Päeva südamekülaline on täna loodusloomuuseumi entomioloogia osakonna juhataja, putukateadlane Uno Roosileht. Tere tulemast saatesse. Tere kõigile. Mille poolest tänavune putukasuvi Eestimaal on huvitav olnud? Selle aasta suvi on eriti vaja selle poolest, et minu jaoks ta väga põnev ei olnudki ja nii juba teist aastat järjest. Eelmine aasta tõrjus see jahe ja külm ja vihmane suvi putukate hulga päris väikseks. See avaldab ilmselt, et mõju siis ka juba sellel aastal. Ja siis üks piiraja veel ka selle aasta külm kevad, millest mina muidugi osa ei saanud, aga teiste käest küsitledas, siis selgus, et maikuu äärmiselt jahe ja vihmane noh, see piirab siis isendilise hulga ära ja kui tavalisi liike on juba palju vähem, kui need tavaliselt on, siis mida haruldasemaks mingi liik läheb siis seda arendada, leida võib ja väga haruldasi siis üldse nagu ei pruugi kätte saadagi. Ma käisin augusti alguses veel Järvseljal, sellisel ajal on seal üks Siklase liik, pluateerava riik Kornis. Tavalisel aastal leiab teda siis seitse kuni kaheksa isendit, teine oli isegi rohkem temale sobiv aeg, eks ole. Ja see aasta siis käisin seal kõvasti ringi, leidsin ainult ühe niimoodi, et selle järgi võib siis umbes rehkendada, et seitse kuni 10 korda vähem on üleüldse seda putukamassi liikvel. Noh, muidugi ei ole õige nii otsustada, aga naa jämedalt, et kui haruldasi on juba seitse kuni 10 korda vähem, siis on ka kõiki teisi. Nii et raske on selles tühjas metsas kedagi kinni püüda. Kui suve keskel kirjutasid ajalehed, et mürgised putukad tekitavad hammustamise korral hirmsaid paistetusi, siis ju tavamõistus ütleb, et on ju tore, kui putukaid on seitse kuni 10 korda vähem. Jah, minule ka meeldiks, sellepärast mul oli isegi eelmisel aastal märkasin, et tuli kuidagi kahju sellest, et parmusid seaskasid ideele ümber minu tavalisel moel, vaid tohutult vähe ja see andis tunda ka mardikate alal, mida ma tõeliselt uurin. Aga mürgised elukad tekitavad alati paistetasi ja võib-olla kui mingisugune konkreetne juht oli, et keegi sai väga suure paistetuse osaliseks pisteliselt edukalt siis peab ikka alati arvestama seda, et see mürgine putukas mõjub igaühele erinevalt. Iga inimene võib olla mingisugusel ajamomendil äärmiselt vastuvõtlik äkiliselt ühe putuka suhtes, näiteks tavalisel, võib-olla mõnel teisel perioodil. Isegi sama inimene ei pruugiks reageerida sele pistele niivõrd suure vastureaktsiooniga. Et siin ei oska seletada. Pisteliselt on Eestis nagu nad on kogu aeg olnud, aga mõni inimene võib pistilise kätte, isegi kui ta väga allergiku on väga raskesse seisu sattuda. Et selle järgi ei saa neid üldistada, et mets on mingisuguseid õudseid elukaid täis. Et me ei peaks seda loodust seal enam imetlemas käima. Levib ka niisugune mõtteviis, et igasugused mürgid kumuleeruvad loodusesse sedavõrd palju, et putukad, kes inimest kas nõelavad hammustavad, pistavad, on palju mürgisemad kui varem. Mida teie putukateadlasena selle mõttekäigu kohta? Et ma ei ole seda nüüd uurinud, aga selles mõttes nende mürgisust või mitte mürgisest sellel ei ole nagu tegelenud jah, aga aga kui ma niimoodi arutlen, et nende eluiga on tohutu väike ja see kumuleerumine peaks tegelikult siis toimuma hoopis võib-olla lindudele, kes ütleme, mitu aastat võivad neid üha siis keskkonna poolt mürgitatud putukaid nagu sööma nendest toituma siis mida vähem keegi selles keskkonnas elab, seda vähendaja keskkonna mürk ikkagi täis on. Et see akumuleerumine peaks ikkagi läheb nagu tipu suunas üha nende suunas, kes kauem elab järjest rohkem neid mürke sisse endale