Vanajuure istub paju all pingil ja tõmbab piipu. Eit läks metsa seenele ja tema juure ja jonni valvama. Muidugi ta oleks ju ka minna võinudega, son poleks minema jooksnud. Raha ega muud väärtust seal ei ole, seepärast polekski teda vaja nii väga valvata. Aga tema juura jäi siiski koju. Kuidagi nagu ei sobi onni üksi jätta, eriti nüüd kevadel. Siis tulevad siia linnast igasugu paanid, Ühed, maksusid, teised muinasjutte üles kirjutama. Jumal üksi, teab nähtustel lollustega nad kõik ei tule. Sellepärast peabki mõistlik inimene oma onni juures vahti pidama. Juura istub ja tõmbab rahumeeli oma piipu. Äkki näeb mööda külatänavat, tuleb mingi paanike. Kaes on tal mingisugune laud? Just samasugune kusseid tainast veeretab pintsel, mingisugused tuubid, jakki. Pann seab oma kepi keset teed püsti riputab tahvli selle külge ja jääb siis üksisilmi jura onni silmitsema. Võtab siis pintsli ja tuubikesed ja hakkab midagi lauakesele määrima. Vanaisa rahu tõuseb püsti ja läheb lähemale. Tere, jumal, ime kullapaan. Tere päevast, vanaisa. Miks te enam kauemaks paju all istuma jäänud sinka Vanosarvitlust siia pidi tooma? Panna, annab all, aga ma tahtsin vaadata, mis asi pannil kaader on ja küsida, mida panud siin teeb. Ja see oligi kõik. Te ju, vanaisa, näete, mida ma teen? Maali maalike. Aga mida? Vaadake Mulberstile. Kas on sarnane, sarnane, sarnane, aga miks pan minuti maalib, miks ma teda maali? Sest on tore kulgeb panna, ma ei taha ette muttimaalik, mis pärast siis? Kui teil on tahtmine purki joonistada, siis mingi külas seal neid on, mõned, isegi Telliskivikatusega need ei ole ilusad. Niisuguseid leian ma igalt poolt. Aga nad pole sähedused kui teie oma. Teie õnn on suurepärane. No ei mõista seda, vanaisa nuiaga ikkagi, kulla pan. Öelge õigust, ega sellest häda ei tule, millest siis vanaisa Keminu onni maaliti ja õue ja noh, kõik, mis mul. Aga mis häda sellest võib tulla, aga kes neid panige vigulisi tea. Külas räägitakse, et maksudeks kirjutatakse üles maju, maalin ega ma siis makse üles kirjutada. Kullapann solvub, aga maalid, kõik? Käed üles uu-uu juurde, Villo ja ma olen ju ometi kunstnikega mitte, eks. No hea küll, hea küll, ma saan aru, te olete kunstnik, aga no miks siis maalin? Ma ju elan sellest, kuhu ta ka siis annab leiba, on rikkaid inimesi, kes niisuguste maalide eest palju raha maksavad. Niisugust joonistu köökide niisuguste eest. Kas te vanaisa ei tahaks ka pildile tulla? Milleks mina? Võib-olla ütlen, ka mina olen ilus, nii oleks parem näitesse pink seal eemaley harmoneeri pajuga. Kui tema peal keegi ei istu, tähendab ma peaksin sinna istuma ja. Öelge ausalt, kulla panniga, see maksudeks eile Moiu ometi ütlesin, et ei. No olgu siis. Hoidke vanaisa pead pisut vasakule. Nii veel. Tänan. Soovalmis tahate vaadata? Mingil olen ju tõepoolest Miina. Kuidas ikkagi nii ruttu jõudsite? Kuulge, pan maaligi kammueid siia peale. Isa pole enam tema jaoks, kuna Žiguli sinna paju alla võib teise pingi tuua, aga ma pole IoT naist näinudki. Õige küll, jah. Aga tigu võiksid väheks oodata, ta tuleb varsti tagasi. Olgu, ma lähen seniks külasse ja las ta ootab, kuni ma tagasi tulen. Hüvasti. Ööväest väes, Teppan väest ja kunstnik läks ja enam teda külas ei nähtud. Ja kui juura hakkab vahel hooplema ja naisele jutustama, kuidas kunstnik teda paju all maalis hoiatab