Tere õhtust, kallid sõbrad. Meie eilne lugu Jäi pooleli, niisiis selle koha peal, kus karupoeg pädington tahtis linnajaofestivalil teivast viskama hakata. Ta sirutas käpad ette ja pani silmad kinni, nagu oli kästud ja ootas. Korraga vajusid ta käpad alla ja karupoeg ise kukkus ninali jämeda teiba otsa. Võiks öelda, et pädingtoni jaoks oli seal lausa palk. Palun lugu peetod, ütles šoti seelikus mees. Siin on see teivas, mida sa visata soovisid. Karupoeg püüdis jalgadele tõusta, see polnud kerge, aga see õnnestus. Teiba teine ots jäi aga maha. Tädington vaatas ringi. Tema ümber oli kogunenud salk uudishimulikke, kes teda nüüd hüüetega ergutama asusid. Viis ka ees ka Doriaga ümbert kinni ja lähete minema. Ja muud niisugust. Karupoeg proovis teivast üles tõsta. See pani ta tantsima, see tähendab teivas oma raskusega lükkas teda kord ühele, kord teisele poole. Siis kuulis ta tuttavat häält. See ja pädington. See oli ta sõber, kaupmees, kellega koos ta oli festivalile tulnud. Tädington Hars kogu jõuga teiba ümbert kinni, viibutas seda isegi paar korda ja heitis selles suunas, kust poolt hääl tuli. Et see pingutus sellega üle jõu oli, kukkustab pikali. Ja hetkeks läks tal silme ees mustaks. Kui ta silmad jälle lahti tegija püsti tõusis, hakkas ta teivast otsima. See lebas tükk maad eemal kaupmees Gruberi unikaalse auto kõrval. Sõber ise oli aga tädingtoni juures ja sirutas talle käemesi. Johtus. Küsis karupoeg. Oh, pole midagi, ma olen ise süüdi. Ma poleks pidanud sind hõikama. Kui tädington oli väga õnnetu. Kosmoteerivas lendas vastu autot. Esimene ratas läks kõveraks, muud midagi. Palun vabandust. Ma ei teadnud, et siin teemas nii suur ja raske on. Ära vabanda, ma ütlesin, ma olen ise süüdi. Kas nüüd ei saagi sõita? Küsis karupoeg. Selle saab korda teha, aga mitte paraadi ajaks. Ma kardan, et me ei saa paraadist osa võtta. See algab 10 minuti pärast. Aga proovime kolme ratta peal sõita, pani karupoeg lootusrikkalt ette. Ma ei tea, vastas sõber, kaupmees, ma ei usu, et see võimalik on. Kahe ratta peal on küll sõidetud, tsirkuses tehakse seda üsna sageli. Aga meil oleks vaja mingit suurt raskust tagapingile, mis esimesed rattad üles kaaluks. Tädington vaatas hetke kõverat esiratast. Ent järgmine hetk leidis ta juba tegutsemas, nagu oleks ta saanud elektrilöögi. Ma tulen kohe tagasi, hõikas ta, mul on idee. Ja enne kui sõber jõudis suu lahti teha, et vastata, oli pädington juba rahva hulka kadunud. Vaatamata sõbra vabandustele tundis ta ennast süüdi olevat ja tahtis õnnetuse heaks teha. Pealegi igatses ta nii väga paraadist osa võtma. Ta kihutas nii kiiresti kui suutis telgi suunas, kus ta oli näinud silti kaks tonni muskleid. Ja selle kõrval seisis tohutu suure mehe foto. Pädington ei olnud kunagi näinud nii suurt meest. Kaks tonni, arutles karupoeg. Sellest peaks piisama, et esimesi rattaid üles kaaluda. Ja ta astus telki ning läks otse telgi keskel asuvale nööridega, ümbritsetud neljakandilise lavale mille ühes nurgas istus leopardi nahk ses trikoos. Hiiglane. Vabandage, ütlesite viisakalt. Ma mõtlesin, et kaugemale ta ei jõudnud. Kusagil helises kong, ümberringi hõiskasid pealtvaatajad, mille peale pädington kummardas ja kübarat kergitas, nagu ta oli näinud inimesi laval tegemas. Ja siis tundis ta, kuidas ta õhku tõsteti. Ja ta lendas läbi õhu nööridesse. Lava serval istudes ja ringi vaadates nägi ta, et hiiglane tuleb aeglaselt ja ähvardavalt tema poole. Kas tahad teist korda veel lennata, küsis mees, kes seisis ta kõrval käterätt