Te teate küll, talu mängitakse tihti kohvikutes, tuletab sulle meelde rabergaa koplikutu. Saatejuhid Rein ja Jarek on sisse seadnud, et Tartu kohvikus maalidega saadet Vaat mis, mis saadet, väga hea küsimus, mis saade see on? Kui keegi mäletab, siis siin Tartu kohvik-klubi maailm ja alanud on armas, sõbralik ja südamlik laupäevane kolmest neljani. Raadiosaade nimega kohvik-klubi. Ega see midagi muud ei tähenda, kui kohvikklubi on suvepuhkuselt tagasi ja ilma naljata, kuigi nalja on meil ka palju saates ja nalja on ja mitte vähe, ütleks veelkord. Tere, Rein kaassaatejuht, tere, Jarek. Tere. Me oleme jah, sinna tagasi ja täna meil on ka külaline, istume siin niisama kahekesi peale, suvekülas on meil veel suhteliselt noor vanameister Tõnismägi, tere. Tere. Tere. Tere. Tere. Tervist. Ja muusikagi on tema poolt mahitatud võib-olla lasemegi kõlada kõigepealt laulul, siis nagu kombeks on, mul hakkab vaikselt meenuma kogu see kogu see trioloogia, kohvik, lõbideoloogia, teeme niit nii. No see esimene klassikaline kohvikuklubi tunnusmeloodia ütleme siis juba, et külalise valitud muidugi polnud, see oli minu Reinu poolt teile meeldetuletuseks. Niisiis kohvikklubi on jälle käima peal uus hooaeg, tuleb ta värske, täis uusi põnevaid teemasid, tema käsitlusi, huvitavaid külalisi ka väljaspoolt Eestit. Plaanis on igasugu raadioeksperiment mitte teha ja tõenäoliselt tuleb ette ehk skandaale ja vaata võtmesse ja noorterahutusi küll. Jah, seda oleme kindlasti olemine sügavamad ja ninatargad nina targemad kui kunagi varem. Sest need suved soojad, tuuledki mõjusid värskendavalt ja ja vot siinkohal tule loomingulised. Siinkohal tulebki kohe küsida kõige tähtsam küsimus, mida alati peale suvehooaja lõppu küsitakse, et mis teed või teed mitte see küsimus, see küsimus, et kuidas siis suvi läks, kas said ka puhata tennist? Oh ei, mis need puhata, eks see on ikka see sobis, võtab ikka oma osa, palju tööd, palju, palju, palju palju mida ja kuidas suse suvetuur läks, tundub, et läks korda, vist. Sain käia 40. kirikus, aga kahju, et ei olnud kaasas mõnda kaamerameest, seal oleks olnud päris tihvt see kogu see asi üles võtta, ma ei mõtle mitte kontserte niipalju kui üldse neid kirikuid, seda rahvast, kirikuõpetajaid ja kõike seda muud oleks võinud kommentaarideta, lihtsalt oleks väga põnev dokfilm. Aga kas Mäks ongi kirikumuusik ja absoluutselt tema muud muud ei tee ja noh, Jareku ka aeg-ajalt Kazblidaadid Clidaadiumisest saanud tassiti, koob, aga kas sa puhkad talvele vaid noh, ma ei tea, see puhkamine on üldse oskajaid õieti puhata, ausalt. Kui on mingi kuu aega talv jah, tõepoolest jaanuar-veebruar on sellised kuud, mis, kus ei ole nii palju tegemist ja siis on seal ma olen nagu karu, siis ma võtan kaalus juurde kõvasti käppa ja tunnen ennast suhteliselt suhteliselt halvasti. Mulle meeldib, kui mul tööd on tegemist. Ega see muusikavärk vist ongi, et hommikust õhtuni klaveri taga, et päev välja näeb, ah ei ole midagi, see on nüüd ka rumal jutt on, mõnikord on, ei võta mitu-mitu nädalat klaverikaant lahti, aga siis on jälle teinekord nii, et on hommikust õhtuni tõepoolest, et ei märka üldse sellel aeg lendab. On mingi periood sul siis aasta jooksul, millal sa ennast laadima ka teada? Suvi peaks olema selline, kui on suvi, on hea suvi, ilus suvi, ma pean silmas täitsa tavalist suvel, kus on kus on ilus ilm, saab päikest, ujumas käia, siis siis ma ikkagi Ma arvan, ma lähen ennast, jah. Ja olen sellest suuremast