parem on, seda ma ei oska öelda. Aga teistsugune. Siin ma räägin jälle õpetliku loo. Meil oli eelmise aasta sügisel seminar pealkirjaga tekstide linnud. Kuhu me siis kutsusime nii kirjandusteadlasi, kes tegelevad lindude kujutamise uurimisega luules, Kirjanduses, looduskirjanduses, ajaloolistes tekstides ja me kutsusime sinna ka biolooge, selliseid julgemaid, biolooge, kes julgesid humanitaarid ega ühes toas viibida ja nendega juttu ajada. Sest mitte kõik bioloogid ei julge seda, et arvavad, et äkki see mõjub Nende teaduslikkusele halvasti. Esimesel päeval oli selline kitsam seminar, teisel päeval oli laiem seminar ja seal rääkis kotkamees Urmas Sellis peaasjalikult sellest, kuidas on võimalik kotkaste kohta saada rohkem andmeid seirekaameratega pesakaameratega, mis pannakse siis puu otsa sinna ja mis jälgivad neid kotkaid kogu nende pesitsusperioodi vältel. Ja siis tema oli oma sissejuhatavas slaidi teinud ümber eelmise päevamuljete põhjal ja siis olid tal seal punktid, kuidas me saame infot kotkaste kohta või lindude kohta. Esimene seirekaamerad, teine välivaatlused, kolmas luuletused, neljas lugedes kokaraamat, kuid sest eelmisel päeval oli olnud ajaloolase Ulrike plaadi ettekanne laululindudest baltisaksa kokaraamatutes. Ja see on täiesti põhimõtteliselt, see on tekst, mida me saame lugeda väga mitmest vaatevinklist, me saame seda lugeda kui omaaegsed, et toidukultuurinäidist me saame seda lugeda kui ajaloolist teksti selle kohta, missuguste kultuuride mõjutused nagu siinses köögis võisid valitseda, aga me tõesti saame seda lugeda ka selles mõttes loodusteadusliku dokumendi, missuguseid liike mainitakse, missuguseid liike üldse püüti, missuguseid kätte saadi ja mida nendega siis tehti. Sest see on teadmine, mis ütleme tänapäeval me ikkagi ei harrasta enam must restoran, KUU, tegemist aga et see on selline põhimõtteliselt loetav ka loodusteadusliku allikana. Kui me mõtleme, siis tegelikult loodusteadlased ja humanitaarteadlased üldiselt töötavad väga erinevatel skaaladel. Kui me mõtleme ajas gaaladele, siis eks ole seesama antropotseen geoloogilised ajastud on sadu tuhandeid aastaid pikad. Meie inimestena ütleme näiteks kas või raamatu lugejatena inimestena, kes mäletavad võib-olla oma esivanemaid kaks põlve ette, kaks põlve järele. Meie jaoks need on hoomamatult ajavahemikud. Ja esimene suur küsimus tõesti on see, et kuidas me saame ühildada sellised humanitaarsed, ajaskaalad, mis on üldiselt hästi väikesed, ütleme, ajaloolaste omad on pisut suuremad, võib-olla ulatuvad seal paari-kolme 1000 aastani aga loodusteadlaste aastasadade aastamiljonite või ka kuskile, ütleme, evolutsioonil sele skaalale me ei ulatu nendega, et siin tekib nagu üks hästi suur mõtlemise koht, kuidas me saame siis üksikisiku vaate või kogemuse paigutada sellele tohutu pikale loodusteaduslikule ajaskaalale. Sest tõesti, kui me praegu kogeme inimestena hetkel 21. sajandi algul elavate inimestena seda põua üleujutused, tormid on sellised, mida meie eluajal ja meie vanavanemate eluajal ei ole olnud sellise ulatusega. Aga kui vaatavad seda asja klimatoloogid võib-olla mingisuguse 100000 aasta perspektiivsed, lodja, need truktoatsioonid on kogu aeg olnud. Samas muidugi mööndakse ka seda, et nii järsku tõusu ei ole varem registreeritud nii kiiret nagu selle nii-öelda nende klimatoloogilisi parameetrite tõusu ei ole varem registreeritud. Ja teine selline skaala, te küsimus on just nimelt jällegi see nagu ruumiline hõlmatavus või hõlmumatus. Jällegi, kui mõtleme indiviididena. Me suudame korralikult tutvuda oma elu jooksul, võib-olla noh, sellise Eesti-suuruse maalapiga. Samas, kui me mõtleme nendele globaalsetele protsessidele, siis Need on hõlmumatud, need on meie kui üksikisikute jaoks lihtsalt liiga suured. Siin hiljaaegu oli nüüd Vikerkaare erinumber apokalüpsis narratiividest, kus tegelikult