Tere, öine kuulaja. Kutsun teid selle alanud tunnil mõtisklema ringhäälingust ajast ja inimestest selle sees. Ringhäälingu kaksipidisest rollist võimu haardes. Teejuhiks tahab olla kõneleja Hubert Veldermann. See on üheksas saade sarjast raadio mäleta ennast. 1940. aastal katkes ka Eesti ringhäälingus loomulik areng. Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud keerasid saatekava suure Stalini ülistamisele täiesti rahva vastu. Aasta hiljem astusid uksest sisse suurse. Sama esindajad ja Eesti ringhäälingus sai Landesse Reval. Kolmas okupatsioon teise maailmasõja jooksul viis mitmesse ilmakaarde ringhäälingureporter konna ja hävitas heliarhiivi. Kummalise juhuse tõttu jäi midagi alles. Prügihunnikus. Nüüd juba vana raadiomajja õuenurgas seisis kaua aastaid pooleteise meetri kõrgune ehitusprahi ja katkiste plaatide mägi. See oli sinna toodud põlenud Estonia maja õuelt, kus asetsesid ringhäälingustuudiod. Nõukogude kord peksis puruks, mis sõjapõlengust päästeti lääne muusikaga plaadid ja arhiivi. Ka veel aastaid hiljem tehti arhiivis nõndanimetatud puhastust. 1960. aastal sundis uudishimu mind lähemalt tutvuma selle kummalise ajaloomälestistega. Rõõmu ja hirmuga leidsin mõned vaha plaadid, mis tervetena tundusid. Peitsin nad ära. Leiust teadis ainult legendaarne pärast sõja hõbehalli, see tähendab ülekandebussitehnik Arnold Ventsel. Tema juhataski mind ühe väikese vahaplaadi jälile, mis õnneks hiljem oma elu elama hakkas. Aasta hiljem oli see heliplaat ka nõukogude raadioeetris tol ajal toimunud sõjaroimarid protsessi saates. Hirv langes riivalmittensendon turge, lund Dorpat. Siin Tallinna ringhääling saatjatega, Türil ja Tartus. Anname heliplaadi Berliinis, kus räägib meie SS sõjakirjasaatja Boris kelt dialoog. Viibin Berliinis olen teel Eestisse. Kadudan paaripäevase peatuse Suur-Saksamaa pealinnaga tutvumiseks. Sellele ilusale linnale on Tõdama õudluse pipart vajutanud. Angloameerika õhu gängsterid ei ole kohkunud hävitamat rahulikke elanikke tapmas vanakesi naisi ja lapsi. Säärased pundis nende jultunud mõrvarite sõjalised eesmärgid. Välkkiirelt on koristamise töökomandod kohal ning kaduvad päästetööle. Varjenditesse rusude alla jäänuid kaevatakse välja ja kuhu juurdepääs on rakendatud, aetakse hapnikuvoolikuid. Et päästa võimalikult palju inimelusid, on see ju iga kultuurrahva tähtsaim vara. Boriss Kelk, Jaanov kolleeg sõjaaja põlvkonnast, nüüdne härra Kelk Järv Temas võib kohe ära tunda ringhäälingureporterit seatud hääl. Huvitav mõttearendus, intelligentne nüüd härrasoliidsetes aastates. Kas aga tunneme paarikümne aasta pärast ära ka tänapäeva ringhäälingureporteri? Teie Boris Kelk järv. Olete praegu? Loodan ka muutusibel. Teie kokkupuude on ringhäälinguga täiesti olemas vana vana heliplaadi kaudu, mis juba aastakümneid tagasi kunagi meilt ühest prügikastist välja tuli. Millal teie kokkupuuderinghäälinguga kasutaud selg ideel alguse sai? Kaudsel teel võib öelda, nii et isa kaudu. Tuntud Tallinna kursor, Trio juhataja, pianist, klaverimängija, ja siis omal 36. või seitsmendal aastal siis valiti seal viis, kuus triot tuntud triot välja Tallinnas. Ja et pandinaat ringhäälingusse mängima. Ja siis kuulajaskonnale oli võimalik hääletusi andav sugust riivad, nad sooviksid kuulda alaliselt üks või kaks korda nädalas. Sis Corso trio Trio võitis selle konkursi nii-öelda häälteenamusega. Ja siis ta hakkas nädalas kaks korda enamasti kolmveerand tundi ka ringhäälingus esinema. No nii palju kui mina tean, tol ajal ei