Igav liiv ja tühi väli. Taevas pilvine. Jõuan tulles metsa äärde, tuleb nõmmetee, männi roheline samet, üksik metsatee. Pedak, heleroheline, kas kuldkollane Pedak, heleroheline kass, kuldkollane nõmm on sügisele langenud kaenlasse. Väga lugupeetavad Rakvere rajooni ja linnaluule ja loodusesõbrad on märgatud juba ammu aega seda, et eesti luules on looduse element erakordselt tugev. Eks tule see vist sellest, et eestlaste endi eluski on loodus mänginud sajandite kestel suuremat osa suuremat rolli kui võib-olla mõnede teiste rahvaste juures. Vastu on juba selle kõige kaugemad kõige ürgsemad juured selles meie Omaaegses muinaseestilikus, loodus suhtes kus me läksime loodusesse teda kasutama. Palusime vahel puu käest isegi andeks, enne kui me hakkasime teda raiuma. Ehitasime oma kojad oma kodud metsa juurde, tõime sinna kodude õuedesse alati puud. Ja kas olete te mõelnud seda, kuivõrd suur see loodusesse kiindumus juba meie esivanematel pidi olema, et meie talude juurde tulid sirelid, tulid leedripuud, tulid lehised ja mitmed muud võõrpuuliigid, mida kuskilt ei olnud osta, mida käidi küsimas tavamõisa aedniku käest või mida teinekord meil on ka niisugused andmed olemas, käid isegi näppamas mõisaistikuid Nende hulgast või üle vaatamas mõisa müüritagust, et äkki mõni istik on sinna visatud koos istutamisjäätmetega ja niimoodi kujunes meie kodude juurde see esimene rohelus, mis on nüüd saatnud juba mitmeid inimpõlvi. Samal ajal siis looduse element on olnud omane meie rahvaluulele. Loodus on olnud inimestele mõtiskluse kohaks, kui väga raske oli, mindi juba sajandite eest ümbruse kõige ilusamasse kohta, jalutati seal, kui oli ees midagi rasket sündmust, mindi sinna põliste tammede vahele nõu küsima. Ja niimoodi SAISis austust kõigi elava vastu üheks meie rahvast saatvaks tunnuseks. Ja on loomulik, et kui kujunes meie kirjandus, siis see austus ja lugupidamine hakkas avalduma ka seal ja kirjandusest, eelkõige luulest endast, mille teosed me täna loeme. On saanud üks omapärane, kaasaegne looduse tunnetamise viis. Me võime loodust tunnetada tema praktilise kasutamise kaudu. Niimoodi kujunevad kogemused juba looduse enda muutmise praktikast. Me võime loodust tunnetada teda uurides teadlase töö kaudu, kuid Me võime loodust tunnetada ka kunstivahendite kaudu. Luule, proosa, muusika, kujutava kunsti kaudu. Ja vist on iseloomulik seegi protsess, et mida aeg edasi, seda rohkem hakkame me loodusest endale pilte maalima just nimelt kunsti kaudu, just nimelt väga sageli luule vahendusel. Sest luule aitab meie jaoks avastada looduse mingeid külgi, mingeid protsesse, mis siin esinevad. Neid protsessi võiksime me igaüks ka endile avastada, kuid kõigil meil ei ole olemas seda annet, luulet luua looduse baasil. Kõigil meil ei ole võimalust ka loodust uurida ja tänapäeval ei ole meil kõigil võimalust isegi enam looduses töötada. Me oleme loodusest hakanud eemalduma oma oma linnastumisega oma töödega juba tehiskultuurmaastike keskel ja seoses sellega ongi vist Gide loodusehuviliste üheks väga kaasaegseks jooneks see. Me teinegi kord, kui natukene vaba hetke on, võtame kätega luuletuskogu ja loeme teda, sest niimoodi me saame luuletaja silmade ja tajumise kaudu mõista loodust paremini mõista seda, mis meil meie aja napis elus sageli muidu jääks sellisena mõistmatuks. Eesti looduse luule on niisama vana kui meie luule üldse. Ja ta on kaasa teinud