väga mitmes artiklis ilmus pinnale filosoof Timoti Mortoni nimi ja tema termin hüperobjekt. Ehk siis tema räägib antropotseenist kliimamuutusest kui hüperobjektidest, mis on lihtsalt nii mastaapse või hoomamatult suure suurusega, et inimesel ongi raske seda ette kujutada või sellest aru saada. Ja üldiselt kliimamuutuste koht. Ta on ka tehtud see tähelepanek, et või noh, ütleme selliste üldiste keskkonna dekrodeerumise nähtuste kohta nagu näiteks plastireostus ookeanides või ookeanivee PH taseme tõus. Et need muutuvad nähtavaks kas ainult sellisel tohutu suurel globaalsel skaalal või siis mikrotasandil, kui me vaatame merevett läbi mikroskoobi ja näeme seal heljumas neid imepisikesi plastiosakesi, mida kalad endale sisse neelavad mida me palja silmaga ei näe, et põhimõtteliselt need mikro ja makroskaala on sellised, mis nagu sellisest inimese silma kõrguselt lähevad täiesti mööda. Me ei suuda neid püüda kinni ilma spetsiaalsete tehniliste abivahenditeta, ei saa neist aru. Ja siin tekib nüüd küsimus, kus minu meelest saavad olla abiks humanitaarid nii kirjanikud kui ka üldiselt kõik, kes tegelevad tekstide lugude, jutustamise ja selle analüüsimisega. Et üks mitte tehniline abivahend, kuidas me neid muutusi saame, saame ikkagi hoomata. On lood, lugude jutustamine, näiteks kirjanduses on 21. sajandil ilmunud täiesti uus žanr Klaimid, fiksin kliimaromaanid, romaanid või muud proosateosed ka luuleteosed, mis kirjeldavad meile moel või teisel üksikisiku kogemust muutuvas kliimas. Nad võivad seda teha reaalsete olukordade põhjal, nad võivad seda teha kergelt ulmekirjanduse võtmes. Aga see selline žanr on olemas ja selle kaudu on võimalik siis tuua seda muutuva keskkonna olukorda inimesteni ja aidata inimestel mõelda selle olukorra üle ja aidata ühtlasi mõtestada seda olukorda, et kus me siis nüüd oleme ja kuidas see tundub selle, ütleme raamatutegelastele, kuidas see tundub mulle isiklikult ja mis võiks olla väljapääs, mis võiks olla sellised võimalused veel üks oluline märksõna enne pika tiraadi lõppu mis mulle hirmsasti meeldib ja mis on tulnud, et keskkonnaajaloolastelt aga seda kasutavad ka kirjanduse ökoloogide teised keskkonna humanitaarid on selline tore inglisekeelne sõna nagu pressiljens, mida eesti keelde on tõlgitud mitmeti. Kas vastupanu võime või toibumis võime? Põhimõtteliselt ikkagi, see on selline, nagu ma ütleksin, et optimistide kontseptsioon et kui asjad lähevad tasakaalust välja, lähevad halvasti, siis võimalus mingisuguseks, taastumiseks või toibumiseks on ometigi olemas. See võib lõppeda sellega, et olukord on hoopis teistsugune, hoopis teistsugune, kui ta oli enne seda šokki või muutus tohutut drastilist muutust, aga igal juhul mingisugusesse uude tasakaalu jõudmine on võimalik. Ja ka kirjanduses ikkagi see võis Siliens närvetid lood toimumisest taastumisest, see on olemas ja see on üks asi, mida, mida minu meelest tasub tähele panna. Ja minu meelest see on nagu selles mõttes hästi hea kontseptsioon see ikkagi väikese lootuse jätab, et me suudame kuidagimoodi leida leiutada ka kasvõi fiktsiooni kaudu mingisuguseid uusi võimalusi toimetulekuks. Jätkab kirjandusteadlane ja semiootik Kadri Tüür. Teadaolevalt inimene on ainus lugusid jutustav liik mis eristab teda teistest selgroogsete eest tõenäoliselt kõigist teistest liikidest, ehk siis, et ka teistel loomadel on kommunikatsioon päris kindlasti olemas ja me jagame teiste liikidega väga suurt osa Nendest kommunikatsioonikanalitest, mis on võimalikud žestid prokseemikaal, lõhnad, helikõrgus, et noh, sellised asjad samas võimet tekitada kommunikatsioonis võimalust rääkida millestki, mis hetkel ei ole kohal või mis ei ole kehaliselt tajutav. Et sellist võimet teadaolevalt teistel liikidel ei ole inimesel on inimene suudab jutustada lugusid ja rääkida nii sellest, mis on olnud nii kauges minevikus, et me keegi