Tere, pärast kaunist suve, mis traditsiooniliselt mahutas kõik. Küsimus on vaid selles, kuidas ja kellele, millal vihma, millal päikest. Suhtumine päiksepaistesse ja vihma ning tuulde sõltub ju kasvõi sellest kasu olete võldur või olete puhkusel või tööl. Mis kasu näiteks päikesest, kui tuleb tööl olla ning koju jõuad alles õhtul kell kaheksa. Mis moraal sellest jutust? Väga lihtne. Kõik siin ilmas on ju suhteline. Suve hakul juhtusin kuulma põllumeeste omavahelist juttu. Üks mees ütles, et küll on suur jama. Kevadel tegi ta umbrohutõrjet ning põllul on mõnes kohas lausa laiad sirud, kus umbrohi kasvab jõudsasti. Teine mees küsis siis, et kas sa siis ei näinud, mida sa traktori roolis tegid, et jätsid mürgi puistama. Esimene mees aga sõnas, et ta kasutab GPSi. See olevat aga olnud odav varianti petab. Peaks ikka kallima GPS-i ostma, et töö tulemus saaks täpsem. Seletuseks nendele, kes igapäevaselt ei puutu kokku mõistega GPS. Võib öelda, et tegu riistapuuga, mis määratleb ära geograafilise asukoha selle paiga, kus te parajasti asute ja nõndaviisi ka traktorist, on päris mõnus vaadata, kuidas töö kulgeb. Ja see määratlemine, muide, see käib tehiskaaslaste abil. Niisiis, talunikud kasutavad GPSi, et selle järgi teha põllul umbrohutõrjet. Aga sellega tehakse kindlasti palju muudki. Ausalt öeldes olin seda kuulates päris üllatunud, sest taolist juttu ei oleks ma küll osanud oodata, kuskil põlluveeres. GPS on jõudnud mõnda aega juba kallitesse sõiduautodesse aastaid Ta on ta kasutuses olnud purjekad mujalgi. Igal juhul on see väga hea abimees. Aga traktorist seda kasutab, vot see oli uudis. Loomulik nagu kogu elanikkond niga. Talunikud jagunevad jõukamateks ja vähem rikasteks. Võsis ka sellisteks, kellel on probleem oma majapidamisega, toimetulekuga. Ühed sõidavad põllul uhkelt, jälgides GPSi näitusid, teised ei ole sellest veel kuulnudki, nägemisest kõnelemata. Noh, küllap see jutt tundub üksjagu lapsik, kuid et see on samavõrd lapsik Konsageli poliitikute arusaamad Eesti elust. Mõned mõtlevad, et elu Eestimaal ei ole viimase 30 aasta jooksul suurt muutunud, et maal elavad inimesed mõtlevad samamoodi kui pikki aastaid tagasi, justkui elu oleks tardunud ning maainimene võiks soki kudumisega laulmisega kogu oma elu ära elada. Tegelikult, aga need muutused on äärmiselt suured, tõepoolest nii suured, et ei oska tegelikult ka isegi ette kujutada. Mõnikord puutun kokku inimestega, keda peetakse oma ala suurteks spetsialistideks. Usaldan neid ka küsimuste tegemistel, sest mina julgen spetsiifilises valdkonnas ainult vormiliselt sõna võtta. Samas olen kogenud, et ka oma valdkonna spetsialist tunneb ainult oma valdkonna teatud külgi kuid mitte seda, kuidas näiteks inimesed sellest aru saavad, kuidas nad mõtlevad ja milline on nende suhe. Paraku puutume otsustajate puhul sarnase nähtusega vägagi tihti. Liiga sageli puutume sellega kokku. Kui ma loen erakondade valimisloosungeid, siis mulle tundub, et oleme kohe-kohe kommunismi astumas. Võtame kasu loosungi tasuta Tallinna linnatranspordist või vähendatud kujul kooliõpilaste tasuta transport. Ma saaksin sellest loosungist veel aru, kui sellega tulevad välja vasakpoolsed erakonnad nagu sotsiaaldemokraadid aga et taolist lähenemist propageerib ka sügavalt parempoolne erakond Isamaaliit, siis ei saa ma sellest kuidagipidi aru. Viimase erakonna põhiprintsiibiks oli ju see põhimõte, et igaüks peab ise vaatama, kuidas ise hakkama saab. Seoses näiteks bensiinihinnatõusuga vastas ju täpselt nõndaviisi Reformierakond ise teate, mida teete, kasutage ühistransporti, käige jalgsi, kuid ühistranspordi eest maksta ei saa ja nii edasi edasi. Vähemasti aus ja selge parempoolse erakonna jutt. Iga inimene vastutab oma elu eest ise riik sellesse. Kui Keskerakond aga tahab Pärnus läbi viia rahvaküsitlusi kas siis Tallinna läbikukkunud näpuharjutustest juba küll ei ole? Üks rahvaküsitlus teise järel on sügavalt läbi kukkunud. Kas siis seda traditsiooni tahetakse maksumaksja rahaga veelgi laiendada? Loodan, et Pärnus on ikkagi mõistlikud inimesed. Tartus on aga päris huvitav seis. Üks erakond nõuab, et hamba väljatõmbamine oleks tasuta. Teine erakond aga nõuab, et eakatele ei 500 krooni aastas hambaraviks ja proteeside ostmiseks tuleks ikkagi raha anda. Tallinna inimese hambad on aga kallimad 700 krooni tükk. Ja sellest loogikast lähtudes tegelikult peaksid ministeeriumide ametnikud, politseinikud, õpetajad, ükskõik millise avaliku sektori töötajad saama Tartus tunduvalt vähem raha kui Tallinnas sest Tartus läheb hambaraha ju vähem. Kokkuvõttes noh, vana tõde, see, millega erakonnad välja tulevad, lõhnad väga suurelt häälte püüdmise järele. Et keegi muutub neid loosungit kuuldes või nähes nõrgaks. Kas nendes loosungitega on ka midagi, mis kutsuks esile ka vastureaktsiooni? Loomulikult ei ole, kõik on selle nimel, et meid ümbritsev keskkond, kas selleks on rohelus, teedeehitus või korrashoid või siis turvalisus. Hoolitseme laste eest. Kes siis hääletaks nende pürgimuste vastu. Siin aga põrkama kokku ühe probleemiga. Kes on see poliitiline jõud, kes need lubadused ellu viib? Kohalike omavalitsuste koosseisud pidevalt muutuvad, kokku hakkavad elama sageli sellised poliitilised jõud, kelle veregrupid on väga erinevad. Kes siis ikkagi saab vastutada, et püstitatud loosungid tõemeeli ellu viiakse? Ilmselt mitte keegi. Meie linnad paraku ja meie valitsemissüsteem näitab seda, et nad on pigem tõmblemise, aga mitte vastutamise nägu. Mina teeksin Vargamäe Andrese moodi kaart läks päris kaua, kellele oma hääl anda. Kas anda hääl erakonnale, kes lubab näiteks kahekordselt suurendada politseinike arvu panna raha teedesse ning vähendada samas maksukoormust. Ja kõige selle taustal öeldakse, et raha nende väga suurte programmide jaoks on võimalik saada kokkuhoiust. Ma olen paljude utoopiat poolt kuid ikkagi, kes neid siis ellu viib pärast seda, kui me oleme oma hääled ära andnud? See on tõsine probleem. Sest olles andnud oma hääle, oleme me ju ka kaasvastutavad selle eest, mis hakkab toimuma.