kõik need arengujooned, mida on kaasa teinud meie muutuv luulegi omal ajal. Esimesed looduse luuletused olid veel küllalt, niuksed, manitsevad sageli ka Alemeelsed ohkavad. Oh kui ilus see kõik on, ilma et nendes oleks küllalt veel väljendunud looja omapoolne hinnang, omapoolne aspekt. Ja võib-olla esimeseks meie luule suurkujuks looduse luule, kes sai just nimelt Juhan Liiv, kelle motoluuletusega Me täna alustasimegi. Juhan Liiv pani aluse meie kodu tunnetuslikule luulele ja ta pani aluse ka meie loodust tunnetavale luulele. Juhan Liivi on püütud analüüsida, Friedebert Tuglas on kirjutanud oma kaks monograafiat temast. Kuid milles seisneb Juhan Liivi tõeline võlu, seda on sageli sõnades raske väljendada, ta on ääretult lihtne, niisama lihtne nagu see luuletus, mida te juba kuulsite sellest liivast ja igavast väljast. Kuid samal ajal on seal midagi väga põliseestilikku, midagi koduhinnanguga seoses olevat. Ja niimoodi on Juhan Liive innustanud oma kodutunnetusega ja oma loodusetunnetusega paljusid luuletajate põlvkondi juba mitmekümne aasta kestel. Ja lubage Ki, et me jätkame oma õhtut sellesama Juhan Liiviga, kes tõesti siis meie loodusluulele on siiamaale. Üheks kõige ahvatleva maks eeskujuks on omamoodi nagu puhta veeliseks allikaks, mille juurde ikka jälle minnakse ja kellelt ikka jälle õpitakse. Pilvets õudvad kase kohin, lepad leinaviisides, lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa sees. Pilved kiirelt kihutavad purjed keevad tuuled, tuulemühin, metsakohin, lehid puru, sambla sees, pilved kiirelt kihutavad, mõte läheb nendega sinu kuule mõtet sõudvad sinu poole pilved ka. Sinu juurde jõudvad Heilats seda küsigi. Pilvetuules kihutavad tuul. Mets härmatises surnud. Koit idas veripunane. Õhkrystallisi piserda. Õhk põhjast, tule Leilasse. Loom koiduvalgel kisendab hunt, põder, metskits, ägavad. Korralik külm seal plaksata. Siis jällegi kõik surnu vait. Koik Tiidas veripunane tihane lendab mu aknale kaela alt, valge kõht kollane, nokib, nakitab, vaatab targasti sisse. Tihase viisal see kaela alt valge kõht kollane, vestab nokka, vaatab targalt. Vaene linnuke, talve käis üksinda. Hädasti hädasti seda sain mõtelda. Lendab seal lahtistel tiibadel lennuga teine K. Juhan Liiv ammutas oma looduseelamused eelkõige oma kodukandist. Selleks kodu kandiks oli nagu hästi kõik teate, Alatskivi kant seal üsna Peipsi järve ääres. Metsa ja vee vahel oli Riidmalda sünnikoht sellest sünnikohast õige pea. Lahkus koos vanematega rupsile ja Rubsilt pärinevad juba enamus teisi tema looduseelamusi. Niimoodi on siis Juhan Liiv ühtlasi jäädvustanud Alatskivi meie eesti luulesse ning tema kaudu on kujunenud üks tüüpiline selline Eesti maastik, nii nagu see omaseks on võetud nüüd paljude meie luulearmastajate poolt. Järgmiseks me tahaksime kohe kuulda aga ühte inimest, kes on oma luules väga Juhan Liivilik, kuid kes on samamoodi nagu liiv Alatskivi kanti jäädvustanud just nimelt teie kodurajooni Rakvere rajooni. Selleks luuletajaks on Aleksander Suumann, Aleksander Suumann on hariduselt õieti kunstnik. Väga hea eduga. Muide kujutas Johan Liivilikke motiive maalikunstis, sealhulgas on tal väga tuntuks saanud tema kaks või kolm portreed Juhan Liivist, mis on tõesti ka väga ilmekalt kujutanud seda meie suurt poeeti. Kuid hilisemal ajal hakkas Aleksander Suumann äkki luuletama. Ta on pärit teie rajoonist Simuna kandist, tema vend on