Tajude pehmet kassi, käpad paisusid ja muutusid hõbedasiks. Haab oli äkki nagu habeme saanud. Nii rippusid ta oksad täi Surbi. Ja siis leiti soe Variku ja Lüllemäe vahelt juba roosasid vitsa, õisi ning sinililli. Olgugi et puude all veel kõikjal hange jäänuseid Valendas. Nii paju, kurbade kui sinilillede esimene kojutoomine oli sündmus. Maa oli sula ja mutimullaaugust kuivati sees hüppas valge Nilk välja käehria milli, pistsid talle järele, niiet porri lendas. Aga nii väledad looma ei saa kergesti kätte. Asi näitas ainult maa algi võis juba liikuda. Seda rohkem oli siis võimalusi maa peal tegutsemiseks. Ja nii hakkaski aidamehe pere õhtuti jälle aiamaal askeldama. Taev oli palju pikem kui talvel. Õhtuiha paistis läbi raagus puude ja eemal tammi all kohises vesi valjemini kui kunagi varem. Ühel säärasel õhtul saabus härja kaanu ja leidis aidamehe rahva jälle aiamaal. Ta oli pidulik, rõõmsas meeleolus. See asi on nüüd sedasi, ütles ta ilma mingi sissejuhatuseta. Või on juba sedasi, vastas ema ja need tembud on tehtud ja lugemised loed. Ükskord juba mahagi hõigatud, et kas on kellelgi selle vastu ütlemist. Aga Kelba Kaanal sellega veel pistmist, kui mina ise ja Leena ning pastor päri oleme. Ja nädala pärast lüüakse paarini, et paugub. No see on, olles rõõmus uudis, arvas ema ja kõik dusid oma siblimises ning lähenesid kaanule. Noh, mis tas rõõmus ei ole, arvas kaanu isegi. Otse süda lööb sees labajala valtsi. Pole minuga varem veel seesugust tempi juhtunud, et oleksin papaks saanud. Nüüd aga paugupealt kohe viie lapse isa ja tal ongi neid nimelt viis, ei rohkem ega vähem. On teised, kõik akuraad kirikuraamatus kirja pandud, ei ole seal mingit valskust. Siis läks su ema lugemine hästi, oi, ja kuidas veel. Oi ja Ida-Saksamaa on, seda oleksid sa pidanud oma silmaga nägema ja oma kõrvaga kuulma. Oli seal ju teisigi paare lugemisel, nii et võis võrrelda ja näha ka ma tahan kellestki halba öelda, aga nooh, mitte sinnapoolegi. Mõni ajas ikka puu Vassidega üle külmunud tulima. Aga Medeid, kui läks lahti ega saanud enam seisma panna imest ainult kui välese jumala sõna, isegi nii vanainimese suus on. Vaevalt sai õpetaja esimest käsku küsida, kui eit pistis sihukese valuga lugema pastor muutkui kätega vehkis aga ikkagi ei saanud enne peatada, kui pool pühakirja läbi eksis. Õõren seadnud teda muilegi eeskujuks ja öelnud, et teist seesugust paarlid polegi kui meie. Ja seda arvan minagi, olgugi et ma uhkust ei salli. Ning eidki ütles koduteel, et tal olevat niisugune tundmus, nagu oleks ise altarit minemas. Kõik tundsid kaanu rõõmule kaasa ja Illimargi, imestas ta ema tarkust. Kuid kaalul oli veel muudki asja. Ta tuli nimelt Illimari ema pulma kutsuma. Pühade aegu, need on eino, pulmata peab, jäägu sel aastal kasvu joosta, ellungelgi käimata. Ega nüüd küll, kes teab, mis sakssoo ja aga ikka oma au ja seisusekohaselt. Ja olgu muu pulmas, kes on aga aida Śaksa emand, peab seal olema. Ja kolm naisterahvast on selle pulma võimalikuks teinud. Mustlasmoor, kes pruudi juhatas aida, saksa emand, kes ja nõu andis ja ta eneseema, kes abieluõiguse välja tõi. Mustlasmoori ei saa ju küll kätte, kes teab, kus maailma otsas see juba on. Aga teised kaks on siin ja peavad rõõmupäeva nägema. Ja nii on