No name is ja meil on hea meel stuudios tervitada kavatsete, filmihuviliste küsimused on kõik raadiokuulajatele tuttav Lauri kaare, tere päevast. Tere. Mis seal suvi möödas? Ja räägitakse väga palju sellest, kuidas need nimetatud blockwasterid ehk need filmid, mis on tehtud Ühe ainsa mõttega, vähemalt pealtnäha üheainsa mõttega teenida võimalikult suurt kassat hakkavad setomaa, talv on juba oma aja ära elanud, vähemalt hakkab sinnapoole kiskuma kõik suured suvehitid, et nagu näiteks tuuridiskotigentuma härn ja vist Sestel saamine isegi jõudnud vaatama minna. Ja kuuldavasti kaelanud, mis praegu kinos jookseb, on kassa poolest kõik üsna üsna suured, kui mõtled. No niipalju ütlen täpsustuseks, et õnneks need läbikukkumised kehtivad Ameerika turu osas, et nii nagu eelmisel aastal trooja või kuningas Artur olid Ameerikas pehmelt öeldes läbikukkumised, aga et nende kassa väljaspool väljaspool bussi mõjuala ületas Ameerika tulemust mingi kahe või kolmekordselt niikuinii ka sel aastal, et noh, miks, miks sellest nii palju juttu on, ongi just et Ameerika kino kodumaale ei lähe suurte stuudiote tohutult Su ebainimlikult suure eelarvega filmidel sugugi mitte hästi, et tõesti see nimekiri, mis sa üles lugesid, et kohe asi, mis oleks pidanud, et käivitama suvehooaja mai alguses ekraanile jõudnud epas taevane kuningriik. Et läks ta nagu stuudiokeeles öeldakse, diplomaatiliselt küllaltki pehmelt. Aga aga see ei ole takistanud Orlando bluumil mõõgaga endale rahvusvahelisest kinoturust päris korralikku tulemust, et välja lõikamast, et sama on sama Mikelbeeii saar, mis Ameerikas tõesti üllatas ja šokeeris ennekõike stuudio inimesi. Põhiliselt sisenejat, produtsent ja neid, kes, kes olid oma raha sinna alla usaldanud, aga et ja et ameeriklased on praegu 35 miljonit, et mis on ikkagi 100 130 miljonit maksnud filmi kohta näruselt vähe, aga et et ka muud maad Eesti siis oma väikese panusega sealhulgas on viinud rahvusvahelise tulemuse juba varsti 100 miljoni piirile, et, et see on ka niimoodi, et ütleme, suhteline film, mis et film, mis tegelikult Ameerikas on läbi kukkunud, ei tarvitse seda olla üldsegi mitte kogu maailmale. Jah, aga seal on seal suhteliselt väike lohutus ameerika kinos toodetele ja, ja produtsent, sellepärast et neid filme tehakse ikkagi, oleme ausad eelkõige eeskätt Ameerika turu jaoks. Et kunagi see oli nii, aga see ongi niimoodi, et, et noh, ütleme viimase 10 15 aasta jooksul, et see oli nendele endale ka üllatuseks, et kui muidu oli reeglina niimoodi, et filmi kinolevis antud või noh, ühe konkreetse filmi kogukassast ameerika kinoturg moodustas umbes 75 protsenti ja muu maailm siis 25 aga et paljudel juhtudel see on täiesti vastupidi pööranud, aga ei, seda seda küll, et et eks, eks igaüks tahaks olla, tahaks olla tegelikult ka prohvet omal maal ja et, et kui sul film kukub läbi Ameerikas, et siis ikkagi seda ütleme, et seda häbi on sul raske üle elada, sellepärast kõiklarajati The Hollywood reporteri ikkagi räägivad sellest kui läbikukkumisest, et noh, seda, seda, et mõni kuu hiljem kirjutatakse viiendal leheküljel, et näed, et, et Jaapanis film purustas kõik rekordid, et see enam ei, see enam ei loe. Ja see ongi just on pannud paljud stuudio pead mõtlema, et et võib-olla oleks mõistlik hakata vaatama natukene majanduslikuma pilguga nendele tohututele summadele, mida kulutatakse filmide tegemisele. Sellepärast, et noh ütleme, et kui Charlie ja šokolaadivabrik teenib 180 miljonit dollarit Ameerika kinodest, mis iseenesest on ju väga hea tulemus, aga kui sa arvestad, et selle