Tere õhtust, kallid jutusõbrad. Kevad on juba käes ja õues on kaua valge. Aga magama. Heita ikkagi kuulake siis sellel nädalal jälle karupoeg Pedingtoni lugusid. Nagu te mäletate, saabusse väike karuke kuidagi salapärasel viisil Londoni Pällingtoni raudteejaama tema enda jutu järgi kaugelt Peruust. Ja Braunide perekond võttis ta enda juurde elama. Ühel ilusal kevadisel hommikul läks pädington külla oma heale sõbrale vanakraamikaupmees Gruberile. Tulem on, näitan sulle midagi, ütles kaupmees, kui nad oma tavapärase kakao tassikese olid ära joonud. Ta läks läbi oma ilusa tagahoovi ühe kuuri juurde, kus karupoeg polnud käinud ja lükkas selle uksed lahti. Vaata, ütles kaupmees uhkelt. Ma arvan, et sa ei ole kunagi midagi niisugust näinud. Karupojal võttis tükk aega, enne kui ta silm midagi seletama hakkas. Sest väljas oli väga valge ja kuuris oli hämar. Siis nägi ta mingit suurte ratastega tugitooli, mille eesotsas paistis nagu olevat suurveeboiler. Karupoja nägu oli küll väga üllatunud. Sellepärast tasus sõber kohe seletama. See on väga vana auto peaaegu kõige vanem üldse üks esimesi mudeleid, mis üldse on tehtud. Sellepärast ta paistab nii veider ja võõras. Ta käib pealegi veel auru jõul. Kas sa kujutad ette? Ja mina sattusin talle täiesti juhuslikult peale. Omanik müüs selle ära, ime odavasti. Pädingtoni silmad läksid muudkui suuremaks ja suuremaks sedamööda kuidas ta oma sõbra loengut vanadest autodest kuulama pidi. Niisugused vanad autod on praegu täiesti haruldased ja sellepärast väga hinnalised. Praegu on kõik linnud elavad autosid nii täis, et jalakäijad ei mahu kõndima. Aga siis oli nõnda, et kui auto sõitis, siis keegi pidi punase lipukesega ees kõndima, et jalakäijate vahelt läbi pääseda. See tundus karupojale küll väga naljakas. Ma ei usu, jätkas sõber uhkelt, et teist niisugust autot praegu üleüldse tervel Inglismaal on. Viljo, tõsi, ta näeb natuke armetu välja aga ma olen valmis pingutama, et tema väljanägemist parandada. Ja ma loodan selles asjas väga oma heade sõprade abile, lisas ta, palju tähendavalt. Tädingtonil jäi hing erutusest kinni. Kodus lubas härrabraundel mõnikord oma autot pesta. Juba seegi oli talle suur õnn. Siin pakub sõber talle võimalust koos 1000 remontida. Oh jaa, Puhkis karupoeg, kindlasti kindlasti heade sõprade abile. Selles linnajaos, kus nad elasid. Oli just tulemas kevadine festival, mida nimetati rahvusvaheliseks nädalaks. Sest selle sissetulekutest abistati sisse rännanud pagulasi inimesi, kes olid miskipärast sunnitud oma kodumaalt ära tulema ja elasid Londonis. Viimasel päeval pidi olema ka suur laat ja pidulik paraad linnajao turuplatsil. Kui me saaksime selle autofestivali ajaks korda, jätkas kaupmees, siis me võiksime paraadist osa võtta. See meeldis pädingdamile veel rohkem. Sõber kaupmees oli nende paariaastase sõpruse ajal talle mitmeid üllatusi valmistanud, aga seekordne ületas küll kõik. Eelmised. Braunide pool võeti see uudis erinevalt vastu. Jonathani Judy olid muidugi vaimustuses, et nende lähedasest tutvusringkonnas on keegi, kellel on nii vana auto. See oli äärmiselt põnev. Ka nemad olid valmis appi tulema. Kui ta ükskord valmis saab, siis teeme Londonile ringi peale Kriskast, Jonatan. Las kõik näevad. Tädi Lonni, Braunide majapidajanna loomulikult ei jaganud nende vaimustust sest ta kujutas ette õliste käppade jälgi vannitoa käte rätikutel. Aga sedamööda, kuidas sõprade töö auto kallal edenes ja pädington sellest igal õhtul üksikasjaliselt jutustas, kasvas tädi Lonni huvi silmanähtavalt. Ja lõpuks käis ta isegi sageli vanakraamikaupluse tagahoovis. Aeg lendas ja pädingtoni päevad olid tihedat tööd täis. Ta oli kõigiti onu Gruberi abiks nii mootori puhastamisel kui välispinna lihvimisel ja värvimisel istmete katete parandamisel ja kummide vahetus