Mart Saare Elu kustus. Leinavad omaksed leinab Nõukogude Liidu heliloojate pere leinab eesti rahvas. Lein laiub üle, hüppas saare põlismetsade luhta TÖÖ. Metsade soode ja rabade taha kuhu ei kosta naaberelamute juurest isegi koera haukumine oli asunud juba 1760. aasta paiku metsavahiks helilooja vanavanaisa. Mõisnik lubanud seal maha võtta metsa ja ehitada hooned. Tung omaette vabamalt elada oli meelitanud teda mõisast võimalikult kaugemale. Iseseisev elu looduse rüpes lepitas üksikasuka soiste metsaalade raba ja vähest saaki tõotava põllupinnaga mida tuli hakata alles metsast. Alepõletamisega. Loomapõlvest põlve süvenes Hüpassaar elanike kiindumus kodukoha elusse. Inimestest eemaloleku tuska mahedas puutumatu omapärane looduse, tulvab mitmekesisus. Seadus vaikis, koon, seal süvenes mõttes inimvaim sügavamalt ja rikkamad. Metsavahikohad pärandati põlvest põlve. Hüppas saare elanikelt, kujunes välja iseseisev, rikas, tunnete fantaasia, mõtete ja elamustekeskkond. Iseseisvalt siiralt suhtuti loodusesse, inimestesse ja ellu. Loov fantaasia otsis endale väljendusvõimalusi luule, see tulnud tuules. Ta tuli esivanemate mõtete, tunnete ja elufilosoofiarikkast pärandist. Ja asus Loita tulena tuksuva Loore mardi südamesse 81 aastat tagasi Suure-Jaanis Viljandimaal Vastemõisa vallas. Üle Baltimaade rõhustugev saristlik reaktsioon oli surnud Carl Robert Jakobson kes oli süüdanud tulukesi pimedas teooriade talu taredes. Kuid esimene üldlaulupidu oli juba siiski tõendanud eestlastele, et nad ühiselt suudavad teostada ülemaalise ja üldrahvusliku ulatuse ja tähtsusega üritusi. Et nadolid võrsunud rahvaks, kes peab võitlema ühe õiguse eest omal maal. Carl Robert Jakobson näitas milline on rahvusliku omapära eest võitleva eesti heliloomingu läte ja tulevikutee. Algas innukas rahvaluule kogumine. Rabanurga asuva kaansok, külakooli ja Suure-Jaani kihelkonna kooli viis andeka nooruki tee Peterburi konservatooriumi. Reamsy Porsakovi suur huvi rahvaloomingu vastu avaldas tugevat mõju. Sajandivahetusel elavdasid Eestit rahvuskultuurilised taotlused. Oli tekkinud juba rohkearvuline intelligents. Peamiseks stiimuliks rahvusliku kultuuribaasi loomine. Ka heliloojat hakkasid taotlema alles intuitiivselt Jakobamisi otsides. Eesti rahvusliku muusikakultuuri viljelejad ootas rikkalikku saaki, tõotav sööd. Selle esimene sihiteadlik ja järjekindel pultiveeri arv pidi olema rahvast juurdunud kindlate veenetega oma tõekspidamisest vankumatu isiksus. Isiksus, kellest niisuguseks ülesandeks tärganud vallutav seesmine kutsumus pidi olema puhas ja aus paratamatu ja püsiv. Selle kutsumuse ajal algas oma tegevust käesoleva sajandi. Alul Mart Saar suur kiindumus fundamentaalse Johan Sebastian loomingu vastu üles kräbini, muusikalise temperamendi leidis Saar oma mõtete kõlapinda kriigi põhjama poeesia karguses. Kuni kõige eredamalt lõi helisema meie omapärane meenus just Mart Saare loomingust esimesega. Vesiroosidest veel vesisema Liider Taapaliku Ilu kõrval õitsema põhjamaa kargus nagu sügavalt kodumaa mulda juurdunud, hüppas saare põliste mändide mühin ja kuuskede kohit. Mart Saarest kujunes välja helilooja kes kõige sihikindlamad on arendanud rahvusliku omapära. Meie kunstmuusikas. Väga suure osa oma loomingust on Mart Saar pühendanud Meie rahvaviiside töötlustele. Küll soololauludes koorilauludest kui ka instrumentaalpaladest. Kui meile on peegele tuttavat vene klassiku Glinka sõnad heliloomingu kohta rahvas loob heli loovad Arraniseerivad siis need sõnad on eriti eesti muusikas, maksab Mart Saare loomingu kohta. Kuivõrd