Piirisõud värk, ka see kohin, lepad leinaviisides. Leedpuudelt pudenevad sügis on metsa sees. Pilved tuules kihutavad tuul viib lehti laiali. Sügise tuul rebis ka Eesti muusika poolt kõige vanema jalaga kallile suure lauliku oma rahvakunstniku Mart Saare. Sajad ja veel kord sajad tuhanded teie seast, lugupeetud kuulajad on aastate vältel tema loodud viise veeretanud nende viiside õlule, on meie rahvuslik muusikakultuur edenenud vähe, märgata vast rahvaviisi tarest suure kunsti suurele laululavale. On kasvanud sügavuti ja arenenud laiuti, rahva hulkadesse paisunud tundeskaalat ja ergastavalt kõla värvilt. Ja ometi on säilitanud põhi toonina kodueesti koltunud nõmmedel, mühavate laate ja salalike rabade karge ilu vanade runoviiside tagasihoidlikkuse ja sisemise mõte, tule selle kõige, mis lühidalt kokku võttes iseloomustaks ehk eesti muusikat üldse. Mart Saare loomingut. Aga eri. Tallinn saadab teda teele oma suurt helikunstnikku, kelle südamlikud viisid on suus juba neil sammul pioneerivormis poistele, tüdrukutel, kes praegu Sarga juurde lilli toovad. Nad seisatavad hetkeks küllap selleks, et püüda mõõta inimeste suurust mis nendele ja järeltulevatele põlvedele need maha jääb. Nii nagu jäävad järele mälestused nendele, kes vanemad on ja praegu sammuga viivitades igiroheliste loorberipuude varju asetatud mustaga trapeeritud kirstust, mööduvat. Küünlad põlevad robinal lühemaks. Auvalve vahetub üht lugu. Mõttesse jäänud seisavad heliloojad, tema kolleegid lauljat, kooride esindajad, tema loomingu rahva hulka, tagasiviijad, interpreedid, kirjanduse ja kunstirahvas. Kõik, kes on laulule sõbraks jäänud, on jäänud sõbraks cademale. Koridorides rõdul saali vahekäikudes ei ole vabajalad. Ja kui kell alustab teist keskpäeva tundi, on aeg öelda lahkumissõnad. Vabariigi heliloojate pere nimel astub Sarga juurde vabariigi rahvakunstnik Villem Kapp. Luule see tulnud tuules. Ta tuli esivanemate mõtete, tunnete ja elufilosoofiarikkast pärandist ja asus Loita tulena tuksuma Loore margi südamesse, 81 aastat tagasi Suure-Jaanis Viljandimaal Vastemõisa vallas. Üle Baltimaade rõhustugev saristlik reaktsioon oli surnud Carl Robert Jakobson kes oli süüdanud tulukesi pimedas teooriade talu taredes. Kuid esimene üldlaulupidu oli juba siiski tõendanud eestlastele, et nad ühiselt suudavad teostada ülemaalise ja üldrahvusliku ulatuse ja tähtsusega üritusi. Carl Robert Jakobson näitas, milline on rahvusliku omapära eest võitleva eesti heliloomingulätte ja tulevikutee eesti rahvusliku muusikakultuuri viljelejad. Ootas rikkalikku saaki, tõotav sööd. Selle esimene sihiteadlik ja järjekindel pultiveeria pidi olema rahvast juurdunud kindlate veenetega oma tõekspidamisest, vankumatu isiksus. Isiksus, kellest niisuguseks ülesandeks tärganud vallutav seesmine kutsumus pidi olema puhas ja aus paratamatu ja püsiv. Selle kutsumuse ajal algas oma tegevust käesoleva sajandi alul Mart Saar. Suur kiindumus fundamentaalse Johan Sebastian loomingu vastu. Üles kräbini muusikalise temperamendi leidis Saar oma mõtete kõlapinda riigi põhjapoeesia karguses. Kui te kõige eredamalt lõi helisema meie omapärane, meenus just Mart Saare loomingust esimesega. Vesiroosidest veel vesiseva liider taastaliku ilu kõrval õitsema põhjamaa kargus nagu sügavalt kodumaa mulda juurdunud, hüppas