lärmist eemal, see on minu jaoks jube oluline, et ma ma ei taha väga palju olla, olla rahvama rahvamingisugustel pidustustel käia ja ma ei tee ka seda. Püüan olla rohkem rohkem vaikuse käes ja seal see siis täidab minu patarei, arvan ma, sellepärast sa lähedki lava kaudu alati rahvaüritustele hiilid, siis ma arvan jah, et see on nagu parem variant, ei sulandu massi. Selge. No kas prooviks seal muusikaga õnne või muusikaga õnne. Võtame siis esimese loo, mis Tõnis valis meil täna kuulata, mis Lauson, see on? Robert vaiete lugu, see on üks mu lemmikuid olnud juba aastaid mees, kes on küll paraku ratastoolidest omal ajal suurte pidude ajal kukkus ta aknast välja kõne suhteliselt suhteliselt niisugune üle mõistuse Poweemlik vend. Aga tema munaksastele hüppamine on küllaltki aknast välja kukkuda. Lukkude vedude, millal enne põhjemmele uksest käisid täpselt ikka läbi akna või ikka ja noh, ühesõnaga rahastus astus kuidagimoodi, hakkas välja ja nüüd on ta ratastooliga, teeb jube kihvti muusikat, aga muusika ei ole ratastoolis. No kuulame. Tõnis Mägi sai elutöö auhinna eelmine aasta muusikaauhindadel. Tõenäoliselt kaasnes sellega spa oma ja paar mitu miljonit, et rahulikult surmani ära elada, sest elutöö on sul vist nüüd tehtud ja haapsalu, sest enam pole rohkem midagi teha, need on kõik. Kuidas sa suhtusid nendesse austusavaldustesse nagu elutöö auhind veel, ütleme teises nooruses, teise noorde alguses, eks ta pentsik ole, aga võib-olla saad veel paarikümne aasta pärast ühe elutöö auhinna, ma ei tea, ma ei oska midagi selle kohta öelda nagu rahvastepallis, mitu elu? Omni komm ütlevad setukas. Homne hommik on missugune muusika. Ta on noortepärane ja missugune muusika on vanadepärane. Küsimus on mulle. Lihtne oleks öelda, et vot, et see, mis nüüd raadiotest, tulemuse tabeleid muusikas on noortepärane ja see, mis mängiti 30 aastat tagasi, vanadepärane ma tea, siis mina ei ole võib-olla tavapäraselt vanainimene, mulle meeldib see, mida, mida, mida ausalt tehakse. Vahet pole, mis, mis vanusel mehel, et muusika, ajatu midagi on minu jaoks küll ei ole oluline see, mis pille kasutatakse ja ja on, on seal nüüd Mozart tehtud arvutimuusika või, või, või akustiliste pillidega või mis tahes. Peaasi, et oleks, oleks, oleks ausalt tehtud ja et ei oleks tüütu. Teinekord on nüüd klišeed, pidevad klišeed, need on ka need, mis näiteks noh, rokkmuusikas ma olen, ma ei viitsi juba ammu kuulata mingisugust siukseid rokkbände, eriti kui nad on väga klišeelikult ja reeglina nad on. Et, et sellist, sellist põnevat muusikat, mida jah, võib-olla tõesti peab ka ütlema, et seal eklektika näiteks kus on on kokku pandud eri erinevaid stiile ja selline asi mulle väga-väga istub, aga seda, seda ei tee mitte ainult noored. Paraku akterendasama Robert hoiatki näiteks kogub kokku erinevad erinevaid erinevaid sellisi. Aru saama, siis ma tea, žanr on ka jälle selline, mingeid arusaamasid ja kuidas ta need muusikat klassikalist rokk-džässmuusikat omavahel vanad põimuma ja need tavaliselt on, on temal vähemalt väga hästi välja kukkunud. Seal minu jaoks ei ole mingit vahet, kas ta vanade muusika nato muusika ma ei tea, aga kuidas sulle tundub, vot rääkides nendest klišeedest, klišeedest, ülesehitatavast muusikast, et kas näiteks viimase 20 aasta jooksul on sul siukest tunnet tekkinud, et et siis ma mõtlen viimase 20 aasta jooksul võrreldes 20 aastat tagasi tänase päevaga, et näiteks, kas on sul raskem kuidagi oma muusika