kauneid kangaid on toonud meie rahva meelusele Mart Saar. Me tunnetame tema helitöödes ülimal määral soojalt kodulähedast südamed, uksed, peegeldagu see siis ta heliloomingu meloodias, harmoonias, polümfoonias kui ka rütmis. Mart Saar on kinkinud meie rahvale suure muusikalise pärandi. Tema heli tööde arv ulatub sadadesse. Tema heliteoste sepikojas olnud pidevalt hõõrunud tulised söed. Selle sepikoja müürid võivad kõneleda suurest tööst, pidevast otsingust, loova isiku suurest kiindumusest, armastusest ja innust oma töö vastu. Selles sepikojas on võrsunud, kasvanud ja karastunud autori muusikaline kreedo. Väljakujunenud autori omapärane profiil. Ja me võime kindlasti kõnelda Mart Saare isikupärasest stiilist eesti muusikas. Kui käesoleva sajandi alul hakkasid kontserdisaalis kõlama Mart Saare esimesed koorilaulud Sisvee kontserdipubliku saksapärase koorilauluga harjunud kõrvale ja maitsele tundusid, tundusid saare teistlaadsed ja karged laulud võõrapärast. Nii mõnigi kord jäi publikule saare koorilaulude omapärane ilu pajumata. Käesoleva sajandi alul pidi saar nii mõnegi kriitiku kibeda pilli alla neelama. Selline suhtumine ei heidutanud aga saart. Ta jäi ustavaks oma tõekspidamistele ning püüdis visalt süveneda uudsesse ja omapärasesse muusikamaailma. Kuni ta looming ikka ja rohkem leidis mõistmist. Alul küll meie muusika harrastajate hiljem aga kogu rahva poolt. Ja kas saab kuulaja praegu veel külmaks jääda, kui laulavad mees, kuri ta ürgselt ja patriootilist leelee ihkasime ikkest lahti. Süda täitub hardumust, kui kõlab saare laul, luule, see tule tuulest. Kuulaja vaimusilma ette kerkib kodumaise looduse ilu. Ta nagu viibib selle rüpes, kui kostuvad helid, mets mühab ümberringi. Ma seisata lagedal ja mõtlen küll, armas on elus siin põhjataeva all ja metsapuude varju kui heljuks õnneaim. Kui laulaks lõputa laulud, kaitsja, põhjavaimu. Mart saade kui Heili loogid, helilooja loomingut. Skaala on paljut haarab ta kunstnikumembraan on üli ülitundlik. Et fikseerida maitsekalt muusikasse nii oma isiklikke kui ka rahva tundeid ja elamusi. Tõsi küll, Mart Saar on vormilt miniaturist. Ent kuivõrd laia haaravalt ja kontrastelt peegelduvad tunde tõed ta erineva karakteriga palades. Millist õrnust hoovate lauludest hällilaul tule, tule, Unekene lapse mõtted või soololaul lauliku talveüksildus. Kui palju sädelevust ja sära sillerdab temalt soololauludes neiule, sinisilm, sinilillekesed või koorilauludest, lindude laul, liiri-lõõri, lõoke ja teised, eetiliselt ballaadi taoliselt kõlavata, meisterlikult arendatud seitse Sammeldanud sängi. Djov leelo Liinas, Toodo. Mis sa nutad, tammekene, kõver puusekene. Meie muusika parandi kalliskividena jäävad püsima, ta soolo ja koorilaulud. Luule hõlmas tuule hõlmas. Pilved sõudvat. Ta tuli üksi. Mis oli? Sööd? Jaan läheb jaanitulele. Tere kuusi. Tere, Peday ja paljud paljud teised. Eesti kõrgemat muusikaharidust saanud kaader, eriti meie noorem, professionaalse hariduse saanud kaader on sügavalt tänulik Mart Saarele kui pedagoogile ja suure armastuse hoole ja püsivusega. On jaganud Jaloosele edasi andnud oma rikkalikke kogemusi küll loomingu vormi, kontrapunkti, fuuga ja harmooniaaladega. Ta õpilased on mõelnud ja mõtlevad temale ikka jälle sooja tänutundega ja meenutavad neid kalleid päevi. Millal said näpunäited ja väärtuslikke professionaalseid teadmisi oma armsalt õpetajalt? Meile, heliloojale on Mart on vanameister olnud kõigele kalliks isalikuks sõbraks. Tema suurepärase iseloomujooned, tagasihoidlikkus, siirus sealjuures, aga suur nõudlikkus printsipiaalsuse