See laul Meie vahvad kosmonaudid oleme, kõlas mullu teisel vabariiklikul koolinoorte laulupeol poistekooride esituses ja see oli helilooja esimene laul, mis kõlas laulupeol. Huvitav oleks nüüd teada, mis teeb siis ültse ühe laulu populaarseks? Nähtavasti on niisugune tore kokkusattumus kus tekst ja muusika sobivad see sobiv kooskõla nii-öelda vastuvõetav kah kuulajale lauljale. Ja see ongi see peamine. Te ütlesite, et teksti ja muusika ahene kooskõla, et millist rolli üldse mängib tekst heliloojale Tekst laulude puhul mängib muidugi väga suurt rolli selles mõttes, ütles, et tekst just inspireerib kirjutama laulu. Muidugi on ka selliseid juhuseid, kus muusika luuakse enne ja tekst alles siis hiljem nii-öelda teksti autorit inspireerib muusika, sellisel juhul, kui loed luuletusi, siis sealt kohe tunned ära, kas see hakkab laulus helisema või, või ei hakka kohe. Ja need, mis nii-öelda kohe hakkaksid helisema, need on niisugused tekstid, mida paned kohe kõrvale ja mida saad kohe kasutada. On siin mõningad lasteluuletused. Kas nende luuletuste peal saaks teha laulud? Siin on näiteks Silvid enneli 16.-st keskkoolist Tallinnast uinu unele. Tekst kõlab selliselt, siis pinn pomm, pin pomm, tund, teine kolmas kaob PIM Bombim pomm, uni laugele juba kaob uinus ema silmatera uinudes veel naerul suu käsi rusikas kui kera, aga aknast piilub kuu vaikus, kõikjal ümberringi õrnalt vilgub täheke seinakella tuttav krigin. Vaikust segab väheke ja lõpus jälle pin pomm. Seinakell vaid üksnes taob. Siin on nüüd niisugused rütmilised pisikonarused nagu selles salm osas uinus, ema silmatera, sellele riimuv rida, käsi rusikas, kui kera. On see rusikas, kas silp on rõhulisel osal ja see muusikas natuke nagu hüppab välja. Ja teises salm osas. Õrnalt vilgub täheke ja vaikust, segab vähekese täheke ja väheke langevad kokku esimese salm, osa naerul, suu piilub, guugus, suu ja kuu on rõhulised, siin tuleb siis tähekee ja vähekeened, keed tulevad rõhulised. Mida, kui me nüüd laulus kuulame seda, seda siis võib-olla paneme seda tähele ka kohe. Sööma silm uinudes veel rull Su sirmusi kaasgui keerla aga. Vaikus kõikjale verre. Õrnalt veelgi. Linakerel. Kreegi vaikus ega. Komm toidi töine kolhoos. Kaua näiteks sellise laulu valmimine aega? Laulukirjutamine võtab nonii, dema kontuuride kirjutamine ei võta palju aega. Aga niisugune viimistuste hiljem see võtab, võtab selle sihukese aja sele laulukirjutamine näiteks nii-öelda kontuurid said kirja pannud umbes 50 minutiga. Kui ta ühe teksti ette võtate, no kas teil tekib kohe silmapilkselt mingisugune ettekujutus juba sellest tulevasest laulust? Midagi on silmapilkselt juba olemas ja niisuguse nii-öelda laulu kondikava saab juba kohe sammas teksti lugemisel saab juba kirja panna enese see sünnib kohe momentselt ja ja muidugi hiljem tuleb see mitmest läbitöötlusest käib läbi seesama esialgne variant ja siis nii-öelda kujuneb välja see lõplik variant. Aga peamine muidugi on see, see, see momendil niisugune välgatus, kui, kui seda teksti loed ja midagi nagu hakkab mõttes helisema ja selle, mis mõttes on selle püüad kohe nii konkreetseks ta selle pildi siis siis tal on niisugune juba pisut nagu seda lõppu nagu