sisse peab ahmima kaasa arvatud siis isegi inimene. Kui me peaksime putukatest toituma või ümbritsevast keskkonnast me nagunii toitu saame, siis koguneb meisse see nii ja, ja kas keskkonnamürgisuse avaldab miskit mõju nende oma sisemisele mürgile, mis neil juba sünnist kaasa on. Et kas selle toimel nüüd on tugevam kui aastakümneid tagasi? Vaat seda ma juba küll ei oska mitte kuidagi öelda. Et teadvus seda praegu igal juhul ei kinnita No võib-olla keegi kuskil uurib, aga vähemasti Eestis ma ei ole küll kuulnud, et keegi seda uuriks. Võib-olla mujal ilmas? Mõned toksikoloogid on hakanud rinda pistma asjaga. Aga ega seda ennem ei tehta, kui karjuv hirmus vajadusest käes oleks. Juuli keskel kirjutab ajaleht Postimees, et Eestis lendavad ringi piste kärbsed, kelle mürgine hammustus tekitab hirmutava paistetuse. Neist piste kärbeste eest ei ole mina oma lapsepõlves ju küll mitte midagi kuulnud, et kas tegemist on samasuguse tigeda tulnukaga, nagu on Sosnovõi karuputke taimede maailmas? Vot need piste kärbsed on need samased kurjad rohelised kärbsed, minu meelest minu lapsepõlves olid juba ka olemas. Et nad ei ole ju need sääsed ega parmud, lendab sulle peale, ajab noka sisse ja, ja toitub verest. Ja kõige hullemad neist on need kiinid, kes siis loomi ahistavad ja ei lase neil rahulikult karjamaal toetuda. See isegi vana eestlase sõna, isegi loomad jooksevad kiini, et ega see ei ole ju uuema aja väljamõeldis kogunisti, sest sest pole enam varsti loomi eestiväljadele. Et küllap need piste kärbsed on ennegi olnud, aga, aga linnainimene ei ole harjunud sellise asjaga, et kusagil võiks ka selliseid iste kärbseid niimoodi olla, et palju me seal siis niimoodi vabas looduses ikka koperdame. Ja palju me laseme siis ennast seal närida lasta. See ongi nii, et linnainimene, kui ta harvast maale satub, siis kõik, mis on uus ja huvitav, tekitab ka erilist hämmingut. Kõik, kes on augustikuus maa suvitanud, teavad, et majadesse tükib nisugune tülikas putukas nagu kõrvahark. Kui ütleme, et herilased, vapsikud ja sipelgad samblikud on olemas kevadest peale siis kõrvahark ilmub augustikuus justkui eikuskilt ja oktoobrikuu külmadega kaob jälle justkui ei kuskile. Nojah, kõrva argiga, nüüd säherdune lugu, et eks nad on kevadel ka juba hakkamas, aga kuna ta on väga väikesed ja mitu korda suve jooksul kestuvad kasvamise jooksul, siis lihtsalt me neid ei näe ja ühe korra, kui nad suve lõpus on valmis täiskasvanud, siis on neid tohutu palju ja nad hakkavad omakorda siis järglasi jagama. Et neid on sügiseks. Nende isendite hulk on niivõrd suur, et nad hakkavad silma, siis nad hakkavad otsima vist uusi munemis paiku ju elupaiku ja siis nad on kõvasti liikvel ja satuvad tuppa, tead, niimoodi tülikad oleks. Nojah, linnainimene ei saa ju nii väga aru, et ta tuppa roniks, aga maainimesed peavad leppima sellega, et loodus trügib igale poole. Aga märkame ju seda linnaski, seda loodust tahab ju siia trügida. Sest kui mina olin väike põnn koolis käisin, siis nüüd linnaparte nii hirmsasti nüüd küll ei paterdan siin linnavahel, kui nüüd neid näha on ja ja nüüd hakkavad nendega seltsinud suured, et need ei ole, kajakad, on suured linnad, need on need paterdavad juba täpselt samamoodi mööda kesklinna ringi, et et inimene peab hakkama leppima sellega, et ehk ei julge siia võib-olla kitsekesed või rebased, et neil ei ole siin asu, aga lindudel on suhteliselt lihtne kukkuda siin linnu vallutama. Päästavad ennast päris kergesti põgenemisega? Jah, ja putukad on ju ka sellised, Ta ei salli see loodus tühja kohta midagi. Ja