Armastuskirjad usalduskirjad niinimetatud tšehhi helilooja leos Janaczyk oma 73. eluaastal kirjutatud teist keelpillikvarteti. Usalduskirjad on ka Jaroslav Slavitski raamatu pealkirjaks. Viimases peatükis tra katkendeid leos jämedžegi kirjadest oma elusügise päikesele kaunile ja õrnahingelisele Camila Stošlovale. Kui poleks säilinud see pihtimuslik kirjavahetus, oleks Yana tšeki äärmiselt isikupärase loomingu sanalate jäänud maailmale tundmatuks. Alates 1900 seitsmeteistkümnendast aastast kuni oma surmani 1928 kirjutas Janaček Kamylale enam kui 1000 kirja märget, mis tõendavad suure tunde mõju kõigile sellel perioodil valminud teostele. Meil on Janatšidki loomingust enam tuntud ooper jäänufa, mille lavastas Vanemuise teater. 1927. aastal valminud Slaavi missa ning kammerteostest teine keelpillikvartett alapealkirjaga Usalduskirjad. Heliloojast 38 aastat noorem kaminas Tõzlova ei erinenud muusikalisest ringkonnast ega ilmutanud üldse erilist huvi muusikaprobleemide vastu. Siiski köitis ta Jana tšeki kõigi oma mõtete ja kogu olemusega. 16. juulil 1900 seitsmeteistkümnendal aastal luha Chovičess puhkusel viibides saadab Jaanžika, millele kimbu roose koos esimese kirjaga. Võtke vastu need roosid tõendina, kui väga modeid hindan. Olete oma loomult olekult nii armas, et hingel on teie seltskonnas kergem. Teiste õhkub suurt südamlikkust kogu maailmale. Vaatate te niisuguse lahkusega, et inimesel on soov ka teile ainult hea olla? Ei aima, kui rõõmus ma olen, eteid tundma õppisin. Soovin, et oleksite õnnelik. Seda valusamalt tunnen mina oma üksindust ja kibedat saatust. Meenutagem, et hästi minu mõtetesse jääte teie alatiseks. Teile südamest andunud leos Janaczyk. On tähelepanuväärne, et sellesse sümpaatiasse suhtus gaamila abikaasa arusaamisega ega takistanud lähedast perekondlikku suhtlemist ja vastastikuseid külaskäike helilooja sünnikohas Hukwaldis samuti luhaatšovitses ja prognoos. Kaianatšikke naine Kaianatškova leppis aja jooksul sele taevalikult kõrge ja ühtlasi maise armastusega. Ilmselt oli see mõistuslik järeleandmine geeniusele, kes vajas inspiratsiooniallikat oma uute helindite sündimiseks. Janno kell oli juba õpinguaastatest alates palju kiindumuse. On säilinud kirjavahetus Praha rahvusteatri ooperilaulja Gabriela Hormatovaga, kellega Yana tšikk sageli arutas oma ooperi Jenufa lavastuste küsimusi. Mornooja Praha ooperilavadel. Hormattuva kehastas ooperis peategelast köstriemandat. Selle tegelase nime kirjutas ta sageli ka oma kirjade all. Inspireeris ka oma kauni sünnikoha hukkuvaldi loodus, oma kodumaa minevik ja tulevik. 1918. aasta 10. augustil kirjutab ta Hukwaldist Kamelale. Jalutuskäigud tasandikul nagu peopesal või siis väikeste mäkketõusudega. Teerajad on korrastatud puhkuseks, pingid, mäetipul, vana loss all, puhas külake. Metsas on viiesaja-aastased pärnad. Ma ei kiida seda teile sellepärast, et ma olen siin aukodanik, et ma siin sündisin vaid seetõttu, et puhtamat Terdumat õhku ning kuumemat suvepäikest ei ole kuskil mujal. Siin leidsin ma rahu. Töötan puhuti, aga õhtul istun ma oma pärnal ja vaatan, kuidas saabuv öö metsas haarab tasa iga üksiku puu. Hommikul äratab mind kukk. Ta laulab nii erilisi meloodiaid, seni pole suutnud neid nootidesse panna. Kamelale kirjutatud kirjade Donald lihtne, intiimne. Pooleaastase tutvuse järel ütleb Janek. Me oleme üksteisest nii kaugel oma huvide tegevusega. Kuid sellegipoolest kuulan ma teid rõõmuga. Ning mõni aasta hiljem. Meie sõprus, minu sõprus teie vastu on, nagu te hästi teate, sügav see on vajalik, et ma rahulikult elasin petma, õnnelikku tehaksegi. Sellest saame me kõik aru. Tedenka abikaasa luges ühte teie kirja. Ta ei kahtle teist, aga arvatavasti ei meeldi talle torete mulle hingeliselt lähedasem kui tema. Ja teen ka, ei olnud veel 16 aastanegi. Kuidagi võitis oma noore 23 aastase klaveriõpetaja leos ja isegi kogu tähelepanu. Nad abiellusid, kuid kirglik armastus jahtus kiiresti ja abielu kujunes Lipharmooniliseks. Eriti rängalt mõjus nende väikese poja äkiline surm ja hiljem 21 aastase andeka ning Leose poolt eriti palavalt armastatud tütrega. Ohutusabielu oli mitmel korral purunemas. Siiski leidis leinast murtud jäänud üksijäetuna tundub ju teinud ka jõudu jääda mehe juurde, keda ta kõigele vaatamata hindas ja austas. Varem olen tema kõrval õnnetu, kui kellegi teisega õnnelik, tunnistas Gredenko jamatškova. Peale 22 aastast. 