juba nagu olemas, muidugi mitte päris. No sellega me oleme peaaegu saanud juba vastusega sellisele küsimusele, et näiteks millest on siis tingitud see, et osa helilooja kirjutab ühele samale tekstile nii palju laule Jah, väga palju on selliseid tekste ja mis inspireerib kõiki heliloojaid võrdselt. Kuid muidugi, tulemused, laulutulemused on igal erinevad, võib juhtuda muidugi nihukesi rütmilisi kokkusattumusi. Aga meloodilise kokku ratturid tavaliselt ei. Noh, eks iga heliloojal ole ju oma mingisugune kindel käekiri välja kujunenud, ju siis selles käidule selliseid viisilisi kokkusattumisega Eks jah, laulude kirjutamise ja muusika kirjutamise praktika teatud määral ja kujundab juba heliloojal mingisuguse niisuguse oma rütmika ja oma meloodika ringi võib-olla. Aga näiteks heliloojad omavahel, kas, kui te kuulete ühe helilooja laulu, kas te võite ära öelda juba, kelle töö see on? Teatud määral muidugi võib öelda ära küll, aga mille järgi seda, seda kuidagi käekirja järgi nii-öelda sugune harmooniline kujundus, üleminekud ja teatud meloodia, nihukeseid, kadentsi, käänakuid või kuidas neid võiks öelda. Need natuke nagu viitavad heliloojale, kes võib neid niisugust käekirja kasutada. Aga öelge seda, kas laulu populaarsus on tema väärtuse mõõdupuu? Aga alati võib-olla mitte sest muusika vastu võtma, see on nii kinnistunud teatud niisugused traditsioonid. Ja need populaarsed laulud tavaliselt on nende traditsioonidele hästi lähedal. Muidugi see, et vastu võetakse kuidagi nii jahedalt, see loomulikult jälle ei ole sellele muusikateosele ka kriteeriumiks tema väärtusele kriteeriumiks kas ta on hea või halb. Kriteeriumiks muidugi. On teatud määral nendele aeg siis rahvas suudab natuke nagu ise harjuda Heather ütlemislaadidega ja siis nendest uutest ütlemis laadidest nii-öelda välja valida need kõige paremad ja need tavaliselt nii-öelda jäävama väärtusega. Kas laulul on üldse olemas oma seaduspärasusi? Laulul on omad teatud seaduspärasused muidugi olemas, nimelt nimelt see seisneb tema niukses rütmilises ülesehituses. Teatud määral. Vastuvõetavamad on need, mis koosnevad nii-öelda lausetest, mis jälle omakorda moodustavad muusikalise terviku perioodi. Need on nagu vastuvõetavamad. Väga sageli me kuuleme lauludes, et on lause alguses seal mingisugune hüüdsõnana sohu jah või? Võib-olla luuletuses alati ei olegi sees. Aga pärast selgub, et heliloojal on lihtsalt olnud seda häda on ise selle sinna pannud, kas seda ei saaks nimetada heliloojat oma valitsemiseks teksti kallal või on see täiesti lubatud? Eks ta teatud määral. Muidugi omavalitsemine muidugi ei ole. Ja see tuleneb ehk sellest üldmeeleolust, kuhu, kuhu helilooja tahaks natukene, võib-olla mingisugust niisugust. Aktsenti ehk panna, mis ei ole muidugi seotudki üldse tekstiga ja nii see ah ja oh, kui selline nähtus oleks võib-olla instrumentaalne nähtus nii-öelda laulu vahel. Täiesti vajalik, mis on täiesti vajalik, et see, õieti ei tohiks, luuletajad sellest solvuvad, et tema tekste on rikutud. Millest see tuleb ära Saarele kasuks. Nii, ja siis on veel üks tekst Ilona Blumfeldilt Tallinna 20 esimeses keskkoolis tema kirjutanud. Sügisesse Annit jah, praegu ajakohane. Sügist