seda isiklikult ei tea kui ka tekitada selliseid tuleviku projektsioone aega, millest me ka tegelikult isiklikult mitte midagi ei tea. Ja selliste lugude abil on võimalik tõesti ka rääkida midagi selle kohta, mida selle kohta, kuidas maailm võiks olla või kuidas ta võiks olnud olla vaid ka seda, kuidas meie inimestena seal maailmas peaksime toimima. Ja selles mõttes hiljaaegu oli kuskil inglisekeelses meedias tore artikkel sellest, kuidas põlisrahvaste müüdid sisaldavad endas andmeid erinevate keskkonnanähtuste kohta ja selle kohta näiteks kuidas peaksid inimesed ennast üleval pidama selleks, et mitte tsunami alla jääda ja ütleme, et kui neid on loetud siiamaani sõgedad Uiutustena, kuna nad ei vasta absoluutselt sellisele läänemaailma loo jutustamise standardile siis väga kerge on neid mitte tõsiselt võtta. Täpselt samamoodi on väga kerge mitte tõsiselt võtta näiteks regi värsilist rahvalaulu kui õpetust sellest, kuidas oma keskkonnaga oleks mõistlik ümber käia. Aga kui me hakkame seda sellest vaatenurgast, et lugema neid põlisrahvaste müüte, selles artiklis olid siis lugenudki näiteks geoloogid, seismo loogid ja kui seal ikka öeldakse, et kui maaema sinu jalgealust raputab, siis jookse kõrgemale. Kui sa oled mere ääres. Et siis see on nagu väga mõistlik asi, mida teha, kui on olnud veealune maavärisemine ja tsunami on tulemas. Selles mõttes ma arvan, et, et mitte ühtegi lugu ei tohiks keskkonna kirjeldamise seisukohast alahinnata. Isegi sellised lood, kui ma mõtlen näiteks Eesti kaasaegse kirjanduse peale, kus on väga palju selliseid kirjandusteoseid, kus loodustega loodusobjekte ei mainita üldse. Näide, mis ma olen ka varem toonud, et ühes Kaur Kenderi raamatus, mille ma spetsiaalselt läbi vaatasin, oli loodusobjektidest ainult üks puu ja see oli tähtis, sellepärast et selle all seisis peategelase auto. Et ka see on väga oluline teadmine selle kohta, kuidas sel hetkel selles kultuuris loodust või loodusobjekte väärtustatakse või ei väärtustata, pannakse tähele, ei panda tähele, kas puul on liiginimi või ei ole liiginime. Et need on väga olulised asjad, mis annavad meile teadmist selle kohta, millised on sellel hetkel selle inimkogukonna teadmised looduse kohta, mida nad üldse kand üldse saavad hakkama selles looduses. Kas on mingisugune spetsiaalne, ma diakultuuriareaal tekstikorpus, mis sulle praegu selles vallas nagu eriti huvi pakub? Ma ei kujuta ette mingisugune Ameerika põlisrahvaste pärimus, soome-ugri pärimus, midagi muud, kus saaks nagu eriti hästi lähedale sellistele tarkustele. Oma töö ma kirjutasin eesti looduskirjanduse põhjal ja looduskirjanduse, Ma defineeriksin seal hästi kitsalt kui eestikeelse dokumentaalproosa, mis põhineb siis autori isiklikule looduskogemusele reaalsetes, looduskeskkondades, mille põhjaks on tugev loodusteaduslik teadmine ja mis ühtlasi siis on kirjutatud sellise kunstilise ambitsiooniga. Ja selline ikooniline eesti looduskirjanik, keda ilmselt kõik teavad, võib-olla mitte looduskirjanikuna, aga igatahes loodusemehena on Fred Jüssi. Ja selles mõttes väga huvitav on vaadata seda Eesti looduskirjanduse korpust ühest küljest, sest siin on nagu hästi palju selliseid väga tihedasti läbi kirjutatud piirkondi ja teisi piirkondi, mille kohta nagu pole mitte midagi või noh, et jällegi, et kus on meie bioloogid välitöödel käia ja matkata armastanud ja kus ei ole. Aga see on kindlasti, ütleme selles mõttes piiratud vaade, et sealt kindlasti ei tule välja see, kuidas eesti kultuuris tervikuna väärtustatakse loodust ja mida sellest arvatakse või teatakse selles mõttes kindlasti on palju õpetlikum pöörduda kirjandusklassika poole eriti nende teoste poole, mis on kohustuslikud koolis koolikirjandusena. Sest see on asi, mille paratamatult kõik, kes koolisüsteemi torudest läbi käivad moel või teisel omandavad ja ka seal nendes nii-öelda klassikalistes