Tromboon kõige pasunalikum pasun, sest tema saksakeelne nimetus Poza une on andnud Eestimaal rahvakeelse nimetuse kogu paskpillide rühmale ja valju häält, mis pasunale kohane, on tromboon alati valmis tegema. Eriti veel siis, kui tema sisse mõni oskaja mees kõvasti puhub. Tänases saates on selleks meheks meie sümfooniaorkestri tombunist. Valdek magus. Milline funktsioon on kõige iseloomulikum tromboonile, kui on vaja dünaamikud jõudu anda seal trombooni põhiline kords, tarve orgistes ja selle tõttu me ka võrdlemisi harva kuuleme teda üksikult orkestris mängivad päris kindlasti ja kuid siiski tuleb üksikus mängib. Orkestris moodustavad tavaliselt kolm trombooni ja nende lahutamatu naaber tuuba omaette pillirühma mis seal suuteline kõigist teistest üle mängima. Ja selle tõttu on ka üsna loomulik, et otsides kõige tüüpilisemad näidet tromboonide orkestris kasutamise kohta leidsime selle kohe Richard vaagnerilt, kes armastas trumboone nende kõlatorudest peituvate tüdsi. Bellide varudutu. Katkenud loenglini kolmanda vaatuse eelmängust. Trombooni kasutatakse väga tihti ka lihtsalt harmoonia nootide akordide mängimiseks saate osas ja suure dramatismi saavutamiseks, nagu see on väga tüüpiline Tšaikovski heliloomingus. Pill on nagu inimene, tal on mingi põhiline juhul, mis kõige enam välja paistab ja mille varal me teda kõigepealt iseloomustame. Ent kui öelda näiteks mõne inimese kohta, et ta on tõsine ja asjalik, ei tähenda see kunagi, et ta ei või südamest naeru lagistada, kui selleks põhjust. Jānis oma otsime Tomboonigi dramaatiliste väljendusvõimaluste kõrvale hoopis vastandliku näitelüürika. Katkenud köshini poeemist, ameeriklane Pariisis. Trombooni peal võib teha, kes andnud mis teistel pillidel. Väga raske teha. Trombooni omapära ei tahaks sõjaväe meelde tuletada. Aga trombooni näiteks võib imiteerida pikeerivat lennukit. Niisugust võtet on kasutanud soome helilooja Altonen oma Hiroshimas. Esineb ka lühemal kujul lisandusid ja kindlasti kõikidele hästi tuntud makade tantsus. Üheks väga iseloomulikuks momendiks ja väga sageli kasutatud momendiks on muidugi trumboonil pikad pedaali noodid ja noodid analoogilised tuubaga ja väga tihti koos tuubaga. Neid mängitaksegi Ed sekkovski, kuuenda sümfoonia esimeses osas leiame niisuguse katkendi, kus kaks trombooni vaheldumisi peavad ühte pikka nooti. See peaks hästi kuulda olema ka orkestris. Siin põhiteema kõlab keel pillidelt lühikeste repliikidena ja Kornud mängivad signaali. See noot käib väga pikalt antud näitest läbi, kohe kuuleme. Üldiselt muidugi peetakse trombooni just tugeva dünaamikaga pilliks, aga vahetevahel tuleb tal ka taga vaikseid kohti mängida. Tšaikovski kuuenda sümfoonia finaalis leiame koha, kuhu autor on kirjutanud viis Peanut ja see on võrdlemisi raske tromboon. Antud näites mängivad trombooni ja tuuba täiesti üksipäini muide võrdlemisi sageli kasutatud võte trumboonide koorus karakterilt on see vast alistumine, nii et ka niisugune karakter on kättesaadav sellele sümfooniaorkestri ühele kõige võidukamale, kõige võimukamale pillile. Kui kuuldud katkend tekitas nukra meeleolu, siis selle peletamiseks peaks sobima reibas afro Kubana mis on lindile mängitud Eesti Raadio estraadiorkestri ja tema trombooni solisti Herman Pekarevski poolt. Läbisegi on meil nüüd kõlanud siin juba noote nii kõrgest kui madalast registrist. Kui suur on trombooniulatus maksimumulatus neli Octavia, seda kogu ulatuses. Praktikas ei kasutata. Esimesel Tronboonil sümfooniaorkestris tavaliselt üle teise oktavi too