kaela ümber. Tänan teid, aga ma ei tahtnud isegi esimest korda, vastas Karupoeg. Kuula, mis ma sulle ütlen, jätkas mees. Võta ennast kokku ja tee sellele mehele tuul alla, näed ju, et ta kipub tüli norima. Pädingtonil polnud mingit tahtmist kellelegi tuult alla teha. Aga suur mees tuli aina lähemale. Ja siis võttis ta hoogu ja sirutas käed ette. Haaramaks karupoega. Lidington jõudis viimasel minutil tähist ära lipsata ning tõttas kiiresti teisele poole nööridest läbi pugema, et lavalt minema pääseda. Selja tagant kostis aga raskem mütsatus, sest suur mees oli huuga põrganud vastu nööre, haarates kätega õhku ja kukkus siis selili maha. Rahvas muidugi juubeldas ja hõiskas. Tubli pais, näita talle, kostsid hüüded. Ja tädington lükati nööride vahelt tagasi ringi ja suur hulk imetlejaid patsutas ja julgustas teda. Ekstraklass ütles keegi, mina küll ei julgeks kahe tonni muskliga ühes ringis olla, isegi mitte 10 naela eest minutis, ühest rääkimata. Sina oled seal olnud juba neli minutit, järelikult oled teeninud neli naela. Vaatas teda imestunult. Aga tal ei olnud kaua aega mõtiskleda. Ta tundis, kuidas raudsed käed uuesti haaravad. Aga ta karv oli sile ja puhas ning pisut Radeldes libises ta nende käte vahelt välja. Toon. Hõikas suur mees, May saadost kuidagi kinni võtta, mis võitlusse niisugune on? Tädington otsustas nüüd lahingu vastu võtta. Ta jäi seisma sellise näoga, nagu ootaks vastast. Ja kui see tema ligi jõudis ja temast haarata tahtis lipsastasele jalgade vahelt läbi ja kaks tonni muskleid kukkus uuesti suurel metsatusega põrandale. Veel paaril korral libistas karupoeg end vastase tugevast haardest ja veel paaril korral lipsas ta läbi tema jalgade vahelt. Ei tea, kui kaua see oleks võinud edasi kesta, kui korraga kajas telgi katuse all otsustav hääl. Lõpetage otsekohese rumalus. Tädington tundis selle hääle ilmeksimatult ära. See oli Prammide koduabiline tädi Lonni niimoodi kiusata ja taga ajada väikest Karukest. Kuidas teil häbi ei ole, ise nii suur ja tugev. Kaks tonni muskleid jäi seisma, vaatas karupoega ja paistis, et tal oli piinlik. Öinov. Mina mõtlesin, alustas ta, aga tädil onni, katkestas teda. Teie mõtlesite, kui te oleksite mõelnud, siis te poleks seda teinud. Pädington püüdis oma suurt vastast kaitsta. Ega tema pole süüdi, mina ise tulin siia ringi ja tema arvas, et ma tulen temaga vaidlema ühe naela eest minutis. Tädi Lonnid polnud lihtne vaigistada. Oled sa kindel, et sul midagi viga pole? Uuriste karupoega. Täiesti kindel. Meil oli sõbralik hoitlus. Kast, jätkad või katkestad, kõlas nüüd kohtuniku hääl. Katkestame, hõikas tädi Lonni. Väike karupoeg võitis ringis 10 naela, kostis seejärel kohtuniku hääl. Pädington ei uskunud oma kõrvu. 10 nael. Palun vabandust, ütlesite siis pöördudes suure mehe poole. Ei ole midagi, sõber vastas see. Palju on. Võiksime teinekordki jõudu katsuda. Ja teinekordki, aga mitte jõudu katsuda. Palun tulge meie autoga sõitma. Me tahame paraadist osa võtta, aga meil on teid tagapingile vaja, sest meie autol on kolm ratast. Võttis tükk aega, enne kui karupoeg suutis olukorra kaks tonni muskli-le selgeks teha. Igatahes oli see rõõmuga nõus neid aitama. Niimoodi lõppes seekordne pädingtoni lugu. Paraad oli tore, kaupmehe vana auto sõitis kolmel rattal ja tagaistmel istus õnnelik kaks tonni muskleid. Ja tädi Lonni ei pahandanud enam temaga. Väga kena ja viisakas härra, ütles ta hoopis. Selles linnajaos kõneldi veel kaua pädingtoni kangelaslikust võitlusest Londoni tugevaima mehega.