filmi tegemiseks kulutati 130 miljonit pluss veel reklaamikulud, siis kasum ei ole sugugi nii suur, kui näiteks ütleme, lustiline ja kohati suhteliselt ropusuine komöödiapudingu Pulmakütid, mis on jõudnud sama tulemuseni, 180 millegagi miljonit. Aga mille tegemiseks stuudio pani välja kõigest 40 miljonit dollarit või siis prantslaste tehtud dokumentaalfilm pingviinidest maatsevate pinguens mille tootmiskulud olid vist vahemikus viis kuni seitse miljonit, aga mis on kinodest kogunenud ligemale 60 miljonit dollarit, et siis siis peaks küll selline suur kulutas stuudios hakkama mõtlema, et võib-olla oleks, oleks äkki siiski võimalik, kui teha head filmiga odavama, odavama rahaga, see pingviini film põlevad üldse selle, selle suve niisugune suurüllataja või, või noh, just sama nimetus, millele viidatakse, kui räägitakse suurte plokk pasterite läbikukkumisele. Nad on toonud näitena sellest, et sul ei ole vaja industrial, laitan mätsikoveid, institel domeeni või mõne muu arvutivõlur, et keegi käest osta omale kümnetesse kümnetesse miljonitesse miljonitesse ulatuvaid eriefekte ja, ja palgata sinna ebatervelt kõrget töötasu nõudvaid staar. Et sa võid teha täiesti tühise hinnanguga, panna kaamera üles, filmida pingviine ja olla aasta filmiaasta lõppedes palju rohkem oma tulemusega rahul, kui, kui suured stuudiobossid seda pingviini filmi näinud ja seda ei, seda, seda mitte, aga mis seal toimub? Ei näinud, ma saan aru, et ta, et ta läheb, et ta on enam-vähem samas samasse kasti nagu oli prantslast mis ta oli rändrändrahvas, kus oli ka, et polder poolteist tundi, poolteist tundi väga-väga head kaameratööd või noh, nagu samade prantslaste mikrokosmos kunagi oli, kus poolteist tundi näidati, näidati putukate, putukate suvemänge. No aga see ei ole märk sellest, et inimesed on tüdinud sellest niisugusest, on välja mõeldud elust ja, ja megastaaridest ja kõikidest nendest suurtest eelarvenumbritest ja tahavad tõelist elu näha. See võib, see võib olla samas on samas ongi just hästi ütleme hästi veider, et et vana ja järeleproovitud tegija suudab, kui tahab, ka seal niimoodi suurfilmide läbi kukub, mis ajal ajal edukalt välja tulla, sellepärast et aasta kaks kõige edukamat filmi Ameerikamaal ongi ütleme kogu selle plokk pasteri majanduse asutajat, George Lucase, Steven Spielbergi siis vastavalt Starvu Ors osa, kolm sihti, kättemaks ja maailmade sõda. Kas nad teevad midagi paremini või lihtsalt? Filmihuviline neid nagu usaldab, annab neile järjest järjest mingeid võimalusi. Ma ei oska sellele vastata, sellepärast et siin ongi see, et kui, kui sellele küsimusele oskaks täpselt vastata, siis ilmselt seda sedasama retsepti kasutaks konkureerivat filmi tegijad ja et stuudiopealikud ka üritaks ikkagi neid näpunäiteid arvesse võtta, enne kui nad panevad 100 120 150 miljonit filmi alla. Et siin Foxy kunagine pealegi Pilme känik ütles just, et et kui veel noh, ütleme ma ei tea, viis aastat tagasi, et kui filmi eelarve 100 miljonit dollarit. Et see mõjus hirmutavalt sama hirmutavalt nagu nagu ma ei tea, väljavaade, et sa pead hõõguvad hõõguvad söed palja käega üles tõstma. Et siis praegusel ajal on see 100, milline on eelarve. Et ta on lihtsalt, et midagi, mille paistel on, on hea käsi soojendada ja seda võetakse kui nii nii normaalset ja et mitte öelda vältimatult vältimatut nähtust, et kuigi üks asutajatest, Chefri katsenberg ütles juba aastal 90, kui ta saatis välja oma kurikuulsana, nemad ütles, et et inimesed, et, et me peame ruttu midagi selle ülekulutamisega ette võtma, enne kui meid täielik krahh