kirjandusteostes leiduvad loodussuhet kes ikkagi selle teose läbi loeb, mitte ei piirdu kokkuvõttega, mis on alla laaditud, anna abi eest siis midagi kindlasti sellest suhtumisest ikkagi jääb sellele inimesele ka külge, sest üldiselt, kui me mõtleme ilukirjanduse peale, siis loomulikult see on fiktsioon, seal on väljamõeldud tegelased välja mõeldud, et sündmused samas, kui hakata täpsemalt vaatama siis ikkagi neid keskkondi, kus need väljamõeldud tegelased oma väljamõeldud elusid elavad. Et keskkonnad enamasti ei ole ikkagi päriselt välja mõeldud vaid nad tuginevad suuresti selle autori kaasaegsele kogemusele. Et selles mõttes noh, isegi ulmekirjanduses gravitatsioon enamasti töötab. Et sellised hästi põhilised asjad enamasti on ikkagi mingil määral väljaspool fiktsiooni ja need on marginaalsed asjad, kui me tavaliselt teost loeme, siis meid huvitab ikkagi see, et kes on tegelaste, mis nendega juhtub. Aga tõesti, siin pakub nüüd ökokriitika või kirjandusökoloogia selline looduse uurimine kirjandusteostes meile võimaluse vaadata servapealsed marginaalseid asju, näiteks seda, missuguseid loodusobjekte mingisuguses tekstis kujutatakse. Ja mida me sellest järeldada saame. Kas ma räägin loo, räägi lugu. Tegelikult see lugu on ka artiklina ilmunud kunagi keelise kirjanduses. Mis on siis naabermuuseumi mehe Anton Hansen Tammsaare Kõrboja peremehest, kui me nagu mõtleme sellele tava tõlgendusele Kõrboja peremehest, miks Villu ennast maha lasi? Õnnetu armastuse pärast. Aga kui me vaatame seda, kuidas on seal teoses kujutatud keskkonna elemente ja villu suhet sellega siis? Me näeme seda, et tegelikult kes mäletab, millega Kõrboja peremees algab. Villu on aida lakas ja kuulab, ta ei näe. Ta kuulab linde, kes seal aida ümber laulavad ja ta nimetab selle ära mingisugune kümmekond liiki nagu Ornitoloogilise täpsusega. Et mis liigid Need on, mis teil seal ümber laulavad. Ja sealt läheb edasi täpselt seesama asi, kuidas Villu loeb looduse märke ja ta loeb neid looduse märke. Kõrvadega. Ta haistab. Aga ta vaatab ka väga palju ikkagi silmadega, ta vaatab neid jälgi, mis on seal tee ääres, vaatab, kuhu poole need on läinud tee peal liiva sees ja põhimõtteliselt ikkagi nagu, mida edasise tekst edeneb, seda rohkem on selge, et looduses orienteerumine ja looduse endale tuttava looduse märkide nägemine ja nendest arusaamine on talle hästi olulise tähtsusega. Talle meeldib metsas hulkuda. See ütleme kontakt, selle looduskeskkonnaga, midagi, mis on tema jaoks hästi enesestmõistetav ja hästi vajalik. Et noh, talle pannakse pahaks ka, et et ta kodus ei püsivaid, hulgub mööda metsi ringi ja peale seda, kui ta on siis kivide lõhkumisega oma teisest silmast ka enam-vähem ilma jäänud siis nad istuvad annaga järve kaldal. Ja Anna küsib, kas sa näed seda punast haaba seal üle järve. Ja siis Villu saab aru, et ta ei näe. Et ta ei näe enam seda punast haabasta tähtsalt olulist loodusobjekti, et tal enam ei ole selle keskkonnaga kontakti. Ja mina arvan, et see on vähemalt sama tähtis põhjus Villu enesetapu juures, kui oli see õnnetu armastus, kus ta ei osanud valida või midagi teha, aga just see, et ta oli ilma jäätud sellest looduses olevate märkide lugemise lõbust. Mina ütleksin, et see on ka kindlasti väga oluline, väga oluline asi. Aga seda me ei näe, kui me vaatame ainult seda, mida teevad inimtegelased omavahel. Tulebki tõdeda, et oleme jah olnud Lääne tsivilisatsioonis kaks-kolmsada aastat, võib-olla isegi 500 aastat, ülbed, sõgedad, rumalad ja teinud palju kahju ja siin tuleb jälle see skaala küsimus mängu. Et see ei loe, et meie siin Eestis ei ole kunagi kedagi koloniseerinud või et meie siin Eestis olemegi olnud, see koloniseeritab rahvas ja vääriti mõistetud rahvas praeguse globaalse sellise keskkonna olukorra, siis me oleme inimestena, liidina tervikuna. Ei loe see, et meie esivanemad