Räägitakse, et üks väga kõva pasun olevat pannud kunagi varisema Jeeriko linnamüürid. Tänapäeval muidugi nii vägevaid pill enam ei ole. Kuigi sümfooniaorkestri ees seistes on dirigendile mõnigi kord sõrm suul, et vaiksemaks sundida löögijõulist pasunameeste väeüksust, kui see hakkab teiste orkestrantide töö vaeva kinnima. Tänane saade viib meid uude pillirühma, mida Eestimaal on rahva seas ikka pasunat, eks nimetatud ja mis erinevalt kõigist seni käsitled tuist juba kas või selle poolest, et meil on teistsugune huulik ja nad on ehitatud metallist, mistõttu neid Kõvask pillideks hüütakse. Partituuris vaskpillidele eraldatud elamispinna ülemise korruse hõivavad metsasarved millest tänane saade lähemalt pajatabki. Kui aga vahel lipsab üle huultega kurno nimetus, siis on see ikka sama instrument ainult itaaliapärase nimega. Tutvustab meid Eesti raadio ja televisiooni sümfooniaorkestri esiKornu Robert Kasemägi. Kas on võimalik paari sõnaga ütelda, milline on tämbri poolest metsasar? Üldiselt tuntakse metsasarve lüürilise instrumendina, siin on midagi poeesiat. Ta on orkestris peamiselt vask ja puupillide ühenduslüli, aga võib-olla isegi puhkpillide ja keelpillide vaheline ühenduslüli. Peamiselt sobivad talle laulvad teemad lüürika muidugi on võimalikud ka igasugused muud kasvatamise aspektid, mida me siis nüüd järk-järgult hakkame vaatama. Ma tooksin ühe näite Tšaikovski viiendast sümfooniast kus teises osas on antud metsad arvele kandev osa. See on peamine teema. Kuna selles katkendis räägivad kaasa ka vanad tuttavad klarneti oboe siis anname näite veidi pikemalt, kui eespool. Harmooniline taust on keelpillide rühmalt. Meeleldi tahaksime sellele kõrvale panna armastus, teema, sama helilooja avamäng fantaasiast, Roomeo ja Juulia. Siin ei ole kurnudel soleerivat osa kuid hoolimata oma küllaltki teisejärgulist funktsioonist tugevdab see nagu hällitav motiiv muljet kahe inimlapse kirglikkust püüdest teineteise poole. Kuulake alguses seda partiid üldisest orkestri faktuurist eraldatuna. Vajab ehk mõningat pingutust, et sama partii otsekohe kinni püüda suurest orkestrist. Kuid kui ta on juba tabatud, siis edasine jälgimine on hõlbus. Peamist teemat mängivad siin keelpillid ja Piccolo. Puupillide rühm on harmoonilise saate osas. Metsasarv on nagu daam, kellest teatakse, et tal on huvitav ja sündmusrikas minevik, kuid kelle vanust keegi täpselt ei tea ega oska isegi aimata. Igatahes juba Vana-Rooma leegionides olid vasksete ja pronksist sarvede puhujad suure au sees. Legend jutustab, et Makedoonia Aleksandril olevat olnud sarv, mille häält võis kuulda 15 kilomeetri kaugusel. Selle ligi kahe ja poolemeetrise läbimõõduga toru õiges asendis hoidmiseks läks vaja kolme tugisammast. Niisuguselt riistapuult ükski meie ajamees küll häält kätte ei saaks. Aga Makedoonia Aleksandri, ka on rahvasuu muidki uskumatuid lugusid sidunud. Keskajal oli sarv sõjameeste ja õukondlaste lahutamatuks Atlituudiks kuigi mitte just muusikainstrumendina. See oli asendamatu kaaslane lahingus turniiridel ajujahil. Kõige nooblim kutse pidusöögile oli samuti sarve hüüd. Igal sõdalasel oli oma sarv. Isegi paljud raudrüüd olid nii konstrueeritud, et sarve võis puhuda näovarjuga kiivrit maha võtmata. Prantsuse kangelaseepos. Laul Rolandist vestab elevandiluust sarvest, mille appihüüd kostis kaugelt Pürenee mägedest kodumaal. Surma ahastuses puhus Roland oma Olifani sellise jõuga, et sooned tema kaelal lõhkesid. Sarv aga läks pooleks. 