lindistatud veel midagi, seda asja ei olnud veel ja siis oli kõik life esindus nii-öelda ja sellest ei tohiks midagi olla. Aga siis tehti talle ükskord ettepanek, et oli vaja üht uut viisi polkat, et komponeeri tema iseenesest ta ise jäi komponeerinud suurte orkestris, enamasti teiste jaoks ja kirjutas teiste kompositsiooni üles ja nii. Ja nüüd kuna mul siin oli kokkupuutumist ringhäälingurahvaga Tallinnas, siis tekkis ideed, võib olla. Ja nagu juhus tahtis ja siin tutvuste kaudu saingi ühendust teatri- ja muusikamuuseumiga ja seal jällegi juhus, mõtlesin, et küsin järgi, võib-olla mõned andmed on seal veel vanemate kohta, mõlemad ema oli lauljatar kuni 30.-te aastate alguseni. Jää siis vaatan, võib-olla leian seal midagi ja oli jälle õnne. Vaestel elus juhtub ja sain selle juhataja härra randa lõuga kui ja tema oli just puhkusel, aga sel momendil, kui ma sinna tulin, oli ta veerand tunniks sinna tund. Ja ma rääkisin talle oma lugu maha ja tema siis oli nii lahke ja saatis oma abilise seal, eks. Kena nurga Abeli harrastajat otsimas leti Kate'i kaartides. Ema kohta oli 31.-st aastast Felix kriitika professor Artur Lemba alt tema kontserdi üle ja isalt letiga andmed, isa oli 37.-st aastast peale vist siis asustati see Eesti Kutsemuusikute ühing, nii palju kui mul meeles on. Mul sellega isiklikult tegemist ei olnud, aga noh ja siis isa valiti esimeheks, seal ta oli siis kole, seitsmendast aastast peale kutsemuusikute president Nielda. Ja siis ma pärisin ja mõtlesin, et mainin seda. Pala, mida ta oli pidanud tellimise peal komponeerima, mul tiitel pole meeles. Ja nimetasin seda seal all oli nii lahke ja lasi seda aga veel otsida ja nagu juhus tahtis, leitigi plaat. Ja, ja nüüd siis siin ringhäälingumajas lubati mulle see plats on 70 kaheksane plaat muidugi seda nihukest instrumenti põlevam, seda maha mängida või üle mängida. Aga ringhäälingus Tallinna ringhäälingus on see võimalik ja siis lubati mul see üle mängida lindi peale. Mis selle loo pealkiri on? Rooma tiitel ei teanud ana agamise palkaali. Lööme pillil hääled sisse, muusika keelt ja noh tookord ja ma ei tea, kelle poolt sõnad olid ja laul oli tenor edukaris poolt. Ja tagakülg on üks Foxtrot, see on ka vist tema tehtud, seal on ka, laulab Heido karistus on seal peal. Tegelikult teiste ringhäälingus täna imelik küll, niisugust plaadimängijat enam ei ole, millelt vanu heliplaate kuulata annaks. Appi tuli jälle Eesti tuntud heliplaadirestauraator Heino Pedusaar. Praegu kuuletegi seda vana plaati tema restaureerituna. Nii palju anti näinud, mina mõtlen oma madin. Oina luugatsioone ilmunud kaadru aisa puusa meenuma. See on ainuõige möllu. Oina Luumas laadruum ainsa puudamiinuma Aga teie ise kuidas teie reporteri eludele tulid ja no ma olin üldse huvitatud ringhäälingust ja taastamist, aga muidugi tollal noore poisina noormehena ei olnud seda võimalust ja mul olid siis vanemad, olid teised kavatsused ka ja ma pidin. Gümnaasiumi lõpetanud. Ja ma lõpetasin Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja siis juhtus, et kõik need äpardused, mis, millised teada on riigipööre 40. aastal. Ja siis pidime. Isa palus seda ma pärast alles teada, miks Saksamaal, kui me juba olime isa ütles, et igat võimalust tuleb kasutada, lahkuda siit. Ja ma ei teadnud, miks, aga meil oli võimalus, sest. Ma olin omal ajal emaga, kui ta lauluturniiridel käis seal Saksamaal ja Itaalias siis ta võttis mind kaasa. Nii, ma olin kaks aastat Saksamaal koolis käinud. Olin tegelikult alkoholi esimest kaks