nikest hingestatud, mis võiks minna siis otse kuulaja südamesse, et kas sa oled märganud seda on raskem publikule kuidagi kohale saata, et kas publikul nendest klišeedest muutunud ka kuidagi selliseks tuimemaks kasvatkemini. Kas sa pead silmas mind konkreetselt või üldse, ma mõtlesin just siin sinu muusikat, sa tajud, et sa jõuad kuidagi halvemini kohale, otse südamesse? Ei tohi, muide ei taju, sest et on, on, on kuidagimoodi välja koorunud see publik, kes käib mu kontserditel, kes käib korduvalt mu kontserditel. Ja, ja võib-olla on ka selles asi, et on olemas mingi oluliselt teistsugune muusika, nende mees või et neil on juba see Tõnismäe kanal lahti, kui nad kohale tulevad, häirivad seda ja seda, ütleme teispoolsust, et need inimesed reeglina ei tule ja on palju inimesi, kes tahavad saada sellest muusikast just seda, mida me siis mis, mis tõenäoliselt muusikas on. Mina ei oska seda seda kirjeldada ja ausalt öeldes ma eriti ei tahagi. Vist ei tohigi jah, just sellest, et kui sa hakkad sellest, ma ei tea, mida endalgi ei, ma ei ole, tähendab, selles mõttes, et et publik ei ole rikut, nii sõimestatud hai on, ühtepidi on ka see, et, et kui on kõrval, tähendab, minu jaoks tuleb valdavalt rohkem, tuleb seda mingisugust muud muusikat, eks tabeli muusikat, et nii-öelda ja, ja, ja sellist popmuusikat, mida, mida tuleb hommikust õhtuni raadiotest ja ütleme, mina või, või siin. Tuksam, Jaak näiteks, või, või kes siin veel on, võiksid niimoodi mingid uued trubaduuriks jah, võiks öelda selle kohta, et meelde tuleb oluliselt vähem ja ja, või minugi poolest kasvõi kellad Urbilt näiteks need peaaegu üldse kuskilt ei tule, aga kui nad kontserdi teevad, siis on õudselt täis. Nojah, ja siis nad tahavad, tahavad seda kuulda, mida raadiost ei tule, et selles mõttes on mul minu jaoks on praegu päris päris aeg, tuleb kogu aeg ühe suguühelaadilist muusikat, raadiotes kogu aeg ja siis mis kurat, kontserdid, mingisugune muu asi, aga su sellist asja ei ole, et et tullakse kontserdile ja öeldakse, et Mägiste seda koitu tõmbaima sõidan? Ma seda ikka on jah, aga muidugi, kuidas ma ei tee tavaliselt ja ega seda on suhteliselt vähe, et umbes ei saa ka, et ütleme, et kui sinu kontsert, siis ei saa tulla, et et ole hea, tee nüüd koitu või ei saa muidugi seal mõnel ma teen ikka selgeks. Publiku arvamus sind ei huvita. Seda muidugi, aga ikka rohkem huvitab see, et mida, mismoodi mina selle asja paika panema, mitte vastupidi. Et ma hakatakse publiku poolt hüüdma, see oleks nagu kõrtsu mängima, et tule ja mängi mulle Semm soorokk, eks ole. Aga ma tahan seda seda öelda, et Ta on, et see on ka kuidagi reklaamis asjades kinni, et kõik teavad, kuhu ma lähen üksinda klaveriga, mis kõik need, kes käivad mu kondlas, nad teavad, mida nad teavad täpselt, mida oodata. Aga kui on näiteks oli see aasta, oli siin sadamateatris, oli väljas sadamateatri õuel, oli muusik seebiga tulin ükskord kokku. Pärast rabarocki veel kord, no siis oli küll väga, väga pentsik olukord, veider. Tulid mingid ütles, et sammuunikat ei laulagi, eks ole, noh see on nagu hoopis teine maailm ja siis sulle endale ohtudesse klišeedest langeda, Clayajas õige, aga kuidas sa praegu suhtud nendesse ärkamisaegsetesse lauludesse? Ausalt öeldes ma Sa tead seal Lyndon teost lennanud juba ja ja sa oled vanu laule üldse? Ei tee, teen ikka aga ja ärkamisaegseid laule, kui on mingid konkreetsed, noh, 23, veebruar 24 siis eksju, aga ei, kuidas ma suhtun, ma