praegultki, siin kandis metsavahiks Aleksander Suumann mõnda aega isegi Rakverest töötanud siinses pedagoogilises koolis joonistusõpetajana ja niimoodi pärinevadki tema luule paljud motiivid just nimelt teie rajooni lõunaservalt sealt Kaagvere metsad maastikul ilmet annavad. Mõnikord on need motiivid aga seotud ka teiste paikadega, kus Aleksander Suumann on viibinud Aleksander Suumanni kui luuletaja iseloomustamiseks tuleks ütelda, et ta on jäänud ka luules maalikunstnikuks. Pange seda loetavate luuletuste puhul tähele, ta alati nagu maalib, ta annab nagu värvi ja ta annab nagu vormi ja figuuri. Tal on ikkagi heinakuhjad nagu, nagu Lõsutavad memmekesed või oja on nagu lõbus staat. Väga palju näeme tõesti värvide ja maalile omastetehnikate edasiarendamist luulevormis. Palun kuulake nüüd luuletusi, Alexandra Suumanilt. Elab isa kodus on metsavaht, naabrid ütlevad võsavaht. Mullu sügisel sõitsin talle külla, tare oli suitsu täis, mehed lärmasid laua ümber. Puha insenerid Tartust ja Tallinnast. Laual oli vahtkonnakaart Vent, tõstes sõrme ühelt soo kvartalil teisele teiselt kolmandale, kolmandalt neljandale kobamisi, nagu õpiks mõnd uut lõõtspillilugu salamisi, nagu silitaks naise pead pärast pahandust jätkas niisiis siia kuusemetsad. Sinna kasemetsad. Siia heinamaad, sinna põllumaad, majad otse mägrakoobaste kohale. Pronksist põllu- ja kask, heinamaa vahel jookseb hõbedane jõgi. Mööda jõge jookseb tuul kõrk jäisse, mis on nagu roostes traadid. Igaüks neist sosistab talle. Olen üksi, olen üksi. Nüüd puud on üleni valged. Lumi on tuisanud igale tüvele, igale laadavale, igale oksale, Igalokale, igale lehe pungale, igale õiepulgale. Mitte ühtegi kohta pole jäänud paljaks. Peale mu enese pilgu. Kui valged. Kui valged on nüüd puud? Kuidas mustavad mu pilgud? Astume nüüd uuesti sammu tagasi juba Eesti looduse luule arenguteele. Juhan Liivile juba ajaliselt üks järgnenud luuletajaid, kes eriti kannab meie looduse luuletraditsiooni, on kaheldamatult Ernst Enno. Ernst Enno tõi ühtlasi meie looduse luulesse midagi uut. Ta oli iseloomult vaikne, üksildane hiljem koolimehena Läänemaal väga omapärane koolinõunik, kes paljudele meelde jäi oma taotluste ja oma inimestesse suhtumise poolest. Tema nii eraklikus olekus ja isikus oli aga väga soe, eriti lapsi armastav süda. Niimoodi on Ernst Enno saanud meil klassikuks lasteluule alal ja lasteluule on samuti väga sageli tal seotud just nimelt looduse kujundiga mitmesuguste looduse elamustega. Oma täiskasvanutele mõeldud luules oli ta sageli pisut müstiline, kuid see müstika oli seotud enamasti konkreetsete elamustega ja konkreetse ümbrusega. See müstika jõudis enamasti tagasi tema kauaaegsesse kodukohta, mis oli Rõngu lähedal Soosaare peres. Selles peres, mis on jäänud tänaseni metsade keskele elas tema pime vanaema kellest ta räägib oma eraldi luuletuses ja selle kodukoha juurde läksid tagasi sageli tema mõtted isegi siis, kui ta ise parajasti viibis, kaugel niimoodi tagasi mõtlemisena, kodule on sündinud näiteks tema üks kuulsamaid luuletusi kojuigatsus või nagu rahvas seda rohkem tunned, nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad on tema enda mälestustest teada, et ta olnud Tartus siis pangaametnik, tegi oma tööd, lõi oma arve kokku ja äkki ta tundis avatud aknast tulevat ristiku lõhna ja midagi rohkem ei olnud sellel linnakividel olevale inimesele vaja, kui seda lõhna pahvakat. Ja