tabab, aga paistab, et päris kõik. Aga täielik krahh, on see siis nüüd juba käes või, või on see kohe-kohe saabumas? Tegelikult ta ei ole, tegelikult ma arvan, et ta ei ole käes, ega ta ei ole saabumas, et siin on lihtsalt, et nagu igal pool mujal looduses, nii looduses kui majanduses, näiteks kino puhul ka, et see et elu kulgebki lihtsalt lainetena. Et lihtsalt on mõõnaaasta, et meil meil ju ka pasundati, et noh, et 2003 oli nii palju nõrgem kui 2002 Ameerikas oli samamoodi, et erinevad põhjused olid meil 2002 tulid välja jääaeg, mis on üks kõige edukamatest filmidest eesti kinodes üldse olnud. Nädal aega hiljem tuli välja nimed marmortahvlil, mis on kõige-kõige edukam ja need kaks filmi tõstsid tõstsid 2002 aastal vaatajate arvu praktiliselt 200000 vaataja võrra teistest aastatest kõrgemale. Ameerikas oli see, et 2002 oli fenomenaalselt edukast kinoaasta ja põhjuseks on toodud see, et järgnes aastal 2001, täpsemalt siis septembri terrorirünnakutele New Yorgist. Et oli jälle inimestel, tekkis tõsine vajadus põgeneda põgeneda reaalsuse eest, et see oli, see oli põhjus, miks miks ameeriklased olid aastal 2002 usi usinamalt kui kunagi varem peale viiekümnendaid kinosid külastama. Kuivõrd taibukad, need on ameeriklased ja oma Hollywoodis kõrva tagant sügajad tabamaks ära neid neid trende või suundi, mida, mida nüüd kino, kinohuvilised filmihuvilised tahavad, et kas inimesed otsivad suuri narratiive praegu, vaadates neid filme, siis tundub, et seesugune lugu või story on jäetud puhtalt taustsüsteemiks. Tähtsamad on need näitlejad, kes on ma tea ostetud tohutute summade eest kokku ja, ja kõik need igasugused eriefektid Ei, no üks asi, et juba noh, ütleme aastaid jah, et aastaid juba süüdistatakse Hollywoodi on ideede puudus, tegelikult osaliselt võib seal alla kirjutada kui vaatad, kui palju süljatakse välja järgesid ja uusversioone uus versioon, mis on sisuliselt järg, et seal on, et et noh, see ilmselt annab stuudiole vähemalt tekitab stuudios illusiooni mingisugune, et turvavõrk on alla. Et kui originaali või eelmist osa käis palju inimesi vaatamas, et järelikult see selle alla. Me võime julgelt panna 70 80 120 miljonit dollarit. Aga et ta suures osas on ilmselt puhas õnnemäng, et teinekord noh, tõesti, kui sa istud, istud kinos ja vaatad, ma ennekõike mõtlen neid filme, mis mis kunagi meil kinolevisse ei jõuagi, mille me metsa sanitaridena välja roogime. Et vaatad seda filmi ja siis mõtled, et et selle on, selle on kõrgel vastutaval kohal istuv inimene stuudiosüsteemis, et ta on lugenud seda käsikirja. Aga justin, et kas nad peaks tegema narkotestide või et kuidas ta jõudis, kuidas ta sai mõelda, et see, et see film võib kellelegi huvi pakkuda. Aga noh, ilmselt paljudel juhtudel on see, et proovime, äkki äkki läheb õnneks, et ta on, ta on selles suhtes ikkagi tohutu tohutu täringumäng või et noh ma ei tea, et kohati kohati jah see stuudiot, et ütleme, stuudiote rahakasutused, see on, meenutab sellist tegevust, nagu ma Eesti Eesti olude nimetataks Viialdamiseks. Sa ütlesid sa metsasanitarina, mida sina ilmselt on teil seal mõnevõrra rohkem seal selles firmas, kes neid Ameerika film Eestisse toob roogitud välja juba eos mingid filmid, mis võivad tunduda, et publikumenu ilmselt ei, ei, ei, ei saavuta suurt, mis, mis filmid on niuksed, mida te sealt välja rookida, mis, mis, mis asjad need on, mida Eesti inimesed kinost või kinose hea meelega vaadata ei taha. Ütleme niimoodi, et tegelikult läbi aastate on olnud täielikuks kassa mürgiks või niimoodi nimetada on olnud ikkagi