Hea kuulaja nüüd hakkab kõlama salvestus Tartu folgiklubist, kus esines folklorist, kultuuriteoreetik poeeti, haridustegelane Anzori Barkalajal. Teda küsitles Ants Johanson. Ja täna jõuame kuulata vestluse esimest poolt. Tere õhtust, head inimesed, see päriselt ei olnud nii plaanitud, aga aga järjest enam võtab see see folgiklubi või viimastel kordadel on võtnud sellise raadio ööülikooli formaati. Võib-olla see on respektist selle formaadi suhtes või selle saate mõtteviisi suhtes. Aga teistpidi, muusikat on kõik kohad nii nii jämedalt täis, et võib-olla vahest jutt või korrastatud mõtted korrastatud. Võib-olla vaata ilusam muusika kui, kui muusikaambitsioonidega muusikal. Ja mul on au täna siin küsitleda ja loodetavasti ka teie võib-olla. Tahate midagi küsida, Anzori Barkalajal. Ja see põhjus, miks ma su siia kutsusin, tere. Tere õhtust. Jah. Et see põhjus ei ole sinu juubel, põhjus tegelikult ei ole ka sinu uus uus raamat, väljaanne, luulekogu, kuidas me seda iganes nimetame vaid pigem see, et et aastate jooksul Meie trajektoorid kuidagi paralleelselt aeg-ajalt nii-öelda põkkuvad ja siis siis liiguvad jälle kuidagi paralleelselt või lainetena edasi ja, ja pärast seda, kui sa Viljandi kultuuriakadeemia direktori kohalt ära tulid või aegsel otsa sai siis millegipärast vot siis tahaks mind mõnda asja su käest küsida, et see põhjus oli pigem see. Ja ma alustangi võib-olla sellest samast. Ja loodetavasti liiga pikaks ise seda ei aja seda juttu direktori või rektoriametist, kas sa, kas sa oled sellest ühest või teisest prii rektori ametist ja direktori ametist rektoriametis ma sain priiks aastal 2005, kui me liitusime Tartu ülikooliga ülikoolis, teadupärast on üks asi korraga. Taustaks, et ega see, see liitumine ju me sellest rääkima hakkasime mõtlema aastal 2000 ja enamus inimesi tegelikult ei tahtnud sellest kuulda ju. Et vika olla, vähemalt selle iseseisvuse illusiooni käes sõltumata närutame tundus olevat selline väga armas mõte paljudele. Aga mina lähtusin põhimõtteliselt, et parem elus koer kui surnud lõukoer. Ja selle rektori nimele tuli uhke ehk topelt sinna ette on ju etet, et laias laastus ei muutunud midagi peale selle, et, et me saime natukene stabiilsematesse keskkonda ja mingit mõjutegurid olid ka juba innustatavamad kui niisama lageda taeva all olemine, nii et selles mõttes mul ei ole asjadest lahti laskmisega olnud probleeme piisavalt ette valmistatud selleks. Aga see aeg oli noh, neljandik su elust, ilus aeg ja just täpselt, aga see oli pikk aeg, et, et just et selle nii-öelda iseenda. No ma ei tea, need, need, need, need ideed ja plaanid ja, ja ideaalid. Et kas sa selle nende 15 aastaga said selle ära teha või, või, või oi jäi pooleli, selline poleni jäämiseks tunne ka ei ole? Ei poolelijäämise tunnet ei olnud, lihtsalt on väga paljud. Võimalikkused tegelikult ei realiseerugi, veel enne nad isegi ei saa seda, seda ruumi või hingeõhku. Et võib-olla see on, mida ma õppisin, et, et tuleb ka lahti lasta juba alguses ka kõikide võimalikuste esiletulemise soovist nendest võimalikustes, mis kultuuriakadeemias on aga siis, kui kultuurikolledžis kultuuriakadeemias liikumise juurde ja sealses ülikooli sees toimetamise juures minu hinnangul realiseerus, no napilt natukene üle 10 protsendi. Aga sellest pole meile tulla, sest see, mis on olemas ja, ja see, mis sealt sõimetena kasvama on läinud ja praegu mul on ainult hea meel. Mul ei ole seda taaka enam seda vedamise ja vastutuse taaka. Ja samal ajal ma näen siin uuemate põlvkondade pealt ja nooruslik ja