ta seda asja mõtelnud ja just nii ning palub südamest seda au talle üles näidata. Ja sellega siis jäigi. Kaanu läks minema, aga järelejääjad olid nii lõbusas tujus, tsellu õhtul enam tööstki suuremat asja ei saanud. Nädalalõpul värviti mune. See oli jälle töö, mida maksis vaadata. Ja küll see Liisa tädineid asioos kaski. Seal tarvitati värvilisi laat, vihalehti, sibulakoorija, Soormaid. Ning kui muna viimaks välja tuli, oli ta kirju nagu linnukese mure. Jahjust seda sõna tarvitaski tädi ja see oli nii liigutav, ilus. Ja siis saabusidki munapühad ja ühes sellega kaanu pulmad ning Illimariga masside tutvustamine kogu mõisale. Kes teab, kuidas viimasega veel muidu oleks läinud, kui poleks nii varane kevad olnud. Kuid nüüd oli Illimar juba hommikul tohtinud maja ees maanteel liikuda kamas siidialas. Meeleolu oli ülev, ainult vaatlejate suhtes oli siin luguge. Ja kokkuvõttes saigi Illimar oma uutest saabastest vaid kolme inimesega rääkida. Liiatigi oli üks neist veel vana Kuhka Mart kes nägi nii vähe, et ainult kepi abil sai edasi. Kriuksub, kuulis ta küll, aga muidu jäi asi talle üsna hämaraks. Kui aga ema hakkas end pärast lõunat pulma seadma, tuli peaaegu nagu iseenesest tilli margi võis kaasa minna, mitte küll pulma, kes veel teab, missugused need on, naeris ema. Aga ta võib ühes temaga karja toreni ja sealt lellelaste juurde minna. Kõik klappis nii hästi. Ilus ilm ja pühad, värvitud munad ning kaanu pulmad. Oleks ükski neist puudunud, oleksid vahes tillimariga massidki pidanud veel endiselt tundmatusse hämarusse jääma. Ja nii nad siis läksidki. Emaga andis pulmakosti kontsu ja mõtles omaette millestki luistakast. Kuid see ei takistanud teda ometi Illimarile kuivemaid kohti juhatamas ega teda isegi mõnest purisemast paigast üle kandmast. Kui mõni juhtus vastu tulema, püüdis Illimari jalgu võimalikult kõrgele tõsta. Ainus kahju, et ka massid pehmel maapinnal palju vähem kirjuksusid kui toa põrandal. Kuid päike heledalt paistis, siis oli vähemalt nende läige seda suurem. Nii jõudsid nad karjatare juurde just õigeks ajaks. Pruutpaar oli parajasti kirikust tagasi ja pulmapidu võis alata. Härjaga Anul oli luud Karla kuub seljas ja konnakapsas paugus. Nooh nüüd nägiga Illimar retseeguuboli tõesti kitsas ja varrukad lühikesed tooli pingul keha ümber ja eriti hästi paistis välja kaanu paigatud püksitagumik. Kuid müsoolis kohanu ise veel neist ilmalike staasiust. Ta oli rõõmu pärast otse koost lahti. Oya taida saksa eemand ikka tõesti tulija tallesed Audegi Nateretasid päris kättpidi ja Illimari ema soovis õnne. Ja mõrsja ise oli nii häbelik, siidrätik peas ja viis last ümber. Ja õnneks olgu ja suur tänu, eks igaühel tule kordikus, õde teha, saab siis seebi ära katsutud, nii et diood öelda, looja, mõni mõis või asi, kui aga inimestele enestele on hea süda ja kristlik meel. Saaja maja oli inimesi täis ja sagimist palju. Küllap ka Anu juba oma seisust tundis. Ta oli kutsunud kõik, kellel aga tõbrast ega tegemist. Ruigu, Rein ja Luut, Karla ja Tseerna olid kohal ning tõtta tunnis lamas nii, kuni oma soetil pikali. Ega tema tarvitsenudki pulma minna, sest pulm tuli ise tema juurde. Domaigutas, suudio vaatles saaja rõõmu, nagu oleks otse tema jaoks. Näe ütles muldvanaeit talle hale