Alustagem tänagi kaugemast ajastust sajandite tagant. Ent mis muusikas kujutatud aasta aega puutub, siis las avaldab see end nagu tänapäevalgi sulnis kauniduses. On ju aastaaegade vaheldus ikka olnud kandvusi, sajand millist numbrit tahes. Ja kõikide repohhidel on olnud oma looduslüürikud, kes poeesiat oma äratundmise kohaselt kajastavad. Kevadet oodatakse. Neljast aastaaegade soovist on see tugevaim? Ei talve sügisel suvegi ootus tekki rinda, nii valdavalt laste soovid on ehk kõige tugevamad. Õitsev aed võib olla käes, aga nemad ootavad veel rohkemat. Oma läbi aastaid kestvat elu kevadet. Kõik, mis elab, ootab kevadist suurt tärkamist väljadel ja niitudel. Antonio Vivaldi esile manetud kevadised helid tema aastaaegade kontserdis külläpile aegagi kuuletult ühed kõige kirglikumad tunglevamad oma peenes ilus. Selle muusikaga seostuvad helilooja poolt juurde meelitatud luuleread seekord mitte laulmiseks, vaid nagu pühendusena. Nende autor. Teada väljendavad aga need nii oma ajastu vaimu kui ka looduse ürgsurematust. Ö külmusest soojuse jõudmist. On kevad taas pidulikult tulnud ja teatab endast ta pehme tuule päituses. Käib mäng ja tants. Mäe nõlvakutel ojad nüüd Ulyseval vete viisil kaasa laulmas. Pillus kaugelt rajab teed Kõu mägedel lööb sähvatusi märg kevadine tema seal, nõnda võib jääda ka lõo laul taas kõrgustesse tõusmas. End oru kohal taevasina annab kuulda nii lilledele tärkvel lehtedele. Koer jalge ees, peab mõtlik, karjus unistuste tundi. Paanaga põõsas haaranud võluflöödi ja nümfib tantsu kutseka ei nüüd kauem. Oota. Aeg kõigil tervitada meeli. Ka mitmed Nõukogude barokkmuusikauurijad on koondanud oma tähelepanekud. Võrdluseks. Kui Bachi muusika saab oma alge püha vaimu regioonist, siis Vivaldi on leidnud sellesama maise elusfääridest. Kummalgi ei takistas olemast ülev ning meeliköitev. Jewel lisatakse viivalditon vedelenud rohkem rokokooajastu, Madri karide maailm ajastule omane genitleminegi, sealjuures südamlikus kaasa haaravuses, nagu sellest kõneleb selget keelt tema laama, suur kontserdi esimene osa. Keskajast teatakse üht korraldust kirikutele piiskopid, taltsutage orelimängu, et saaks kuulata ka sõnu, mis kõnelevad laulust laulust, milles hinged pöörduksid andunult vaimuliku sõna ärakuulamisele aga mitte huvi hajutavate meloodiate nautimisele. Vaevalt nüüd küll selle korralekutsumise mõjul, sest kõik tuli teist teed, mitte kiriku kaudu. Kuid paraja aja saabumisel pääses ka Canoniseerimata tekst muusikasse vägagi tugevalt mõjule. Kui palju nimesid ning pinge, see rõõmus, tehtud tööd tõi uus muusikavorm endaga kaasa. Jäita kostab nende hulgast välja üks hilisem küll üks nimi mootsalt kellele pühendatud. Takse luuleridu tänapäevalgi. Nõnda ütleb soome luuletaja Eeva-Liisa manner, valguse ja elurõõmutunnet, temaga seostades kõneleme Mozartist ja randa. Vallatu juga veeres Kaljo mäelt alla. Keegi lõhnava lingi Pilles ja naersin, kuuldus muusika terrassilt. Tuul kurutas, leke hõlma. Nägemus hetke kestis. Jaaval metsajärv oli täis vaenlast. 