vanemate põlvkondade pealt näen seda, et mingid asjad on olnud suuremad kui ühe inimese mõtted ja Songijage. Võib-olla ma peaksin seda praegu teadma, aga see termin, oma kultuur, kas see oli sul enne enne rektoriks minekut see termin sul olemas või, või see tuli selle töö käigus? Mäletad sa, mina ei mäleta? Astronoomiast kosmoloogiast noh, räägitakse, et kuidas tekivad päikese- süsteemi tonni ütelda mingit tolmupilv on ju seal siis need aineosakesed mingil põhjusel külge ja siis tekivad siuksed nagu proto, mingid planeedid ja tähed jäävad Deweroni. Et selle oma kultuurikontseptsiooniga on umbes samamoodi, et samal ajal tegelikult sarnased mõtted tulid nagu esile. Ja mul on tunne, et seda oma kultuurinimetust ma võib-olla kuulsin kuskil, kus ma Marju Kõivupuuga ringi liikusin, kui ma olin tudeng, vaata siis oli meil see suur Laugaste skandaal, kui professor jäi oma loengusse, jäi enda õpikut lugedes, jäi magama ja siis pidime niimoodi viisakalt lahkuma. Ja siis tahtsime minna tasemele saada ja, ja me ei teadnud lihtsalt, et Marju Kõivupuu nimi ja isik oli nii vastumeelne, et et sellest peret kodusõda ollakse sündinud ülikooli sees. Et sellised ärksamad folkloristide hulgas ja etnoloogile hulgas mingid mõtted liikusid ja kuskil ta siis läbi jooksis, sest iseenesest on ju loogika, on väga lihtne, et kultuur on inimliigi toimetuleku kohastumus, elususe kohastumus mis on meid teinud nii võimsaks. Me oleme vist ainukene paljurakuline organism, kes on võtnud maakera endale kontrolli alla praktiliselt ja siin ihub juba hammast teiste planeetide peale. Et ta on selline vägev asi, aga, aga sellisena on ta ka sisutühi jänesest inimestel olla liigenteet grupid ja, ja see, et aru saada, mismoodi see seostub identiteediga, oma kultuur kaks erinevat sõna kokkupanduna uueks tähenduseks, et see on nii loogiline, et mingi hetk te hakkate seda kasutama muidugi, kultuuriakadeemia oli see, kes hakkas seda süstemaatiliselt kultiveerima. Tähendab seda, et mitte ainult rääkima asjast on ju vaid ka mõtestama ja teostama. Jah, see, see on, on küll nüüd kultuuriakadeemia rahva teene. Ma pean tunnistama, et, et käis siit Tartust pärimusmuusika keskuses ja festivali juures tööl. Ja tegelikult jah, muidugi mingi aeg ka kultuuriakadeemia muusikaosakonna vedajana. Et ma niimoodi kiirelt oskaksin öelda, et oma kultuur tähendas minu jaoks rahvamuusikat, et siis tantsu käsitööd ja siis mingil hetkel, kui ma enam Viljandiga nii palju enam seotud ei olnud, siis tuli väga siis tuli see rahvuslik ehitus, kas ma jätsin midagi nimetamata, milles just oma kultuuri poole või selle nii-öelda kultiveerimine kõige paremas mõttes? Nimetasime kõik ära, et millest see koosnes või koosneb praegu, tegelikult kui me tahame oma kultuuri lõimelõngade juurde jõuda, siis me peame hoopis vaatama semiootikute hulka biosemiootik Kalevi kull, Timo Maran, sealt siis kultuurisemiootika ka sihustamine, Kadri Tüür ester nüüd on ta pardoone, riiste keskpaik, Kaie Kotov. See kuldne kolmik, kes käis kultuurikolledžis mõtlemist õpetamas või, või mõtlemisvõimet harjutamas inimestel. Et ja see suhtumine keskkonda ja suhtumine keskkonda mitte ainult füüsilises plaanis, vaid tegelikult ka ühiskondlikus plaanis vaimses plaanis. Ja mõtestamisvõime elususe andmine ka nendele nähtustele, mida ei saa käega katsuda, et saan oma kultuur. See on pikaajaline ökosüsteem. Ja see, et mingi asja avaldub muusikas, tantsus või käsitöös, see on ainult üks avaldumisvorm, on. Kui väga tahta sihukest kindla piirlise metafoore, siis mulle endale