meeli. Kaanu võttis naise, aga sina ei võtnud. Polnud aega, paigutas pütta ka tulnud ette. Ja ega seda aega ennevanast palju olnud, kui tulid karjateole, pidi kotitäis viiske kaasas olema, kus nende tegemist. Ja ega ärgadel ning Movil keelajail veel ketega raud kütkeid olnud. Tuli puha vitstest väänata, kus halvel naise võtmisele või muule seesugusele mõtelda. Aga näe, mis neist raud, kütketestki asja, kui loomad ikka rohkem käest lähevad. Mõni nii hukas, et ei pea teist enam õigeks elajakski. Ja nii see nüüdne aeg on. Ja Beta jutt kaldus saaja rõõmust hoopis kõrvale. Nüüd kutsuti juba lauda, seal oli kõike segamini süldikaussi ja liha, vaagnaid, kiisla Ljudu ning õle Granssidel küpsetatud verivorste. Eino, kui on pulmad, siis olgu ja jäägu kasvõi oos tõlku kilgi käimata. Ainult terariistadega oli kiitsik. Eks seal olnud ju mõni nuga ja mõni kahvel ning käänis pea väits andis ka abi. Aga oma viieharuline oli ikka kõige etem. Nüüd saatis aga ema Illimari minema. Mängigu ta ilusti, olgu hea laps. Ja Illimar läks. Liiatigi polnud ka massidega ses seltskonnas palju hakkamist pidasid teda päris saksa lapseks, kes võib kanda korraga kas või kaht paariga masse. Ega osanud imestada. Nagu võis arvatagi, oli alatara juures kange munamäng käimas. Mullaküngas maja taga oli Illimari rinnuni ja tee sealt alla mitu sülda pikk. Sealses Eesti ringis tantsiti mune ja lasti neil veereda. Ooh nüüdse läheb mööda, see läheb. Aga ei, ta toksas vastu äärmist Vasa kul. Ja sepadotli läks uhkelt ning võitis nii oma muna kui ka selle, mida see oli puudutanud. Kuid see võit tegi ta kergemeelseks. Ta laskis kohe mõlemad munad minema ja kaotas ka mõlemad ning hoolinuid täitsa lage. Oi, kurrat, kostis äkise epa, emade hääl, see mäng käimas ja mina Kuurateegiaagi. Ja tema alles selle õige hoo mängusse tõi oli ikka otsekui teisest soost ja rahvast. Ta vandus ja vehkis ning teised tegid naerdes kaasa. Ta mängis otsemaid kõik kolm muna maha, mis kaasas olid. Aga ta jooksis koju ja tuli uutega. Tal olid neid igasuguseid siniseid, punaseid, rohelisi ja kuuld sõitki. Ning nüüd alles mäng lahti läks. Olgu, kes muu, aga sepaemand oli kaasas, ta kaotas, võitis, kaotas jällegi. Ja ega ta paljuks pannud kasvõi kõige väiksema poisi lutiga võistelda. Illimar seisis tädi värvitud muna higises pihus. Oli ses ärevuses isegi massid unustanud. Oleks nii tahtnud õnne katsuda, kui ta ilusaldanud ka. Kihutas Saaremaa riidu, lase käia, kui laadarahvas tahab. Ja Illimar ei märganudki, kuidas ta oli munapihust päästnud. Nüüdse juba läks ega võinud enam midagi parata. Ta, või ilma ta sellest jääb. Muna tuikus sinna-tänna põikles viieteise vahel, nagu poleks neid sula viisakuse pärast müksata tahtnud. Kuid just nagu valides toksaskida nüüd kõige kaugemat just seda seppa emanda kuldmuna. Järgnes üldine heakskiit ega olnud ema, on tal midagi selle vastu, et just nii väike poiss tema muna võitis. Kui aga Illimar seda võtma läks, meenusid talle jälle kama, essid Talex kõigi silma all. Ja kui ta kummardus, siis need kriuksusidki. See oli otsekui mitmekordne võit. Maja nurga juures tantsisid suuremad poisid ja tüdrukud omavahel. Ja eks peeksnudki Too linalakaga puuseppa, kus ta kõik teiste munad katki. Muna oli tal läikiv, punane, silmnäolt