saare põliste mändide mühin ja kuuskede kohit. Mart Saarest kujunes välja helilooja kes kõige sihikindlamad on arendanud rahvusliku omapära. Meie kunstmuusikas. Väga suure osa oma loomingust on Mart Saar pühendanud Meie rahvaviiside töötlusele. Sääraselt meisterlikult arendatud helituid. Tunneme palju Mart Saare rikkalikust loomingust küll soololauludes, koorilauludest kui ka instrumentaalpaladest. Kui meile on kõigile tuttavat vene klassiku Glinka sõnad heliloomingu kohta rahvas loob heli loovad Arraniseerivad siis need sõnad on eriti eesti muusikas, maksad Mart Saare loomingu kohta. Kuivõrd kauneid kangaid koonud meie rahva meelusele, Mart Saar? Me tunnetame tema helitöödes ülimal määral soojalt kodulähedast südametu uksed. Peegeldagu see siis ta heliloomingu meloodias, harmoonias Polipoonias kui ka rütmis. Mart Saar on kinkinud meie rahvale suure muusikalise pärandi. Tema heli tööde arv ulatub sadadesse. Mart saade kui helilooja loomingut skaala on paljut haarav. Ta kunstniku membraan ülitundlik, et fikseerida maitsekalt muusikasse nii oma isiklikke kui ka rahva tundeid ja elamusi. Tõsi küll, Mart Saar on vormilt miniaturist. Ent kuivõrd laia haaravalt ja kontrastsed peegelduvad tunde tõed ta erineva karakteriga palades. Su armsad ja ausad kunstniku silmad ei vaata enam leebelt ja paitavalt. Su heliloomingu kullafond, mida sa oled pärandatud meie rahvale? Helisabaga talli haardena lõpmatuseni. Suur-suur tänu Sulle, kallis Marta. See on unustamatu laul, nii nagu on unustamatu kalaulikkise aasta tagasi lauliku 80. juubelisünnipäeval. Mul oli õnne mikrofoni vahendusel temaga vestelda. Teis rehipuste, Loomingu hindu, jutustas ta õnnitlejale oma tööpäevadest. Mis päevadest üksainus tööpäev kõige viimase ajani välja. Igal hommikul leidis Koit teda juba töölaua tagant või klaveriäärest südamelähedasi Rafabise töötlemas. Ja kui ma pärisin, siis temalt, kuidas ta on suutnud säilitada veel nii kõrges eas nii suure töövõime ei kulunud tal aega vastase leidmiseks. Seesama töö ongi mind virgena hoidnud, sest kui ma ei teeks tööd, siis tuleks surm. Lahkumise päev tuli siiski. Kõik mõõdud saavad täis. Sarga päikse juurde astub vabariigi kultuuriminister Albert laus. Sisult sotsialistliku muusikakultuuri on tabanud ränk kaotus. Meie hulgast on lahkunud Eesti NSV rahvakunstnik professor Mart Saar, üks meie silma paistma ja eesti muusikakultuuri esindajaid. Lahkunud on helilooja, kelle loomingule eteks oli rahvas, kes nägi oma eluülesannet rapolt õppimises rahvale loomises. Tuhandetele ja tuhandetele, on tema laulud toonud soojust, põue, sära, silmisse, tuhandeid on õpetanud tema laulud armastama elu vaimseid rikkusi. 1000 teile on andnud hoogu nende töödes. Professor Mart Saar kinkis oma südametule ja ande töötajatele. Rahvas oma lugupidamise ja armastuse temad. Kommunistlik partei ja valitsus on kõrgelt hinnanud professor Mart Saare teeneid muusikakultuuri arendamisel omistades 1945. aastal talle Eesti NSV teenelise kunstitegelase 1952. aastal Eesti NSV rahvakunstniku aunimetuse ja autasustada seda 56. ja 62. aastal tööpunalipu organitega. Eesti NSV kultuuritöötajad kummardavad hardas leinas pea suurel lauliku, muusika propageerija ja pedagoogi kirstu juures. Helilooja martsa on suhu temad, laulud aga kanduvad üle aastati niisamuti kui