midagi paha ei teinud. Et lihtsalt see skaala on järsult läinud globaalseks ja me oleme nüüd kõik selles jamas. Ja küsimus on nüüd tõesti selles, et kust me võtame selle teadmise või tarkuse et siis sellest olukorrast vähemalt osaliselt terve nahaga välja tulla. Sest see ülemaailmsete protsesside pidurdamine ja suunamine, ma kardan, et see ikkagi veel nagu päris tükk aega käib meile üle jõu. Aga kindlasti ei tähenda see seda, et sinnapoole liikumas peaks loobuma. Ja selles mõttes jah, ma arvan, et siin on üks võimalusi tõesti ikkagi võtta tõsiselt kõiki lugusid meie ümber et mitte jääda ootama, millal, millal filosoofid ütlevad, kuidas on õige käituda või millal poliitikud ütlevad, mida tuleks teha, et, et siin ikkagi see igaühe isiklik lugude, jutustamise ja mingisuguste oluliste asjade märkamine on hästi oluline. Sammun julgelt väljale millest ma mitte midagi ei tea. Majandus, ehk siis praeguseks räägitakse järjest rohkem sellest, et ikkagi majanduskasv on fiktsioon ja, ja me ei saa jääda lootma lõpmatult majanduskasvule sellele, et see päästab meie kapitalistliku süsteemi. Olukorras, kus maakera koos oma materiaalsete ressurssidega on piiratud piiratud ressurssidega olukorras ei saa toimuda lõputu kasv ei laenamise arvelt ega kuidagi muud moodi. Nüüd on küsimus, mis siis selle kasvu asemel saab tulla, sellepärast et meie ju elame heaoluühiskonnas. Me ju tahame, et asjad läheksid järjest paremaks, et meil oleks paremad nutitelefonid ja elu läheks aga palju paremaks ja ja et palgad kasvaksid ja, ja me tahame seda. Aga küsimus on pigem nagu selles, et kas me tahame, et palgad kasvaksid või kas me tahame ellu jääda. Ja siin isegi ei ole küsimus niivõrd selles, et kas me saame kuidagimoodi rääkida jätkusuutlikust arengust sellise progresseeruva kasvu asemel. Minu meelest on ikkagi tarvis rääkida sellest, millest vaikselt juba on hakatud rääkima, see ei ole mu enda väljamõeldis. Ja ehk siis kestlik kahanemine. Me peame ennast kokku tõmbama, me ei saa enam käia niimoodi oksad harali ja laiutada asjadega, mis tegelikult ei kuulu meile. Mõtleme kasvõi sellele, kuidas praegu toimub tooraine, ressursi, teadmiste ja kaubavahetus nii-öelda esimese maailma ja kolmanda maailma vahel. Et ühest küljest kõik on nagu hästi, okei, meie ostame igasugust toorainet, maksame selle eest raha, toome selle siia ja siis töötleme selle oma teadmisi kasutades ümber. Teadmised jäävad meile, tulemused jäävad meile, need tüübid seal kolmandas maailmas, andsid oma ressursi ära, said raha. Mis nad selle rahaga teevad, kus see raha läheb, sellest me ei tea midagi. Ja näiteks Rootsi antropoloogid on, on välja pakkunud siis võimaluse, see on ka nüüd üks osa keskkonna humanitaariast vaadata ja mõtestada seda globaalset kaubavahetust, mitte raha terminitest vait kogustes. Mis on need kogused ressurssi täiesti füüsiliselt tonnides, kilogrammides, kuupmeetrites, mis on need kogused ressurssi, mis tuuakse kolmandast maailmast läände ja mis on need kogused, mis viiakse vastu vastu viiakse ka muidugi väga palju, aga see on rämps, see on kõik meie vanad arvutiekraanid, protsessorid, külmkapid, kõik viiakse tagasi, eks ole, Aafrikasse, kus neid võib-olla pisut võetakse juppideks, aga põhimõtteliselt see on prügi, mis me sinna tagasiviile. Sisuliselt on see ebaõiglane vahetus. Ja üks küsimus on selles, et kindlasti see on nagu üks asi, mida peaks natuke ümber mõtlema, et meil ei ole võimalik sellise ebaõiglase vahetuse tingimustes eriti kaua enam edasi elada. Sest lihtsalt see balanss nagu läheb paigast ära ja põhimõtteliselt jällegi, et mingil hetkel hakkavad selle ebaõigluse tagajärjed jõudma meie kõigi, nii siin. Kui me mõtleme sellisele globaalsele majandusele, majandusmudelile, siis ühest küljest mulle tundub, et see kestlik kahanemine võiks olla nagu õige suund, kuhu minna. Samas sellesse on kätketud ka palju