1688. aastal välja antud maakaardil oli Tallinna lähistel koht kitsas paekaldasse rajatud tee mille kõrvalkaardil märgi. Koht, kus endise ajal röövlid end varjasid kõlab kuidagi metsik, romantiliselt, kas pole. Ning mis on siin siis muusikaga tegemist või mis siin millegi hiljem mõju on avaldanud. Nimetatud koht on meile hästi tuntud hundikuristik omal ajal saksakeelse nimetusega Volgus luht. Eugen Kapp on hundikuristiku nime pannud ühele osalema muusikateosest Tallinna pildid. Kuid on ka veel varasem seik, mis seob paika muusikaga. Karl Marie Veeberi ooperis nõidkütt esineb peamise tegevuspaigana kaljudesse sügavikku ulatuv kuristik. Volvuš luht. Nõidkütti etendati möödunud sajandi keskpaiku katallinnas. Kadrioru nõlva tolleaegne maaomanik Kers olnud ooperilavapildist sedavõrd haaratud, et ka oma valdusse kuuluva loodusromantilise koha nimetuseks hundikuristik käibele laskis. Nii umbes jutustab sellest Tallinna üks vanemaid kodu-uurijaid Aleksander Kivi. Võiks olla päris õigustatud küsimus miks nimetatakse Pjotr Tšaikovski Libretistina esmajoones tema venda modesti, kuigi tema tööna valmisid heliloojale ainult kahe viimase ooperi libreto. Vene kunstiajaloolased, kes tundsid juba kaua aastaid modest Tšaikovskit andsid tema kohta seesuguse karakteristik. Modestil litsi igati väljapeetud elegants mõjus ääretult meeldivalt. Too väline veetlus sulas kuidagi väga harmooniliselt ühte ta peenetundelise mõistuse ja heatahtlikkusega kutsudes, nagu teisigi lahkusele ja südamliku selle. Meid huvitab muidugi modessekovski varasem kirjanduslik tegevus ja selgub mõndagi modes Tšaikovski on näitekirjanikuna leidnud lavastamist nii kuulsusrikkas kunstitemplis, nagu seda on Moskva väike teater. Tema näidendid, sümfoonia kiitis Tšehhabki. Mulleneid Enn meeldis, sellel saab olla edu. Edu oligi tükil nii Moskvas kui Peterburis. See vaimne jõud suutis kunstipäraselt kujundada ka ooperite Padaemand jäi alante sõnastuse. Loominguline side vendade vahel on olnud haruldaselt sügav ja täielik helilooja sõbralla Rushi sõnade järgi modestil litsi näol. Tšaikovski leidis libretistil, kes täielikult mõistis mitte üksi tema soove ja kavatsusi vaid ka tabas hetkelise hingeliigutusi. Muusikat ja selle loomist isegi heliloojale saatuslike kõrval seiku on osanud paljud kirjanikud lihtsalt ning ometi poeetiliselt välja öelda paari lausega ei ole neil alati öelda seda, mis aina rõõmustaks. Nii ka Rootsi kirjaniku Jalmar söderberi sõnad tuntud ooperitalupoja au muusikalise kajastuse ja autori kohta. Ühe lahtise akna all istub särgi väel mees ja puhub flööti. Ta mängib intermetsot talupoja. Imelik asi kaheksa-üheksa aastakümmet tagasi kerkisse meloodia kaosest ja vallutas vargsi võib-olla mõnel õhtul videvikutunnil kehva Itaalia muusiku mõtted ja meeled Tseviljastas tema hinge, sünnitas teisi meloodiaid ja rütme, tegi temast korrapealt maailmakuulsuse, andis talle uute murede ja uute rõõmudega uue elu ning Monte Carlos mahamängimiseks varanduse. Antiikajal märgati, kuivõrd sõna täiet võib helidega lauluga kaunistada ning toodi etendustesse sisse koorimuusika või nimetagem teisi perioode. 16. sajandi lõpul kirjutab üks Itaalia muusik, kes kuulus niinimetatud teadlaste mõttekaaslaste ringi. Teadlased viisid mu tihti vastavate näidete varal eemale seesugusest muusikast, mis ei lase hästi sõnu kuulata. Kõik seesugune puhtu muusika segab mõtet ja rikub luulet, kord sõnu välja, venitades, kord kokku pitsitades. Teadusemehed soovitasid mulle moodust, mida kiitis plaat on ja teised filosoofid öeldes, et muusika ei ole midagi muud kui sõna seejärel alles Rütma. Ning lõpuks heli mitega ümberpöördult. Et muusika võiks tungida kuulaja südamesse. Teadagi on tänapäevaks väga mitmesugustele tõekspidamistele jõutud. Muusika on ilmutanud uutes sajanditeks uut kõlajõudu ja läinud otsingutele uusi radu avastades. Nimetaksime näiteks