tegin, tegin omal ajal nendega, ma ei teinud siis tellimistööna neid. Mul oli tollal, olid täpselt nii nagu ta nagu ta tehtud niimaga mõtle, siis oli mingisugune sund, niukene, vaimne sund, milady, natuke ta ei viitsi ütlema ja eks ta naiivne ole kõik kokku, aga aga, aga sealsamas on mingisugune midagi seal sees ikkagi on need. Et samas on muidugi ka see, et ega ma ei taha, et pronks ausammas tehakse mingi hobuse seljas, eks ole. Et sellepärast oli kunagi Debelakk näiteks paar aastat tagasi siis pakkus mulle varianti, et me teeksime Viljandi pärimusmuusikapäevadel laulaksime koitu sõnaga toit. Ja, ja siis oli seal nii, kuidas on no ühesõnaga ootamatu laulsingi lausi, nokamüts oli peas ja, ja kulp käes ja laulsin toit ja ise paras niisugune 100 seitsmekilone tahate, eks ole, ajad on muutunud ja mulgikapsas ja kartul, et see on ikka õige toit, mingi hiina toit ei kõlba kuskile ja siis oli muidugi pahandust noh, inimesi, kes on kõik solvasid, solvusid ja selle mitte kõik, mõned said aru, et see natuke noh, niisugune ei ole vaja, ostab, ostame nii peale panna. Meil on saatel on hästi palju noori kuulajaid, kes tegelikult vist ei teagi, et Tõnisson Tõnis Mägi on, Venemaal on suur täht, ütleme nagu tüdrukutebänd too tagasi kahe tüdrukuga, seal on üks mees jah, et aga tavaliselt kui oled olnud kuskil suur täht ja siis pärast küsitakse, et et, et kas sa tahaksid veel olla, siis öeldakse, et oi, et ei ole enam tähtis, aga kas sa, kas sa, kas sa igatsed neid aegu enam? Ei see aeg on seal ümber ja ma teistsugune. No ja, ja, ja tegelikult noh, see oli üks kuuendik planeedist, mis oli küll vangla okastraadiga ümber ümber piiratud, eks ole, aga see oli sinu omas. Ja staadionil tõesti suured 20 et inimest ja nii edasi, mõnikord kolm, neli kontserdipäevaseks. Ja, ja selles mõttes ma võin öelda, et ma olen sellest siukest megastaari staatust, ma olen kuni sinnani välja tervist säästev pilding, sest vinguga lugu lõppes nii, ma jooksin kohe auto peale, et autoga ära minna. Mõnikord inimesed said teada, et ma olen selles autos, tõsteti autodega püsti või võeti ratastega laama küljest lahti ja sellist värki nokki või kas kingitusi, mis tuligi sõrmuseid ja lilli ja telefoninumbrit migratsioonist? Päris meeldiv olla oli mingil ajal meeldiv, aga siis lõpuks ikkagi juhe lõpuks, nii kaua sa oled tühi absoluutselt, aga sellest midagi alles ka on, sa mõtled sellest sellest ajast? Sõrmused ja mul on kogud, on sul mingisugune kogum, et emale kinkida treid minu tütar, kes käib pedagoogika instituudis, tema kannab ühte ühte seda sõrmust ja muidugi jah, ma näen, et kõik laiali jaganud mis mina nendega leeri kuulame veidi muusikat ja siis räägime edasi. Janeck lõpetas laulu niimoodi sellesse väga-väga Mõnusa kirju ja, ja eluterve paatosega. Lugu oli muide enne mil käisin läbi, võtke sõna Tõnise suust nagu eklektika. Praegu muide käib Tartus eklektika nimeline festival, mis toob kokku igasuguseid erinevaid kunstiliike ja põlvkondi ja põlvkondi, eriti segusid nendest kunstide eklektika ise vist tähendab stiilitust. Noh, see tähendab seda, et pannakse kokku mingisuguseid täiesti erinevaid ja pealtnäha mitte kokkukuuluvaid asju. Vahel juhtub, et need asjad, mis pannakse kokku, on nagu õnnestumine, vahel ka ebaõnnestumine. Näiteks näiteks kiluvõileib sefiiri ebaõnnestumine, õnnestumine oleneb maitsest, oleneb maitsest. Aga ma loodan, et makaronid suhkruga on näiteks väga hea singi ja suhkruga ei ole proovinud, aga see