kohtudraama. Räägi neiu nii, nii on sama ja paistab, et see ei piirdu ainult kinoga. Sama oli põhjus, miks kunagi, kui kui üks kanalites näitas väga kvaliteetset advokaadibüroo seriaali Praxis et see, see kadus ka, see kadus teleekraanidelt kiiremini kui nõrgim lüli. Ja tõesti, inimene ei taha vaadata seda, kui kohtus asja, arutatakse noodi või, või siis ta ei taha näha rääkivaid päid, et pika argumenteeritud arutelu ette kandmas milles asi? Keeruline. Ja ometi on valmistav vaatama pingviine. Eestile ei, ma ei ole kindel, kas esimene on valmis vaatama pingviine sellepärast, et meile veel pakkuda pingviini filmi, aga et just et sellega sellega oleks täiesti huvitav katset teha. Aga tegelikult otseselt sellist tüüpi, et noh, et seda see film kindlasti ei tule Eesti mitte midagi tegema, et päris sellist kindlat reeglit kohe, kui sa kohe, kui sa kuuled pealkirja või, või loed sinopsis läbi, et siis on selge, et see ei ei tule, et päris päris sellist enam ei ole? Ei no ütleme, 93, kui kui me alustasime, siis oli niimoodi, et Eestis sai olla edukas filmi juhul kui ta oli action film kui talikomöödia. Fantastiliselt hea, kui ta oli veel action-komöödia aga et igasugune, igasugune draama, draama või triller või mis nendest kahest nagu kõrvale kaldused, nendele erilist elulootust Eesti Eestis ei olnud, et et selles suhtes ma ütlen, et mul on hea meel, et Eesti, Eesti vaataja, et ega, või noh, see kinopublik on, on nii palju laienenud, et ma kujutan ette, et kui praegu näiteks Scorsese süütuse aeg tuleks kinno, et ta ei oleks sugugi enam selline no peaaegu läbikukkumine, nagu ta siis oli, kui ta 94 meil kinno jõudis, kui lihtsalt veel ütleme sellist täiskasvanud vaataja kvaliteeti. Filmi himustav publik, kui see ei olnud veel kino juurde julenud tulla. Mil määral ütles, et DVD-d ja videolaenutuste ja kogu see värk, ma saan aru, et neil vist läheb nagu suhteliselt paremini võrreldes Kinostuudiotega? Et mil määral, mil määral see esiteks ameeriklased üheksa Eestis kinno minemast või inimeste raha kulutamist kinokinole reguleerib? See on üks asi, mida nüüd kõik need, kes Ameerika tohutust kino hävingust räägivad, on just ka igas artiklis tuuakse ära. Et see videoaken või noh, see, mis see ajavahe, mis lahutab siis filmi väljatulekut, kinost, sellest, kui ta jõuab DVD videolevisse. Et see oli kuus kuud, siis ta toodi nelja kuu peale, nüüd on toodud kolme kuu peale. Et see on, et see on üks asjadest, mis, mis järjestatav inimesi kinolt ära ja noh, see, see võib see võib-olla, et, et inimesed on lihtsalt nii-nii kannatlikud, ise ma ei ole objektiivne, hindaja ise ei suudaks oodata, kui ma tean, et film on praegu kinos, et noh, ei, ma ootan kolm kuud, kuni ta kuni ta teevedele tuleb. Teine asi on muidugi see, et et kui mõõtmatult palju rohkem on, on kinol tänapäeval konkurentsi. Et noh, kui sa mõtled sedagi, et et kui vanasti oli, et sa nägid kesktelevisiooni, sa nägid Eesti televisiooni ja heal juhul kui sa elasid Põhja-Eestisse, nägite Soomet. Aga et nüüd on noh tõesti, et on Joan taevas kanalilt, sul on internet, et no üldse vaba aja vaba aja veetmise vorme on nii tohutult palju rohkem. No ma praegu mõtlengi juba, seda nii nii meil kui nii meil kui mujal mis, kes kõik konkureerivat kinoga ja kes tahavad kino käest ära hammustada. Aga DVD DVD müük on kasvanud tohutult, et ma ise olin tõesti üllatunud, et et artikkel, kas oli Guardianis ütles, et, et filmistuudio teenib Humentrit andmetest või noh, siis just DVD videomüügist. Et ta teenib viis korda rohkem kui kinopiletite müügist. Et see on ka