teda heit. Oota, sa küll tuleb ühe korra linnast paber ja sa veel maksad selle pildi eest. Siis jääb jura vait ja ta süda hakkab valutama. Sest ta ju teab, et plaanisid ei tohi usaldada. Mida nad küll kõike välja ei mõtled, vaest inimest hullutada? Tibutas vihma. Auto kihutas kergelt mede märg asfalti. Kahel pool teed varendasid, õites kartulipõllud. Ja ikka sagedamini hakkasid möödavilksatanud väikesed valged eeslinna majad. Autojuht, kellega ma sõitsin, lülitas sisse raadio. Ta oli umbes 25 aastane noormees ümar, lohukesega lõug, täidlane, suu nööbinina. Kogu tema olekus oli midagi poisikeselikku naiivset armast. Ühe külakaupluse ees pidasid auto kinni ja ütles. Kui lubate, ma jooksen jaheteks sisse, palun, palun. Kas pole ilus, mis juba ammu pole niisugust taga otsinud? Nukk on tõepoolest väga ilus ja kuidas tütreke rõõmustab? Ai kuidas rõõmustab. Kui vana ta on seedee tütreke, nii umbes kaheaastane. No kuulge, mul on kolm tütart ja ma tean täpselt nende sünniaega. Ja ometi oma naiselt muud ei kuulegi, kui aga teised isad Mis lahti on? Mul on signaaltulega midagi juhtunud küll aega korraga. No kuidas äri läheb, kasvab just natuke aega tagasi, ostsin talle nukk. Vabandage, aga ma ei saa aru. Nuku ostsite oma tütrele, aga ise olete poissmees. Nii ta on ja tütar on aga ise ikka veel poissmees. Kui tahate, jutustan teile, jutustage, palun. Töötasin tollal metsaveol. Veel õhtul tulin. Tühjalt meistritest mööda aga seal söökla ees seisis terve autode rivijuhid olid õhtust söömas. Õpilasi masina kinni, sain rutuga, prae ja limonaadi. Tagasi autosse. Teen ukse lahti ja näen istmel on mingisugune paika tekki mässitud komps. Vaatan lähemalt. No eriti imestunud, sest arvasin, et keegi pani lapse autosse ja läks siis oma asju ajama. Ka seda on juhtunud, nüüd ronin tasakesi sisse, last mitte üles äratada. Võtan Verhavinna paki taskust ja hakkan suitsetama. Suitsu, puhun aknast välja, tubakas lapsele liiga ei teeks. Silmadega kipuvad vägisi kinni vajuma. Ma olin magamata, sest meil oli plaani täitmisega raskusi ja minu paarimees, kes parajasti maja ehitas, ei tulnud just iga kord vahetuseks kohal. Ootan ja ootan, aga kedagi ei tule. Siis andsin signaali. Ei midagi. Läksin juba päris rahutuks. Ronisin autost välja ja sööklasse küsima, kas keegi on lapsevanemaid näinud? Missuguseid vanemaid keegi polnud näinud, keegi polnud kuulnud, aga. No mis teha? Oli seal üks vanem mees, see andis nõukogu piirkonna miilitsavoliniku poole pöörduda. Las küla teises otsas, aeg oli hiline, kõik juba magasid, tuli ta üles ajada. Miilits kuulas mu juttu tähelepanelikult ära ja ütles. Helistan rajooni, otsisime vanemad üles. Aga mis saab lapsest? Lapsi jääb seniks teie juurde ja sõitsin selle rahutu reisijaga metsapunkti asulasse, panin auto garaazi ja laps süles ühiselamusse. Toas, kus ma elasin, käis vali norskamine. Ma ei pannudki tuld põlema. Turriidest lahti ja voodisse. Lapse võtsin enda kõrvale. Õnneks ta magas. Küll oli see öö rahutu. Ma kartsin kogu aeg, et võin talle unes häda teha. Alles vastu hommikut jäi natukeseks magama. Niipea kui toakaaslased ärkasid, äratasid ka minu, kust laps pärit on, kelle oma ja jälle sama lugu. Ühed naeravad, teised vangutavad kaastundlikult pead haletsema Dorvukest. No tol päeval oli mu paarimees tööl juba varahommikust peale, algasid