klassi seal teinud ja kui tagasi tulin, ei valdanud enam eesti keeltega teist, rääkisin ainult saksa keelt ja seda Veldi allektiga sääsekohapealse dialektiga ja siis itaalia keelt. Nii et ma pidin saksa kooli minema siis ja selle tõttu, et ma sinna pääseksin üldse ema pidi saksa kultuur valitsus astuma liikmena. Siis kuni ma jälle keel olin selgeks õppinud, käisin viis aastat saksa algkoolis kaks aastat ja saksa reaalkoolis kolm aastat ja siis läksin üle Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Ja kuna need emal liikme aeg seal kestis ka viis aastat siis olid need kultuur valitsuse tunnistuses olemas veel ja selle najal pääsesime siis 41. aastal Saksamaale, mu vanemad, ma sain vanemaid enne välja. Ma ise töötasin siis abitöölisena Saksa saatkonnas. Sõitsin siit viimase rongiga, 10. aprillil 41 Saksamaale. Rahvuselt olete isa poolt eestlane ja ema polka. Vanaisa oli eestlane, tehas ja ema, vanaema oli ainult austerlane. Sakslaste ja venelaste vahel käisid süsinikukomisjonid pikal tänaval ja siis kriiniti ja valiti neid seal välja, kes välja said ja ma läksin siis viimase rongiga ja kolm kuud hiljem hakkas sõda. Nii et loomulikult tahtsin ruttu tagasi ja öeldi, et vabatahtlikult mereväkke. Arvasin oma nooruslikus ettekujutuses, et siis pääseme hästi ruttu Tallinna tagasi või kuskile, kui seal see seda niimoodi nagu ette nähtud oli, sakslastel edeneb ja edeneski alguses nii, aga mind ei võetud siis mere rääkima. Mul ei olnud siis veel saksa kodakondsust Saksamaal, siis te hakkasite jaamised, töötad ringel, ei, ei töödanud, siis ma ei töödanud, ma läksin kaks kuud, enne kui mind mobiliseeriti minu vabatahtliku sele meeldimise alusel. Töötasin Philipsi juures Berliinis aga siis sealt augustis 41 juba siis minu esituse palve alusel, et vabatahtlikult minna, tõmmati mind siis sõjaväkke ja hoopis mujale, kuhu mul kavatsetud oli. Siis. Seal ma olin siis 42. aasta alguseni Pripeti soodesse alluvusse rindelõik, tookord oli see tagala nii-öelda, kus olid ikka päris ametlikult kohe öelda partisanide suurüksused, neil Sarrise Tringorpakovi üksused ja nii sinna tuli 42. aasta algusel käskkiri peakorterist relva SS-i peakorterist Berliinist et kõik, kes mitu võõrkeelt valdavat vähemalt ühe või siis kaks rohkem komandöriga Berliini. Miks seda keegi ei ütelnud, kuna ma paar võõrkeelt valdan, seal siis saaks vene inglise keel ja eesti keel siis tõmmati mind välja seal ja saadeti Berliini ja siis seal nagu välk selgest taevast pandi siis küsimused, et kas tahate eriüksusesse ühe teatud keelega teatud väeossa või tahate proovida. Et me kadeemia katseid ma ütlesin, loomulikult äärmiselt hea meelega ringhäälingus tehti neid katseid seal Berliinist taitš, trastasin, seal oli see relva, SS-i ringhäälingu tsentraal, kõikide sõjakirjasaatjate tsentraalne ringhäälingumeetril pildi filmimehed ja kõik. Seal tehti katsed ära, muidugi meil kogemusi mingisugusest põlnud. Aga see oli väga lihtne, tegelikult seal nad kõigepealt kontrolliti keele oskust vastavate tõlgid, niuksed, kes ametlikult töödest vaikses tolmetšard kammerseal ja niisiis öeldi, et jah, et proovime, proovime vene keeles ja inglise keeles ja saksa keeles, jaa. Lõpuks saksa eesti keelest ja me ka veel, et meil on osakond seal, kus on kõikide rahvuste esindajad sees. No ja siis keeltega läks, klappis, siis tehti nii-öelda hääleproov pandi kabiini istuma. Mul polnud mingit ettekujutust, siis anti midagi ette lugeda, lihtsalt deklameerida eest raamatuist. Mis mõni romaan või mis