alla Beta radu haaratsetegaitmist. Päevi täidab tihti saadud äiksevihm. Miks küll nutataike? Sest ta õde Räikke? Silmaaline ma Veinaar, nüüdsed kaasa. Siin mees kohe nägimegi niidet lõpus mitu korda kaardus, mis teel haarab sülle kõik, mis teel tekstis oli ainult üks kardaga laulust küllata kolm korda ja ta ei tule sugugi asjale mitte kahjuks. See on jah, niisugune ta tahab nagu veel edasi tuisata, see, see niisugune sügise hiil, mis mööda maad läheb, ta natukene nagu nii-öelda jätaks, sabasid lehvima. Ta ei läheks kohe rulliks kiiresti, nagu silmast mööda, nii muusikas oli ka niisugune tunne, et tahaks nagu jätta teda veel natukene. Las ta tuiskab. Natuke tuiskaks veel niimoodi on laul kujundatud, esimene pool on selle pinn, pomm selle seinakella niisukese liikumisega kõik kaheksa sihukse astumisega taguda tikk-takk, tiksukski ja teine pool on siis selle nii-öelda hällilaululähedasem uinata uinutav ja, ja niisugune jah, hällitavate Arbetseeritud akordide saatel. Heleri välteet, Kirsi Maltale luuletas Kadriorg, Peep Kirsimaa luuletus Kadriorg on niisugune ka tore meeleolu luuletus. Kadriorg Savaikivana seisad linna serval põlispuude all, sullegi ei meeldi olla teisal kuivaid rõõmuks Vanal Tallinnal mõnda möödunud juba aastasajad, nõnda elus edasi veel läheb. Meenuvad su tiik ja puiesrajad, igavest sust mälestusi jääb nüüd konarustest, mis siin laulmise juures silmas pidada. Ma laulan selle teksti täpselt nii, nagu ta praegu on, on see, et see põlispuude all all ja rõhulisele osale tuleb sellele riimuv tallin all ja nalja samuti rõhulisele osale. Siis selle viimane rida meenuvad tiik ja puiesrajad, igavest sust mälestusi jääb. See võib-olla ei ole päris õnnestunud sõnastus üldse. Sest. Ta on natukene võib-olla nii üldiselt sellest toredast kirjeldavast meeleolust natukene niisugune kipub võib-olla sentimentaalseks jääma see lõpp eriti võib-olla lauluga koos. Algarv, eks vaikivad. Se. Linna serval tuli Sul ei meeldi ja nad ei saa? Ei vaidle. Kutsuva teena. EL-i alla ei saa kui vaid kutsuma nalda leina. Ta elu sööda seenel. Tiid jaapani stra ja nii ka. Lehes doosi. Kiige. Stra ja. K? S. Aga kellele te olete kõige rohkem laule kirjutanud, missugusele, publikule, missugusele eanema? Ja. Kõige rohkem on vast arvuliselt kirjutatud lastele ja kooridele. Tuleme tagasi nüüd sellesama laulu juurde, millega alustasime, meie vahvad kosmonaudid olen, see oli teil esimene laul koorilaul, mis külas üld tähendab laulupeol son esimene laul laulupeol ja huvitav oleks muidugi teada saada ka Helle laulu saamislugu, kuidas sai see laul endale eluõiguse? Selle laulu saamislugu On niimoodi, et see on nii-öelda tellitud laul pioneeritoimetuse juures. Olivia Saar koostas ühte. Repertuaarivalimikku pioneeriealistele lastele ja ta pöördus minu poole laulude saamiseks ja lubas ka nii-öelda teksti muretseda ja andis mulle ühe näputäie neid tekste. Nende hulgas oli ka Se Ellen Niidu pioneeri silmunud. Meie vahvad kosmonaudid oleme, see oli seal neli salmi. See hakkas kohe ka tõesti ka helisema sealt nendelt värsiridadelt. Ja siis ma kuulsin, et Ellen Niit on kirjutanud sinna veel juurde Salme ja siis sai, sain need ka temalt kätte ja need niimoodi.