muisamured, ostsin pudelilutti, tegin sellele nõelaga augu sisse, siis keetsin piima ja andsin väiksele süüa. Soojendasin vett ja pesin ta puhtaks. Aga inimesi aina voorib sisse ja välja. Ja kui imeruttu sellest kõigest teada saadi. Muudkui käivad ja vaatavad, lausa Ratüütasid. Ikka üks annab nõu ja teine, kuidas teda toita, kuidas vannitada, kuidas ta eest hoolt kanda. Ja igaüks kindlasti midagi kaasa, kes särgikese, kes kleidi, kes kõrine, aga mõned koguni riisi, suhkrut, mannat. Läks paar-kolm päeva mööda kui tööl juhtusin olema, aina jooksin koju vaatama, kuidas mu tüdrukukesega lood on. Ja tema kõht täis ja ise kuiv, vaatab mulle oma ümmarguste siniste silmanööpidega otsa, ajab käed püsti ja naeratab mulle vastu. Üksinda jäänud kunagi need, kellel oli vaba päev, pidasite kõrvalvahti. Ja kui ta magas, käisid kõik kikivarvul ja rääkisid sosinal. Aga niipea, kui ta ärkas, tormasid kõik üksteise võidu temaga mängima. Neljandal päeval läksin miilitsa juurde laotab käsi, ei leia vanemaid. Aga mis siis lapsest saab? Küsisin, mina. Tuleb anda lastekodusse. Tulen miilitsa juurest koju ja mõtlen endamisi. Omasid on üheksa tükki üles kasvatanud. Tõsi küll, kõik on juba abielus, mina üksipäini olen talvel, lapse eest olen kõige noorem. Isa ma enam ei mäleta, olin kolmene, kui ta suri. Raske oli emal selle laste hulgaga toime tulla. Aga ta ei kaevanud kunagi, vaid rääkis tihtipeale, et on õnnelik, et ta nii palju lapsi on inimesteks kasvatanud. No nagu mõeldud nimega tegin. Mäletan, oli õhtune aekuma tüdrukutirtsu ema juurde viisin. Ema istus laua taga, prillid ninal ja nõelus mu sokke. Kunagi last minu süles, vaatas ta mulle üllatunult otsa. Mõtlesin, et teen õige natuke nalja ja ütlen talle, et võtsin lakse päriseks. Nii kui ema seda kuulis, kohe pisarad lahti. Mida te olete teinud? Ülo? Tol korral oli nutt varaks, aga nüüd ei annaks laskmist hinna eest ära. Ja alguses sõitsin koju igal vabal päeval arvasin, et temal läheb raskeks. Hiljem väga tabasin end mõttelt. Papp aga kui tõin šokolaadi, sirutab käe selle järele välja ja küsib et. Kuidas mu ema teda armastas silmanähtavalt noorenes päevad läbi tassist, teist süles? Aeg läks ja olime lastekodu juba unustanud. Neile naised, see polegi võõras laps, vaid oma, kes elab meie juures juba sündimisest saadik. Aga siis ühel päeval olin parajasti kodus ja lõhkusin puid kui ema jooksis kuuri alla. Nii kaela, nad tulid köss. Tütrele tuldi järele lastekodust. Huh, mul hakkas millegipärast külm. Läksime tuppa. Laua ääres seisab miilitsa, keegi pikk kõhetu mees, paksu portfelliga. Lastekodu esindaja selgitab. Miilits tuli lapsele järele. Eks ma vaadanud siis seda esindajat tema köetud taolises ülikonnas kuju ja millegipärast on mulle ei meeldinud silmitseda tema portfelli siis praegu on seda naljakas meeldegi tuletada. Aga tollal mõtlesin ma, et küllap kannab lapsi selles kõhukas. Korjasime kokkumänguasjad, mähkmed, linakesed, raske südamega andsin ta esindaja kätte. Lapsega, vaatas mulle oma hirmust ja imestusest suurte silmadega otsa, kus ta hakkas nutma. Muudkui nutab ja sirutab minu poole. Mac rääkis neist kibedaid pisaraid. Nendest väljasirutatud kätest tõmbus süda kokku. Ja ma haarasin lapse esindaja käest tagasi küljes peaaegu läbi pisarate ei anna ma teda ära. Tüdrukuke hakkas mulle oma paksukesed