oli, seda ma ei mäleta. Seibi tagant näidati, kui aitab küllalt. Ja siis öeldi, et jah, et laen on vastu võetud. Et kõlbab, seal pole vaja midagi enam suurt teha. Aga nüüd, kuidas jutustus võime on? Ja kuidas teie mõttekäigud lähvad ja nii, et me anname teile teemad, ei räägita vabalt üks minut. Aga sulavalt. Esmalt saksa keeles. Kujutasin omale ette, kuidas need võisid olla ja siis suitsus suitsetatud. Nii nagu siingi peaaegu vaatan niuksed palkidega üleval nas, kirjeldasin seda ja sattusin hoogu ja umbes kahe minuti pärast need naersid seal tehniku Chei pidada ja lehvitasid, aitab, aitab. Need on päris vastuvõetav, et muidugi tuleb üht või teist harjutust veel teha nii ja vaadata ja aga on korras see asi ja siis olingi seal üksuses, tegelikult ma küsisin, kas ta mind tagasi saadeti ka veel ei teinud, laseme lahti. Et siin väiksed õpingud läbi ja see oli siis alguses kõik, siis anti nädal aega puhkust, mul vanemad Berliinis toovad meile no ja siis 42. aastal, tegelikult algaski see mu nii-öelda ringhäälingutöö. Teades, kui hoolikalt ka Eesti ringhäälingusse kunagi kaadrit valitud, tee ikka eelduste, intelligentsi harituse järgi. Võib arvata, et saksa täpsuse juures ja kuigi oli sõjaaeg ju ainuüksi vastuvõtukatsetega teie töö algusringhäälingus ei piirdunud. Igasugused katsed veel, näiteks seal oli neil väga tähtis, mida ma väega vaatan. Et nüüd arenenud ajal moodsal ajal ma tihti kuulen saksa reportereid, kas nüüd spordivõistlustelt või mingisugust ja siis Nad väga valesti hääldavad veerkeelseid nimesid. See on kohutav vahest kuulda, seal juhtus niisugune nali, ma paar aastat tagasi, kui see Alar Levandi võitles seal suusatamas minu praeguse elukoha lähedal ooberst dorfis saksa reporterid ütlevad ja võitjaks tuli Itaalia nimega nõukogude venelane Allar Levandi. Ja meil oli tookord sõjaline, täpsem nad siis tegid proovi siis vastavas keeles, milles sa reportaaži andsid, tuli ka neid nimesid välja lugeda, kas nüüd inglise keeles või seal prantsuse väejuhtide kindralite nimesid ehk linnade nimesid ja kõik. Ja seda harjutati, pandi kohe lehed, etet loe nüüd. No ja siis, kui lapin, siis peala kõik õige häälitsus, eetika ka nendele, kes seda nüüd kuulevad, selles arusaadav oleks. Aga niuksed, ütleme, sihikindlat ringhäälinguõppust või tööd ei antud, siis ei ole meil lihtsalt sellest. Kui sa kirjeldada oskasid, ühte situatsiooni. Siis tegelikult aitasime muidugi mul polnd mingisugust praktikalt rindel olles seal mingisugust reportaaži taga veel. Aga see tuli siis suhteliselt ruttu ta liinis volinikuks. Kaheksa nädalat. Mis veel huvitavast võiks olla, pea tähtsus oli just nende õigele hääldamisele ja sellele olid muidugi need, mis äärmiselt tublit igalühel sisse. Et aparatuuri, see oli kõige tähtsam, valvake oma aparatuuri. See peab igal juhul tagasi tulema. Kas teie nüüd tuled või mõni abiline seal? No sellest ei räägitud. Aga aparatuur oli see kõige väärtuslikum, kõige kallim asi. No meil anti siis igalühel, aga mul oli pärast üks. Ja sõiti oli üks küll nii poiss, nii et me olime kolmekesi. Anti auto, autos oli sisse ehitatud see Dora aparatuur. Ja siis otse rindele, kui me läksime lahinguliinile, siis oli seljas kantav tseesar aparatuur nagu seljakotitaoline või tornistri taoline riista. Kui seda kandis reporteri seljas mikrofoni öelda, siis siin ees kinnitatud. See oli ikka tükk Kaavelt nii ja tema kandis siis neid akusid tahvlit külje peal kaks suurt. Oli magnetofon siia just 42. aastal, kuhu mina peale hakkasin, tuli see