600 aastat hiljem olevat Karl neljas selle sarve ära röövinud ja peitnud ühte raha katedraali. Olgu sellega kuidas on kuid meie ajaarvamise esimesel aastatuhandel valmistatud sarved ei olnud tõepoolest kuigi vastupidavad. Sellepärast hakati neid järjest enam valmistama metallist. Seejuures võeti eeskujuks looma sarvede kuju. 12.-st kuni 16. sajandini tehtud sarvedel ei olnud enamasti erilist kõverust. Alles seitsmeteistkümnenda sajandi alguses omandasid need instrumendid tänapäevale iseloomulikku väliskuju. Levinum nendest oli jahisarv, millega võis saavutada 10 erineva kõrgusega heli. 18. sajandil avastas aga ükssarvemängija, et pilli kõlalehtedesse paigutatud käsi tõstab helirida poole tooni võrra. Ja siis sai laps endale jälle uue nime. Käsisarv. Ja veel pisut hiljem, kui võeti kasutusele täiendavad turud ehk kroonid muutus nimi veel kord. Nüüd oli tegemist juba nõndanimetatud naturaalsarvega tänase Krumaatilise Korno vahetu eelkäijaga. Kuidas kõlab üks naturaalne helirida metsasarvel ilma ventiile kasutamata? Vastava näite esitamise tõttu langeb ära praegu vajadus tervet heligamat hakata läbi mängima, sest see andis küllaldase ülevaate ka selle instrumendi hääleulatusest. Ja muide küllap see, et metsasarve põhiliselt naturaalsel kujul kasutati just tema kõrgemas registris, kus need helid olid lähedasemad, järelikult mäng toimus huulte abil ja see on ka üks põhjusi. Pärast metsas arvajatel kipuvad ikka nii kangesti kuked sisse tulema. Kas on nii, et metsasarvemängija enne ikka natuke aega hirmust higistab, kui ta peab ühe väga vastutusrikka soolaga sisse astuma? Kaasaegne muusika on täiustunud seoses instrumendi täiustumisega aga kui võtta vanast klassikast Korna partiid, siis siin on ilmselt kohe näha ja tunda, et need on mõeldud naturaal sarvedele ja sellest tuleneb ka tehniliste võtete suhteline vaesus. Siin on üks näide Beethoveni Viiendast sümfooniast, kus metsasarved mängivad koos naturaal tompetitega. Kui pikk on kokku tema toru, mis on nii hästi tugevasti rulli keeratud ja igasuguseid kõverikke täis kaasaegne metsasarv, nagu me seda tunneme, kombineeritud instrumendina kahe metsasarve faa ja Siibemmoll. Metsasarve sümbioosi on 4,2 meetrit pikk. Seda pikkust kasutatakse mõnikord kõige madalamate nootide mängimisel. Sageli aga lülitatakse ventiilide abil üks osa üldisest pikkusest välja ja siis on ta mõnevõrra lühem. Näitena metsasarve suurest ulatusest võiks tuua katkendi Richard Straussi til ules Pihlist. Lõbus poiss hullem Spiegel tuletas meile meelde, et vahepeal peaksin pisut uurima ka meie kergema muusika kartoteeki, et välja otsida lugu, mis sobiks väikeseks puhkuseks. Ja tõestuseks, et ega kergemuusika autorid geole Kornudest päris kaugelt mööda läinud. Usun, et teiste instrumentide seast kurnu tuttav tämbri paneb end praegu ehk rohkem kuulama kui mõnel teisel korral. Nagu eespool oli juttu, on metsasarv väga suure hääleulatusega, kuidas võiks iseloomustada kõige madalamat registrit? Kõige madalam register on mõnevõrra õõnes natukene torisev, kuid teistele kõrgematele puhkpillidele, lisades metsasarve alumist pedaali. Ta mõjub võib-olla koorilaulja oktaristiga. Selle tõttu annab üldise tüseduse pedaalile teemades ta muidugi harilikult. Kui see on aeganõudev ja kandev teema, siis antakse see unissonis kõigile metsaservadele korraga. Sageli. Järgnevalt kuulasime kahte näidet. Šostakovitši viiendast sümfooniast. Esimene näide