ta on hetkeks töö katkestanud, kirjutanud sealsamas laua taga luuletuse, nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad. 1920. aastal kirjutas, andis välja Ernst Enno oma luuletuskogu valge öö. Seal valge öö nimelises luuletuskogus on jällegi mitmeid looduselamuse najal üles ehitatud luuletusi. Lubage, et me nendest siin ette loeme, ainult ühe. Öö valge on õnn. Nii pehme on valge öö hämaram tund. Nii pehme ja sügav ta meel. Üks ööbik on siin ja teine on seal. Ja kolmas on enese südame hääl. Kell sõnu siin leiaks veel keel. Kus on su kallas ja kauguse rand, silm, miks sa ei leia veel und? Pool valgust, poolvarju, südame tee, pool rõõmu, pool muret, nii heliseb, see on üürike, õnnestav tund. Kepp kätte ja rända öö valge on õnn. Veel kuskil on otsata hääl, kõik kordub. Ons kordaja isegi uus? See küsimus helises mõnegi suus. Las mõtetest vabaneb. Las olla kõik kallas ja kauguse rangööl, tuheton aitavat kätt. Käi tasa ja laula nii üksinda teel, et vabaneks kõigest kord kütkenud meel. Ööl tuhaton paitavad kätt. Käi tasa ja laula ja unusta, kõik läks magada, udu ja ilm. Üks ööbik on siin ja teine on seal. Ja kolmas on, helises südame hääl. Särada, õnnelik silm. Ernst ennulik laad ei leidnud kaua aega meie luules vajalikul määral viljelemist kuid just viimasel ajal on kujunenud üks luuletaja, kelle kõige otsesemad seosed on püütud viia Ernst Hennole. Selleks on Viivi Luik, keda me kuuleme täna meie luuleõhtu lõpupoole. Me praegult aga läheksime edasi nii luule, looduse, luule kujunemise, ajaloolist arengurada pidi ja seda rada mööda jõuame välja nüüd sajandi alguses kujunenud võimsa luuletajate plejaadi juurde. See oli üldse üks murranguaeg meie kultuuris, mida nüüd, et on hakatud nimetama ja nad ka iseend niimoodi nimetasite. Noor eestlaslik kultuuri järk. Selle tuurijärgu suureks taotluseks oli euroopalike kultuuritraditsioonide toomine Eestisse. Selles sajandi algusel kujunenud kultuurijärgul kujunes välja ka omapärane loodusluulelaad. Kui siiamaale looduseelamused olid olnud peamiselt ainult kirjeldavat laadi, siis nüüd hakkab looduse luules suurt tähtsust omama juba meeleolu võimalikult mitmekülgsem ja samal ajal ka võimalikult täpsem kuulajat mõjutavam edasiandmine. Eks ole selle luulejärgu omamoodi tähtteoseks loodusekujutuse osas. Näiteks Villem Grünthal-Ridala luule te tõesti talveõhtust üksildast, meeleolu loov, talvine õhtu, mida kõik on juba kooli lugemikust ammu aega õppinud ja teada saanud. Selle kultuurijärgu üheks juhiks oli koos Friedebert Tuglase ka Gustav suits. Gustav Suitsu Sult ilmus tollel ajal kaks väga väljapaistvat luuletuskogu aastal 1905 tema kuulus elu tuli, mis oli peamiselt võitlevate luuletuste raamat ja siis 1913. aastal pisut resigneeritum raamat tuulemaa tuulemaa-nimelises raamatus ongi eriti palju looduseelamusele rajanevaid luuletusi, millest täis laukaid sügavaid on soode süli on konkreetselt seotud ka jällegi kirjanikku kodukohaga. See kodukoht oli teatavasti Tartumaal Võnnus. Ja selle kodukoha on ta raiunud jäädavalt eesti kirjanduse ajalukku. Kõigepealt tomat kerko kellaga. See Võnnu kodukoht oli ühelt poolt seotud juba nii avarate põllualadega Emajõe poole suunduvate põllualadega, kuid teiselt poolt oli ta Kastre-Peravalla piiril ja Kastre-Pera vald on soode ja metsade maastik. Niimoodi Kastre-Peravalla kaudu tungis Gustav Suitsu luulesse ka üks selline soo maastikega seotud