Mida teie peaksite õnneks. Kas võib olla, et ehk? Sest seda, et töötada alal, mida harrastatakse ka vabal ajal Õnneks võiks nimetada seda et töötada oma armastatud erialal ja et pärast suuri katsumusi, mis me oleme kõik üle elanud meil veel tervise alles ja suudame seda teha. Kuini. Katsumustest rääkida siis, millised need oleksid. Suur isamaasõda kõigepealt. Ja tuleks ütelda muidugi seda, et minul isiklikult on võib-olla hästi palju õnne olnud, kui seda võiks õnneks nimetada. Et ma sattusin seal kokku selliste inimestega, kes mind suunasid õpingutele ja kes muga siiamaani on teda minu igapäevases töös koos olnud nagu Gustav Ernesaks, Hugo Lepnurme, Eugen Kapp, Edgar Arro Pianistina ja heliloojana te võtsite osa Eesti NSV riiklike kunstiansamblite koosseisust. Ja sinna ma sattusin tõenäoliselt selle tõttu, et ma enne sõda mängisin estraadiorkestris kuldne seitse. Ja enne minust saabumist läks minuga koos olnud Gustav Ernesaks, Harry Kõrvits ja Leppnurm läksid Jaroslavli ning nad oskasid anda minu koordinaadid, et mind välja kutsuda. See oli mulle muidugi suureks niukseks üllatuseks kohtuda seal paljude endiste orkestrantidega, kellega maalin enne isamaasõja algust koos mänginud. Ja esimeseks tööks muidugi lülitada ennast. Nüüd pärast niisugust pikka küllaltki pikka vaheaega. Nende perre tuli usinasti harjutada klaverit ning püüdsin siis ka taastada vanu orkestratsioone, mida me kunagi olen mänginud ning hakkasin loomaga uusi teoseid. Kui nendest teostest rääkida, siis kas mõni nendest kõlab ka veel tänapäeval ja ehk on ka selliseid, mida praegu ei laulda, aga mis sõja päevil olid väga populaarsed. Üheks niisuguseks lauluks oli teisel pool Volgat mille me kirjutasime kama jõe ääres 1942. aasta esimesel poolel talveperioodil seda laulu on siin kaunil puhul esitatud. Ja võib-olla see on üks nendest, mis on nii kuidagiviisi püsima jäänud. Sõja ajal tegutsesid riiklikud kunstiansamblid. Millal leiti veel see aeg, et sõjapäevil kunstiga tegeleda muusikat? Teha meil olid selleks loodud nii-ütelda eritingimused. Riiklikesse kunstiansamblites koondati kõik Nõukogude Liidu tagalas olevat kunstnikud. Peale heliloojalt olid seal veel kunstnikud, kirjanikud, interpreedid, meie paljude kooride lauljad ning ka näitlejad. Elasime Jaroslavlis, kus valmistasime ette uusi kavasid ning siis külastasime meie nende kavadega nii tagalat kui ka rinnet. Palju külastasime haiglaid ja andsime nii mõnedki kontserdid lausa rindevahetus läheduses. Narval olitada Kaivolo küla juures ja sealt kogusite rindemeestelt isetegevust, lastelt laule. Mul oli ülesandeks valmistada ette nii-ütelda kava, millega me pidime esinema pärast Tallinna vabastamist ning selle otstarbel külastasin meie Eesti rahvuskorpuse, väeosasid pioneeririndevahetus läheduses Kingissepa linna ümbruskonnas kuni peaaegu no rindejoonele, mis oli teisel pool Narva jõge, nii et kaugelt oli võimalik näha isegi Narva linna, kuidas see päev-päevalt vähenes, sest et lahingud käisid juba linna lähistel. Siin GNU. Te olete üks sellistest heliloojatest, kes ei saa elada ilma nii-öelda mitmest rauast. Paugutavate mulle tundub, et see on teatud niisugune tasakaalustamine loomingus. Enda kogemused on näidanud seda, et no ütleme, filmide juures töötades on kõige toredam tasakaal see, kui olen teinud kunstilist filmi, millel on niisugune dramaatiline sisu ja samal ajal hästi lõbusat nukufilmi. Need on kuidagiviisi aitavad teineteist, kumbki on eri mõttemaailmast ja üks oleks nagu puhkuseks teise tegemist. Paljudele lastefilmidele te olete muusikat kirjutanud. Olen viiele nukufilmile olen kirjutanud muusika, Peetrikese unenägu, võitlus põhja konnaga, metsamuinasjutt Murry ja mina tubli Toomad halja tehislastele loonud olekle. Lastele olen kirjutanud õige palju laule ja klaveripalasid tšello palub, mul on kirjutatud koos luuletaja Manivald kesamaaga mõned tsüklid lastelaule ja nimelt kohtumiste tulemustena lastega. Me käisime, külastasime Kohtla-Järve kooli, meil oli seal kohtumine lastega ja siis lapsed avaldasid oma soove, missugusi, laule, nemad tahaks kuulata. Siis kesamaa tegi ühe tsükli laulutekste, millele ma viitasin. See oli meie koolielu. Teine samasugune tsükkel valmis meil. Kui me käisime kesamaaga Valkla laagris, laagripäevad mitmed lastelaulud, olen kirjutanud ka oma kunagisi sõjakaaslase oota Rootsi tekstidele, millest üks on võib-olla kõige rohkem leviku osaliseks saanud. Mida väljapool meie vabariigiga on esitatud seal meiereis. Valaste laulusid olen kirjutanud. Põhimõtteliselt kirjutasin need siis, kui mu oma lapsed väiksed olid ja mul oli kodus alaline kontroll. Et nad ütlesid siis, kas võib seda üldse näidata või viska metsaga. FotoRootsiga loodud üks laul, mis ei ole veel kuskil kõlanud, kuid tahaks loota, et seda kahjuks pole ette kantakse. Meie laule toob sulle mu sõber, kui ma neid vast, ehkki see ei too.