pärineb viienda sümfoonia finaalist ja siin on siis antud metsasarve kõige madalam võimalik noot. Pika Pedalina. Kokku on neli metsasarve sümfooniaorkestris põhikoosseisus võib kasutada ka suuremaid koosseise. Milline on olnud kõige suurem koosseis teie praktikas? Kaheksa seda on esinenud vaagneris. On esinenud ka Šostakovitši Is. Üldiselt toimub teatavalt diferentseerumine mängijate spetsiifikast. Mõned harjutavad rohkem kõrgemaid noote mängima, teised madalamaid. Siia lisaksin juurde, et, et välja peaks tulema kõik noodid, kõigil tämbri ilu võib olla ei saavutata, sest ühtidel tuleb pidevalt olla madala registri juures. Teised peaksid olema kõrgema registri juures. Sageli aga tänapäeva heliloojad kirjutavad unisoonis ühe laia teema, mis algab kusagilt hästi Alt neljanda metsasarvevaldkonnast ja peab ulatuma üles välja sinna, kuhu üldse metsasarv küünib. Päevad teistele pillidele, kas te olete pahaselt nendele heliloojatele? Ei, see on mõnevõrra huvitakse, pakub lisaks kunstilisele naudingule veel sportlikku huvi. Ja nüüd siis tuleme teise näite juurde. Siin on tegemist madalasoologa Šostakovitši viienda sümfoonia esimesest osast kusjuures saate funktsioonis mängivad kaasa klaver samuti madalas registris ja teda toetavad tšellod ja kontrabassid. Näitame siis praegu selle Korno partii teeotsa kätte, palun. Selles registris võib metsasarve vist ka väga kergesti segamini ajada näiteks trombooniga oma tämbri poolest. Ja kindlasti tal ongi palju ühist. Vahe vast on ainult dünaamilises tugevuses. Helivärving on küll väga sarnane. Tähendab, kuivõrd just kõne all on madal register, sest teistes registrites värving muutub. Nende heliloojate seas, kes on kirjutanud väga huvitavaid metsasarvel partiisid sai nimetatud ennest Johannes Brahmsi nime. Võib-olla selle instrumendi keskmise registri näitena tooksime Brahmsi teisest klaverikontserdist alguse. Muidugi kõige mugavam mängida on keskmine register. Kõrge register vist on ka kõige ohtlikum valede nootide sisse litsamise osase ja see nõuab suuremat kontsentratsiooni. Ja muidugi head üleolekut asjast. Isegi tuju võib siin palju kaasa aidata. Nii et kui on sant tuju, kas siis on parem madalaid partiisid mängida, siis ei ole üldse huvitav mängida. Kõrge registri huvitava näite leiame jälle Šostakovitši viienda sümfoonia esimesest osast. Keelpillide taustal areneb kurna ja flöödi kahekõne. Mõlemad mängivad sama teemat kaalunis. Kahar poetab oma ütlemisi siia vahele, kuid ühel nõul keelpillidega. Ja kui see on üldiselt hästi käes siis minu arvates isegi väga huvitav sest tahaksime ikka mängida soolosid, mis on seotud kõrgenna registriga, sest seal on pill kõlavam. Ja nüüd jällegi hetk vaheldust kerge muusikaga esinebki institutsioon, see ansambel, mille koosseisus mängivad kaasa kagurnud Teie istute päev päeva kõrval, pill peos, sümfooniaorkestris missuguseid osi üldse on tulnud teil esitada metsasarvel? Kõige rohkem? Mängime koordinaate saatefunktsioon, see on siis kõige ebahuvitavam. Ja, kuid kui võtta seda kollektiivse tegevusena ja jälgides üldist tulemust, siis on ka sedagi huvitav teha, sest teised mängivad ja mina kaunistan nende mängu. Kui seda nii võtta. Muidugi kui need läbi lehitseda, suur hulk partituuri ja vedada näpuga rida, kuhu on kannud kirja pandud siis me näemegi seal väga sageli niisugused pikki noote, mida muusikamehed nimetavad pedaali nootideks. Kuidas niisugune näide elavas muusikas kõlab? Seda oleks