kääkistega kaela kinni suruselise usaldavalt vastu. Ise niisugune lähedane omane. Ema tuli ja embas meid mõlemaid ning äkki mul nii hea ja kerge olla. Nii me siis seisime ja hoidsime üksteise ümbert kinni. Ema, tüdrukuke ja mina. Esimesena katkestas vaikuse lastekodu esindaja. Ta ütleb, ta ei ole õigust võõrast last enda juures pidada. Kui teda lapsendate lapsendan, vastasin kindlalt. Unist sõitiski lastekodu esindaja tühjade kätega minema. Tütarlapsega panime nimeks Olienka. Minu pruudi jaoks. Pealtnäha tubli tütarlapse heast perekonnast. Töötas inspektorina hoiukassas. Ilusti, tütarlaps oli sinised silmad ja kuldsed juuksed nagu sellel nukulgi kõrget kasvu sihvakas. Kõnnime temaga mööda linna. Ta on elegantselt riides, niisugune kõik panevad tähele ja mehed vaatavad tagasi. Ja õigust öelda, tundsin ennast seitsmendas taevas. Pühapäeviti olime alati koos. Hommikul läksin tema poole, ajasin köögis vanadega seni juttu, kuni ta ennast riidesse pani. Siis läksime kinno, jalutasime mööda tänavaid, kauplusi. Lõunat sõime tema vanemate juures ja pärast seda sõitsime jalgratastel linna taha jõe äärde suplema. Õhtul läksime kinno või kontserdile. Sügisel mulle lubati puhkust anda. Pidime pulmad tegema. Tol ajal, kui see lugu lapsega juhtus, polnud, olingi kodus olil hoovis kursustele. Kui tema tagasituleku päev hakkas ligi jõudma, muutusin rahutuks. Öösiti ärkan unest ja mõtlen, kuidas ta minuti tüdruku, kes suhtub nagu ilmsi näen tema nägu silmi. Kuuljendame kutsutavat häält, kui ta lapsega kõneleb. Võin kindel, et olin, kas saab tirtsu-le hea ema? Tal on ju nii hea ja õrn hell hing. Mulle näis, et ta väga armastab laps. Meenus, kuidas ta ühe korra kurtis, et tal pole nooremaid vendi-õdesid, kelle eest hoolitseda. Ise mõtlen küll niiviisi, aga mure närib südant. Neil hetkedel mõtlesin ka lapsevanematele kes nad on inimesed või mingisugused ebardid, kellel ei tohi meie seas kohta. Viimaks jõudiski moolenka pärale. Läksin tema poole ja niipea, kui kahekesi jäime rääkisin talle kõik ära. Armastasin teda väga. Kõik minu tulevikuplaanid olid temaga seotud. Igal pool oli tema kõige lähem ja kallim inimene. Tõeline elukaaslane. Räägin talle olümpiast ja ise ootan südame värisedes, mida ta ütleb. Ta vaikib. Ja ainult tema sile, alati muretu laup kattus tihedate kontsadega. Ma ei kannatanud seda vaikimist välja ja hakkasin jutustama, kui armas ja hea minu pisike oleng. Ainult mu pruut mind ei kuulagi. Lõpuks ütleb ta rahulikult. Nii rahulikult, et mul praegugi sellele mõeldes külmajudinad üle selja jooksevad. Tead me kaela kas mina võis vääntsakas? Nii ta just ütleski vääntsakas teate, Mayo tean väga hästi, et meil autojuhtidel peavad olema pea ja silmad selged. Aga siis läksin ma tõepoolest teine lauda ja jäin korraga 200 grammi. Aga purju jäänud. Mõistsin, et olin ka, ei armasta mind tõsiselt. Ja lapselisele armastuse õigeaegseks proovikiviks. Aga siiamaani tõmbub süda valust kokku, kui ma sellele mõtlen. See oli ju esimene suur pettumus minu elus. Kahe nädala pärast läks olümpiamehele hoiukassa juhatajale aastates kiilaspeale, kes oli talle juba silma heitnud. Sellest on nüüd juba üle aasta möödas. Emaina käib peale, võta naine, Mihhailov. Aga mina otsin veel. Kuskil peab ometi olema tütarlaps, kellest sa mulle tõeline naine ja väikesele hoolinkale ema.