asi noh, võiks öelda noh, tegelikult ta ei olegi probleem, lõppkokkuvõttes ikka jõuab, jõuab raha stuudiole, aga et see on midagi sellist, millega 20 aastat tagasi ei, ei pidanud kokku puutuma või noh, kasvõi 10 aastat tagasi, sellepärast et DVD alguseks oli 96, kui ma ei eksi. No sa ütlesid, sina küll ei viitsiks oodata, kolm kuud. Kui sa tead, et film on kinos, ei viitsi oodata, ei malda oodata, kolm kuud on, sul, ei ole ka suurt probleemi, sest sa lähed ja vaatad seda filmi saime kinopiletit ostma. Aga suurem osa inimesi peab ostma kinopileti. Teatavasti maksab meil siin sinu kinos vist juba mingisugune 100 krooni, kui muidu õhtul õhtusel ajal minna lahku ei lähe, üksi ei lähe, muidugi võtad, võtad kellelegi kaasa, mis siis juhtuks, kui ta ühel hetkel otsustasite, te lasete kino hoopis poole võrra madalamaks, lased hakata müüma 50 krooniga igal ajal. Kuidas see majanduslikult töötada võiks? Igas tuleks rohkem nahast. Ma võin, ma võin täiesti mööda panna, aga ma ei. Ma ei, ma ei oska vastata. Just, et kuna ma võin täiesti mööda panna, sellele ei saagi üheselt vastata, et jah, ma olen kindel, et siis tuleks rohkem rahvast. Aga et noh, samas, et siis no ütleme, et et ma, ma ei ole sugugi kindel, et see rahvamass, kes noh, eeldatav võimalik oletatav rahvamass, kes siis tuleks et lõppkokkuvõttes piletitulu oleks, oleks suurem kui praegu ja et, et see oleks siis, et see otsus lõppkokkuvõttes siis oleks midagi sellist, mida, mida meie, meie partnerid, needsamad sure ja kurja, Hollywoodi suurstuudio, et saaks heaks kiita, kui nad näeks. Kui nad näeks, et see see kopikas, mis meie tillukesel territooriumil neile tuleb, et see, kui, kui see korraga ka ma ei tea, 25 või mida iganes protsenti kukub ta sellega seoses. Ma tahtsingi just öelda veel. Et kui ameeriklased on kurtnud, et nendel on sel aastal eelmise aastaga võrreldes 11 protsenti maas ja sest tal mitte väga kaugel meist, et rootslastel on päris hull, et kinopileteid on müüdud eelmisest aastast vähem lausa 26 protsenti, ehk siis täpselt umbes täpselt tulumaksujagu. Et siis meie puhul see on ka jäänud ka kuhugi sinna 11 11 12 protsendi kanti. Nüüd ma olen juba piisavalt kaugele vingerdanud sellest, siin on. Nad on ju niimoodi, et televiisoreid seni vaadatavat tasuta ja, ja, ja lähtun ainult endast, siis ma vaatan seda kanalit, kus mul pilt vähem virvendab ja tuleb selge, ma neelan igasugused filmid alla, olen võimeline neelama. Et tegelikult, kas see kino puhul ei ole ka niimoodi, et meenutada siin aegu, kui lääne filme tuli haruharva ja näidati valdavalt mingeid vene sõjafilme ja pühapäeva hommikuti multikaid kinodes, siis siis inimesed vaatasid kõik filmid ära, nii palju, kui sinna anti. Ei, aga kusjuures see ikkagi päris niimoodi ei toimi, sellepärast et kino kosmos on ju niimoodi, et kella kuueni on pilet 25 krooni ja alates 18, null ühest siis on ta on ta 55 krooni, järelikult sinna anakultuuris on küsimas ja sinna jõuavad tõesti mõnekuuse viivega jõuavad needsamad asjad, Tennis jooksevad Coca-Cola Plazas, jõuavad siis kosmosesse. Aga et et ma ei, ma ei ütleks nüüd, et, et kosmos siis täiesti pungil pungile tuubil tuubil täis on, aga no just, aga et samas jõudes tagasi piletihinna juurde, et et ikkagi. Ma julgen arvata, et 25 krooni puhul, et siis ikkagi tõesti kõik, kes tahavad suurel ekraanil kvaliteetset kvaliteetset pilti näha, et nendel on, on siiski Tallinnas võimalusse võimalusse pilt kätte saada. Et siis hiljem juba mõne kuu pärast, kui sa ilma virvendused, ta on võimalus vaadata, et siis sa saad seda veel korra