välja, see arendati siis oli parajasti nii kaugel, see oli magnetofon, lint, aga noh ta oli laiem vist, ma ei tea, kas praegu on ka tarvitusel ma tehnikaga üldse palju ei tegelenud, sest seda nad ei nõudnud. Tehnik pidi spetsialistid olemas, oli mul kaasas, oli koolitatud mees ja me pidime ainult kokku sobima. Hästi. Aga loomulikult juhtus seal tihti äpardusi, näiteks, sa ei saa ju nii viimistleda või stuudios? Seal on ju iga asi mängib oma osa seal, kuidas tuul on või kuidas lööb sisse, mul on paar asja tehtud, ma mäleta 44.-st aastast normandiist, ameeriklased maandusid seal. Selles Suerd rindelõigus, kus seal tulid kanadalased vist ja kanadest inglased. No seal oli niukene tohutu tuul ja torm, nii et peaaegu. Jälle korrata seda tervet asja kabiinis ja kuidas seda tehakse? No see on ju siin igalühel teada. Et vastavalt nõutud heliplaatidega kolissiks taha ja kui need äärmiselt viletsad olid linde, ülesvõtted, siis tuli vahelist korralda vahest enamasti kõlba sellega, nii et aga teie niisuguseid rinde reportaažid ja jutustused ja need läksid Berliini raadio kaudu läksid Berliini raadio kaudu, jah, enamasti no mis ma saan, ma tegin väga palju saksa keeles, tookord ka. Sest need läksid, õhtuste teadete eel. Tuli kell pool seitse alatise Krixperiste. See oli väga kuulus mees ja isegi peale sõja töötas veel televiisoris, televiisoris ja tegelikult meid ei nimetatud ka vähemalt vastaste poolt sõjakurjategijateks vaid selles suures protsessis. Otseselt allus kübelsile ja oli üks nendest kolmest mehest, kes vabaks mõisteti. Teised siis hukati. Nii et see on nii olnud. Tegelikult nii kuum. Enamasti on üksik, vähe võrdlemisi vähe asju eesti keeles rindereportaaže teinud propaganda alal, siis tsentrum olid Königsbergis ja seal siis olema ühte kui teist teinud. Kuidas teie reportaažid Tallinna jõudsid? Need läksid üle küünenud, millal teil tekkis üldse side Landesse Revaliga? Ladesseller riivaliga mul üldse mingisugust sidet ei olnudki. Ei mitte vähematki sidet. Minu tsentrum oli Berliin, see lendur Taixtrasse, Mallurnal ja ringhäälingumaja ja siis propagandasaated, need said enamasti saadetud Königsbergist seolise tsentrum seal, nii et ma rinde tulles kas olin Berliinis paar päeva ehk siis Königsbergis ja siis läks jälle järgmisele sõjatandrile. Nii et kolm-neli nädalat ja siis jälle Berliini ja siis jälle Königsbergi ja siis aga Landesse riivaliku mul mingisugused sidemed ei olnudki üldse seda tihti kõrgemalt poolt või kes need seal vastutavad olid, selle eest? Siis kui teie eesti keeles midagi tegite, nii et ise ei teadnud ka saatjaga eetrisse läheb, mina ei teadnud, seda, juhtus üks haruldane juhus, vaat ma olen seda juba varem ütelnud. Ma jõudsin esimest korda Eestis sõja ajal üheksandal märtsil 1944 üks tund aega või kolmveerand tundi enne pommitamise algust. Ja jõudsin oma onu juurde. Ta elas vesivärava tänaval, ema vend. Ja tädi tegi ukse lahti, kuna seal helistasin ja hüüab kõva häälega ja ma kuulen onu häält, ta karjub vastu, et ole vait, Loti. Et Boris räägib parajasti, ma kuulen meile ainult kööki, kus ta seal raadio juures istus, vaid jäime esikusse ja lõppes saade, ma ei kuulnud ka, mis asi see oli, tal ei olnud see nii valjult pandud ja. Ta tuleb siis esikusse, näeb mind. Ajab silmad suureks, ütleb, mis, kuidas sa suudad? Et sa praegu rääkisid. Ja peale kella kuut kuulsin sinu ühe saksakeelse reportaaži Berliinist rindereportaaži. Peale seda kuulsin praga. Tallinna saatjast ühe sinu saate eesti keeles ja nüüd sa seisad