jääb sinusse kõikide, soovitan proovida, väga hea, Tõnis ja järeka koos esinevad. Täpselt samamoodi seal eklektika festivalile, see on ju ka minu arust täitsa hea näide igasugusest segunemist. No on küll ja näiteks maailm, kus me praegu istume, on ka paras segu või sisekujundus on, siin, on mingid Araabia ja India rahvuskultuuri elemente, on mingit modernismi avangardist, juugendite kõiksuguvärki. Et isa Tõnis ütlesid iseenesest, et sa suhtled vist hästi igasugustesse segunemisse sedalaadi. Ja no see on ju jube põnev panna kokku rände tõepoolest nagu kulinaaria, et proove teha, mina näiteks armastan väga süüa teha, mida vist ka välimusest näha. Ma tean, et Jarek tuli meelde. Et ma olen muide katsetanud igasuguseid asju, näiteks pannud liha peale, pärast selgub, et nii tehaksegi, jube hea on jah. Et, et see on see, mis mulle, mul on kogu aeg korda läinud kuskil kuuekümnendatel, kui me oma esimest bändi tegime rütmikud, siis meil oli mingeid mingeid mehi, on lood ja Elvis Presley ja samas eks ole kõrvuti ja siis mingid estraadilaulud ja need olid, kõik olid kuidagi kuidagi ühes kavas ja, ja mäletan, et Viiding, langemets köögis näiteks kogu aeg meie pidudel ja Viidingu käest kahjuccini kunagi jube hästi tundsime 11, aga unustasime küsimata siiski, miks ta seal käib, ma millegipärast arvan, talle meeldis see, et oli niimoodi kokku nagu ei käi ju ikka näinud ja noh, aga just Ringkiri volikogu see, kogu see mehe kava, minul on, mulle väga meeldib ja ja loomulikult on seal möödapanekuid ja nii edasi. Isegi mõni asi läheb ikka nii käest ära, aga aga noh, eks ta siis niisugune laboratooriumid olevale mõttes. Ja on sul mõned helid või mõned instrumendid, mis sulle käivad närvidele, mis sulle kindlasti on kategooriliselt? Ei, seda mina ei kasuta mitte kunagi. No vaata, need siuksed klaveri sendi tämbrid, Arci mis on, mis on noh, eriti ajaliseks kristlikus sellises uue, uuema kristlikus muusikus, seda sellist vastikut klaverit sees ma ei kannata silma otsas seda klaverit, sellist seid süntesaatori klaveritämbrit seal kohutavalt ei meeldi, kindlasti ei meeldinud. Aga kas ainult endaga niiviisi ei ole teinud või ütleme siis mitte enda, vaid enda loominguga näiteks võtad sellesama kirjeldatud helikeele, mida sa praegu ütlesid, panete meeldima ja just vägisi võtadki selle ja, ja proovidki selle peale teha midagi kihvti, et noh, nagu vastutav, teen paneta kõlama, proovile panna, et see on hea mõte, seda võiks, võiks teinekord proovida, aga mul paraku endal kodus mingit stuudiot ei ole, ma ei ole siiani endale selle teinud, olen alati. Ma arvan, et ma hoian nagu lahus neid asju minule. Minule meeldimine CR kaheksa null kaheksa trummid ei meeldinud. Lim, võtsin siukseid elektroonilisi. Mingid võtsin ime, nütvat on minust saanud märkamatult elektroonikavees ja, ja see on täitsa see õige tähelepanek, aga see selles mõttes oleks mulle vaja kõrvale produtsenti Jarek usugust, kes kes neid hakkaks mu vanemast, et mul reeglina ma teen kogu oma muusika ikkagi oma koduse vana Hermaniga seal 100 aastat vana, nagu on ka sinu albumi uus plaat, mille, mida sa müüd kontserditel? Reklaam, ka keel rohkem, aga on sul mõni muusikastiil, mis sulle ka peale ei lähe? Kukalt kukuks. Luxclani muusika, ma pean silmas kantrit, ma on muidugi nende hulgas ka mingeid eredaid käes on igasse, aga, aga see on vast vast ka ma ei, mul ei lähe kordades. Silvi Vrait. Ma jätan kommenteerimata. Kommenteeri kommenteeri melongi