ohtusid. Sellepärast et niimoodi on hästi kerge jõuda kapseldumise, isolatsianismini ja protektsionismi. Et tõmbame endale koti pähe, ütleme meie elame siin Eestis meie kasvatame ainult kartulit, meie midagi muud ei taha. Et noh, ühest küljest on see väga kena, et noh, näiteks seesama ökokogukondade idee, mida meil propageeritakse ja Eesti on tore koht, kus on veel üsna palju sellist nii-öelda vaba või poolvaba maad, kus saab tegelikult ökokogukondi arendada maailma mastaabis ei ole lahendus. Sest igal pool maailmas ei ole nii palju vaba maad, kus igaüks endale ise saaks teoreetiliselt kartulit kasvatada. Ja selline väikestesse isoleeritud kogukondadesse kapseldumine. Tõenäoliselt see on üks võimalus proovida ellu jääda. Aga see kindlasti ei ole midagi, mis aitaks inimkonda tervikuna. Ja nüüd on jällegi küsimus selles, et kuidas me suudame mõelda nii ühest küljest, mul on ju oma nahk on kõige lähem. Ma tahaks ise ellu jääda. Aga teisest küljest paratamatult me oleme olukorras, kus vastutada tuleb liigina kogu globaalses mastaabis väga raske ühildada. Väga hea loojutustaja peab olema selleks, et siukest lugu inimesele maha müüa. Eesti looduskirjandus üldiselt ei tegele globaalsete probleemidega, see on üks tema erinevus näiteks Ameerika looduskirjandusest, mis praeguseks ikkagi üsna palju tegeleb just nimelt tohutu suurte reostuse tuumareostuse kliimakatastroofide, selliste probleemidega. Meie looduskirjandus üldiselt ikkagi räägib sellest, et meil on ilus loodus. Et me oleme pigem nagu sellised kolkapatrioodid. Kindlasti selle asja mõte on see, et hoidke seda, mis teil on, hoiame seda, mis meil on, meil on palju ilusat, puutumata loodust, ärme jumala pärast seda niimoodi tahtlikult untsu keerame. Ehkki ka siin on väga raske seda mitte teha, kui me mõtleme tänapäeva peale, kus on vastamisi kohapärimused kohaga seotud legendid, inimeste isiklik seos kohaga, see kohtun kultuuriliselt väärtustatud ja teisest küljest see, et meil on näiteks Euroopa mastaabis taristuprojekt, mille taga on meeletud rahad ja meeletut ärihuvid ja ühel on siis nagu taustaks sellised numbrilised kalkulatsioonid. Numbrid on asjad, millega ei vaielda, eks ole, enamasti meie kultuuris ja teisel on siis selja taga mingisuguseid juutud laulud šamaanitrummi saatel, no mida ei peeta tõsiseltvõetavat, eks argumentideks mingisuguses majanduslikus diskussioonis. Ja vaat siin on jällegi see koht, kus me tuleme tagasi selle keskkonnahumanitaaria juurde mille üks oluline põhiline mõte on see, et, et kalood, mida inimesed räägivad, pärimuslikud lood ja kirjanduslikud lood, need on tegelikult väga olulised argumendid keskkonnaalastes debattides. Me ei saa keskkonda kirjeldada ainult mõõtmiste teel sest keskkond ei ole ainult numbrilistest väärtustest koosnev nähtus. Keskkond on alati seotud ka lugudega selle kohta, kuidas me seal toimime, kuidas me võiksime toimida, mis on seal varem toimunud ja need lood tegelikult on väga oluline nii-öelda videns tunnistus, materjal. Aga seda praeguses numbripõhises teadus ja majanduskäsitluses lauale lükata on jällegi hästi raske. No hästi, aga nüüd ma tahaks tulla Vilde juurde ja mäeküla piimamehe juurde, et kuidas see nüüd meie asjaga siin üldse haakub, mis Vildel siin pistmist? Suure loodusküsimusega? Nagu alguses sai öeldud, see on inimese ja keskkonnasuhe on elu ja surma küsimus. Ja kes mäletab mäeküla piimameest, see teab, et ka seal ikkagi lõppkokkuvõttes asi läks ju elu ja surma küsimuseks. Tõnu prillup sureb lõpus ja üldiselt, kui me mõtleme mäeküla piimamehe kooli tõlgenduse peale, siis jällegi räägib inimsuhetest, see räägib vaesest saunamehest Tõnu prillupist, kellel on ära surnud naise asemel tulnud selle naise noorem õde nii-öelda uueks perenaiseks, kes jääb silma mõisahärrale ja seal tekib siis selline väga pingeline armastuskolmnurk, kus siis mõisahärra