Tänaõhtusesse vestlusringi kogunesid meie vanad tuttavad Tallinna ekskavaatoritehasest, Karl Gailit, Einar Vask ja Helmar lillema. Vestluse teemaks on moraal või antud juhul oleks küll kohasem öelda tootmismoraal. Mina oma arvamuse järgi ütleksin nii, et tänavamoraali elementaarsemad nõuded onju past piiritletud kõikvõimalike õiguslike normidega seadustega määrustega ette kirjutatud, funktsionaalsete kohustuslik ja nii edasi ja kuivõrd, et elu kui niisugune jõuab alati seadustest ette. Ja kui me tänapäeval räägime, ütleme, kommunismiehitaja moraalikoodeksist siis need normid on seal juba kaugelt, ma ütleksin, võib-olla kitsamad või rohkem piiravamad kui seda piiravad, ütleme, õiguslikud normid ei suuda ju kõigi kaera keelata seadusega ja ühelt poolt ei ole tarvis küte võib-olla mitte üksik, keelata aga just inimese teadvust tõsta teatud kvalitatiivse arusaamiseni. Võtame lihtsa näite aastat 50 60 tagasi. Olin tööliskonna reegliks, võtame näiteks kas või kui me loeme Maksim Gorki ema et mees tuli koju töölt, oli 12 tundi tööd teed siis oli ta parasjagu purjus, esimene asi, mis ta tegelikult peaks siis naisele, eks ole. Ja tolleaegne seadus, nagu ütleb midagi selle kohta veel pahast siis tänapäeva moraalikoodeks loeb seda juba jämedaks ühiskondliku moraalirikkumisi linastuva seadus, hõbe vahele võib ju inimeste käitumises leida selliseid elemente, mis õiguslike normide ütleme tootmisvõimsust tootmisprotsessi keskel, mis nagu mingisuguse õiguslike normidega ei olegi nagu keelatud ja piiratud mis samal ajal aga segavad tema kaastöötajaid seltsi nii, ja selle tõttu on ütleksime hukka, mõistavad just täna hommikul kuulsaima sellise teate kainestusmajast, et üks meie osakonna töölistest oli sinna toimetatud. Ja tööl oli ta meil saanud olla vaevalt nädal aega. Tagantjärele asja uurides selgus, et ega tema karakteristik ei olnudki sugugi hea, kui ta meile tööle võeti, aga tööjõu defitsiit nähtavasti sundis. Aga resultaat oli niisugune, et näete, mees pani toime jämeda distsipliinirikkumise, jättis oma töö tegemata, see tuli ära teha teistel inimestel. Ja sellega ta parasjagu kahjustas. Meie tööprotsessi kulgu, vot siin ma võib-olla võiksin tuua veel ühe näite, kus on isegi mõnevõrra veelgi karakteersem. Nädalapäevad tagasi oli minu tsehhis sellele juhtinud Oli vaja Ühele grupile väiksele brigaadile töölistele võimaldada keevitamis koht täiendavalt ja meistri korraldusel kasutati Ühe mehe keevitusagregaati kes ise praktiliselt momendil ei olnud tööga mitte üle koormata normaalse koormusega. Millegipärast see asi sellel mehel üldse ei meeldinud, et neil on palju töötada, hästi teenivat, mul ei ole nii palju, ma ei saa nii hästi teenida. Ja mees juba siis ma ütleksin nii, oli selle asja vast noaga muidugi meister korraltsunud meistrikorraldusi võiks mõni päev hiljem järsku selgus, et nendel meestel, kes kasutasid selle mehe agregaati oli järsku keevitusotsik, kadunud läid? No muidugi ilmselt lugu on niisugune, et näinud keegi ei ole kindlaks teha ei saa, et vot just see mees võttis. Fakt jääb faktiks, et siin oli nagu tegemist ilmse kättemaksuga ja ma ütleksin, et see on kaugelt veel sihuke palju halvem ja palju mõistlikum ja äärmiselt hukkamõistetav käitumine kui, kui näiteks seal kasvõi seal üks päev, üks kainestusmajas