meeldib kangameelepilt kujutluspilt, kus on teatud lõimed, mida me enamasti ei näe. Ja siis on need tegevuslikud koelõngad seal peal, mis moodustavad mustreid ja, ja mida me näeme ja tajume. Ja tihtipeale isegi ei mõtle sinna alla, et seal on tegelikult suhe keskkonda kõigis neis kolmes dimensioonis, et ja, ja mingi hulga inimeste püsimajäämisvõime mõtteka elu mõttes istub seal all. Nimetasite selliste tegevusvaldkondadele, need olid lihtsalt puhast juhuslikkust pole olemas, aga nad olid needsamad õppekavad, mis olid sellel kultuurikolledžis, on ju ja, ja mis võrdlesid oma algse mõttekoha pealt rahvakultuurist. Ja kuna rahvakultuur, see laiemas ja kitsamas mõttes kogu see vaidlus, vanema põlvkonna folkloristide ja noorema põlvkonna folkloristide vahelise autentsuse küsimus, mis oli 90. nii kõvasti üleval. Kogu see, see rahvakultuuri ja rahvamuusika ja rahvatantsu ja, ja kogu see rahvaliitega ühest küljest üle kulutatus, teisest küljest seesama see laiemas ja kitsamas mõttes ujuvus ja siis ka see, see sotsrealism, Se, vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik. Et kõik need asjad no tekitasid sellise kopitanud jahistava tunde, kus tuli väljuda. Ja, ja tegelikult see oma kultuuri kasutuselevõtt, mõtestamine oli meil üks algatus. Aga tegelikult tuli ju ka pärimusliite teema sisse, sest iga oma kultuur sisaldab alati ka pärimusliku komponent, siis on see, mida esivanemad on meile andnud ja mis on omal ajal töötanud ja mida ei saa lõika-kleebi põhimõttele üle võtta, sest aeg muutub. Ja see vajadus oma kultuuri elusust hoida pärimusliku osa hoolulise lõime säilitamise kaudu ja sinna siis tänapäevasel ta koelõngade peale kudumise kaudu või muusika keeles siis ütleme sellele rütmile siis nende uute, selliste kõlapiltide loomine. Et, et see, see oli see, mida me proovisime teha ja mis on suuresti ka käima läinud tänu nendele inimestele, kes mingeid õppekavu sel hetkel haldasid. Ja meie asi oli, oli teha need õppekavad milleski suuremaks kui lihtsalt mingi paberi pealkirjas olev õpe. Nii et selles mõttes need, mis sa loetlesite, see on lihtsalt üks väike dokumenteering mingist lühikesest ajaperioodist. Sest tegelikult kultuuriakadeemia üks lõimelõng, mis praegu siin ka on juurutamisel on see loomemajandus. Selles mõttes, et ettevõtlikkuse majanduslik mõtlemine on ka üks kirjakeeleliike lisaks digitaalsele kirjakeelele ja mida me peame loomulikuks. Me Aldame, kuigi meie põlvkond on seal rohkem immigrant. Et digitaalsed pärismaalased on need XY tset põlvkonnad. Et see kõik on nagu moodustaks elava kanga, meie meie paremal juhul saame luua sellele ruumi ja enda jaoks enam vähemalt kirjeldada ta teda sellisena lahti, et ta kinni puu. Ja see, see ei saa olla kinni ühes ühes nagu, nagu tegevusvormis. Hea näide on näiteks samas rahvuslik rahvuslik talukujundus. Mis oli see esimene esimene versioon Anu Raua poolt sisse toodud selliseid tervikmudelist, mis tugines tegelikult üheselt algusele sellisele suhteliselt romantilisele ettekujutusele, et, et nüüd oleme vabanenud jäme vabanedes jätkame täpselt sealt, kus meil on, see vabadus katkes. Talu on, on Eesti ühiskonna alusühik ja elustiilivorm, mis on sellest saanud. Ja see on selge, et, et selles välisvormi saanud kinni jääda ja sealt tuli see lahknemine pealtnäha rahvuslik tekstiil, rahvuslik metall, rahvuslik ehitus. Kuigi tegelikult nad on de facto selle koosluse pealt, mis akadeemias valitseb, on, on loomulikult üks tervik samamoodi, nii nagu tulevad õppekavade lähevad. Need nimetused võivad muutuda. Ma hea