pressaedadesse ja tubadesse kus leidub ka või siis mingisuguseid söögipoolist. Ei ole ime. Veel üks putukas, mis minu meelest augustikuus justkui eimillestki sünnib ja, ja uuesti oktoobrikuus justkui eikuhugi ära kaob, on niisugune putukaliik, mida rahvasuus äädikakärbse eks nimetatakse. Need on niuksed, imeväiksed, tiivulised, nad ei ole mürgised, nad ei hammusta, aga nende olemasolu on kohutavalt tüütu. Kust nad tulevad, kuhu nad kaovad ja milleks neid looduses tarvis? No see on puuviljakärbes ladina keeles endale ilus nimi ohvila. Ja vot neutrosoofilad munevad sügisel terve pesakonna mune valmis hakatuseks. Siis nad kaovad ära talvel külmadega ja kui süüa pole võtta. Ja nende munad on nüüd sellised, nad ootavad lõhna, tähendab, kui tekib selline lõhn, mis eraldub seisma jäänud puuviljadest või, või mingist mahlast või mingist käärimise asjast või moosist mingist sellisest elemendist ilmub sellist head lõhna, siis nad hakkavad nendest munadest rutuga kooruma valmikuks. Vastsed ülikiirelt saad valmikud ja nad kukuvad ruttu munema, nende arengutsükkel kestab tohutu lühikest aega mööda, siis on mõni päev vist ainult on juba järgmine seltskond neid kärbsed, nii et see seletabki seda, et võime näha alguses lendamas üks, kaks, kolm ja päeva pärast on neid terve pool kööki või sahvrit täis. Ja see asi vallandab tavaliselt ikka sügisel, siis kui hakkavad valmis saama meil need puuviljad. Mina olen neid näinud ka juba maikuus, noh mul sahvris selline biojäätmete pang, kuhu siis läheb selline mida ma viin pärast kompostikasti, aga otsa sahvris ikkagi siis juba varakevadel, isegi kui vähegi soe annab ohvrist temperatuur võimaldab, et siis juba mõni tiirutab ringi, tähendab, et ei pea ilmtingimata augustikuud ootama. Kui vähegi võimalus, siis nad ilmuvad juba lagedale selle puuvillaseisva puuvillalõhnade või mädaneva puuvilla võikski sellise lõhna peale. Aga inimesel ei õnnestu seda arengut kuidagi takistada või katkestada. Tuleb koristada laua pealt, moosid ära ja panna külmkappidesse ja lihtsalt toidu enda ümber sellist stabiilsust, siis neid lihtsalt ei ole. Ega ma muud võimalust ei näe, aga kuna ei viitsi ja ei ole võimalik tihtipeale sellist hirmsat erilisust hoida, siis noh, midagi teha ei ole. Ja eks suure hädaga kipuvad isegi niimoodi välja tulema, kui on kasvõi mingit seisvat kuskil. No näiteks, et lillekastmisvesi mul seisab seal ja eks nad ikka mingi võimaluse leiavad, et kuidagigi järglasi anda ja miski asi neid ikka kihutab valmis kooruma ja et ega sinna midagi teha ei ole. Suur signaale muidugi lõhna, aga kui lõhna ei tule võib-olla siis ka mingisugune ajaline, tore, et see augustikuu, et kui siis ka midagi on, et siis nad siiski kooruvad ja katsuvad jälle Sandorist lõpatsenad ootama ei jää. Ja öökülmadega nad kaovad. Jah, tähendab see on sel juhul, kui nad kusagil õues peaks olema või jahedas ruumis, aga kui ma seda tuba seal kütan ja seni, kuni need puuvilju jätkub seal, siis nad tiirutavad mul seal isegi enne jõuluni välja, vahest et ega õunu ikka laual siis välja. Ja kord on neid vähem, kord rohkem, kui nädal aega, midagi taolist ei söö, siis on neid jälle vähem natukene. Ja üks kuuskil munele saab siis noh, ütlesin elutsükkel on hästi kiire. Siis nüüd on, kohe läks mingisugune pilvisel. Mul kuskil üks võimalus on kuskile mahla purki need kinni püüda, sumbuvad sinna sisse, ära, saab natuke niimoodi tõrjuda, panna mingisugune madal kauss mahlaga sinna ja nad lähevad rumalast peast Mati võtma ja sinna nad jäävadki. Aitäh Uno Roosileht avamast ust putukate huvitavasse maailmast.