kommentaaride saadet. Kes on sinu arvates siis Eesti parim laulja? Kunagi rääkisime, sa ütlesid, et Marju Kuut ja ausalt, mis? Marju Kuut on nii tohutult omapärane, omapärane tegelane, et. Ma tunnen teda juba 40 aastat vä? Et, et see kõik ju kogu neid muutmas ja kõike näitaja see ikkagi, kui ta omal ajal minu jaoks ta on jõle mage öelda niimoodi, et on kellelegi moodi, aga noh, kui kui, siis kuidagimoodigi Bon proovida teda niimoodi defineerida. Eesti pilli oli tellija, oli täiesti täiesti eesti pilli Billie Holiday, seal on ka niisugune. Mida tähendab Eesti Billie Holiday oskate ma, mina ei tea täpselt ja võib-olla kuulajad ka ei tea, mis see tähendab. Hingestatud seisuks üks andekas inimene, kes elas jõle palju läbi ja isakese panid, pani teda nagu looma see läbielamine ja samas mitte mitte just see mituse oskus, aga just see läbielamine ja et see võib-olla võib siin öelda, et heida hääle ikka häälekool ei ole nii hea kui näiteks Heidy Tammel või. Aga, aga see ei lähe mulle korda, mulle mulle meeldib see just nimelt, kuidas ta neid laule tõlge tõlgendanud on? Tõlgendamine on kõige olulisem asi, et üldse, kas üldse saab muusikat, et õppida selles suhtes, et keegi õpetab sulle, lähed kooli, õpid muusika-, nii ja naa, muide täpselt nii ongi. On sina ei ole kunagi õppinud muina õppinud. Aga igatsed sa mingit klaveritundi ja igatsen. Igatsed siin ka, et ma suudaksin ise orkestreerida oma lood korralikult näiteks suurele orkestrile. Kui taevas annab, siis hakkan seda omal käel ja muidugi heade, eks oled proovinud ka? Jah, olen jah ja, aga see on kõik meediumid noh, ikkagi olema olema haritud inimene, aga, aga on nii ja naa. Hunderduvassari, eks ole, kuna kunagi ütelda üks austria kunstnik, et tema, tema õpetamisei usu, et tema usub sellesse, et on võimalik suunata, aga mitte õpetada, et ma olen tegelikult mõnes mõttes selle pärimusega nõus. Kundet Vassil on mind väga palju õpetanud, maailmas on hästi palju tema mekki selles just nimelt sellest sisekujunduses on hästi Kitaatides digimaailm, on siis restoran. Või sinu või sinu või sinu maailm, ei, sinu interkosmos satuvad merele ja. Ei, nad kattuvad mõnevõrra, väike ühisosa on olemas ja mõtlesin praegu just seda kõrtsugus, meister no vot, mina mõtlesin, et kuulaks muusikat, aga vot sa juba mõtlesid kõrtsu kutsenking võrdsuse me ka muusikat kuulata, loomulikult. See on saade kohvikklubi, mis läheb eetrisse Tartust kohvist klubist maailm räägime. Meil on külas Tõnis Mägi ja räägime Mäksiga. Nagu sõbrad ütlevad sulle juttu, paljud võivad öelda, läks otse mulle, Jarek. No muidugi. Sa oled öelnud, et sa pole eriline tekstimeister. Kas tekst pole sinu lauludes üldse sulle oluline? Ei, tekst on oluline muidugi, aga ma ütlen, et mina ei ole tekstimeister, kuigi mõned tekstid on vist isegi isegi õnnestunud, aga aga vot see on natuke keerulisem küsimus, et tihtipeale on see, vaat sina oskad hästi tekste teha, eks ole, ma väga hea meelega, mida, kuidas sina laulad aga kui tuleb tekstid, et kuu ja tuul ja, ja viia ja siin ja nii edasi, siis ma väga ei taha seda kuulata. Ma pigem kuulan. Kuulan näiteks ilma sõnadeta laulu, mida ma olen viimasel ajal ise ka proovinud teha, üldse salu ei pane nagu armuliga kõike küsimusele, mis keeles ase siiruse esimene lugu, siiruse asemel tuli väljalt mingisugune keel. Ma mõtlesin selle, saatsin litseteistkümn klaveri taha ja hakkasin Avazadibede väravani, Porošinjon Ado ja mingi asi tuli välja. Ja ma ütlesin, viiebki, ladina