saunamees, prillup ja mari omavahel moodustavad sellise tohutu pinges kolmnurga, mis siis lõpuks päädib sellega, et saunamees Tõnust on küll saanud mõisa piimamees tänu sellele, et ta on oma uue naise lükanud siis tehingusse mõisahärraga. Aga see ei too talle õnne. Ja teose lõpus siis Tõnu piimafoorist tulles või oma piima kauplemisretkelt tulles külmub surnuks. Ja nüüd on jällegi teine võimalus seda raamatut lugeda. Ja seekord siis rõhuga kliimale. Ja siit tuleb see küsimus jällegi, et miks Tõnu prillup tegelikult suri? Miks ta surnuks külmus? Kas ta külmus surnuks sellepärast, et ta oli oma eluga jõudnud ummikusse? Ilmus sellepärast, et lihtsalt oligi kohutavalt külm öö ja miks ma hakkasin seda vaatama, oli ka osaliselt sellepärast, et et tõesti hästi, praktiliselt meil on praegu jällegi lõikeplaadi juhtimisel käsil üks selline väikesemõõduline Kliimaandmete projekt, kus andmed Eesti ajaloolise kliima kohta peaasjalikult Andres Tarandi kogutud andmed on tarvis ühildada Bernis asuva Euroopa kliimaandmete andmebaasiga. Küsimus siis see, et kui külm oli ja põhimõtteliselt siis vaatasin selle raamatu läbi niimoodi kliimaandmete pilguga. Ja raamatut tegevus on öeldud, et see algab 1890.-te aastate algupoolel algab kevadel ja see tegevus kestab siis kokku neli ja pool aastat. Nii et põhimõtteliselt, kui me hakkame vaatama mingit ajavahemiku sisse, on kuskil 1890. ja ütleme, 96. aasta vahel põhimõtteliselt kuskil seal ta võiks olla selline nelja ja poole aasta pikkune ajavahemik ja üldiselt siis seal markeeritakse ära aastaajad. Aga siis kõige viimane aasta on tegelikult kirjeldatud ilmastiku poolest ära üsnagi detailselt. See on siis neljas kevad, kolmas kevad siis nii-öelda Tõnule Maril piimamehe ametit pidada ja see on see kevad, kus siis seda piimamees prillupit tabab laostumine. Ilmastik on siis selle aasta jooksul järgmine. Kevadel on pikk põud, nii et mitte midagi ei kasva, sest vihma ei ole. Suvel peale jaanipäeva hakkab kohutavalt sadama, on külm ja vihmane suvi, nii et tegelikult saagikoristus on raskendatud. See saak, mis siis üldse üles tõuseb, seda lihtsalt see mädaneb, põldudel seda ei saagi kätte. Ja sügis on siis selline pikk ja vinduv küll külmetab, nii et siis raamatu viimased kaks peatükki leiavad aset novembrikuus november, kus siis piimamees, Tõnu käib piimavooris. Ta saab juba sõita reega üle sooteede, nii et maapind on külmunud. Ja lund on ka pisut ja sellel päeval kui on siis Prillopi viimane sõit siis öeldakse meile kahel korral nii linnas ehk siis Tallinnas kui ka seal tema kodukülas, mis tõenäoliselt oli siis Keila lähedal karjaküla mõisas. Et akendele tekivad jäälilled ja lisaks on seal veel selline detail, et prillup käib oma sõbraga kõrtsis. Asi lõpeb loominguga, kus ta tantsib. Ta tantsib ennast higiseks ja siis hakkab ta minema koju, ta istub reke ja ta otsustab, et enam ta ühtegi kõrtsi sisse ei lähe. Põhimõtteliselt üks olulisi põhjusi, miks Eestis oli 19. sajandil kõrtside võrgustik nii tihe oli just nimelt selleks, et pikka teed käivad sõitvad inimesed saaksid vahepeal käia ennast soojendamas ja hobust puhkamas ja prillub, otsustab tema, enam ühtegi kõrtsi sisse ei lähe, ta sõidab ühe jutiga Tallinnast koju. Mis on siis mingi, kujutan ette, mingi 40 kilomeetrit ikka päris palju. Ja nüüd ma äkki loen selle kirjelduse, sest see on tegelikult hästi intensiivne ja silmatorkav kirjeldus. Muidugi siin on jällegi mitte ainult selline looduskirjeldus, mitte kliimanähtuste kirjeldus, vaid siin on ka Vilde toob sisse ikkagi mütoloogilise tegelase Marduse. Alles kõrgel lage laial seljandikul näeb Tõnu mäherdune hunnitu. Õhtu on täna kuu külvab valuhõbedat, tähti sirab murdu, Linnutee Aivo tolmab ning lumi ja kõik maailm ujub pühaka, sina sees ja vaikne on nii vaikne, et lumijalaste all otse kisendab. Imestades vaatab ja kuulab, teeline, aga korraga