intressenismi muusikas ja niinimetatud asja Chatiivset luulet, sõna poeesias. Ja lõik Kloote püssi samanimelise helitöö algusest. Naid põliseks tähendab hea on film täis Ninderoosatust mis hullutab ilm une, tihke ja tüüne. Kas armastanud undama Muugahtlus iidse öö tume Räga end tundma. Õrna võrana peab juba olevail Buil tõend, et on hõirida kurb õigus, mul ei muil. Et adun rooside olematuse täiust. Nii erinevad võivad olla tingimused, olukorrad, kus luuakse laule, nende viise ja sõnu. Nõukogude Vene luuletaja ning helilooja Dmitri Kaberevski biograaf Viktor Viktorafi jutustab. 1942. aasta algul sõidab kavalevski koos luuletaja tonatovskiga edelarindele. Sinnasõidul tühjas sanitaarvagunis luuakse esimene laul. Kohale jõudnud juba sõduri riietuse, saanud küll muldonnis, küll maja varemeis öid veetnud, loovad nad diviisi Marsi. Varsti on kirjas terve tsükkel laule, rahvatasujad tolmatovski jutustab hiljem. Juba otsiti kavalevski laulude esitajaid ka nende palade jaoks, mis veel kirja pandud polnudki. Ühe partisanijuhiga tekkis lahkarvamine, too hoiatas rinde lähistel valjusti laulmast. Vaenlane võib olla ju luuramas. Tuli komandöri veenda, et midagi lubamatut ei sünni. Ja nii leitaksegi Pealkiri ühe tulevase helitöö märkimiseks sosistus, laul. Meil pole siinkohal käepärast teateid laulu saatuse kohta meenub kohe küll, kuidas helilooja ühe teise väga vaikselt kõlava vene rahvalaulul põhineva meloodiaga kuulajaid köidab. Selle laulu on toonud Heino Kaljuste ka Eestisse. Kui retsitatiivi sõnalis muusikalise vormi mõttena kasutati ning tunti juba esimeste ooperite loomisest peale siis selle sõsarlik žanr melodeklamatsioone on tulnud ettekande kunsti hiljem. Seda hakati viljelema märgatavamalt alles meie sajandil. Sealjuures võib täheldada, et melodeklamatsioone arengus rahvalaulule omane muusikaline kui ka sõnaline lihtsus suruti enamasti uudsema laadi otsingul kõrvale ning hakkas domineerima mitmekesistamise püüd. Erilist poolehoidu uus ette, mis lähevad, siiski pole saavutanud. Põhjuseks võib küll pidada seda, et mõjusele sõnale olgu see siis lüüriline, eepiline või dramaatiline, on raske leida sama keelt kõnelevat muusikalist saadet. Melodeklamatsioone on harrastatud tihti ka koori kõnena, enamasti täidlus estraadil ja loovad muusikud sinna vahetult kaastöösse haarata on olnud alati raske. Melodeklamatsioone kohtame nüüdsel ajal vahel laulu ositi eriti alguse elustamisel ja ilustamisel. Heaks näiteks nimetatud žanris võib küll pidada Hugo Lepnurme musitseerimisel ja Karl adra etlemisel Friedebert Tuglase poeemi meri. Lapsena igatsesin merd, ääretut, mina. Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju ja lainetel liuglev AT Viirese varju ja vahu sees ootavaid kajakakarju ja kaugel kõikuvad üksikut purje. Ma ihkasin näha ta tukuvad pinda kui magava hiiglase raudriides rinda ja kuulata laineid, mis veerevad randa, kuid uiskavad leegid, mis kraaksuvad, mis kirglikult kutsudes toksuvad mis mühinal, malts rannale laovad. Ja siis jälle kiiresti kaovad. Kui vägimis taganeb vaenlase eest. Või nagu põdrakarile põleva padrik seest. Oh, kuidas Faikas seda laiust ja seda suurust. Ma tahtsin näha mässava maru algust tava, välgu, rohelist valgust. Ja selle paistel tuiskavad lainete vahtu. Ma tahtsin mäss avamere pääl sõita, ta tuultega raskesti võidelda, võita ja nutta ja naerda siis võitluse üle. Kõik, kes seda ihkasin, ma. Tusk lapsel ju täitis rinda, saaks suure mereranda, saaks