olla. Õnneks sellised drastilised näited on muidugi äärmiselt üksikud ja need esinevad harva. Aga pisi näiteid sellistest noh, ma ütleksin, ühiskondliku moraali ei või, või tootmismoraali või seltsimeheliku moraalirikkumisest on, võib tuua veel väga palju, tihtipeale näiteks esineb selliseid asju, et nurgas feni mees tuleb tööle niukse pisut ärajoodud peaga ja see päev tal töö tegemisest suurt midagi välja ei tule, tal küll oma töökohal ja ja kuigivõrd seal ta toodangut annab. Aga samal ajal see kutsub esile otsekohe tootmisprotsessi häired teiste edasiste töötsüklite juures. Minu arvates kõige positiivsem tegur, mis üldse võib-olla on see, et just kollektiiv omavahel ise peab selliseid asju kõige paremini lahendama. Ja minu praktika näitab seda, et kui sellised küsimused kerkivad esile siis kõige parema lahenduse, kõige parema siukse Annab just see, et kui siis kutsuda kokku kõik need inimesed, kes selle asjaga seotud, on seletada neile ära, vot olukord oli selline tootmishäired ja selliseid selle, selle tõttu seltsimees seedriga vastutasin, käidus pahasti ja siis need teised juba mõjutavad seda seltsimeest oma Jaaguvata, teinekord seda enam ei teeks. Kahtlemata on efektiivsem vahend kui mingisuguse käskkirja väljaandmine, instruktiiv rehars, noomitus või hoiatus. Katkestame nüüd hetkeks vestluse ja anname sõnapaariks kommentaariks majandusteadlasele, Valve Kirsipuu. Teatavasti sõltub iga üksik töötaja oma töös ühiskondliku tootmise arengutasemest ja organiseerimise vormidest. Kahjuks tunnetab töötaja ise seda sõltuvust ebapiisavalt. Seda enam, et tema vajaduste rahuldamise aste olenes kuni majandusreformini suhteliselt vähe ettevõtte töö edukusest. Seetõttu võib tuua hulgaliselt näiteid, kus huvitutakse küll töö eest saadavast hüvitusest, see tähendab töötasust vähem, aga nendest ülesannetest, mis ettevõtte ette on püstitatud. Seetõttu tööettevõttes on töölisele vaid baaspinud isiklikeks töö alasteks saavutusteks. Ehk teisiti öeldud foon, kus ta tegutseb, kusjuures tootmise kui terviku eesmärgid on talle vähe konkreetset ja üldse vahel isegi vähe arusaadavad. Ma ütleksin isegi, et nähtavasti ei tule seetõttu hinnata ka moraalsete kõrvale kaldumistena taolisi nähtusi nagu tasuvamad töö otsimist ja vähed asuvast loobumist hoolimatust, seadmete ja instrumentide vastu madalat töö kvaliteeti. Kõige selle juures võib inimene isegi mõista nii toodangu vajalikkust kui ka oma töö tähtsust. Küsimus on vaid selles, kuivõrd kannab inimene oma funktsioone kui tootja ning kui kodanikeühiskonna liige on näiteks tehtud üks sotsioloogiline uurimus selle kohta, kuidas tööline suhtub oma tööülesannetesse ja Tallinnas esitati 224-le töölisele. Taoline küsimus. Vastused olid järgmised. 25 inimest vastas, et hea on iga töö, mille eest hästi makstakse. Ühesõnaga nendele töö ise ei pakkunud mitte mingisugust rahuldust, kui mingisugune tegevus või, või protsess, vaid oluline oli materiaalse hüvituse ehk antud juhul palga saamise moment. 