väristab, kasvab külmsis veelgi. Seni näpistas ainult nina ja kõrva. Kas juba sooja hinge kallal. Ja uus veerg vapustab meest. Ilmaga Siretab sinises ikka sügavamas sinises sinist hõõgub valge välisinist, aurab puu ja põõsas juba nõrgub sinist hobuse looka lakka ja laudjat mööda ja sinisena taevas sinisena kumab Marduse särk Klitrite kylgendava tule all. Et siit me leiame siis veel selle, et taevas on selge, tähti täis pilvi ei ole hästi külm. See, et lumi reejalaste all laulab. Et jällegi teate omast kogemusest, et jala käies hästi külma ilmaga lumi, krudisen jalgade all ja kui ta juba laulab, siis ta ilmselt peab olema ikka väga külm. Kui külm täpselt ei tea. Ja jällegi nüüd küsimus selles, et kui nagu olla talve öösel õues niimoodi, et kõik on sinine ja aurab. Ma ei tea, kui paljud teist on olnud. Et kui külm täpselt on, seda ei tea, aga mulle tundub selle kirjelduse järgi küll, et see on ikkagi nagu erakordselt külm öö. Ja kui ta jõuab koju, siis surnuks külmununa, siis on ka kodus aknad jäälilledest ja järgmise päeva kohta öeldakse, et järgmisel päeval oli külm järele andnud. Et sellest tekstist me loeme välja, et ikkagi see oli üks erakordselt külm öö, selge, külm, kõle ja ka prillup ise tegi siis valearvestusi kõigepealt märja nahaga, istus reke ja siis võttis piiritust ja siis ei peatunud üheski kõrtsis. Ja, ja põhimõtteliselt siis kui nüüd hakata vaatama seda kliima andmebaasi siis kui me tahaksime teada, et kas päriselt ka nii külm ilm oli mõnel nendest aastatest, siis jah, üks asi oleks see, et me peaksime vaatama kas 1890.-te aastate esimeses pooles oli sellist aastat, mis võis siis vastata tingimustele, et kevadel põud, suvel Wism ja talvel novembri alguses üks äkiline külm. Samas kui vaadata asja kirjanduslooliselt, siis Vilde kirjutas selle teose 1915. aastal, kui ta elas hoopis Kopenhaagenis. Tegelikult 1915. aasta detsember tarandi kliima andmebaasi järgi on olnud külmem kui tavaliselt. Aga kas Vilde teadis seda, kas ta selle 15. aasta detsembri külma veel jõudis nagu panna selle kogemusena sinna teksti sisse või ta ikkagi mõtles selle välja? Seda me praegu teada ei saa. Iseenesest, seda võib veel edasi uurida. Ja küsimus on nüüd selles jällegi, et mis on selle point? Et iseenesest siin üks selline mõte on see, et ka ilukirjandusteoseid me saame tegelikult kasutada mitte ainult kui metafoorselt inimsuhete testimise kohta vaid me saame teda ikkagi kasutada, vähemalt kohati ka andmekoguna me saame siit välja noppida mingisuguseid andmeid, me saame näiteks vaadata, kas sellistele tingimustele vastav aasta tegelikult reaalselt kunagi oli olemas Eestis siin noh, ütleme selles ajavahemikus. Teine võimalus on see, et kui me vaatame ilukirjandusteoseid sellisest marginaalsest aspektist siis me saame selle kirjandusteose enda kohta teada midagi, muudkui me oleksime saanud neid aspekte ignoreerides, et siin tekib jälle see küsimus, et et mis siis ikkagi oli see, mis selle Tõnu ära tappis. Kas hingevalu, kas see oli alkohol, kas see oli külm äkki need olid kõik asjad kokku, et see ei olnud ainult hingevalu ikkagi. Ja see on ka jälle teatud määral uus teadmine. Ja põhimõtteliselt jah, võib-olla väga üldiselt sellisel viisil raamatute lugemine aitab meil just nimelt pöörata tähelepanu sellele, et keskkond on meie ümber igal pool. Me ei pääse sellest mitte kuskile, mitte kunagi. Ja tõenäoliselt, kui on huvi ellu jääda siis on mõistlik selle keskkonna suhtes olla tähelepanelik. Humanitaarteadlaste võimalusest osaleda ökoloogiliste kriiside lahendamisel pidas loengu kirjandusteadlane ja semiootik Kadri Tüür. Loeng on salvestatud kirjandustänava festivalil Kadriorus 2000 seitsmeteistkümnenda aasta septembris. Ülikool tänab Vilde muuseumi saates kõlas muusika Pieter proderitelt loengu helirežissöör Külli tüli, toimetajad Lisete Welt ja Joonas Hellerma raadioteater 2017.