mälestus temast kui suurepärasest inimesest. Jaa, tõelisest kunstnikust jääb püsima. Aitäh, see on Peeter, seda Pastraal, mis nüüd kõlab lahkumise viisina. Selle sama mehega koos Peterburi konservatooriumi teed käies ja ühistuba jagades tuli sageli jagada ka viimast toidupala ühisest mütsist, rääkimata. Ja tanud, nii räägitakse tolleaegse Peterburi iga pühapäevane kirikus käia. Miks olite usklik? Oh ei. Kuid ta ei saanud elada muusikata, kuigi mõnigi kvartali toime leivata. Kirik oli siis aga ainus paik, kus võis muusikat nautida tasuta. Peterburi konservatooriumi päevil kuulsate professorite Rimski korsakovi Leader õpilase põlves sai kindla mõtte soovi ja tahtmise piirjooned. Mart Saare kui muusiku kreedo äratada uuele elule unustuse hõlma oma vaimult rahvalaulud, anta need rahvale veel kaunimatena tagasi. Ja kuigi täna nukker päev on ometi rõõmus öelda. Tee on lõpuni tehtud. Eesti muusikakultuuri ajalukku on jäetud mitte ainult mehine jälg vaid sirgelt tulevikku suunduv teerada, mida mööda tänasel päeval astub palju noori andekaid heliloojaid, kes mõistavad, peavad kalliks üks vanameistri töö suurust ja oskavad seda jätkata. Tõepoolest, kõik meie heliloojat on ju nii või teisiti, eriti otseselt, või kaudselt professor Mart Saare õpilased olnud tema õpilaste nimel kõneledki nüüd Arvo Ratassepp. Tuhanded-tuhanded inimesed viibivad täna mõttes siin kontserdisaalis. Et hüvasti jätta. Vanameistriprofessor Mart Saarega. Rahvas on kaotanud oma suurlauliku. Perekond, abikaasa ja isa, sugulased, sõbrad ja tuttavad. Liigutavalt südamliku, abivalmis ja tagasihoidliku inimese meie rahvuslik muusikakultuur, oma suurkuju, Tallinna riiklik konservatoorium, oma kunagisi professori ja paljud õpilased. Oma armastatud pedagoogi. Mart Saare loomingu rahvalikus ja meisterlikkus on aga kasvatanud ja õpetanud paljusid rohkem kui neid kellel sai õnn olla osaks tunnis tema juures. Samuti nagu oma loomingulises töös oli Mart Saar ka pedagoogilises töös äärmiselt hoolikas, tähelepanelik, abivalmis ja sõbralik. Ei olnud harvad Need juhused, kus tund konservatooriumis, mis algas kunagi kestva Päeval lõpes professori kodus alles hilisõhtul vastu ööd nii põhjalikult arutleti, kaaluti muusika küsimusi. Nii visalt otsiti teid ja lahendusi. Meie rahvaviisi Farmuniseerimiseks ja paremaks edasiandmiseks. Ei olnud harvad need juhud kus Mart Saar võttis koju õpilaste sageli üsna tagasihoidlikud töökesed süvenes, neisse asus nende kallale. Mitmetest kohtadest, töötas välja kuni tosin variante. Tõi need järgmine kord tundi, et näidata, millised võimalused siiski muusikas peituvad. Suhtuda muusikasse armastuse, hoole ja suure töökusega. Kõik see võimaldas Mart Saare loomingut palju paremini tundma õppida. Nüüd alles saime aru, miks tema meistrikäega kirjutatud töödes on iga noot iga kõlavärv, iga fraasikene omal kohal samuti nagu oma loomingus jääb püsima Mart Saar. Samuti jäävad püsima tema pedagoogilised näpunäited. Tema õpetus, millest on õppida veel mitmel põlvkonnal. Head und, head viimset teekonda. Sõbrad tõstavad Sarga õlgadele ja kannavad kontserdisaalist välja Allar tänavale, kus vaikides ootab inimhulk paljastatud päi. Sellesse saali ei tule lahkuna enam tagasi. Küll tulevad aga tema laulud, südamlikud kelmikad, naerusuised. Kus jõed kokku jooksevad, kus