87 inimest vastas, et palk on peamine, kui on vaja mõelda ka töö, sest ühesõnaga tuli juba sisse see tegur, et me ei tee tööd mitte ainult sellepärast, et raha saada, vaid oluline on ka see loominguline moment, mida töötaja saab tehes tööd. 71 inimest vastas, et ei tohi unustada palka, kuid peamine on töö mõte, selle ühiskondlik kasulikkus. Muidugi see grupp on kõige kõrgemal tootmismoraalsel tasemel. Ja oli ka 34 inimest, kes ütlesid, et hea on see töö millega sa tood enam kasu, kus sa oled vajalik. Kusjuures seitse inimest loobus üldse vastamast, nendel ei olnud seisukohta, kas nad töötavad töö pärast või töötavad nad palga pärast. Nii et muidugi on tore, et umbes pooled ja isegi rohkem kui pooled inimestest siiski tahavad töös näha loomingulist protsessi. Aga kahjuks on ka küllalt palju niisuguseid inimesi, kes näevad töös lihtsalt elatusvahendite hankimise võimalust. Ja loomulikult eelpool nimetatud vastuolud eksisteerivad paratamatult seni, kuni ühiskond ei suuda veel rahuldada kõigi töötajate kõiki vajadusi. See aga, muide kaugeltki ei tähenda, et nende vastuolude vähendamine oleks võimatu ja ma arvan, et see ongi see, millega peaksid tegelema meil ettevõtetes nii tootmise juhid kui ka ühiskondlikud organid. Lihtsalt tuleb leida niisuguseid stiimuleid, mis kindlustaksid ühiskonna tootmiskollektiivi kui ka iga üksiku töötaja huvide rahuldamise. Kui te need seisukohad on ära toodud ka meie majandusreformis ja ilmselt elu parandab need vead, mis on tekkinud. Kui palju tuleb tegeleda selliste asjadega tihtipeale. Et vaatate, näiteks töötab seal üks mees ilmub järsku välja demona ime, vot mees on tööl, tip-top, aga kodus käidu halvast. Otsekohe tuleb paratamatult sekkuda. Ja peab ütlema, et väga-väga sageli sellised sekkumised annavad küllaltki efektiivseid tulemusi. Küllaltki oluline on näiteks uustulnuka suhtes ka see, kuidas teda kolleti vastu võtab. Mul oli üks tuttav. Ta alustas oma tegevust ka ühes ettevõttes. Küllaltki noore poisina oli kah just nagu õpilane vanemate töömeeste hulgas. Nii täitis oma ülesandeid väga püüdlikult ja korralikult. Aga kui vanemad mehed hakkasid suitsu tegema ja töö katki jätsid, siis ütlesid, et poiss, sina ei suitseta, et sina peaga oma tööd edasi. Ja tulemuseks oli ta üsna varsti hakkas poiss ka suitsetama. Järgmine aste oleksid nüüd need mehed öelnud, et so, et nüüd palgapäeval hakkame klappima. Siis kahtlemata nad oleks mõjutanud ka poisi seda teed mööda käima. Küllaltki halva ja kurvasuks Igordina meile tulisugune traditsioon lõdvalt. Kui mees tuleb tööle otse esimene palk, siis ta peab välja tegema, eks ole, siis sellised momendid, nagu ma tean oma isa jutu järgi. Et kui tuli uus tööline või uus õpipoiss, eks ole, siis ta lasti enesel 1000-st tulest 1000-st veest läbi käia ja neegrite, ja siis kui vastu, kuidas siis sai mees ja peab ütlema, et selliste Rigandite vastu, mis on teravas vastuolus, ma ütleksin tänapäeva sellise tootmismoraaliga ja üldse üldse ühiskondliku moraaliga ei saa öelda, et need oleksid veel täiesti välja. Need on tihtipeale veel leiavad paika ja seal tuleb jälle, kui palju see võimalik Nad on, aga siis tootmise juhtudel tuleb sinna sellistele asjadele vahele segada. Ja seda muidugi jõudumööda püüame teha ka vabanda sellist juhust olnud, et mees on seal esimeste nädalatega paar nädalat elanud ja vaatajad mehed hakkas silma peal hoidma neid, neid saks mehelt väljapressija saastaga. Mõnda asja kuuled, kui mees käisime, Valga saab siis oma liigematele seal. No ma ühest olema ainult kindlasti lahti saanud. Oli varem oli selline