meelega ei jääks kinni ühegi nimetuse hulka, mis tol ajal parajasti oli. Jah, ei, see, see küsimus oligi pigem. Või ma ei osanud teistmoodi mõelda kui, kui mõelda nagu üliõpilasele või inimesena, kes läheb mingit eriala õppima, et need on nagu mingid erialad, mille vahel valida. Ja kas ma sealt saan tervikliku mõtlemise. Loomulikult sõltub kogu kooli vaimsusest ja õppejõududest igast ühest eraldi ka veel ja, ja õpilaste omavahelisest üliõpilast. Sünergiat, kui nii tohib öelda, aga on asul see võib-olla see distants on veel ajaline, liiga väike. Kas, kas on mingisugune muutus muutus Eesti kultuuripildis selles kontekstis toimunud seal nii-öelda see mõtteviisi muutus tänu Viljandi kultuuriakadeemiale või, või on vara öelda, mõtlevad Eesti ühiskonda? Jah, Eesti kultuuripilti kõige laiemas mõttes praegu võib pigem öelda seda et asjad küpsevad oma loomulikku rada pidi ja praegu Eesti ühiskonnas on pigem ülekaalus ikkagi hävituslikud jõud ja lagastavad ja ressursse kõige parimas kaablivarguse siin ruumis raiskavad jõudja protsessid inimeste sees ja vahel. See, et kultuuriakadeemias ja selle ümber tekivad võrgustikus, siin on see asi, pole institutsioonid, vaid on teatud meelelaadis inimeste hulgas. Et sealt tekkis mingisugune vastu selline kultuur ja, ja vastureaktsioon, aga, aga see, et see oleks nagu eesti kultuuriruumi peavool, on küll veel veel vara öelda. Ei, ja ma ei mõelnud taeva, pigem, pigem on, on, on praegu selle väikese võimalusega, et, et siis kui need, et lavastajad on ennast ära tapnud ilusti, mis energia jäävuse seaduse järgi viib selleni välja. Et siis on mingit tegelased, kes selle sõnniku pealt oma oma uued taimed üles kasvatavad. Et see võimalus on küll olemas ja ma jään, jään natuke eriarvamusele. Minu arust see kõige halvem kumm venib lõputult, enne kui ta katked ja tihtipeale me kujutage ette, kuhu, kuhu ta veel kõik võib venida, sõltud, mis metafoorisalu sultan. Mina proovin, mulle meeldib, et biosemiootikute märgisüsteem meeldib väga. Selles mõttes. Kultuuriruum ongi nagu raba raba läbilõige, onju, et kuskil mingi asi katkeb ja kuskil mingi asi sadestub ja kuskil mingi asi moondub ja ja kuskil on ikka elav osa ja, ja mida saab kultuuriakadeemia kohta öelda ja tema poolt mõjutatud katalüseeritud teiste tantsuklubide liikumine näiteks on ju, mis on palju vanem kui, kui see üldse kolledži pealt sündinud akadeemia või see, mis toimub selle Vanemuise 42 seal kirjandusmuuseumis on ju, või mis toimub siin etnolaugude hulgas folkloristide hulgas ja, ja toimub siinsamas on ju, et, et see, see riik ongi sellise liigirikka koosluse erinevad osad, mis on kantud samast eluvaimust, elu iseloomustabki, see, et ta tegelikult ajab, ajab ennast läbi ka asfaldi prao ja ise natuke sõidetud. Ta võtab toitained seal, kus enam surnud organismid enam enam muutuks. Toiduks uurijana kõneldes sa nagu vaatad seda kõike kõrvalt ja hindad, aga, aga ma arvan, et su loomuses ja ma ei arva, et see on sul mingi tingimata temperamendi küsimus, vaid või, või noh, sünnipärase temperamendi, vaid, et see on, see on sinu loomus kogu aeg olnud, et sa, sa ikkagi oled võitleja tüüp, et praeguse kõlas nii nagu, nagu sa vaatleksid ainult seda kõrvalt, et küll ta läheb, aga ma arvan, et sa ikkagi oled tahtnud ja tahad nagu asjade nii-öelda õigemasse suunda minekuks midagi ise ette võtta, et selleks peab. Okei, niisugune, kui kohustuse kõlab siis pasunasse. Põhimõte see on nagu noorematele iseloomulikes ongi, nii peabki olema. Aga kui sa vanemaks saade ja näed, et sinu säärase ikkagi