enese suhtes on meile kõigile olnud ja jäänud õilistavaks eeskujuks. Me kõik olime mures, kui kuulsime aastate eest saare ootamatust haigestumisest. Kuid seda rohkem tundsime rõõmu, kui saime teada, et vanameister tugev elutahe ja jõud võitis. Ja paranemine toimus jõudsalt. Jälle haaras ta käte sule ja me kuulsime jälle ta uusi helitöid, mis olid tulvil nooruslikku reipust, poeesiat, elurõõmu ja võlu. Meie rahvas on armastanud sind ja austanud siin. Meie valitsus on kõrgelt hinnanud sind kui meie teened rikkast rahvapoega. Milline oleks olnud eesti muusika kulg või poleks olnud Mart Saare loomingut? Kogu Mart Saarest nooremale generatsioonile on olnud ta looming suureks edasiviijaks tõukejõuks. Veel kevadel kuulasime saare uut koorilaulu mille ta, millega ta järjekordselt kinnitas oma vokaalloomingu suurust. Nii möödusid õige kunstniku aastat, kuni järgnes viimane sügis. Algas vitaalse mehe viimane võitlus uute surma külmavate haigustega. Visa mehe elutahe polnud kergelt alla andes. Kuid siiski tegi elu seaduse karm käsi. Viimase range viite. Mart Saar kustus. Lauluga meid uidutas ema. Kui ma olin väitele lauluga mind äratas tema unune iial ta hälli juurest nõnda emake südamesse laulis, minule. Suureks saades laula kõigile nagu laulan, sinule. Lapsepõli kaugele jäänud halliks läinud väikades ununevad paljud laulud. Ainult üks ununeb. Hälli juures lauldud laulud. Südamesse jäänud minule. Nii ka mina laulan kõigile, nagu laulis emat. Su armsad ja ausad kunstniku silmad ei vaata enam leebelt ja paitavalt Su heliloomingu kullafond, mida sa oled pärandatud meie rahvale helisabaga talli haardena lõpmatuseni. Suur-suur tänu Sulle, kallis Marta. Nüüd läheta viimasele teekonnale oma kalli kodukoha Suure-Jaani kalmistule. Kus sind vastu võtavad sinu sõbrad kelle hauaküngastel põlevad tulukesed. Aga Hüpassaares laulab ikka mets ja Kuresoo, laulavad Laaned ja laulavad, Luhat. Laulavad laulud ilust, armastusest sinu kaunist kunstniku hingest ja inimesest inimvaimu väärikusest ja headusest mis on õige tõeline ja suremat. Meie vormilt rahvusliku sisult sotsialistliku muusika. Tuuri on tabanud ränk kaotus. Meie hulgast on lahkunud Eesti NSV rahvakunstnik professor Mart Saar, üks meie silma paistma ja eesti muusikakultuuri esindajaid. Lahkunud on helilooja, kelle loomingule eteks oli rahvas, kes nägi oma eluülesannet rapolt õppimises, rahvale loomises. Tuhandetele ja tuhandetele, on tema laulud toonud soojust põue, sära silmis. Tuhandeid on õpetanud tema laulud armastama elu vaimseid rikkusi tuha all. Teile on andnud hoogu nende töödes. Professor Mart Saar kinkis oma südametule ja ande töötajatele. Rahvas oma lugupidamise ja armastuse temad. Kommunistlik partei ja valitsus on kõrgelt hinnanud professor Mart Saare teeneid muusikakultuuri arendasemisel omistades 1945. aastal talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase 1952. aastal Eesti NSV rahvakunstniku aunimetuse ja autasustada seda 56. ja 62. aastal tööpunalipp organitega. Lõppenud on armastatud helilooja elutee lakkamalast lakanud tuksumast suur ja aval süda mis leidis isegi kõrges eas vaatamata raskele haigusele jõudu laulude loomiseks, mis paistavad silma oma sisu, tuumakuse ja vormi täiusega. Eesti NSV kultuuritöötajad kummardavad hardas leinas pea suurel lauliku, muusika propageerija ja pedagoogi kirstu juures. Helilooja Mart Saar on surnud. Tema labalaulud aga kanduvad üle aastati niisamuti kui mälestus temast kui suurepärasest inimesest. Jaa, tõelisest kunstnikust jääb püsima. Tuhanded-tuhanded inimesed viibivad täna mõttes siin