lained kokku langevad? Kus kaste ilma imeta. Sealt sina, laulik, laulud, kriit. EKI jõed kokku jooksevad, et lained kokku langevad. Et kaste ilma imeta kõiksina laulik, seda. Lugupeetud kuulajad, meil teiega seisab nüüd ees matk laupäevast pühapäeva Tallinnast Suure-Jaani teel olekuks kulub aega. Kulutage seda siis mõtisklusteks Mart Saare talendi suurusest, tema loomingu rahvalikkusest ja isikupärast. Luule, see ei tule tuulest tõepoolest. Aga kust on siis laulikama viisid pärinud? Eks nendest samadest küladest, kust automeid praegu vuhinal mööda viib küll Pilistverest ja Vändrast, Lellest ja muidugi Suure-Jaanist. Noorviisi meister huvitas siis nii agarasti perest peresse et temast sai päris ehtne rahvalaulik, kes ise veeretab viisi ja koob sõna kanga selle sisse. Suurele osale oma lauludest on meister ise sõnad sepistanud tunde, rikkad kaunilt poeetiliselt värsiread. Ta on ise kord öelnud, et poeesiat, ta kaotab, muusika, oma ilu. Tema looming aga lausa pakatab poeetilises tillust, mõttesügavusest ja looduselähedusest. Ja nende allikad on kuskil taamal, metsade rüpes Hüpassaarel 10 kilomeetrit Suure-Jaanist ja siis veel viis kilomeetrit metsateid pidi. Sinna raadasid kodu 200 aasta eest, Mart Saare esivanemad rajasid võimalikult kaugele mõisast ja võimalikult lähemale loodusele mis ei ahistanud mõtteidega unistusi. Kuigi leiva pärast tuli rängasti tööd rügada. Siin hüppas saarel, veetis oma lapsepõlve ja mehe ja rõõmsamad päevad ka laulik. Siin kiindlusta põhjamaa karges loodusse. Siin Kohavate laante lauluviiside saatel lõidega oma kaunimad laulud, nii mõtlikut, nukradoonilised kui ka lausa sädelevad elurõõmust. Kust sai laulu minu rinda mure minus südame kust mul Taiskis laulupinda tuli, kärmile kikki? Päike paistis suure Pääle udu Undne rõhuzminit kevadise lauluhääle ära mõistis lapse rind. Päike paistis nooruskulge. Eha hiilgas paarikus. Koidud teritasid mulda, lilled õitsesid, Saarikus. Päike paistis sinas, Suubi soojendasid südameid. Taeva all tõusis tungil. Oliks tõusnud järile. Kured lendasid lõuna alla, lehid Lanksid, leinakes pilved, pikki igatsusi kandsid tähinesis tuuli. Ei võidurilla, kari tahab kaitsega. Aga kõik tee lõuna, kulla ühendaks koduka. Tahaks sinna, tahaks siia, tahaks ei tea, ise. Ei tahaks, miks? Jah, tahaks nutta? Ah ei naerda ometi. Mart Saar armastas väga Juhan Liivi luulet. Ta viisistas viimase lauliku talve, üksinduse sügisese lilleneiule ja veel teisigi. Neid kahte eesti kirjanduse ja eesti muusika suur inimest sidus ka sügav isiklik sõprus. Küllap oli selles mõnetigi teerajajaks nende ühine lihtsakoeline rahvalähedus. Looduselähedus. Juhan Liiv on öelnud, et loodus elab, loodus mõtleb. Ja sedasama tunnetab kuulaja ka Mart Saare loomingu puhul. Mitte asjata ei öelda ju, et Mart Saar on meie suurim looduselaulik muusikas. Eks haava sellest laulust meie metsade vaigust hõngu. Soo, kaelude Markjaid, aroome ja leet varrava pikajalgsete sookurgede Kloovutamiste nukrust. Tänagi laiub kõikjal mets. Hilissügisene raagelt tumeleht põdeva rastik jalati Sinavate kuusikute latvade ranna ju pilve Hatulise madala taeva merepiirini. Siin on lauliku kodupaik singa, tema viimne ase. Täna on leinaSuure-Jaani on leinav, Viljandi rajoon on läinud kogu Eesti. Täna leinavad. Laulikud hüppas Saare sinu kodukasvu