motiiv, rabad, rabalaukad, see motiiv, mis muidu eesti luules ei ole kuigi tavaline. Kas neis roostevesi nii tume keeletu või vaatab maalt valu? Nii mustab meeletu? Täis laukaid sügavaid on soode süli. Veest tõusvad mullid, hõbedased. Oh igatsused salajat, soovid soode sees. Unenäod, mis korraga kaovad tühjuses. Vees tõusvad mullid üles, hõbedased. On längus maani längus, maarjakased, sookamar, petlik, kõikumas käia, jalgel, kus umbe sumbunud, mutta maetud voolud laguval. On kängus maanilengus, maarjakased, musttuhat, sääski surub soodile, nüüd langeb näkku suhu, neid imeb veresse. Tungib tahtmisesse, neid poed südame musttuhat, sääski surub soode üle. Esimese maailmasõjapäevadest toimub jälle meie kirjanduses suur muutus uute jõudude ilmumise näol ja kujuneb välja omaette noorte luule, kirjanduse ja kunstihuviliste grupp peering, mida üldiselt on tuntud Siuru nime all. Siuru nimetus tuli lihtsalt müütilise Siuru linnust. Millega siis see grupeering end tähistas. See Grupp noori inimesi ei käinud sellisena ühiselt koos mitte väga kaua. Selle juures oli ka küllalt palju lõbusat ja lustlikku ja hiljem läksid nad kõik juba iseseisvat teed, kuid vähemalt nende tegevuse esimeses järgus on mingilgi määral nihukest ühtset suunamist ja ühemõttelisust tunda, mis oli seoses nende endi vaheliste tihedate sidemetega. Looduse luulesse on nendest inimestest läinud kõigepealt Marie Under ja Hendrik Visnapuu. Nad tulid välja enam-vähem üheaegselt oma esimeste luuletus kogudega ja mõlemate kogu ilmumine oli omaaegne sensatsioon selle tõttu, et esmakordselt need inimesed avameelselt rääkisid. Armastusest rääkisid loodusestki palju otse kohesemalt siiramalt oma subjektiivset tundeid esitada julgevamalt, kui seda oli tehtud varem. Läbi rändavad haned, ülemust, lumise, maa, kaeblik ja üksildane igatsev häälitsus ilma pääl lõputa ikas elu elutus, sama tumedal Suleval veel ärevil kuulatama kutsuvat häälitsust, kurt Ma jääb minu meel. Läbi, rändavad hane ülemus, lumise maa, kaeblik ja üksildane südamehäälitsus ilma pääl otsata. Päev päeva kõrval tekkinud külaskäik kui palverändaja mad põlluvoole seal laulu nägin tõusvat taeva poole. See oli värisev ja tuksub lõoke, väike vaimustuse preester Rõõmu äike, kuis hõiskamiste kõliseva noole ta väsimata pildus päikse poole, kui kirka naerus sätendava läik. See väikes sillerdusi sädav rind ekstaasi kantuna üks keedujõgi ta rõõmustlema vallutas ka mind. Ja mulle suve alles suveks tegi. Ning hajusid kõik hallid mõtisk elud. Mulavardusid, uued julged elud. Jõuame jällegi sammukese edasi meie luule sealhulgas eriti siis loodusluule arenguteel ning kohtume 30.-te aastate keskpaigas jälle üht uut meie kirjandusse tulnud luuletajate rühma, kes oma ühiskogu järgi nimetasid end mõnda aega ka arbujateks. Sellesse rühma kuulub niisugune suurmeister nagu Heiti Talvik, keda paraku vähem küll tuntakse. Sellesse kuulub Betti Alver. Sellesse kuulub August Sang. Sellesse kuuluma ka Rakvere rajooniga tihedasti seotud Kersti Merilaas, kelle kodukoht oli Väike-Maarja lähedal, kelle haridustee möödus Rakvere rajoonis täielikult ja kes 30.