ütlemisel. Festivalipäev tuli suure kiirusega aina lähemale ja peagi oli terve Braunide perekond auto kallal ametis. Samal ajal sai ka turuplats uue väljanägemise. Kaupluste aknad said kõik uue kujunduse. Kõikjale ilmusid lipud ja vanikud, terve linna jagu muutus rõõmsamaks ja kirevamaks. Festivali eelõhtul läks pädington loomulikult vanni ja tal lubati ohtralt vannivee vahustajat kasutada. Selle üle oli karupoeg eriti õnnelik. Vann tuli nii vahtu täis, et karupoja ninagi sealt välja ei paistnud. Järgmisel päeval hommikueinele ilmudes kutsus ta loomulikult esilatsioonatoni imestus viu. Ta karv oli tõesti nii puhas ja läikiv nagu mõni kallis idamaine siidriie. Samamoodi läikis nende vana auto ja sätendas toredasti päikese käes. Kui nad turuplatsile jõudsid, said nad suurelt hulgalt varajastelt uudishimulikult poolehoiu aplausi. Turuplatsi kõrval oli suur heinamaa taoline plats, mida kasutati selliste suurürituste korraldamiseks. Seal olid üles tõmmatud mõned telgid ja köiega eraldatud alad ühe või teise mängu jaoks. Kõik sellised festivalid olid linna ja elanike poolt väga armastatud ja seekordki oli rahvast tihedalt. Kaupmees vaatas pädingtoni, mõistis ta õhinat ning ütles. Sa võid siin natuke ringi jalutada. Ma vaatan mootori veel korra üle. Tädington oli selle üle väga rõõmus, ta ei lasknud seda endale kaks korda ütelda. Ja hetke pärast oli ta juba kadunud rahva hulka. Kõigepealt meelitas teda telk, kus oli suur ja kirev silt kui soovid teada oma tulevikku. Astu sisse. Pädington muidugi läks, sest ta tahtis teada, kas onu Gruberi auto võidab paraadi eripreemia. Aga telgis istus üks tavaline naine ja nuuskas iga natukese aja tagant valjusti ninad tohutu suurde taskurätikusse. Üldse näis ta kuidagi pahur ja väsinud ja tema ennustused olid ebahuvitavad ja igapäevased. Pädington astus telgist välja ning asus uurima teadetetahvlit, kus oli kirjas kogu festivali ajakava ja samuti kõik au hinnatavad mängud. Mitmed kohalikud asutused olid välja pannud mitmesuguseid preemiaid ja preemiad, nagu me teame, olid pädingtoni jaoks alati huvipakkuvad. Pealegi oli tal tavaliselt hästi vedanud, tal oli sageli õnnestunud neid võita. Kõrgushüppe luges ta. See ei ole vist minu jaoks ka mitte kaugushüppe. Noh, mis siin siis veel on? Teiba ise. Ta vaatas ringi, et leida kohta, kus teivast visati. Võib-olla saaks temagi sellega hakkama? Ta küll ei teadnud õieti, mis teivas võiks olla ja kui suur ta võiks olla ja kuhu teda tuli visata. Aga preemia oli väga, ahvatles nädal aega tasuta saiakesi, turuplatsi pagariärist. Tädington seadis oma sammud sinnapoole, kust ta teiba viskesilk nägi. Seal seisis šoti seelikus mees. Karupoeg tervitas teda viisakalt ja ütles. Ma tahaksin teivast visata. Mees vaatas teda väheke imestunult mõõtes silmadega tädingtoni teatavasti mitte just kõrget kasvu. Ma ei usu, et see kaisukarudele jõukohane on, vastaste siis kaunis häbematult. Mina pole mingi kaisukaru, seletas pädington. Mina olen Peruu karu, mis siis, et ma väike olin. Ma olen päris osav, ma olen isegi panni õhku visates pannkooki keeranud. Nüüd hakkas mees naerma, pannkooke keeranud, siis vaata parem endale mõni pannkoogikeeramise võistlus. Ma tahan teemast visata, kordas karupoeg. Siin ei ole pannkoogikeeramise võistlust. Mees vaatas teda veel kord ja sõnas siis ise, tead, see sasin, ma veeretan sulle teiba kohale. Pane käpad kokku, lase põlvedest alla, pane silmad kinni ja võta teivas. Ole tugev. Tädington tegi nagu kesti. Selgituseks ütlen ma nii palju, et see teibad ise, mis karupoja tähelepanu oli endale meelitanud, on šoti rahvamäng. Sellepärast oli see mees soti seelikus. Ja arvata võib, et see teivas männi teivaspidi olema parajalt suur ja raske. Meie muinasjutuaeg on aga läbi ja väljas juba pimedavõitu. Jätame siinkohal loo pooleli ja jätkame homme.