siin, kuidas võimalikult vähe, siis ma selgitasin seda ära. Ei jõudnud palju selgitada, lisaks esimest pommid tulema vaja. Edaspidi hea siin enam-vähem teada. Bratislavas siis seda nad kasutasid ja seal ma tegin viimase saate teisel aprillil 1945 kell pool üks öösel läks otse kantivi lainega üleja. Ja mu kõrval istus siis. Ja luges teateid. Nii et andis Saksamaal ka kontserte ja peale seda ma temaga kokku puutunud ei ole enam. Ja siis sealt läksin siis. Ja mul oli väga hea sõber seal Berliini, seal seal lõikas mul igast asjast. Ja siis vanemad elasid Berliin sõja ajal ja siis ma kogusin üle 200 plaadi. Iga suurvenekeelsed oli vähem ja eestikeelsed ja paar inglise keelset oli ka hulgas, aga need olid enamasti ka propagandasaated. Ja siis alles. Kahjuks suures hädas Berliin vallutati ju Liidu vägede poolt. Ja muidugi ema põletas kartuses kõik tehti suurkuisel õues väljas ja kõik, mis vähegi oli, siis plaadid läksid ka ühe ainsa plaadi. Ta säästis ja see oli mul võetud tal 1944. aasta emadepäevaks, seal ma olin talveks juttu ajanud ja siis nii ära viisil ja siis isegi väikse luuletuse sinna lugenud ja. Ma mitte lauluhäälega püüdnud natuke laulda talle sinna peale ja see on alles jäänud. Siis olid Vene väed veel sees, aga Me elasime templihoovis ja kaks nädalat hiljem võeti ameeriklaste poolt üles, nii et seal aga ei võinud ju kunagi ette teada. Jama kartus oli väga suur ja kuskil keldris hoidnud, siis aga oleks, on hea mees. Ongi sattusite uskaval Eestit isegi ühe osa Eesti diviisiga tšehhist. Mai keskpaigani 20. mai ümber ja siis ma olin vangis lahubanis Sileesias. Ja sealt põgenes. Et rohkem õnne, kui mõistust on olnud. Kas hiljem ringhäälingule ei ole puutunud? See asi, see ringhäälinguäri oli mu üldse. Kõigil olid seal kõik. Seal oli enam-vähem kindel olemine. Ja inglisesektoris oli Berliini ringhäälingumaja Mazurnalees lähedal seal funktormi juures. Ja mul see tahtmine oli nii suur edasi teha seda, et võtsin kätte ja marssisin sinna. Ja võeti seal vastu, ma ütlesin, et ma olen sellel alal töötanud, et ma tahaks tööd leida siin mingisugust ükskõik mida. Ma olin paar saadet, kui neil oli siis juba väiksed niuksed reportaažid, käisid seal ju kõik kuu kolm peale sõja lõppu või kaks peale sõja lõppu. Aga no nad panid asja tööle. Aga ma muidugi ei teadnud, kuidas seal on mul majadud tav ja. Tuttavaid ma seal ei kohanud, aga no ma esitasin oma palve ja siis saadeti mind vastavam. Niuke tiim oli seal kolme meeldiv tiim, kes tegid linnasaateid selle juurde, jaamasid, ütlesime, ta ütles, et jah, et on korras, et me peame ainult nõu küsima juhatuse käest ja minul polnud aimugi, see juhatus on ja siis viidi mind sinna ja astun ühte tuppa ja seal laua taga istub üks. Rääkis saksa keelt päris korralikult, võtke istet ja tõesti oled tema siis nimetasin aha. Olete töödanud. Ma ütlesin ja sõdurina ja sõjas, et ma tahaks nüüd eraisikuna ka tööd teha ja sel alal võib-olla edasi teha. Ta ütles jaa. Juhuslikult, kus kohta nüüd sõpra, kes seal töötas, oli ka minu üksuses, selles sõjakirjasaatjate üksnes oli see vabane standardi teges, aga ta oli nii-öelda rohkem Berliinis kui. Oli sinna läinud ja kadunud ja siis nad uurisid asja sealt väljastpoolt järgi, kust ja seal kantiinis oli üks endine kaastööline. Ja see oli vastava meelsusega mees Jaani selle kohe nii-öelda ära. Ja see oli siis, tundis köiki, kes sel ajal oli ikka käinud ja oli siis selle ametikaaslasel saksa reporteri tangi Alareetnud ja see oli igaveseks kadunud, sealt. Loomulikult