komme, et vaat, et kõige palga said, siis pidid meistri kutsuma, seletame restoranimeistrile välja tegevus, see on nüüd küll lõplikult, ma ütleksin, vast välja juurdunud. Aga ütleme, et seal see mees brigaadikaaslastele nii välja teeb, seda siiski veel veel esineb. Noh, seda alati sa vast sihukeseks päris halvaks kombeks nimetada, ketisti, väelasel tehakse siuksed Naliot, kui tuleb uus mees tööle, tema lävigatsumiseks tehakse igasugu vigureid, küsitakse säält ühte, teist või saadetakse järgu, tuleb mootoristina tööle, saadetakse lattu kompressiooni tooma ja tahavad ka. Otsotsiva näha, tooksid seda. Aga see vist on üldse selline Est takti küsimus mõnes mõttes, sest et. Ma kujutan ette, et mõnele mehele võib-olla selline nägamine ise ka väga kasulik esitarvilik võib-olla, ja kui oleks õige õige, kõva poiss lõikab veel nii peenelt, vastad ise loomadega. Aga ütleme just nagu jah, seltsimees vaskvahelised ja teiseks selline formaalne suhtumine võib-olla ülevalt alla, tihtipeale antakse sellised ülesanded, millest nagu algusest peale on teada, et neil ei ole võimalik täita. Ja siin ma ütleksin, et mitte üksi ei ole viga, aga siin on ka ütleme juba selliste instantside sihuke moraalselt, et mitte õige suhtumine asjasse. Küsimus on nii, et paberit võib alati kirjutada jaa, jaa. Paberis võib muidugi suhtuda mitmet moodi. Aga inimene, kes selle paberi tavaalgusele paberi koostab, tema peaks nii-öelda just tema moraalne pilk peaks olema selline, et ta ühe ülesande koostab täideta vana reas. See on vajalik, et on vajalik ja see lendas takso siseneja, tihtipeale näiteks me saame sellised ülesanded, mis praktiliselt võiks öelda, et me ei leia sellel asjal mingit mõtet. Aselgem mäed vaevlevad, kinnitas ei ole vägi ja siis mõtlen selle asja täpselt. Ja teisest küljest muidugi seda formaalset suhtumist sama hästi võime märgata alt üles. Me püüame tihtipeale mingisuguse ülesande täitmisest vabaneda mingisuguse formaalse põhjuseid toomisel. Jah, ehk siis tegema teda kuidagi nii ka eksist tegeleda, miskit muud ära, et one teisele linnukese saab ära teha, aga asi samal ajal on siiski kaugeltki lahendamata Lott lahendamata. Ühe sellise formolismi liigi kui seda formorismiks või nimetada formaalsuseksist tingimata on see tihtipeale ütleme, kahe töötaja, kahe jaoskonna kahetsehhi kahe osakonna vahel. Ja ma ütleksin võib-olla kaugemale kahe tehase vahel. Ja võib-olla isegi kahe peavalitsuse vahel tekivad sellised noh, jällegi sellised formaalsed nääklemised on lahendada mingi ülesanne, kuigi see ülesanne võib-olla, et on üsna tühinegi Aadeeveeii Semjon funktsioon ei kuulu, seda, peab tegema hoopis p. B omakorda saab sellest kole tigedaks, mis pärast siis p jaga Mitta ja tekib sellel kahe, ütleme allüksuse vahel tekib omavaheline nääklemine mis viib nende ülemate omavahelise suhtlemise teravaks ja võib lõppeda isegi siukse väga terava konfliktiga kirogratistlik ja kusjuures lõpptulemus on ikkagi see ei A ega B slaidi minnakse nüüd hoopis kõrgemad instantsid see juure ja püütakse temalt saada siis see lahendus, kus siis mõlemad nii Haaguga vee püüavad näidata, et vot, et ei mina ega ka teine ei pruugi seda, see ei ole meie funktsioonides. Kui nüüd see on küllalt autoriteetne ülemus, siis ta lihtsalt määratletud Aadeks selle asja