ei ole lõputu Tura, seal on limiteeritud energia ja aeg on tegelikult üsna limiteeritult ja täiesti taastumatu ressurss. Et siis pigem hakkad nagu proovima vähemalt mõista, et mida tähendab tegelikult kulgemise vägi või toimi toimivate põhimõte või või mina, Liinart, nalja nüüdse eesti kultuurile andnud sellega, et ta on otsetõlked teinud ja kohandanud eestikeelsele mõtlemisele teatud kontseptsioone ja, ja ei pea alati kaklema. Hakata tuleb siis, kui on vaja heidutada, et keegi enam teist korda ei tahaks. Aga saab ju näha, et kuskil anda väike tõuge, kuskil on ta väike toetus kuskil kedagi heidutada, et ta ei tallaks ära kuskilt mingit taime või, või olendit, kes alles on väga õrnas eas. Et see tuleb aja jooksul. Ma eelistan pigem sellist varjatud, varjatud ja loomulikku kulgu pidi liikuvaid asju. Helista ja loomulikult lihtsalt mäletan neid aegu, kus sa kas poliitikasse minnes või, või, või või sa põlesid. Aga, aga see oligi mitukümmend aastat tagasi juba igal heal on oma oma komme ja, ja tuleb aus olla. Ja tuli peavad, ongi, ausalt tuli pead ja, ja siis, kui mingi hetk vaatad, et kanistreid enam pole, nii palju kütust on ja siis tuleb hakata natukene vaguramalt sõitma, ega see ei tähenda, et kas selle võrra kehvemad. Kui palju sul see suuda nagu well sinu osa on, et ma arvan, et sa pole ainuke või olid sina see, kes ütles, et, et jälle ma ei räägi kaklemisest, vaid võitlemisest või võistlemisest kõige paremas mõttes. Et on võimalik ära kasutada, vaid tuleks ära kasutada rünnakujõud, et, et nii-öelda kasutada ära see vastase vastase liikumine, liikumine pöörata enda. Aga see on ju heiteks, see on, see on ju tegelikult tark tegevusvaralise ise kulutada oma energiat, kui sulle lahkelt pakutakse seda lihtsalt küsimus, et alati see jõu jõu suund ei ole see, mis, mis on sinu jaoks kohane vajalik Sistolisetuda, aidata. Õige suunavalikule. Aga on sul mingit aastatega järjest rohkem just, aga, aga kui sa, kui sa tooksid mõne näite noh, sinu sinu praeguse aja tegevusest, kas sa intuitiivselt või teadlikult mingit näidet tuua, et nii saab tegutseda? Vaata praegu mul on, olen liikunud need kaks viimast aastat olen liikunud üles mäkke, ei tullu ostsime toomemäele, et põhimõtteliselt see hariduse valdkond on tegelikult eesti kultuuri elusa elusa kultuuriallesjäämiseks väga võtme tähtsusega asi praegu eriti DDR4 asele Rowotiseerimise valguses, kus käivituvad ikkagi sellised protsessid, kus miljoniline ühik lihtsalt kaob ära prakku. Ja, ja hoobi alla lähevad hoopis ühikut 10 miljonit, 100 miljonit. Ja, ja selles valguses mingite asjade väljaütlemine võib ära rikkuda loomuliku protsessi, sellepärast ma hariduse valdkonnas tegutsemise koha peal. Ühtegi judo põhimõtete rakendamise näidet hea meelega ei tooks. Noh, rikub ära lihtsalt protsessi, aga, aga varasemast hea näide on, on seesama teadlik Tartu ülikooliga liitumine. Noh, üks põhimõtteid on seda tõmmata enne lükani, natukene tahad lükata-tõmmata, kui tahad lükata, on ju. Et see, kuidas me põrgatasime Tallinna kaudu Tartu Ülikooli liitumist just sellisel moel ja viisil, mis aitas kultuuriakadeemial ellu jääda, et peaaegu et väljasurev nagu õpetada, seminariga juhtus, seda me kasutasime küll suuremad, rähklesid omavahel ja, ja kogu see mäsu, mis käib Tallinna Ülikooli loomise ümber ja, ja ja loomulikult ka väga olulisel hetkel oluliste inimeste väikse kaasaaitamisega, isegi suure kaasaaitamisega meil õnnestus tegelikult väga väikse ja pealtnäha tähtsusetu jõuna panna asjad liikuma just nii nagu tarvis. Et suured