ma siis ei pannud oma jalga enam sinna mal Suurnales. Oli küll inglisesektoris, aga. Ma ei tea, mitu, kas 10 või 15 aastat. Või oli see isegi Berliini müüri ehitamiseni ja oli see nõukogude liidu valduses, see maja. Ja see ringhääling, ma imestasin sellepärast, et pärast ameeriklased ja sakslased, see Riias Berliin. Ja see ei olnud seal majas, niiet. Oled nii-öelda või nende valduses, ma ei tea, siis kui müür ehitati, vist siis andis inglastele üle. Nad lahkusid sealt. Nii et see oli üks katse. Ja see paisemalt vist oli Baltimaadest kuskil, kas ta nüüd Eestist või kus kohal ja tema oli 10 15 aastat juhatajaks, seal suhteliselt pöördunegi selle poole ja siis ma kirjutasin Korea sõja kohta vanati pildi. Tiit oli üks umbes üks viieteistminutiline asi, siis koos panin sinna vahele, mis, mis kõlaplaadid sinna panna tuleks ja tegin seda valmis, nii aktuaalse asja oma visiidiks panin maailma kõige. Tuligi vastus, kas me tohime seda kasutada, et helistage meile. Et kui ja siis me ostame ära ja meel ja helistasin sinna ja ma ei tea, kellega ma rääkisin, seal see oli 51. aastal. Ja seal öeldi mulle, et jah, et korras me ju honorar on 300 teemal. See oli tollal tohutu raha. Et meie aja järgi ja sisu järgi vaatasime, et me võime sellest 300 marka maks, olete nõus? Ma ütlesin jah, et olge lahked aga siis kutsuti ka siis sinna ennast tutvustama. 13 aastat ameeriklaste juures sest esimestel aastatel peale sõda, siis said need oma rahvuslaste sakslase polnud väga taga aetud endiste relva SS-i mehed. Ja ameeriklastega klappis hästi, sain seal tööle ja enne olin seal ühest kompanii sellest neli aastat ja siis töötasin ka tõlgina seal ja siis üheksa aastat veel eraisikuna ameeriklaste juures, aga muidugi mitte sellel alal, vaid nii-öelda intervjueeriana, palgaseadjana ma määrasin siis palku seal teatud ametite peal, kes seal olid töölised ja ametnikud ja nii muidugi seaduslikult kõik ettenähtud raamatud ja seadused seal selle järgi sain siis palgad määratud ja siis ma pidin väga palju inimesi intervjueerima. Igalt alalt. Peale isa surma isa suri 59. aastal oma haavadesse sõjavigastustesse ja asusin täitsa Lõuna-Saksamaal elama ema juurde, aga siis oli see saksa majandusse üleminek juba suhteliselt raske, sest siis oli juba see konjunktuur nii ja kõrgel järjel ja siis ei pääsenud lihtsalt ära. Noh, emal oli väga raske üksi olles, ma elasin tema juures või temaga koos, läksin, arvasin kemptoni ja siis töötasin poolteist aastat keemiavabrikus abitöölisena. Sealt edasi vaatas need sealt ka minema, saaks natuke teist otsa, aga noh, see oli ikka linnaga ja kohaga seotud, kus ma elasin ja aga siis sain niukse ekspordifirma juurde tööle ka sealt edasi natike keelteoskuse tõttu just tekstiiltööstuse. Ja siis asusin tööle linna, siis oli juba nii tuttavaid palju ja siis tegin seal katsetehas linnavalitsusse tööle. 81. aasta alguseni töötasin linnavalitsuses lasteraha kassas ja maksuametis ja kus parajasti vaja olija. Siis oli mul suusatamisel kaheksandaks, veebruaris infarkt. See säästis mind siis edaspidises töös, siis ma sain kohe täispensioni. On teil üldse ringhäälinguga jäänud? Ma mõtlen, mismoodi ta ringhäälingust mõtlete, kas ringhääling oli teie mingisugune unistus, et see oli mu unistus, mul tuli praegu veel üks asi meelde, ma olen siiski veel üks kord katsetanud ja nimelt oli mul võimalus, sest ma kuulsin Rooba häält, tihti see vabaajaloo pääl 50.