ära, jutul lõpp. Aga, kuid see ei ole küllaldast autoriteeti. Siis tühise ülesande täitmisel tekib kirjavahetus, tekib kõikvõimalik jutuajamine ja lõpptulemus on, see on raisatud palju rohkem aega, kui, kui see asi sellest väärtuli. Ja mida ütleb selle kohta seltsimees Kirsipuu. Seltsimees Gailit siin väga pikalt rääkis formaalsest töösse suhtumisest. Ja kahjuks tuleb ära märkida, et niisugune suhtumine on küllaltki iseloomulik meie praegustes tööstusettevõtetes ja ka kõrgemates instantsides. Põhjusi on siin kahtlemata mitmesuguseid, kuid paari võib-olla kõige silmatorkavamad ja kõige levinumat märgiksin ära. Üheks põhjuseks, mis tingib meil formaalset suhtumist töösse, on kahtlemata see asjaolu et väga pikka aega on meie tootmise mikrojuhid, kui nii võib nimetada, ma mõtlen siin meistreid, tsehhi juhatajaid, isegi insenere leidub võõrutatud iseseisvast tegutsemisest. Ja nad on olnud lihtsalt ülesannete täitjad, mis tulevad kuskilt kõrgemalt poolt. Ma ei ütleks, et see ei meeldi ka teatud juhtidele, sest see võtab nendelt ära vastutuse momendi. Ja niisugune töö tegemine on väga mugav. Sa ei vastuta selle ülesandest, mis sa oled andvaid, sa ütled, see on kõrgemalt poolt tulnud ja nii läheb etapp etapilt see käsk kuni täitjani välja ja kas seda ülesannet tegelikult on vaja täita, kas ta üldkokkuvõttes toob sellele ettevõttele või sellele tšehhile kasu sellel, nii kui keegi suurt Te ei peatu ega ei mõtle? Ma muidugi loodan. Ja mulle tundub, et viimasel ajal see tendents hakkab tunduvalt vähenema eriti seoses sellega, et isemajandamine viiakse välja juba üksikute tsehhide üksikute jaoskondade, nii, ühesõnaga ei ole enam mõte niisugust ülesannet täita, mille täitmise kasulikkusest sa ise otsekohe ei näe mingisugust efekti. See oleks siis üks põhjustest. Nüüd tihti on formaalne töösse suhtumine tingitud ka kaunis raskest asjaolust, et paljudel meie organiseerijate juhtijatelt tootmises puudub üldkujutluslik oskus. See on võime näha probleeme laias perspektiivis ning teha otsuseid pigem kaugematest kui lähedastest eesmärkidest lähtudes. Üheks teguriks, mis mõjutab formaalset suhtumist, on asjaolu, et kuni käesoleva ajani ei ole me suutnud fikseerida üksikute täitjate funktsionaalseid kohustusi. Näiteks see näide, mis siin toodi tsehhide või valitsuste A ja B vahel, et üks ütleb, et see ei ole tema teha ei ole, lükkab teise peale, siis nad hakkavad omavahel vaidlema, kes seda peaks tegema. On loomulik, et hästi organiseeritud majanduses niisugust olukorda üldse ette tulla ei saa. Iga inimene peab täpselt teadma, missugune on tema kohustus, missuguseid töölõike ta peab täitma ja niisugune asjatus, sekeldamine ja rabelemine nagu kahjuks näeme seda praegu väga paljudes ettevõtetes peab saama likvideeritud õige lähedast tulevikus. Küsimus on märksa komplitseeritum, kui seda teaks nii pinnapealsel vaatlemisel arvata. Nimelt kõigi töötajate funktsioonide kirja panemine nõuab peale vastava eriala tundmist ka juristide abi sest on ju loomulik, et inimene, kes peab funktsioone täitma, peab ka vastutama nende täitmise eest. Aga vastutamise moment toob sisse juba juriidilise külje ja seetõttu üksikute osakondade, tsehhide ja isegi üksikisikute funktsioonide ja nende tööpõhimääruste koostamine. Senini ei ole meil küllaldast