kontserdisaalis et hüvasti jätta. Vanameistriprofessor Mart Saarega. Rahvas on kaotanud oma suurlauliku. Perekond, abikaasa ja isa, sugulased, sõbrad ja tuttavad. Liigutavalt südamliku, abivalmis ja tagasihoidliku inimese meie rahvuslik muusikakultuur, oma suurkuju, Tallinna riiklik konservatoorium, oma kunagisi professori ja paljud õpilased. Oma armastatud pedagoogi. Mart Saare loomingu rahvalikus ja meisterlikkus on aga kasvatanud ja õpetanud palju rohkem paljusid rohkem kui neid kellel sai õnn olla osaks tunnis tema juures. Samuti nagu oma loomingulises töös oli Mart Saar ka pedagoogilises töös äärmiselt hoolikas, tähelepanelik, abivalmis ja sõbralik. Ei olnud harvad Need juhused, kus tund konservatooriumis, mis algas kunagi keskpäeval Lõppes professori kodus alles hilisõhtul vastu ööd. Nii põhjalikult arutati ja kaaluti muusikaküsimusi. Nii visalt otsiti teid ja lahendusi. Meie rahvaviisi armuniseerimiseks. Paremaks edasiandmiseks. Ei olnud harvad need juhud kus Mart Saar võttis koju õpilaste sageli üsna tagasihoidlikud töökesed süvenes, neisse asus nende kallale. Mitmetest kohtadest, töötas välja kuni tosin variante. Tõin, et järgmine kord tundi, et näidata, millised võimalused siiski muusikas peituvad. Kui suhtuta suhtute muusikasse armastuse, hoole ja suure töökuse ka. Kõik see võimaldas Mart Saare loomingut palju paremini tundma õppida. Nüüd alles saime aru, miks tema meistrikäega kirjutatud töödes on iga noot iga kõlavärv, iga fraasikene omal kohal. Samuti nagu oma loomingus jääb püsima Mart Saar. Samuti jäävad püsima tema pedagoogilised näpunäited, tema õpetus tema suurvaimu ja tema käekirja läbi, mis on kirjutanud arvukad koori partituurid, arvukad muusikapalad, millest meil on palju õppida millest on õppida veel mitmel põlvkonnal. Kui palju kordi on siin kontserdisaalis kõlanud Mart Saare helitööd? Kui mitmeid kordi on meid heldiva pannud Mart Saare hällilaulu südamlikud sõnad, südamlik meloodia. Alles see oli kui me selle lauluga tervitasime vanameistrit tema 80. juubelipäeval. Täna aga saadab see laul. Teda viimsel teekonnal. Täna laulame talle viimset und. Kallis kallis Mart Saar. Veel aasta tagasi kandsime me sind sellest samast saalist välja kätel rahva rõõmuhõisete saatel, kui koos pühitsesime siin sinu 80 aasta sünnipäeva. Kuid täna oleme me kurva tõsiasja ees. Et me kanname sind samast saalist välja. Aga sinu viimsele teekonnale? Täna on leinas Suure-Jaani Onleenas. Viljandi rajoon on leinas kogu Eesti. Täna leinavad sind oma suurt laulikut Hüpassaare, sinu kodukasvu ja elukohametsad. Nad langetavad täna leinas oksad ja painutavad oma latvu nendelt okstelt nõrgu leinapisaraid. On näinud sinu eluteed. Nad nägid juba seda, kui paarsada aastat tagasi sinna üksikus metsakolkasse tungisid sinu vanavanaisa käed ja kuidas ta rajas sinna metsavahi elamu, kuidas suitses Alepõld ja rajati sinna vilja kandvat põllu. Need metsad nägid ka seda, kuidas sina, kallis laulik, astusid oma esimesi samme. See mets võttis sind vastu, kui sa tulid tema keskele ja kuulatasid looduse imelisi hääli. Mess esialgul sulle võib-olla näisid tundmatudena ja kuidagimoodi salapärastena, seesama Hüpassare mets, need männid, need haavad, need kuused, kased saatsid sind esimesele kooliteele. Kui sa käisid kaanso koolis, need saatsid sind kooliteele Suure-Jaani kihelkonna kooli. Need metsad olid tunnistajaks, kuidas sa järjest rohkem jäid kuulatama metsas. Kuidas sa rohkem süvenesid metsahääldesse ja kuidas sinul tekkis tahtmatu tung, suur tahe avaldada seda looduse ilu, seda looduse suurt poeesiat