-te aasta algusel ja 52. aastal oli mul võimalus Müncheni sõita ja seal ma siis mõtlesin, et katsetan, et mul küll tuttavaid seal kedagi ei olnud, et katsetan, et lähen selle frii joropi juurde. Ma ei mäleta, kellega ma rääkisin, igatahes see oli üks ameeriklane seal ka, aga tookord mina ei tea. Nüüd, kas see tõele vastab, olid seal juhatuses kõik tšehhide käes, nii palju, kui mina seal teada sain. Ja need olid väga, mitte minu värvimeelsusega, nad olid väga punameelsed. Nii et ma siis sellepärast ei läinud sinna, ma mul ei olnud ju kogemusi ka, ma ei teadnud, ma olin vähe kuulnud, aga need olid igatahes väga minu meelsuse vastased, nii et ma loobusin ja see oli tegelikult kõige viimane katse või, või nii-öelda kogemus või kokkusaamine ringhäälingumeestega. Kuni siis siin. Et anda või tuua või kokku seada? Millal te teada saite, et ka meil siin meie ringhäälingus on justkui kogemata alles üks teie reportaaž Berliinist sõja ajast ja seda mina ei teadnud. Mul oli ainult see teadmine ja seda ma tahtsin välja uurida, siin minu viimane, mida ma eestiks mainis propagandasaade eesti keeles Bratislavas tookord, teisel aprillil 45. See on kusagil lindistatud, see eksisteerib, aga igatahes mitte Tallinnas. See eksisteerib mujal. Sest noh, sellest on üle, on minuga räägitud 74. aastal, kui ma esimest korda siin käisin. Nii et ma tahtsin tingimata välja juurde, kas see on Tallinnas, aga siin teda ei ole. Aga see saade, mis siin on see lühireportaaž, mida ma nii-öelda kabiinis tegin peale seda, kui ma olin originaali seal funkturnis teinud. Kirjeldus ühest rünnakust, nii et seda ma ei teadnudki ja see ongi vist nagu mulle öeldi, sinna ainuke rusumis on järgi jäänud olla. Nii et tegelikult see heliplaat leiti prügihunnikust pärast seda umbes kusagil 58. üheksandal aastal veel nii, et oli kõik need aastakümned vihma ja märja käes olnud, aga üle elas üle elas nad prügihunnikus vahelist elab väga palju üle. Aga tegelikult ma elasin ka peale seda prügihunnikus täielikus Bregiooni, kui sa nii juhtudel mida ei saanud ikka välja tuleb vaest. Teie nimi oli varem siis kui ta olite, sõjakirjasaatja oli kelk ja naudi annab ja, ja nii on ka selle väikese heliplaadi peal. Tutvustad ennast ka ja aga nimemuutust ikka nimemuutus tekkis peale sõda. Isa isa oli tsaaririigiteenistuses ja kuna tookord olid justkui on niisugune venestamise ajajärk siis ta tegi kelt järvestkel Tšanoviied oma koht, Ta hoida hoidiski. Ja see nimi jäigi, aga mu paberites on oma Eestist, lahkusin, oli seeskelt järv ja klambrid Aljaskeltsiaal, aga kuna teised paviljonid klikil Tjanovi veel, siis loomulikult jäi see nimi ka sõja ajal. Aga peale seda ma loobusin sellest nimest, sest. Ja siis saksa võimud vastavaldantsitmises dokumendid sellel alusel välja, nii et sestsaadik tegelikult ma olen, mis õnnestus saadik ma olen siis? Jah, 40 kuma ameeriklaste juurde läksime 47.-st aastast peale, olen kelder. Keerame Bell akordi plaadil teise poole. Siin laulab Eedo karrisoo valssi. Nooruse unelma. Sümboolne tänastele juttudele. See oli ühe Ringhäälingu reporteri ameti lugu, mis hästi iseloomustab oma aega. Me teame veel vähe Eesti vabariigi riigiringhäälingu teise okupatsiooni, Landesse endale Revali ja kolmanda Nõukogude Eesti raadiolugu. Avastame seda koos teiega, hea kuulaja. Kui teil on midagi teada, ringhäälingusse puutuvast või olete ringhäälingus töötanud või tunnete Ringhäälingu inimesi. Aga võib-olla on teil mõni vana plaat või mingi muu heliülesvõte, teatage sellest Eesti raadiosse Lomonossovi 21 saade raadio mäleta ennast. Korjame kildudest terviku. Jälle kuulmiseni.