vilja kandnud. No küsimus on selles, et me ei saa, ütleme isegi oma kollektiivi liikmete vahel päriselt mitte lahti sellistest asjadest, nagu ütleksin pisivargused, mees effil on väga korralik riietusruum, korralik duširuumid, oli asi alguses mõeldud, nii riietuskapid, igalühel oma kapp. Ja neil ei olnud ette nähtud üldse mingisugust, Luke, et kõik on nii nagu peab olema nagu lahti negatiivselt lahtine garderoob ja iga mees labaga kapi juure ja kahjuks ilmnesid siiski sellised nähtused nagu pisivargused. Mõni mees jättis rahatasku, eks ole. Ma ütleksin, et juhtus harva, võib-olla korra kahe kolme kuud on olnud selline juhus. Aga nad esinesid ja me paratamatult, et nii-öelda olime sunnitud abinõud tarvitusele võtma selle takistamiseks sulgema riietusruumid ja peaks nagu vähemalt sellel tasemel juba ikkagi olema terve oma kollektiiviga, et me mitte tööle tulles oma riided seal kolme suure tabaluku taha panema, et keegi ei pääseks sinna jõuga ära. Kas õnnestus need pikanäpumehed tabada ka? Meil õnnestus tabada mees, kes nagu valmistus midagi midagi tegema seal. Ühesõnaga me ei saanud asjale anda seaduslikku käiku, sellepärast et puudus nagu fakt, et ta midagi ei võtnud. Kuid samal ajal ta oli võõras seltsimees, täiesti, oli ühe meie mehe riietekapi kaal. No ja tundis huvi, mis seal sees tundis nähtavasti suvi, mis seal sees on, ja siis muidugi peab ütlema, et kollektiiv sellest asjast viirusest nagu ärritused, fotot nüüd ikka niisugune mees vähemalt ilmselt ta selle eesmärgiga tuli, kollektiiv võttis ta oma sõnadega üsna põhjalikult läbi ja asi anti isegi miilitsasse ja nii edasi. No kuivõrd kuriteo fakti, kui niisugust ei ole olemas, siis karistada ka nagu ei saanud, aga ilmselt siiski see mees selliste asjadega seotud olija. Et mõnda aega ennam, selliseid fakte esinenud ei ole. Ja siin on vist kõige rumalam selle asja juures see, et piisab ainult ühest mehest. Saanud sel ajal seal seal, tegelikult see riisutud vara või väärtuse väärtus on iseendast hoopis teisejärguline, kuivõrd aga ta häirib seda kollektiivi niivõrd palju, ühesõnaga et see kahju on nagu palju suurem sellest kahjust, mis nüüd tegelikult garaasi kanda. Aga samal ajal see moraalne kahju on tõepoolest väga suur, sellepärast et inimesed ei tunne ennast kindlalt. Ja usaldusvahekord nagu kaob selle pärast, igaüks hakkab nagu nagu sõeluma läbi kastsid, sina võiksid olla see, kas see võis olla see ja igaüks on potentsiaalne varas ja sellele, et igaüks on potentsiaalne varas tõepoolest. No kasvõi selline asi, juba kuus inimesed põhjendasid, juba hakkasid enne töö lõppu seal kümme-viisteist minutit enne töö lõppu lõpetama, töö ära läheb sinna, mis pärast küsid, mis varem ära. Vaat sellepärast, et ma kardan, et kui ma jään hiljemaks, siis seal tekib inimeste sõelumist, võidakse midagi ära varastatakse. No see nivoo otsene kahju tootmisele, aga samal ajal niisugune ütleme, moraalne kahju taimedes sidemetes, seda ei oskagi hinnata, sellepärast kaob usaldusvahekord ja, ja seltsimehelik suhtlemine, üks hakkab teises juba kollete kahtlustused ja keeb sellel kollektiivi lagunemine. Et kui ühes tsehhis on töö, mis nõuab kõrget kvalifikatsiooni ja ma ütleksin sellele eelnevat teatud küllaltki kõrget üldhariduslik taset siis reeglina Kus nii-öelda ei ole