Trummitooli ei ole oma istumise all tundnud veel ükski valitseja, kuid jazzi kuningast saksofon. Ta vaatab rahulikult oma valduste piiridele ilmunud kitarristide armeele ja on aeg-ajalt sooritanud edukaid sissetunge viimaste territooriume legi. Traditsioonipärased on saksofoni, sõprusvisiidid Tõsiste naabrite juurde kusjuures tundub, et siin saaks diplomaatilisi vahekordi veelgi laiendada. Nähtavasti on aga mõningaks takistavaks teguriks saksofoni läbitungivuse, isegi suurest orkestri tutist. Temale vaadatakse sümfooniaorkestris selle tõttu umbes samasuguse pilguga kui näiteks lauljale, kelle hääletämbritükid kuurimassist tõi esile. Tänases saates, mille tegemisel oli abiks Eesti Raadio estraadiorkestri liige Herbert kulm. Puutume nende saksofoni, sõprus visiitidega, sümfoonilise muusikale veidi lähemalt kokku ja kergemuusika selle pilli päris riik ja pisut tahapoole, sest vaevalt möödub ühtki päeva, kus keegi meist teda ei kohtaks. Siin niisiis kaks meest stuudios, mikrofonide rääkimata. Nagu ütleksite rõõmunkey tserov. Maailmas eksisteerib seitse saksofoniliiki Sapranina sopran alt tenor, bariton bass ja kontrabass mitmeinstrumendiga teil on olnud kokkupuutumist. Minul oma tööpraktika juures on olnud kokkupuutumist nelja instrumendiga baritonsaksofonimängija, praegustest Radio orkestrist aga soprani, aldi ja tenori. Ka. Mul on ka vaheldumisi mängida estraadiorkestrisse, jaga sümfooniaorkestris, vajaduse korral kastsin. Neid instrumente, mida ta otseselt mänginud, ei ole, alati siiski kõiki näinud. Mitte kõiki, ma ei ole näinud näiteks kontrabass-saksofoni ja Sapraninud kunagi kaupluse akna peal ja tsirkuses. Ja milline ta välja nägi, ta näeb piibukujuline välja kui sopran sirge nagu klarnet kujundatud, nad on kõik metallist instrumendid siis opranino, mis on kõige kõrgem instrument kujundatud piibukujulisele. Noh, ta on paras nii panna tubakat täis. Väikene hea mees, kes on andnud kuulata, kuidas kõlavad Supra, Nino ja sopransaksofoni Olymorissavel ja muidugi jälle ikka oma poolarus. Altsaksofoni valisime tänase saate põhipilliks ja kuni nii-öelda uue korralduseni toome kõik järgmised näited aldil. Et ühte muusikanäidet pidi on praegune saade seotud ka eelmisega, nimelt jutt on Rahmaninovi sümfoonilised tantsudest, siis tuleksime praegu meeleldi veel kord selle näite juurde tagasi. Kasutame juhust, et kuulata praegu altsaksofoni kahte ülesastumist selles teoses puhta tämbrina. Altsaksofoni madalam register. Loodetavasti muutu tüütavaks, kui esitame nüüd veel kord, pakute tutvustavas saates kõlanud kommentaaridega muusikalõigu Rahmaninovi sümfoonilisi tantsudest. Klarneti katab inglist sarn saadavad fakotid. Flööt pluss põhimeloodia, inglise arvetia saksofon eelt. Kuidas iseloomustada saksofoni tämbrit? Saksofoni tämber ja Sofonitoon läheneb väga inimhäälele. Ma ütleksin, lihtsalt, on laulev võib-olla instrumentidest üks laulvam, selle kasutatakse vibraator tavaliselt ja me teame ju lauljad ka ei laula mitte sirgelt, nendel on oma spetsiifiline hääle värv ja. Nõnda saaksid foniga Ühe hästi laulva soolo leiame mussarskeravelli tsüklist pildid näitusel. Orkestri näites kuuleme altsaksofonisoolot vaheldumisi Facottidega. Harmoonilise tausta annavad keelpillid. Meil kasutatakse sektsioonis vid saksofoni, siis on kaks alti kaks tenorit ja bariton. Kui on tarvis veel kõrgemat rehikistrit, siis liidetakse nendele Larnet Need saksofoni värvi vahetada sugulase instrumendiga Larnetiga. Tema huulik on ju täpselt sama. Ka pillirookeelega mängitakse siis orkistraatorit, komponistit, Nad kirjutavad kohe partituuri sisse. Teatud kohad võtta klarnet ja sellest tingitult kõik sakslane mängijatel on näiteks mängivad klarnetit. Kuidas kõlab saksofoni viiehäälne kuur, selgub järgmisest helilõigust. Peatume veel hetke kergete rütmide valdkonnas puhkepausiks Uno Naissoo pala see päev on kui rõõm mille esitavad Eesti raadio estraadiorkester Peeter Sauli juhatusel ja üks Nõukogude Liidu kuulsamaid altsaksofonist Georgi garanian. Enamkasutatav on altsaksofon, see on parajas registris mis ei üllata mitte liigse kõrgusega ega liigse madalate toonidega, nii et ta on leidnud kasutamist. Kui sooloinstrument kõigena ja selle juures paralleeliga, siis teine sooloinstrument on tenorsaksofon. Altsaksofoni kõrge registri näitena võiks tuua kasvõi selle üldtuntud naerma. Saksofoni. Palun. Siin puutusime kokku häärilise efektiga nimelt naeruefektiga, mis on saksofoni