-te aastate algul Tartu siirdudes oli juba tuttavaks saanud sellest varem eelkõige loomingu kaudu oma esimeste luuletustega. Need luuletused on jällegi rajanevad eelkõige kodukohas saadud elamustele mälestustele. Need hobused ja mälestused on jäänud luuletajal siiamaale väga elavaks. Aeg-ajalt tuleb ikka nende juurde tagasi. Isiklikes jutuajamistes räägib nagu mingit suurt idülli, seda, kuidas ta karjas käis Väike-Maarja kandis ja kui, kui ilusad olid hommikud, kud karja lapsele välja minnes samuti Einal käimised, Ki lõikused ja muud toimingud, need on talle kõik hästi teada tema isikliku töö kaudu. Kersti Merilaas on aga juba ka üks nendest looduse teemal luuletanud inimestest, kes toob sellesse teemasse midagi uut. Ja võiks ütelda, toob siia mõningal määral kriitilisemate elementi, see kriitilisem element, et on paratamatult seotud Nendesamade muutustega, mis looduses on toimunud vahepeal. Kui oma aja luuletajatele tõesti loodus oli ainult nagu üks suur õitsev idüll oma lillede ja linnulauluga, siis tänapäeva luuletaja hakkaksin paratamatult märkama ka mõningaid ebakõlasid hakkab nägema midagi niisugust, millega me rahul ei saa olla ja on loomulik, et luuletaja siis selle oma rahulolematuse valab teinekord ka luuletuse vormi. Mõni aasta tagasi võtsime kätte ühe inimeste grupiga, kellega me iga suvel ringi käinud oleme omal jalal mõned päevad ja hakkasime Narvast astuma jalgsi Tallinnasse piki Põhja-Eesti-Soome lahe rannikut. Astusime, astusime, peatusime, vahetevahel lasime juhtuda ja vaatasime loodust. Kui me lõpuks Tallinnasse jõudsime, oli nii käimise hoog sees, et et just nimelt Kersti Merilaasi ka ei saanud me veel pidama. Järgmisel päeval tegime tiiru veel Aegna saarele peale, siis sa juba hoo maha võetud ja rahulikult koju tagasi pööratud. Ning sellelt samalt käigult saigi Kersti Merilaas k niisugused looduselamusi, mida ta nüüd hiljem on luulevormi viinud ja mida ta avaldas oma viimases kogus kevadised koplid. Nendest esimene luuletus on pühendatud ühele teie kandi jõele, jõele, mis on tänapäevaks reostatud ja mille reostamise eest luuletaja kardad siis haldja kättemaksu? See on viimne laul, sellest jõest. Uusi laule enam ei looda. Ja ka endised ununevad varsti. Kes söandaks õrnu legende, vanu veerdeid ja vägilas lugusid siin nende eluvõtvate vetega siduda? Siit kus innustunud noor poeet kord kohtas kuldjuukselised näki, nüüd kaladki, kadusid äkki ainult surnud sogane voog tuhamägede ümber teeb ringe? Ei ole seal jõel enam hinge taovad tuli vasarat, põrisevad teras, vokid hoogsalt tõusvaid, kivi kaeltel käharduvad suitsulokid. Vabrik, särasilmne hiid matnud kuu ja päikesekuumal Endlevasse lõkke oma. Virtsad valab jõkke. Hoovi, kuhjub masinaid, kraanad, radistavatkete toodang väljub väravast, täites ladusid Yalete. Aga päramised. Vete jõgi lehkab nagu roisk. Mis Lagle kergelt sujus, pikki salusid ja saari kandes endas armunud paari Pehki pujus. Ära jäävad pühapäised, lõbusõidud, öised kalastusretked, kaunid koidueelsed hetked. Näkkab, kui eneca möödub vana tööline, suutäis sülge, kaared lendab kalda läka. Siin ma seisan inimlaps, kes läinud loodusega raksu. Hingemeel karda haldja kättemaksu. Teine luuletus guugressid, mis muide saab Kersti Merilaasi järgmise luuletuskogu, see on koondkogu pealkirjaks see guugressid tekkis samuti siinsamas lähedal Põhja-Eesti panga all, kui Kersti Merilaasi esimest korda nägi meie haruldast taimemets-kuukressi Lunaaria Redi viivat. Tookord guugress õitses oma ilusate lillakate ristõie lisele omaste õitega. Kuid Valev Meristega Toila kandi suure loodussõbraga. Me rääkisime Kerstile, kui huvitav on guugress hilissügisel, kui tal on küljes suured viljalitrid. Need on