tarvis kuigi kõrget üldhariduslikku taset ja kus seda nii-öelda tööd võib ära õppida? Ütleksime paari päevaga. No fakt on see, et kus on meil väga palju distsipliinirikkumisi, mis samastub nendest moraalinormidest, üleastumine on transportosakond. Plaadid, missi Sanciselt, kas hariduslik taset mõjutada ja ma usun küll. Ma usun küll, et üldhariduslik tase. Räägime tänapäeval väga palju toodangu kvaliteedist ja nii edasi. Ja siin ma ütleks, et see tihtipeale toodangu kvaliteet on ka otseselt seotud selliste üksiku kollektiivi liikme nii-öelda moraalse Sellepärast, et väga paljudel juhtudel ütleme, määrab muidugi ära selle toodangu kvaliteedi, ütleme, täpne mõõtmine ja ja, ja ütleme, ettenähtud tolerantsed ja mõõta. Aga on ju väga palju ka seda mõõdetakse suurem osa toodangust ta selline mida ei saa nii ütleme piiritletud, vaat sõelad just praak ja see ei ole enam praak. Ja siis mõnikord nõrga moraaliga enda kasupüüdlik tööline katsub välja leida selle piirväärtuse ja annab siis selle minimaalse võimaliku kvaliteediga toodangut. Ühesõnaga et peaasi, et läbi, peaasi et läbi läheb. Või siis näiteks, kui on jutusel montaažistumiste eest ajast keerab selle mutrijuust poldi just parasjagu nii kinni, et ta sealt ära ei tule. Aga see, see viimane, see magus nõks, mis paneb selle asja õietigi, niiet tegema. Kui nüüd rääkida otsesest tootmise juhtimisest ja rääkida ütleme tootmise noorematest komandöridest, nii-öelda meistritest ja tsehhi ülejäänudest vanemmeistritest on äärmiselt tähtis ka see, et need ise oleksid küllalt kõrge moraalse arusaamaga üldse. Ja üks põhiline tegur, mis minu arvates on tohutu suure sihukese väärtusega sellistele juhtidele isiklik ees isiklik eeskuju olevast, alati veel niigi väärtuslik kui just see moment, et kui sa oled ühe asja otsustanud ja lubanud, mis sa enam seda muuta ei tohi anname veel kord sõna Valve Kirsipuule. Suure kaaluga on Tööalase aktiivsuse puhul haridus sest tootmiskollektiivi iga liige peab aktiivselt osa võtma oma kollektiivi ees seisvate majanduslike, organisatsiooniliste, teaduslike, olustikuliste ja teiste küsimuste lahendamisest. Ja siin tekib probleem, et iga tööline ei ole lihtsalt võimeline neid küsimusi lahendama. Vähe sellest, et võimeline neid küsimusi lahendama, paljud töölised isegi ei mõista nende ülesannete tõelist sisu mis seisab nende ees. Ja kui ma siin eespool rääkisin sotsioloogilisest ankeedist, siis tuleb ära märkida ka seda hariduse kasvuga. Vähenes nende tööliste arv, kes väljendasid arvamust, et iga töö on hea, mille eest hästi makstakse. Tahaks ära märkida ka paari tegurid, mis võivad mõjutada töölise moraalset palet. Vaatamata sellele, et töökohal on tal kõik korras, hästi organiseeritud. Et kollektiiv, kus ta töötab, on hea, et töötingimused on suurepärased. Ta siiski tuleb tööle ja ta on pahur ja, ja ei tunne ennast hästi. Kusjuures tema meeleolu kahtlemata peegeldub ka nendes töö tulemustes, mida ta teeb. On niisuguseid subjektiivseid ja üldse mitte antud tootmist, kollektiivist olenevad tegurid, terve rida. Ma arvan, et tootmismoraalil on vahetu seos mitte ainult antud kollektiiviga vaid ka paljude muude ühiskondlike nähtustega. Millised mõjutavad siis kas otseselt või kaudselt inimese käitumist ja sellega seoses ka tema töösse suhtumist.