randama. Hämaras rääkis staat, elu kurba juttu. Täis fiila, orjade ohteid ja nuttu. Töö oli nii vaikne täis tuska ja leina. Ja kaste kaalus maha, värisevad maarjaheina. Kuugahvatalt valgud Stas sauna seina ja mustad varjud magasid väljade peal. Siis noores hinges lilleekima kõrged aated. Ma nägin uut ilma lahtist maad. Ning laiaväljavaadetest. Ja nägin vaba rahvas tõugu. Mu rinnas kui oleks paistnud päike, mis valgustab ja soojendab, vajus, sündis kui äikene, mis kärgatage, hävitab. Ja siis vahest isegi hävineb. Siis näha ihkasin mere mina võimsat. Ma tahtsin kuulda ta kartmata mürinat. Määri minu meri vastu, sul tuksub mu südames veri. Vaba julge kui sinagi. Ja nüüd ometi näen Marsilt. Soor võitmatu Merrin. Kui lai kui suur, kui Siletatsa kus Habadust hõõtsust vastu mulle otsa Nii rõõmsasti tuksub, teeb Verinik, säravad silmad ja sätendavad käed aknaraudadest kramplikult kinni, hoiavad. Rind väsinud on rusutud vastu külma seina silmad täis tuld ja ühtlasi põlevat tuss kaia leinad. Käivad vahul lendavaid lainet, karju ja keerlevad valgeid kajakakarju ja ja õrnalt ujuvaid valgeid pilvi ja säravat sügavat sinitaevavõlvi. Ja seal need suured võõrama laeva. Kui nii kla luiged, kes laineid käivad tõusevad valged purjed. Kui luikede tiivad ja, ja laevad siis viivad rahvast ja laevu kaugele ära. Sinna, kus verised käed ei sära. Ja sinna, kuhu ei kosta, aga raudade kõlin ja karra. Ma olen sulle nii lähedal over mu õnn. Üksinda, külmad seinad ja rauad me vahel on need härra neetud seinad, rauad. Su kaldal mustavad ju hauad. Kas sa ei tea, keda siia südaöösel maeti? Nagu metsalooma hauda aeti külma liiva ja kividega kinni kaeti. Erimeri meri. Su kaldal seisavad võllapuud ja päikesepaistel leegivad seal peal. Kas sa ei näinud del siin seotmis Uude öösel, mille ei paistnud kuu ega säranud taevast? Teda seal siis nähti päikesetõusul kõikuvat. Mustavad alles praegu tukid seal kustuvad. Kas sa ei näinud, kuidas? Ei, see oli, et lahti pääses, meeletu tuli. Kas sa ei näinud Espoos, kes tappis maha, kes tõi pule talutareda, kes või kuhu iganes? Kahtlema nagu. Siis seda valu minu südame sees. Musta ja sügavat nagu need hauad või nagu see meri seal haudade taga Tõuseb. Tumenic tormine öö. Ei kuma kahvatu kuu. Ei paista, linnu, teeb. Mu vangi toas põleb punane tuluke. Kujunaad. Tuul ulub, oigab akende taga. Ei tule und. Ei tule. Leida põlitav tusk. Põlitamine halu, tõuseb jälle külmadi raudade varu. Joo külma tuult, väsinud rind, suta häda ning vihari torm kais. Mu silmad eksivad pimedas öös. Seal mustade udude painavas vöös keskPimedate Ööde mere pealt. See müriseb suur-suur, mere südaöö, viadukt. Vōi kuid kaugele veerevad vanused lainete harjad, kes teab metsa aliste karjad või nagu võitlevad sõjaväe mereväel tekivad orud ja Mae lainet nõrkevad, kangemad tõusevad, tungivad pihusteid alguvad, kui haiged pöörlevad, kui rullid Veerlevat hoidjates rannaleva kaovad. NASA andmetega kaovad ja kaovad. See on sealmeri, nooruse paleus, sotsiaalterri võnge, igatsust väsivamaksa Cartiks saiapuru taevani, purskab Baera. Sümmeeruvaks paiskab need müürid kord ümber, langeks. Ära murra, kui oledki sa tõhusam. Tulekski rusude all minul surra. Siis ihkaksid minu süda meresse, mahutaks. Ja minu elu siis lainetas skaks et mina lainena uuesti pühaks koduma külmal ja liivasel. Hanna. Nii külmast ja teravast nagu need rauad nii mustas ja sügavast nagu need hauad või nagu seen erry seal haudade hakat.