peal hästi kätte saada. Kuidas niisugune naeral heli tekitatakse? Aga see on järsu õhuvoolu sisseviimine ja järsk katkestamine, see on nii nagu pilli sisse ohkamine. Milliseid erilisi võtteid veel saksofoni peal võiks näidata? No peale selle on tuntud nõndanimetatud pitsikaato või Zlat keel. Mängija imendab oma keeleinstrumendi keele külge ja siis äkitselt selle keele vabastab instrumendi keelest ja tekib niisugune plaksub heli, mis kuidagi läheneb keelpilli. Pitsikatolen. Kuidas kõrgelt tuleb? Kõrgelt kõlab siiski mitte nii täiuslik kui madalas registris, aga me proovime seda esitleda. Klapp Kelby libitsikaatele isegi lähedasena. Saksofon on võimalik ka teha nõndanimetatud Brulaatut. See on treemolo, mida saavutatakse kurgu tramuleerimisega moodustatud vibreeriva õhuvoolu sisse juhtimisega saksofonist. Saavutame niisuguse teatud määral ebameeldiva hääle. Stan võrdlemisi käriseb. Saksofoni peale olnud teha võimalik kaklisse andnud klisson, ta on teatud määral niisugune nõuguv hääl. Kui suure ulatusega võimalik anda hagi lisada siis? See on võimalik harjutada välja terve saksofoni ulatus. Muidugi demonstreerimiseks peab olema väga tugevalt vahendit hästi, kuidas instrument kusjuures. Et siis oleks võimalik selle instrumendiga klissandate vast oktavi ulatus. Need on kõik efektid, mis on aeg-ajalt kasutatavad enam kerges muusikas. Sümfooniliseks loomingus jääb ikkagi põhiliseks laulev saksofon. Veel üks altsaksofoni kasutamise meeldiv näide seekord otsatu reani mõõkade tantsukeskse soolona näol. Siin on kasutatud segatud tämbrit. Saksofon mängib Kosoleeriva selloga. Eraldi võetuna kõlab ta nii. Selle palaga avaldas oma lugupidamist saksofoni leiutaja-le hiljuti õnnetult hukkunud Rootsi džässihelilooja ja pianist Jan Johanson. Nüüd siis pisut saksofoni eluloolistest andmetest. Kui selle sarja eelmistes saadetes käsitletud pillide ajalugu ulatus kaugete aegade halli hämarusse siis saksofoni võib nende hulgas pidada päris uustulnukaga. Kuni 1840. aastani koosnesid paljudes maades, eriti aga Prantsusmaal sõjaväeorkestrid ainult puhkpillidest, ühendades nii puu kuivask, pille. Kuna ka nende erinevate pillirühmade kõlavärvid läksid üksteisest väga tugevasti lahku, puudus kogu orkestri mängus ühtsuse sujuvus. Oli vaja niisugust instrumenti, mis oleks nagu üleminekuks või ühendavaks lüliks puu- ja vaskpillide vahel. Seda ülesannet asus lahendama belgia tuntud pillimeistrite perekonnast pärinev Adolf fantuan Joosep saks. Ta konstrueeris pilli, millel on parabooli, lõikeline vasktoru ja klarneti huulik. Seda piibu taolise välimusega pilli hakati tema looja nime järgi kutsuma Soksofoniks. Kuigi Adolf saks lähtus eeskätt sõjaväeorkestrite vajadusest, leidis tema uus pill seal rakendamist siiski vaid Prantsusmaal ja Belgias. Oli polgu orkestreid, kus saksofonid sopran, alt tenor ja bariton moodustasid võimeka lisarühma. Prantsuse heliloojad hakkasid saksofoni ja õige pea kasutama ka sümfooniaorkestris, sealt levist edasi teistesse maadesse ja hiljem muutuse staadi ja džässimuusikas juba lausa asendamatuks. Tenorsaksofon on enesestmõistetavalt aldist veidi suurem ja ka veidi madalam. Helilisi ettekujutuse saame temast ühe maailma kuulsaima tenorsaksofonist Sten ketsi abiga. Seltsimees kurmulannu kaasastana kaks instrumenti kuuleme aga, kuidas bariton kõlab. Baritonsaksofon on üldiselt soolopartiide hoopis harvemini kasutusel kui altsaksofon või tenorsaksofon. Maailma ütleme saksofonimängijate parem hulgas on teada väheseid, kes soleerivad baritonsaksofon. Ja vastavalt sellele kirjutatakse ka vähem. Siin on nii, et põhiliselt baritonsaksofoni funktsiooniks on siis bassiroll. Bassiroll ja akordis kõige madalam ootatud saksofoni, akordi seadetes. Aga siiski, siin võime jällegi Evald Vaino nime nimetada kes otsib alati välja mingisugused pillid, mida tavaliselt väga usinasti ei kasutata. Ja Evald Vaino pala nelinaati põhineb just baritonsaksofoni soolal. Kalagulaksime ühte katkendit. Kuna varem oli juttu saksofoni-il pitsikaato kujundamisest, mida me nimetasime lepiks, siis vastu oleks huvitav seda ka kuulata, kuidas ta baritoni kõlab. Sellepärast ta kõlab muidugi palju võimsam kui teistele instrumentidele, eriti madalas registris. See on siis nagu kontagasil aga tunduvalt tugevam ja konkreetsemad konto kassetid sikaata. Kuidas üks jamad ahelaga, mees naerab. Jäägu see lõpetuseks saatelõigule saksofon idest. Järge ootab metsasarv, millest räägime.