teha. Järelikult on kadunud ära selle selle kinos käimine, see on niisugune noh, ütleme, selle suursündmus või. Ei, aga, aga siin ongi just sealsamas selles kardina artiklis oli ka, et et kui, et vanasti oli vanasti kinos käimine, oli rooli ameeriklastel ka, et ta oli midagi muud, et ta oli, ta oli selline noh, üks üks valitsevaid vaba aja veetmise vorme. Aga praegu on tõesti, et kui sa lähed kasvõi, kui lähed päevasel ajal Viru keskuse, sa imestad, kui paljude jaoks on vaba aja veetmise vorm see, et nad lihtsalt töllerdavad mööda mööda kaubanduskeskust. Kas ei peaks inimesi kuidagi näljas hoidma, et natukene vähem filme tegema ja, ja, ja ma ei, ma ei tea kuidagi niimoodi, et see kliini kättesaamine ükspuha siis, mis, mis kujul on, on, on jällegi nagu sündmus. Ei, ma ei, ma ei kujuta ette, sellepärast et. Ma arvan, et mitte sellepärast, et see oleks, see oleks liik, kui täpselt seda täpselt samasugust tüüpi kogu kogu aeg taoks. Et siis tekiks noh, inimestel küllastus, aga et praegu et võib-olla võib-olla ma olen täiesti minetanud täiesti minetanud oma reaalsustaju, aga vähemalt vähemalt minu rikutud, siis mulle tundub, et et see mass, no meil on ka kaks kolm, neli uut filmi nädalas tuleb peale. Et siiski, et seal oleks piisavalt piisavalt erinevat kraami, et, et et tõesti, et noh, ütleme, et Mihkel, kes, nagu ma tean, jälestab Ameerika komöödiad, et kui ta tuleb, kui ta tuleb kinno, samas ta näeb ikkagi, et tal on seal hetkel on vähemalt vähemalt kaks õudukat, mis sul on küll mõlemat, aga praegu on Meiega aga noh, tähendab just see või, või noh, teine inimene, kes, kes ei, kes ei salli õudukaid. Jah, ma ütlen, et ma küll ei kujuta, kas see võiks olla. Ma ei ütle, et ma ei salli aga, aga et, et, et õudukas ei ole kunagi mu enda esimene valik, et see leiab endale endale midagi, midagi muud, minu õnnetuseks Batman alustab, on juba kinost maha läinud, aga noh, ma jõudsin selle kaks korda ära vaadata. Just, just see, et tegelikult, et neid on noh, ütleme, et see, et seal on palju, ei tähenda, et igaühele on korraga palju vaadata. Aga just, et oleks, et oleks korraga igale maitsele seal, selle massiliselt, selles suhtes. Et selles suhtes ma ütlen, et ma ei kadesta. Noh, Ameerikas muidugi on asi nii palju problemaatilisem, et kui sul iga nädal tuleb ikkagi mõõtmatult, et rohkem neid filme välja ja siis on, siis on nii palju nii palju valusam see võitlus ja et seal on noh, ameeriklastel just on paljude meelest täiesti ületähtsustatud just nõndanimetatud Openingu ikend. Et see, kui film esimese kolme päevaga ei too, seal ma ei tea, 20 et 20 pluss miljonit dollarit, et noh, et siis kohe hakatakse juba häirekella lööma, et tohi jumalata, et mõtle, mõtle, milline häving. Et ma kujutan ette, et jah, et selle, selle filmi produtsent, et siis teda ei lasta isegi teda ei lasta esmaspäeval isegi mis iganes produtsent hängimisele hängi, mis kohad on Elleri klubisse just just nimelt, et ta on, ta on luuser, tema uus asi tuli välja, see tegi näruselt 15 milli, kui kiiver rajati, prognoosilised tuleb 50-ga. Ja meil on pingviinid, et üht-teist õppida, annan. Loodetavasti pingviine sihuke pakutakse ka ühel päeval ja hästi kinovaataja saab ka vaadata, mis praegu roki piruunile ja, ja mis inimeses laias maailmas huvitab, aitäh sulle, Lauri Kaare meiega ühinemast tänasel laupäevasel päeval ja nende kuulamine minu lemmikmuusikat. Kuna päevad lähevad järjest lühemaks ja pimedamaks, vaata kui osavalt ma ei tule selle esindajaga, siis laseks sellist ülihead bändi nimega Takness looga kruvinud. Nii aitäh.