hästi laiad Pealt kaetud natukene hõbedaste karvadega ja kui kõik juba on raagu jäänud, kuidas siis need litrid seal metsa all paistavad silm. Hilissügise Aimutu üle tühja ja lumeDuranna aastal ohutuim tund. Aga vaata. On sellelgi ööl oma lill. Pilve rebendist Plinkivas kumas Valkab koogresside Rudelevaid kõtru vastu lõikrot tuult. Vastu Marutisevat märg mõrtsuk, musta, tõuka maa oma kummis, kirise rinnatäishelk, Kivaid hõvelik reid. Ja nüüd jõuame juba üsna noorukeste viimastel aastatel meie luulesse tulnud inimeste juurde. Ja on meile siis väga rõõmustav, et needki inimesed on leidnud oma sõnakese looduse kohta. Nendest noortest luuletajatest Kuulete kõigepealt Viivi Luike ning tänase õhtu lõpuks juba Jaan Kaplinski, kelle iseloomustuseks tahaks öelda veel lõpuks mõned eraldi sõnad. Nii et alustame siis Viivi Luigega, palun. Kullenda liin Rõõmsate lehtede vahel. Igal su sündimispäeval on toomingad õitsenud ära. Ja sa näed ainult helveste sadu kui neidki on pruune. Jahedate vihmade jalad astuvad aeglaselt üles, pea pilvede hajuvad jooned näitavad tee sinu koju. Et tuleksin sellel aastal nagu alati parem. Vaatama taevas. Südame läbi. Viimase luuletajana kuuleme täna, Jaan Kaplinski. Jaan Kaplinski on ilmunud juba kaks luuletuskogu. Ta on läbinisti Tartu mees. Ideoloogilise haridusega, kes praegult tegeleb matemaatilise lingvistikaga, tähendab keeleseaduspärasuste uurimisega matemaatika alusel. Ta on looduskaitse seltsi Tartu osakonna juhatuse liige. Jaa, väga palju oma loomingus just viimastel aegadel tähelepanu pööranud loodusele. See suur loodusetunnetus käib eelkõige läbi tema viimase luuletuskogu, mis Loomingu Raamatukogu raames ilmus. Tolmust ja värvidest saavad uued liblikad. Aga meid pannakse mulda nagu murtud luud oma asemele tagasi. Kuskil tormis ja hämaras lakuvad lainete vastsündinud saari nagu lõvi oma kutsikaid. Sõnad astuvad esimesi samme lee külgede valges pimeduses, kus pole varje, ruumi ega kaugust. Kuni midagi päris uut, sünnib koordinaadid, virmalised, mõni öö ja langevad tähed. Hõbedast vasarate löögid läbi sügava uneseinad puudutavat sõrmi ja mahl sahiseb vahtrapuu põlises südames. Kord pidime ju kokku saama meie lastevanemate veri, punased maasikad sirutavad käed ja kurerehad on imelikult vait. Luiteid on siin nagu peaks, valge liiv meeles paradiisi, jõgede mulinat. Üksikud sipelgad eksivad. Tuulte randadel löövad nelgid lõkkele. Midagi põleb möödapääsmatult. Ö heidab Nõmmiku sooja sülle ja lähemad tähtkujud murduvad ta juustes. Mälestusviiv täis muistsete koskede kohinat, meri, kõrke ja mesilaste und seal tumedate müüride taga. Kas algabki midagi uuesti? Kõik põleb sügaval sügaval kahvatavad, sööge, kivinevad sooned ning kui on aeg tõusta, ei lase tuhk meie käsi lahti. Tiivasulgedel jäätub allikat udu kus teeksib lapse naeratus, kuningakotta. Kust võtab riskiks neljaleheline õnn, julguse kasvada siin kõrgete sammaste all, kui kaskede mustad kirjadki väsivad ja lehtede roheline lend, enne kui savi saab saviks ja verine porivalgud maasse tagasi? Ei, ei kellelegi kuskil pole tarvis, teie ajalugu ei otsi ega algusi. Rahu, lihtsalt rahu, millim allikatele ja tedremunadele rahus sipelgate sahisevatele radadele, rahu paradiisilinnule ja giid kole rahutaevale rahus sulle taevaslikulenud rohu õuntele, pirnidele, ploomidele, aprikoosi, tele-apelsini-idele, metsikutele, roosidele, raudtee, vahi hurtsiku ees.