keel ladina keelt kunagi õppinud, aga jah, lapadki luulekogusid ja võtad sealt, et, et see on õige. Nojah, just nimelt niipidi, kõigepealt ma vaatan mulle luuletus meeldib nii nagu see sinus või meie siuhhiga või minu siuh ja meie tehtud niimoodi siis sellega on ju ka, et ma vaatasin mulle mulle tohutult meeldib sang ja, ja mul on kahju, et enam ei kirjuta midagi ja need munad ma olengi teinud mitmed laulja Joel Sanga tekstile ja jälle seesama luuletuse hakkas mulle, jäi, jäi nii-öelda silmade vahele ja siis tuli ka kiiresti muusika. Mina just olen tähele pannud, et näiteks siirus juba, et kõik tekstid, mis on nagu ise oled kirjutanud seal peal ja et need on nagu need on nagu sina ja ja kui mingi muu tekstis läheb nagu kuidagi läheb nagu eemale mingil määral. Ma ei tea, kas see on halb või hea, seda ma arvan, et see on halb muidugi, aga see läheb nagu sinust natuke eemale, näiteks minu isiklik lemmik on see, see lugu, see surematu, et see on sinu enda kirjutatud tekst. See on kuidagi mulle, mulle mõjub see laul, see on hästi-hästi-hästi hea ja sa oledki nagu sina. No ma viimasel ajal olen ise kõige rohkem areng ise neid tekste teinud, sest et mul mul on kohati sama sama tunne olnud, et ja samas on muidugi tekstiga see näiteks Villu Kanguri, aga mis ma olen kokku teinud, on see, et ma olen Villu Kangurile andnud oma kindla kindla pildi ja ta on selle, selle, selle laulu selle pildi, mis mul selles laulud on ja ja ta ongi selle pildi pannud siis kirja, nii et ühesõnaga idee on minu oma, tema on selle, kes on pisut õigem jah, seal vist õigem ja kui hästi sa kursis oled. Teiste Eesti muusikutega eesti muusikaga viimasel ajal üha rohkem. Ma vaatan, mis mul klaveritel andmisplaadid on, need on kõik peaaegu ütleme nii, et 90 protsenti ressi muusikaandega muusika, mitte see, mida mängitakse raadiotes või noh siis tabelites jooksevad valguses küsin su käest küsimused, noortepärane, vanade pärand muusika minu meelest ongi niimoodi noortepärane muusika on mehinstri vanadel päradel andekad aga andekamad on peaaegu poolest see, mis toetab mainstream, et et kõik, mis on vana, see tuleb alati moodi tagasi, et ongi andekam manadapärane muusika ja minu meelest see meie noortega, see on ka natuke isegi nõukogude ajal. Noortestuudio on, on ja noh, noortele on kõik ette kirjutatud, see on sellest ajast, et pea seda punkrites ei hakka, lükkaks jalaga ümber neid ajakirju, hästi, ajakiri noorus ja just mõtleme noortele välja, mis noortele kuulub. Minu meelest see on nagu minu arust on väga palju erinevaid minusse, integratsioon erinevaid vanuse, integratsioon põlvkondade vahel on üha enam toimima hakanud, sest on kadunud nagu ära need piirid, et noored inimesed räägivad kuradi vanematega ei räägi sellest noored või vanad. Aga kas teie kaks olete ükskõik, kas koos või eraldi kohanud kunagi mõnda inimest, kellele muusika üldse ei mõju? Ei avalda mingit muljet. Iga päev kohta on muidugi muide väidetavalt statistid inimesed, kellele meeldib teisi piinata absoluutselt absoluutset kuulmatut, kes, kes üldse muusikast aru ei saa, kellel pole mitte mingit kuule, mul on mitu korda sadist öelda, et ma ei tea. Loen vene eino ja Dmitri Šostakovitši mälestusi, kes räägib, et paljud on on öelnud, et Stalin mõistis muusikat ja tema ütleb, et see ei ole võimalik, ei ole, oli seal siis täpselt sama. Ei usu, et lihunik ei saa, ei selle jama. No vot, sa usud sellesse, et, et muusika on täiesti universaalne