üsna süütu, aga nagu lõini lohk taga. Kuni äkki kisa tõusis. See polegi Nola, see on puust, näita siia. Aga ega kus ta näidanud, pistis vaid ruttu taskusse. Kre jõuka mees oli ta kuigi muidu nii sõnatu. Ja mis ta maksis, puumune treida ning üle värvida. Nüüd tuli Abuseedi oma ainsa munaga mängumäele. Kuid vaevalt seda nähti, kui naerma pahvatati. Oli see köhmulinejaku muuline nagu kärnane kartul. Oli ükskõik mis, kuid meite kanamuna nägu kust ometi sihuke saadud. Üks arvas, et selle kiriku tornikukk munenud ja teine naeris, et see ju kurg, Joosepi muna. Ningeedi kin kargas täis, ta pühkis varrukaga nina, jakk laevas Illimarile, kes naeris kõige lähemal. Ise oled krõhuks, Joosep, pätt. Nüüd naerdi juba Illimari. Agaiidi laskis oma muna veerema, see läks võnga vonka ja võitis kaks korda järgemööda. Eedi sülitas korraks hammaste vahelt, vandus täismehe moodi korrad, mis tões arvasite? Sel alistusega, Illimar juba Lelle tare trepil. Kaneel oli kibenii, tead, vahel maailma kadeduse algannatama. Nii haavatakse Su õilsemaidki tundmusi. Ja alles siis lahtusse kibedus, kui ka massid uuesti hindamist leidsid. Ja lell tundis Kamazi asjandust, kuigi neid ise ei kandnud. No ja eks ole neid küllalt nähtud, aga sääraseid mitte. Ja kriuks kah AP-le. Kas hiljem tahaks neid tema säärikute vastu vahetada, aga ei, mitte sinnapoolegi? No mingu siis vähemalt kriuks eraldi lell paneks selle oma kottidesse. Aga jällegi ei, Illimar polnud nõus. Ehk vahest siis, kui saak 1000 rubla? Ah ei ole raha nomissis vaese inimesega rääkidagi. Ja Saaremaa riidu aitas seda kaupa ajada ning pistis Illimarile mõnegi mõjuva vastuse suhu. Ei märganudki, kuidas aeg nii ruttu kulus? Sai sellest kaalu pulmas nüüd ja veel mitu aega tagantjärele rääkida. Juba Illimari ema kõneles kohe koju jõudes isale ja tädile, nii et küllalt oli naermist. Ning järgmised päevad tõid veelgi lisa. No esialgu olnud ainult lust ja rõõm. Kaanu muudkui seletanud oma keerulist kosjalugu ikka uuesti ja uuesti. Ja eks seal siis võetud korduvalt ka mustlasmoori ja aidaa saksa emanda ning kaanu ema terviseks. Ei teadnud vahel kas nutta või naera, kui ta meid kiitma pistis. Õhkas Illimari ema. Olime ikka kõige tähtsamad naised, maailmas on nii etta radule näolegi. Aga Ö peale muutunud kaanu tuju nagu kuuldi hiljem. Ega ta muidu kangemat kraami suhu võtnud, aga oma pulmas tahtis ta sedagi proovida. Ja siis alles selgus, mis temas tõeliselt peitus. Kõigepealt oli tal tuline kahju, et ei saanud seda poolt 100 härga sealt laudast üle maantee pulma kutsuda. Aga oma nooriku Viistanile näha sedasi vahti kuja pidagu meeles, missugune tema proua õieti välja näeb. Ja pisut hiljem hakkas ta oma hea südamega hooplema ning oma kristliku meele nimel tüli norima. Ja kui Luut Karla oli teda veel ta laste hulgaga töganud, läks lausa löömaks. Aga lugu lõppes sellega, et Luut Karla ise oma kuuegaanu seljas lõhki kiskus ja Karla seisu ülepeakaelasaaja majast välja visati. Kuramus, oma Vahmiiligano juba trotsida ei lase võimingu maailm ja kõik, mis sellest veel üle peaks jääma ühes tükis tulipalavas põrgu inimesed naersid kuidagi avaramalt, nagu oleks neil kergem hingata olnud. Ja ülemise järve rohtunud randadelt kostis konnade mögin niisama rõõmsalt.