ei kirjutata, kuid tegelikult tromboon võib mängida kõrgemalt ja on isegi juhuseid, kus teise oktavi faasani mängitakse esimesel tropoell. Üks niisugune näide võiks olla näiteks Beethoveni viies sümfoonia kassenotan praegu kättesaadav võib olla. Kuid seda nooti mina isiklikult sümfooniaorkestri partiides ainukene Juuskus kohanud, kui nüüd Beethoveni viies sümfoonia tuleb ettekandele kas siis mängite hommikul kavastada? Fanaatiline? Tuleb harjutada, tänases saates on üle hulga aja põhjust tagasi tulla ka Ravelli boolero juurde. Siin kuuleme kõrget tromboonisoolot väga pehmelt mängitud. Kõige madalam noot kõige madalam nootromboonil, mis võimaldab kontraktovi Too orkestri praktikas kasutatakse kõige madalamaid noote näiteks suure Okt moll la sall, tromboon, neil on siis kättesaadavad alumised esimesed ogar toonid, nii nagu Kornadelgi, kusjuures vahepeal tekib väike tühimik. Ma paluksin puhuda alates esimesest Obartaanist kogu ülemtoonide rida. Siis saame selge ettekujutuse selle pilliulatusest. Lähme seda operatsioonid ei ole muidugi täpsed. See on juba tuleneb tempereerimata süsteemist ja see on paratamatus, pillimehed muidugi parandavad neid kõrgusi tehniliste vahenditega. Tromboon, välimuselt on arvatavasti niivõrd efektne pill, et kõik on tähele pannud tallanemelt liikuv kroon ja selle krooni liikumisega muutuvad siis helikõrgused. Järelikult praegu, kui me ühe positsiooni võrra allapoole viime, siis saame järgmise helirea, mis on poole tooni võrra madalamal. Nende kõige madalamate nootide näidisena leiame glasunavi kolmanda sümfoonia Scertsost. Ühe pika noodi, kus on kasutatud esimesi toone. Trombooni tämbri juures on väga iseloomulikuks tema lähedus inimhäälele ja selle tõttu ta liitub hästi vokaliisiga. Kuidas see tegelikkuses on välja tulnud, selgub Peeter Sauli poolt seatud Ants Sõbra palas. Läheme jalutama. See neljameheline rühm kolm trombooni ja tuuba mängivat mõnikord ka niinimetatud sekunda partiid. See on siis umbes nii, nagu valsis saade ompampoumbampa. Sellise näite. Me leiame Tšaikovski lillede valsist. Trombooni juurde kuulub samuti suur hulk sordiine. Meil on praegu küll stuudios ainult üks niisugune, mida tavaliselt sümfooniaorkestris kasutada hakatakse. Näite, kus kaks trombooni mängivat sortiiniga leiame Šostakovitši seitsmenda sümfoonia esimesest osast. Kõige kõrgem hääl on küll trompeti käes. Praegu me siis kuuleme ühte nendest keskmistest häältest, nimelt esimese tromboonipartiid sordiniga. Antud orkestri näites te kuulete muidugi kõigepealt esimest trompetit, kuid ma arvan, et ei ole vist siiski raske jälgida ka seda, mida teevad kaks trombooni kõrgest partiist pisut allpool. Mao vahu sordiini kuulsime trompetitorusse pistetuna. Ruuzeki palaskonnad on aga 400 sorti sordiini nelja trombooni kõla, lehtris. Kuidas tromboon tehniliste võimaluste poolest olla? Tromboon ei võimalda tehniliselt niipalju kui näiteks mõningad teised pillid, vaskpillid, trompet ja kõik need pillid, mis on klappidega. Raske on mängida igasuguseid, väga kiireid jookse ja on raske. Aga näiteks kui on ühe noodi peal mingisuguseid kiireid noote mängida see on täiesti võimalik võrdselt kõigi teiste vaskpillidega. Me oleme korra juba toonud näite Hispaania kapritšoste. Siin leiame Tomboonidele ka niisuguse hästi kiire. Ühel noodil korduva motiivi kuulaksin, kuidas praegu kõlada. Nende käikude vastu on paigutatud riiulitel kiired jooksud. Samuti mängib siin löökpillide rühm kaasa. Veel vajab valgustamiseks väike lõiguke tampoonide võimalustest ja nimelt