kuidagimoodi teda jäädvustada. Siin andsid sulle õige suuna Suure-Jaani tolleaegset kultuuritegelased. Kihelkonnakooli, õpetaja Joosep Kapi sõnadest said esimest vaimustust muusika põlu le minekuks. Tema poja Hanscapi käest said sa esimest muusikalisi muusikalist teadmist ja Artur Kapi käest õppust. Siis oli juba sul selge kuidasmoodi, tuleb see Hüpassaare laante suur võlu jäädvustada tulevastele põlvedele. Siin metsad, Kübassaares kohisesid võimsalt tormihool, kui nad saatsid oma poega kaugele ellu, kui sa siirdusid. Nüüdsest peale segunes Hüpassare looduse imelaulude sekka üks ühed uued laulud mis olid juba loodud sinu poolt mis olid läinud rahva hulka ja mis rahva kaudu tulid tagasi sinna loodusse, kus nad olid pärit. Kaugetes linnades elades ei unustanud Saara oma kodukohta. Kallist hüppas saared ja suure Jaanit. Kui sul oli aega, siis sa tulid alati tagasi siia et oma lapsepõlve radadel veel kord joosta ja käia. Siin edaspidi sa ka suveti sageli veetsid pikemaid puhkeperioode ja töötasid hoolega. Sa aitasid kaasa kohaliku kultuurielu arengule võttes osa kohalikest kultuurisündmustest. Oreli klaverikunstnikuna, samuti kui oli vajadus, pidasid loengut armsaks saanud muusikast oma kodu rahvale. Sinu töö oli väga suur. Sai väsinud, kuni viimsete. Veel enne oma viimast tundi olid sa sageli klaveri juures ja panid ritta neid imelisi märke millede varal sa looduse helinaid paberile panid lauludena. Kuid nüüd oleme me tunnistajaks, et see pliiats on jäänud seisma. Ja sa ise Lahkunud meist igavesti. Ei tahaks seda kuidagi uskuda ega suuda seda uskuda, sest kuni viimase minutini olid sa alati reibas ja meie lootsime veel sinult palju aastaid ja ilusaid laule kuid kõik lootused ei lähe mitte täide. Kuid sinu suurest elutööst ja eluteest ja jälg järgi suur mälestusmärk. See on sinu looming. Oma loominguga oma lauludega tuled sa sagedasti ja sagedasti jälle ja jälle meie keskele, et koos rõõmsalt laulda sinu laule. Sa tuleb meile jälle oma laulude. Aidaku see teadmine ka kallist leinajad, abikaasat, tütart ja omakseid, taluda seda rasket lööki. Aidaku see teadmine, et rahvas austab tema tööd ja tuletab alati meelde suure kunstniku omapärast kordumatut isikut. Täna saadame me sinu kallis helilooja viimasele teele. Suure-Jaani kalmistule. Olgu sureani suleni armsaks saanud kodumuld heaks ja kergeks puhkepaigaks. Soosistagu põlispärnad sulle alatiseks imelist viisi lauludest. Sinu kalmukünka juurde ei rohtu iialgi rahva tee sai ja sinna kunagi. Üksikhüvasti kallis Mart Saar Täna on siia Viljandimaa südamesse kogunenud rahvast üle maa, et säilitada meie suurimat laulikud kodu mulda. Siit maa südamest astus ammu-ammu uljas nooruk oma pikale ringile, et kuulsust tuua oma rahvale. Siinsamas on lõppenud, cadema rännud. Ja täna sulguvad suure ringi kaared, lõpulised. Täna tunneme endid siin kui laste ja lastelaste, anna, kes on saatma tulnud oma kallist taati. Rõõm ja mure. Kaksikvennad kaksiklapsed Kloomus kojas kõnnivad käsikäes. Rändavad sammu sammusse. Alles aasta tagasi asetas rõõm lauliku laubale juubelipärgi. Täna kannab aga mure ülla meistri valu kannikate vahele. Lahkunu rohketele aastakümnetele vaatamata tunneme ometi, et see paratamatu sündmus on liiga vara tulnud. Oli ju Mart Saar oma haiguse ajalgi mures oma tööde lõpetamise pärast. Ja see, kes on mures oma töö pärast, pole kunagi nii vana, et lahkumisele võiks mõelda. Ikka võis teda leida töölaua tagant. Ikka ikka valmis uusi laule. Ent see, kes ikkagi kord tuleb, kummardas juba ülelauliku laua ja kippus kätt küünitama kandle keelte järgi. Küll