ja elukohametsad. Nad langetavad täna leinad oksad ja painutavad oma latvu peenralt okstel nõrgu leinapisaraid kaugetes linnades elades ei unustanud ära oma kodukohta. Kallis hüppas saared ja Suure-Jaani puidulaeva, siis sa tulid alati tagasi siia, et oma lapsepõlve radadel veel kord joosta ja käia. Pikemaid puhkeperioode ja töötasid hoolega. Sa aitasid kaasa kohaliku kultuurielu arengule. Võttes osa kohalikest kultuurisündmustest. Oreli, klaveri. Heaks ja kergeks puhkepaigaks. Sosistab põlispärnad tulle alatiseks. Imelist viisi lauludes. Sinu kalmukünka juurde ei rohtu iialgi rahva tee sain ja sinna kunagi üksik. Ennupery kontsertile hingepargis kuulis kukepükstes Mart esimest korda sütitavad koorilaulu. Sealtpeale on lauliku kunstniku elu onu til notariga lahutamatult seotud. Siis on ta ikka ja jälle tagasi pöördunud, et kuulata paljude oma laulude esiettekandeid. Ja alles aasta tagasi ilmutati 75. sünnipäeval lausus Meister ilmatari kohta. Aastaid olime koos rühkinud, kooslume püüdnud täiuse poole. Koos oleme vanaks saanud. Kuid iialgi ei saa unustada neid aegu. Nimelt õhutasime võimsale kunstile pühenduda. See oli tõesti ilusaim periood minu elus. Kõiges viiakse sametpadjal valitsuse autasusid, kaht tööpunalipu ordenit. Eesti Energia meeskoor haridustööliste naiskoor, kõrgemate koolide lõpetanutest segakoor, koorijuhtide segakoor. Ja ikkagi see oleks olles loetelu algus. Oleme jõudnud loetleda ligikaudu 20 bussi palju autosid ja kümneid kümneid sõiduautosid. Täna on kõik tänavatel Siin kõneles praeguse Nõukogude Liidu rahvakunstniku Eugen Kapi Ilu Jaanusele maarahvale, Bachist. Süütus sellega noores Mardis õilsa kunstisädeme mis karjaste Hennetustes ja ülesanne pris sarve tuututustest uut leeki juurde kogudes kasvas võimsaks laulu, tuleks. Nüüd on tuli kustunud aga soojus on jäänud soojendalt eelistemaatuseliste rongkäigus südameid ja sombune sügise päev. Teine higi kõledana. Täna on see ja Viljandimaa südamesse kogunenud rahvast üle maa, et säilitada meie suurimat laulikud kodu mulda. Siit maa südamest astus ammu-ammu uljas nooruk oma pikale ringile. Et kulutus tuua oma rahvale. Siinsamas on lõppenud ka tema rännud. Ja täna sulguvad suurel ringi kaared lõpulikult. Kuigi ränk sündmusel on liiga värske, võime ometi juba nüüd öelda täie veendumusega. Mart Saar on püstitanud oma loominguga väärika monumendi oma ajastu vokaalkunstile ja on jätnud selle võlusid võluv majakat oma järglastele. Mart Saar oli ja jääb ka tulevikus ammendamatuks valgusallikaks. Kõigile neile, kellel on südamelähedane. Jääks oksata ega Laaneb laulud. Mart Saar on maamulda sängitatud. Hämardub saated, lähevad laiali. Koorid sõidavad tagasi Viljandisse, Tartusse, Tallinna. Aga peatselt tulevad nad jälle kokku, sest lauruta ei saa me ju läbi. Ja kui siis suure laulukaare all sinise Soome lahe kaldal on jälle koos kümneid tuhandeid laulusuid. Ja dirigent tõstab taktikepi. Ma olen kindel, te kuulete jällegi tema võitleja tahtest kantud tuhandeid tegudele virgutavat. Laul kaigub kaugele üle Eestimaa. Üle metsade, põldude, külade ja linnade. Liis vallutab jälle ja uuesti tuhanded südamed ja paneb need kaasa elama, kaasa helisema. Ja niiviisi lauldes ei saagi kustuda mälestus oma rahva suurest laulikes. Ta elab edasi meie lauludes töödes, meie rõõmudest.