1927. aasta kaheksandal juunil kirjutas Jaan tšekk Hukoldest. Eile, ma rääkisin enkale, mis mind sinuga seob. See oli avameelne pihtimus. Ma arvan, et ta sai minust aru. Ta mõtles, et siin on midagi rohkemat, kui see üldse võimalik, on. Ometi meie vahele ainult ilumaailm. Ja kõik, mis selles ilusat igatsused soovid. Kõik on vaid kujutlus. Ma rääkisin talle, et see väljamõeldud maailm on minu eluks niisama vajalik nagu õhk, vesi. Jutustasin talle, kuidas minu helitöödes, mida soojendab puhas tunne. Otsekohesus, tõde, kuum, armastus, oled sina ja sinuga seoses tekivad minus liigutavad meloodiad. Sina selle lapsega muslannana, sina vaese eelinana mikropoolases. Ja sina minu viimases töös mõeldud Slavimised. Arvan, et ta sai kõigest aru. Mõni päev peale vestlust oma naisukese teenkaga, kirjutab Janaczyk kirjas Camilla abikaasale. 11 aastat olen ma kirjavahetuses teie prouaga. 11 aastat kestab meie vahel puhas sõprus. 11 aastat jutustame teineteisele, mis meile valu teeb, mille järele igatseme. Minu parimate helitööde nendes kohtades, kus on kõige rohkem valu ja armastust, oli teie abikaasa minu kiidetud meloodiatele elavaks allikaks. Õilis sõprus, mis mind temaga seob, on mind mu elus hoidnud paljugi halva eest. Kirjutasin oma igatsusest ja kirest, aga jumala pärast, miks pole mulle igaühele meist õnne antud. Aga autunne on meis kõigis. Enne tippteose Slaavi missa ettekannet kirjutab Janar 25. novembril mornoos. Selles teoses, mis viiendal detsembril ette kantakse, on pisut kujutatud lugu sellest kuidas Kristuse ristilöömise ajal lõhenes taevas müristamist ja välku seal on. Aga kui sellest taeva silmutakse Camila, teeksin ma selle veel ilusamini. Täna kirjutasin ma mõne rea, kuidas ma kujutlen oma templit. Ma panin ta Luchatšovitsesse, see on hea, eks. Kus ta veel peaks seisma, kui mitte seal, kus me olime, nii õnnelikud ja kõrge on, see tempel ulatub kuni taevavõlvil ja küünlad põlevad seal enam kõrged nulud ning nendele, kuidas süüdatud tähekesed. Aga templikellukesed kaelas, kes ta karjal. Niisugune tempel ja minu töös viiendaks detsembriks. Aga nüüd sellesse templisse astuvad kaks inimest sammuvad pidulikult nagu mööda laia teed. Aip. See on roheline muru. Aga need kaks soovivad abielluda ning imelik, et nad on veel ikka vaid kahekesi. Vaimulikud, tulge juba ööbikud ja räästad, pardid ja haned, tehke muusikat. See tähtsam neist kahest tahab omale võtta selle väikese, tõmmu, õrna ja armsa Camile. Unelm lõppes. Sa magad juba, aga mina unistan sinust. E. Vaatamata heale loomingulisele vormile aimab helilooja lähenevat lõppu. Lõpetan ühe töö teise järel, nagu peaksin eluga arveid klaarima, kirjutab ta. Teine keelpillikvartett valmis vaid 22 päevaga. Mornoos esimesel veebruaril 1928. aastal. Nüüd hakkasin ma kirjutama ühte toredat asja. Sellest saab olema meie elu. Pealkirjaks tuleb armastuskirjad. Mõtlen, et see saab suurepäraselt kõlama. Neid armsaid sündmusi on olnud juba küllalt palju. Need on nagu tulukesed minu hinges ja nad süütavad seal kõige ilusamaid meloodiaid. Kujutlevaid esimese osa. Ma tegin Hukoldis, see oli mulje, kuidas ma sind esimest korda nägin. Tervikut seob eriline instrument nimetatakse seda. Ma olen nii rõõmus selle üle selles töös olema alati ainult sinuga ei kedagi kolmandat, meie kõrval. Naine teab, et ma lõpetasin need oma armastuskirjad teatab ja ametlikult 20. veebruaril 28. aastal kvarteti valmissaamisest. Selles ei avaldu mure minu ilusa nirgikese pärast ega suur igatsus, vaid just nagu selle igatsuse täitumine. Olen uudishimulik, kuidas see mõjub. Nüüd, kui ma valmis sain, nende armastuskirjadega on pea tühi. Siiski tundub heliloojale, et kvarteti alapealkirja ei väljenda täpselt teoses sisalduvat ülistust kahe armastava inimese usaldusele lähedusele. Selsamal ööl kirjutab ta teises kirjas. Ma andsin teosele nimeks usalduskirjad. Ja tšeki, elu ja armastuse viimased päevad möödusid koduses Hukwaldis. 1915. aastal nägi ta seal esmakordselt gaamilat. 1928. aasta septembris viibis ka mina jälle siin oma noorima poja Ottoga. Juba varahommikul mängis Yana tšikk ülakorrusel elavale Kamelale armoonimi ja tõi igal hommikul tema tuppa kimbu põllulilli. Ilusal kaheksanda septembripäeval jalutasid nad kolmekesi lähedasele mäele. Õhtul tundis yanoshik üha ägedamaid valusid. Kaks päeva hiljem viidi ta Ostrovasse, kus ta 12. septembri õhtul igaveseks uinus.