erivõtted trombolüüsi imiteerivad ja isegi mitte loomahääli ja lindude hääli, selles kasutatakse sardiine väga palju ja kõikvõimalikke muid vahendeid. Kas käsi pistetakse torus siis, kui muud ei ole, siis vahest isegi kaabud käsitoru sisse? Kaabust oli meil juttu ka trompeti puhul, ainult seal me otseselt just näidet ei toonud. Nüüd meil on võimalik kuulata, kuidas kaabu mõjub trombooni peale. Muide miks teda kaabuks nimetatakse. Välimuselt on ta täpselt vanaaegse kõvakübara moodi mustaks ärritud. Vooder ainult sees puudub, muidu võiks pähe panna. Muudab ta ämbrid ja niisugused ajakirja muutmisega, et teinekord võib isegi imiteerida näiteks mõnda looma. Kas, eks iga. Kas me saame veel mingisuguse härja prooviksime kooke teha, kui ta kaagutab? Te olete mänginud ka puhkpilliorkestris, olen. Kuidas talvel õues mängimine edeneb? Talvel on, muidugi, tuleb arvestada temperatuuriga ja kui erandjuhtudel tõesti seal on raskendatud, siis aitab piiritus endale või pillile loomulikult pildile ja sõltuvalt inimese maitsest mõni ka endale see piiritus siis valatakse siia liikva krooni sisse, see lihtsalt valatakse hoolikust siia toru sisse. Ja see piiritas siis takistab instrumendi ära külmumist, klappidega, pillil siis klapid liiguvad ja tromboonitase kulis suht lahvatada nimetatakse, liigub, on võimalik mängida. Tromboon on ainuke vaskpill, mille ehituses ele sajandite vältel tehtud mingeid olulisi muudatusi. Millal ta tekkis, kes seda täpselt teab, aga François Rablee arvamist mööda olid trombooniloojateks muistsed juudid. 18. sajandi prantsuse uurijad otsisid trombooni esivanemate Egiptuses levinud. Rooma kirjanikud Vergiilius jäisi toorusis palencis. Aga kirjeldavad instrumenti tuuba duktiilis, mida olevat kasutanud barbarid. Senini viitab selgesti sellele, et instrumendil pidi olema liikuv kroon, mille abil mängija sai oma tahtmist mööda kõlatoru pikkust muuta liigutatava krooniga. Puhkpillid olid juba üheksandal sajandil tuntud ka Prantsusmaal, Inglismaal ja Hispaanias saputi nime all. Milline neist kolmest oli saputi sünnimaa, selle üle vaieldakse tänini. Legendid räägivad, et trombooni loojaks oli kuuluda teena laulik, kes tahtis selle pillihelidega innustada spartalase lahingusse. Ja isegi muinasegiptuse jumalale. Osiirisele oli omistatud esimese tromboonimeistri au 1738.-le aastal. Pompei väljakaevamistel leiti kaks kuldsete hunnikutega pronksist trombooni. Niisiis trombooni vanuse kohta on avaldatud õigegi erinevaid arvamusi. Aga see on nüüd juba fakt, et kaasaegsel kujul ilmus tromboon 16. sajandil ja seitsmeteistkümnenda sajandi algul võttis sisse oma tänini säilinud koha orkestri koosseisus. Ja nüüd sellest teisest suurest pillist kõige madalamast orkestris olevast pasunast, mida nimetatakse tuubaks. Tuba on väga sageli vaskpillide rühmale põhja allapanijaks. Seda instrumenti tutvustab Eesti raadio ja televisiooni sümfooniaorkestri pillimees Väino Palm. Mitu pangetäit, vett sellesse pilli võiks mahtuda? Peaaegu kaks vist läheb ära. Proovinud jale ei proovinud, pesnud seest olen, aga võib-olla täpselt ühe ühest pange teest ei jätku, see on selge. Mõnikord oleme ka meetrites pikkusi mõõtnud. Kui see biljonit sirgeks venitada, kui palju siis meetreid kokku võiks tulla, siis teeb viis meetrit 90 sentimeetrit. Nii et päris pikk kõlatoru on tal ka hästi suur kass, läbimõõt on ka teada, rehtri läbimõõt on ligemale pool meetrit. Milliseid partiisid enamasti mängida tuleb? Enamus ikkagi bassihäält tuleb mängida. Sinna sekka tuleb soolosid vahetevahel