võib-olla ka praegu huvitav just sellest aspektist jälgida, et tavaliselt meil seda teisejärgulist funktsiooni nagu ei kuula spetsiaalselt praegu tahaks siiski tähelepanu juhtida just võib-olla mõnele eriti pikale noodile missugusest teosest võiks tuua vastava näidise. Esineb nii paljudes teostes, see annab üldisele muusikale niisuguse kõlavama tausta. Praegu tuleb mul meelde kunagi mängitud Tšaikovski luikede järves. Suure 100 Aasias, kus Teemad kannavad puupuhkpillid, on metsas arvele antud pedaal umbes 12 takti, mis läheneb lõpuks poole tooni võrra toonikasse viies heli toonikasse. Kas õhk otsa ei saa? Nii pika plaadi peal on juhtunud, kui ei valmistu selleks noodiks hästi ette. Vaata õhku. Me oleme harilikult neil puhkudel märkinud partiist sisse prillid, see tähendab tähelepanu ja siis võetakse vastavalt ka rohkem õhutagavara sisse. Et õnnelik sügav hingamine ja kakstestati praegu Polawist pikast aja teha lihtsalt väikseks. Teejuhiks selle noodikõrgus. Sageli on metsade rühmale antud signaalid mitmesugused võib ka olla signaal solistil. Ühel mängijal võib olla sooli temaatiline signaal tervel rühmal. Ja üks niisugune näide võiks olla Tšaikovski neljanda sümfoonia esimesest osast kus metsasarved mängivad koos fagottidega. Alguses pärast lisanduvad teised instrumendid. Palun, kas te võite tutvustada mõne sõnaga erivõtteid, mida kasutatakse peale niisuguse tavalise lahtise mäkkimise kasutatakse veel sordiini selleks on kaasa antud harilikult pillile üks niisugune korgitaoline moodustis, mis asetatakse pilli kõlatorusse ja see annab kaetud kõla ja sellise värvi juurde. Nii et instrumentide piltlikult öeldes pannakse nagu pudelile kork peale. Kusjuures kark siiski täielikult ei sulge pudelit. Ja seal on väikesed õhuvahed, kust heli kõigepealt pääseb välja, kuid juba piiratud dünaamikas ja erilise värvinguga. Erivõtetena võiks veel nimetada Brulaatot, mis esineb metsas või teil samuti nagu paljudel teistelgi see on erilise karakteri ilmestamine, harilikult on tegemist siis kas mingisuguste tumedate kujudega või mingisuguse erilise dramatismiga. Igatahes natukene võigas ja vastik. Ja mis veel, lisaks sellele on veel Eho nõndanimetatud kaja, kus lihtsalt kaetakse samuti käega kuid puhutakse hästi tasa. Ettekujutus järelkajast kusagilt kaugelt. Niisiis, milline nüüd Karkite pandud See näide pärineb Šostakovitši 11 10.-st sümfooniast. Antud juhul autor on tavasti tahtnud imiteerida kauget trompetit. Ta jätab niisuguse mulje küll floto näitena. Ja muide, Kosortiiniga võime tuua Arvo Pärdi Kredust ühe lõigu. Peale antud võtete on olemas veel mõned niinimetatud veel kopertot. Koperto tähendab käega suletud kõlatoru ja mänguviis jääb endiseks. Palun näide. Antud näide oli võetud Prinski kassakovi hispaania Kaplitsast. Ja samuti nagu sordiini puhul tekib siin omamoodi kajaefekt ja viimane võte, mille me veel siia võiksime lisanduda, kasutatakse ülestõstetud torusid, kusjuures heli on siis täiesti naturaalne lahtine. Muidu me mängime pooleldi kaetud heliga kuna käsi on meil kõlatorust pillihoidmise huvides ja tooni värvimise huvides. Seda võtet kasutas Wagner. Seda võtet on kasutanud ka teised heliloojad. Efekt on kõigepealt väga jõuline ses mõttes, et kõlajõud on väga tugev ja ei ole kaetud mingil määral, vaid on niisugune naturaalne, natukene trombooni, lik, võib-olla iski, toores, kuid dramaatilistes kohtades on see väga huvitav ja vajalik. Kuulame, kuidas orkestris kõlab.