selge sõudis, mitu päeva küll lepatriinu lendas, ei tundnud tervist enam taadile. Ta jättis leinakogu rahva lauljate malevad on kui tardunud suurest ootamatusest. Viisisepad on kaotanud oma vanima ja parima sõbra. Oma õpetaja. On asjata püüda siin kedagi sõnadega lohutada. Aeg ise võib vast kõige teravamad valu pehmendada, aga ei tänast tundi unustama panna. Iga puukord langeb ja nii murdus ka hüppasare laulul laanehiiglane Mart Saar. Ta ei paindunud, ta murdus, sest veel viimastel kuudel leida haigusi trotsides uusi laule. Me isegi ei tunne veel kõiki tema uusi töid. Veel pole täielikku ülevaadet kõikidest viljadest, mida on kandnud see puu. On vaja veel hoolsad saagi kogumist ja siis selle jagamist meile kõigile. Kuigi ränk sündmus on liiga värske, võime ometi juba nüüd öelda täie veendumusega. Mart Saar on püstitanud oma loominguga väärika monumendi oma ajastu vokaalkunstile ja on jätnud selle võlu võlu majakaks oma järglastele. Mart Saar oli ja jääb ka tulevikus ammendamatuks valguse allikaks. Kõigile neile, kellel on südamelähedane Meie koori- ja soololaule. Mida enam kasvab meie nõudlikkus, mida rohkem areneb meie maitse ja tugevnevad võimed seda kõrgemale tõuseb tulevikus Mart Saare looming. Seda enam mõistetakse suure laanelauliku lugusid. Me nagu avastaksime teda veel ja veelkordselt Hüpossari metsade võluri kangastelgedel on loodud sadandeid, laulu, linikuid, leelo lõimeks on olnud peaaegu alati rahvaviis. Kuidas küll vanad runo mustrit meistri käe all vikerkardsema on löönud? Millised vormid ja värvid, milline maitse ja viimistlus? Mart Saar oma aastakümnete elukogemused ja vaatlused valanud kelisevatesse vormidesse oma lapsepõlve ja oma ema on ta lauludesse loonud laulnud kuulakem, tema lugematul looduse laule laulab iga lind, iga puu, kuulakem, kuidas Jaanide Martin lükata või üle kõige jääb kõlama kirglik kõrgusesse tunglev neelee leelo-leelo. See on Hüpassaare laulu sepikoja meistrimärk. Sellel motiivil on 1000 allteksti. Selles on kõik otse pisarateni ulatuv rõõm laulu, ilust ja võimust. Selles on rahvakogu minevik, olevik ja tulevik. Rõõm ja mure. Meestelaulude hõbene helk ei tuhmu ka siis mitte kui manala mustade mure. Hobuste jäljed on aegade liiva vajunud. Ei ka siis, kui kallilt pale õitsevad juba ammu kullerkupud ja jaanililled ja laulik juba ise lauluks muutunud. Kui aga meie matkalised peaksime vahel kaotama õige viisi siis leidkem tee suure meistri künkani. Aga õige tee siia Suure-Jaani vaikuse aia, heliseva kääboni tähistava tuhandete lauljate jale, jalgi jalajälgedest tallatud rajad. Suure-Jaani rabas teie hoida jääpuus, kallis kalm. Siinne muusikute viimane sõpruse ring on jällegi laienenud. Aga nad kindlasti ei oota teilt ainult valupisarad. Nad andku teile ja meile kõigile uut jõudu ja energiat. Püüdes muusikat armastada ja edasi arendada, nagu seda on teinud meie eelkäijad. Püssis püstitame oma muusika vanematele kõige väärtuslikuma mälestusmärgi, mis eales olemas. Jättes lahkunu siia kahvatu palgelisena ei tohi meie samm homme enam sõtkuda hüvasti, jättes kallist laulikud, siirast ja sõbralikku inimest, kallist kaasat ja isa. Oleme veendunud, et oma laulude, Rulu pärase helide helgis jääb lahkunu alati meile kõigile erridaks ja kordumatuks suurkujuks. Meie aulisemate rahvalaulikute seas. On kahju, väga kahju, et iga puukord langeb, ent kasvagu kasta kuja katsugu sellelt juurelt Noormets, et linnud ei jääks oksata ega Laaned lauluta maaema võtta oma kaitse alla. Oma kallis kanneldaja poeg. Tuulekene, pühi pisaraid, leinajate laugelt paista jälle lahke päike.