ja harmoonia teisi hääli Ta dünaamiline instrument ja kuulaksime tema ulatust natukene. See ei ole kõige madalam noote, kirjutatakse sellest allapoole veel seal, nende nootide kättesaamiseks on tal neljas ventiil. Nii sellest allapoole. Kas tuleb meelde mõni lugu, kus on kasutatud neid kõige madalam noot, mida mina mäletan, on üks lastemuusikapala kõrveri põhja konn. Sealsele supp kontrasiibemmoll. Mõnikord tuleb vist ka hästi pikki noote mängida ja tuled hõlbjoristoristikaltavast venitada, aga palju kurjemad kohad on, kus on pikad ja jõulised meloodiad mängida. Kas mingisuguse muusikalise lauseehituse tõttu ei tohi vahepeal hingata, seal asi vahest päris raske, kui suur teie kopsumaht on viimased andmed, kui kunagi mõõtsin vist paarkümmend aastat tagasi. Kopsumaht oli veidi üle kuue liitri. Kaua te seda pilli olete mänginud? Selle aasta lõpus saab 38 aast. Nii et võib-olla sealt ka need hästi suured kopsud on pärit ja paratamatu. Tooksime siis ühe pika noodinäidise siin küll tuba ei mängisin üksinda, vaid mängib koos kolme trombooniga pikka harmoonilist pedaali. Ja kaasa löövad ka keelpillid. Ka niisuguse harmoonilisem spekulatsiooniga näide pärineb Rimski Kosakovi ooperis muinasjutt tsaar Saltanist. Kahjuhatajale Stoktorit ollakse aega võtta, kas praegu kõik kuus liitrit hapnikku, läksija pilli sisse kuut liitrit ei saa, sellepärast et viimaseni ei saa tähistamata ennast viimase, neid ei saa tühjaks puhuda umbes viiega, võib arvestada. Mussowski Ravelli süüdis pildid näituselt on üks osa nimetusega härjakaarik. Selles on võrdlemisi tuntud tuubasoolo. Siin oli siis tegemist tuuba ulatuse kõige kõrgemate nootidega. Jah, ega sellest kõrgemat ei ole ette tulnud. Nii, aga tegelikult tuuba kõige väärtuslikumaks registris on ikkagi suur ja väike oktav. Tooksime ühe tuubasoolonäidise veel seekord Wagneri Nürnbergi meisterlauljatest. Kas tuba peal on võimalik teha ka mingeid erivigureid? Ega ei ole küll. Aga Brulaatot näiteks. Seda on võimalik jah, aga ei ole. Orkestri praktikas on ette tulnud. Kuulame siiski, kuidas ta kõlab. Mäletan rinde päevilt kunagi ma ehmatasin mõnikord ära, imiteerisin tuubaga lennuki lähenemist. Ja nüüd veel mõni sõna ka tuuba elu, loovust. Kõigist vanaaegse orkestri vaskpillidest on tuuba kõige noorem. Esimese tuuba loomise ajaks peetakse 1830 viiendat aastat puu sünnikoht Saksamaal. Esimesed tuubad tegid kaunikesti karust ja rämedalt häält ning neid kasutati eranditult vaid puhkpilliorkestrit. Mine andis Aga juurde kaunima kõla ja avaramaks tehnilised võimalused. Nii tekkiski meie päevil tuntud tuuba. Muidugi ei tulnud ka tuuba tühjale kohale. 1590.-st aastast pärinevad käsikirjas märgib šarle kõht et keegi kanoonik muu Juum olevat-Prantsusmaal leiutanud niisuguse masina, mis sobib väga hästi Gregorianuse koraalide saate partiidesse. Seda masinat hakati nimetama serpendiks. Serpendi moodustasid kaks kokku liimitud õõnestatud puutüki, mis kindluse mõttes olid pealt nahaga ületõmmatud. Instrumendi külgedel oli kuus augu sukest. Huulik sarnanes trompeti huulikuga, kuid ületas selle mõõtmetelt tunduvalt. Pilli väliskuju oli suurema või väiksema kõverusega mõnikord hoopis sirge. Teda kasutati madalate saatepartiide mängimiseks. Serpendi täiustamiseks erilisi võimalusi ei olnud ja juba 19. sajandi algul asendati see ohvi kleidiga. Tänini vaieldakse sündis Londonis või Pariisis serpendi augukeste asemel Olidofi kleidil klapid ja materjaliks ei olnud enam puu, vaid metall. Selle pilli asemikuna tuligi orkestrisse, hiljem tuuba.