keel, seda mõistavad kõik lõik selles mõttes, et siis jätame lihunikud. See on, see on, see on uskumatult maania. Jah. Fantastiline kogemus, on see kogu aeg, räägitakse seda nii-öelda, et, et me peame minema läände ja siis peab mendid Me peame inglise keeles laulma ja siis nad saavad meist aru. Minu kallis naisuke. Kärt kutsuti festivalile folkfestivalil Balti folk Baltica, mis toimus Flensburgis. Mis seal kunagi Taani linn olnud, aga sakslased omal ajal võtsid ära ja nüüd on saksa linn ja ja seal oli seal ta laulis neid omi laule, mis on seitse unenägu, tema plaat, 18 minut, pikad-pikad joigu, eks ole. Eesti Eesti rahva rahvalaulud ja see oli vapustav, kuidas, kuidas, kuidas seevastu vä, ei mingit 30 plaate osteti vähem kui 20 minutiga ära kõik Lõmm, sest see läks nii kohutavalt korda. Samas on 18 minutit on niimoodi, et ise ka ei jõua järgida ja saanud, murdes lauldud ja nii edasi, eks ole, et võiks öelda, et see mitte ei lähe mitte, aga palun väga, siin ta on. No aga see folk ongi niisugune muusikat, miks folk üldse muusikaga, miks ainult fold just just nimelt ainult folk, sest ma kujutan ette, et mingit sihukest briti popi eesti keeles või mingit ehk eesti keeles see nii ei, see nii ei läheks. Ei nojah, folkonnagu sellele maale nagu isikupärane ja niimoodi, et rock universaalne niisugune muusikastiil, mida viljelevad enim erinevatest maadest erinevad inimesed. Et ma teen eestlastele eesti keeles rokkima, teen inglastele millegi moodi slaavias. Oota, kui ta millegagi, kui te ütlete, et on briti popeesti keeles, siis ta muidugi on seal saanud siis ette või ei ole ja eks see on umbes nii, et mingi Mongoolia Dixilendada Aga seesama Bulgaaria naiskoor, kes ennist siin kõlas, et see on ju ka oma olemuselt niisugune rituaalne muusika ja seda ikka mõistetakse ilmselt noh, kuskile läheb ta ikkagi kõigil inimestel on see auk olema, sellega on jälle siia sisse läheb ja tekitab mingi transi just et jõuan sellesama Kärdu asjaga sama. No ja eks ole, aga siin on, siin on tuhanded seda aastat või ma ei tea, võib-olla 1000 aastane pärimus on siin taga, meil on see katki läinud, eks ole, need inimesed proovivad kuidagimoodi laulda, nii, umbes nii võiks ta olla, eks ole. Aga siin taga on mingi niisugune. Tohutu löök on siin taga sellel kõigel, et see on nii, enamus rokkmuusikat ei ole selle vulgaarnaiskoori kõrval mitte midagi väärt. Helides kaskaad, mis selle vastu nägemist, eks keel annab muidugi seal oma omapärase varjundi. Keel on ka muusika, eks ole, täpselt täpselt see, kuidas me siin räägime, see on ju tegelikult üks suur kuradi räpp. Olla aga kuulaks nüüd veel veel ühe loo, kuulame ühe loo ära ja oksad kokku, otsad kokku, otsad kokku. Nonii, see oli niisugune lugu, mis minu meelest tundus, et jääb nagu kuidagi keerlema õhku sügisene lugu, selline oli küll väga seda moodi. Treik karme sügisesse, lähme, oleme ikka veel suve lainel edasi. Sünoptikud lubavad küll küll puhkuselainel tagasi, aga ka suvelainel edasi. Siiski. Suvi on ju tööaeg, liinitaks, hakkame tasakesi otsi kokku tõmbama, varsti ilmuvad jälle kurikuulsad söögid meie ette kurikuulsad, räägid, kuidas sa ütled teisele inimesele? Inimesele võib-olla ehk ei ütlekski, aga sulle järk? Aitäh, aga igatahes täname Tõnist et saatesse tulemast, aga Rein, kes solvaks mind sulle või ei oska midagi? Loodame, et järgmine nädal oled, olen siin mõne parema saatejuhiga. Seni jääme loota, tuult tiibadesse, head isu. Eestlane ette, head isu.