ülikoolid ja poliitilised parteid omavahel lõid ja mingi etnud hakkasid tegema sellist koreograafiat nagu oma kultuuri mõtestaval grupil, kes muidu oleks võinud seal aru või hakklihamasina vahele jääda. Tegelikult õnnestus üsna korralikult pinnale ujuda, mida ta peaks tegema praegu Eesti kultuur? Sellega, mis toimub maailma majanduses ja, ja sellest tulenevalt ka ühiskondliku korra muutustes ja sellest tulenevalt ka üldse kogu haridussüsteemi muutudes. Ja tegelikult ei taha tõepoolest selle või noh, ma ei tahaks jääda selle kultuuriakadeemia juurde nagu kinni, aga ma, aga ma kuidagi mulle see kujund meeldib, et, et selleks, et heidet teha. Nagu ma oleksin tõepoolest mingi ise ise. Ma ei ole tšõudoga tegelikult tegelenud. Nii palju, kui ma sellest lugenud olen, lugenud olen või või lähedaste võitlustest näinud, et, et sul tuleb vastane tasakaalust välja saada, siis sa saad temaga. Põhimõtteliselt saadi tasakaalust välja mingil hetkel siis endast palju suuremad. Et sai see sündida, see seal on, seal on muidugi seal üks tiir on, on, on, on veel peol, et noh, üks asi on see, et toome sellesama kujund, et, et on, et on, absoluutkaal on ja kus tegelikult mingiteks satuvad kokku 120 kilone ja 86 kilone onju. Ja ega seal 86 kilo seal selle 120 või 100 kolmekümnekilose vastu väga palju variante ei ole. Et olla ise pidevas liikumises, onju, ja meelitada teine ka liikuma, et ta nügija tasakaalust välja on võimatu isegi seal edasi-tagasilükkamise või selle võngutamisega suurt teha midagi ei ole, et see algab tegelikult asi pilguga. Sa vaatad talle otsa, nii hakkab liikuma, nagu sul vaja on. Tema arvab, et sina arvad, sina kavatsed teha nii ja siis ta hakkab ise ise otsuseid tegema. See, see on nüüd see, mis kulutab palju vähem jõudu, sa ei pea trügima. Et ja, ja tänapäeval on sama moodi, et, et Eesti peaks käituma samamoodi, et vaatamata suurtele lihtsalt silma ja just õigel ajal valitud õige vaatega ja suured akud ise liigutama. Mitte nii nagu selle foto peal, kus seal meie peaminister oli niimoodi valveasendis ja siis vana peremehe esindaja seal Saksamaalt siis kirjutas alla midagi tähtsat? Ei, ma umbes sain aru, mis sa mõtled, mul lihtsalt, et ma arvan, ma ütlen selle väikesed nii-öelda retsepti koostisosad ära, üks asi on julgus. Sa pead, julgema, julgemine on siis võimalik, kui sa oled täiesti siiras. Selle siirusega oleks huvitav asi, et, et inimesed ei usu seda. Ja nagu hakkavad otsima sealt tagant veel midagit, mida, mis kindlasti seal on, nad kulutavad väga palju selleks aega, energiat ja nüüd on küsimus, et kuidas sul loovusega, et kuidas sa neile seal metafoori ette viskad. Ja, ja siis siis on, kui sul on vaja, et liikuma hakkaks ja, ja siis siis sedasama loovusloos vajab julgust, vajab siirust, sest loovus, loovus ei peta. Ta petab mitte petmise kaudu. Et see, see on nagu see see koht, et tegelikult käib seal seal kahekordsed vindid. Ja, ja see on tõeline väljakutse inim inimolemisele mõtlemisvõimele ja, ja sellele, mis teeb meie liigi üldse mõttekaks ja seal liigi sees siis ütleme erinevate ees Liietega oma kultuuride olemise mõttekaks saad sa, et sa kõigest ahistustest ja, ja mälust hoolimata püsid mängeldes pinnal ja nõuab julgust loost. Kuidas see, kuidas see sedamoodi mõtlemine, sedamoodi asjade sõnastamine, kuidas ta sinu jaoks suhestub? Praegu üsna laineharjal oleva esoteerikaihaluse ja, ja niisugune parateaduste ja eneseabi ja kõige sellega, kuidas see sinu peas seostub, sest et see vist vist ikka sõltub mingitest lugemusest ja kõigest. Et et sellise mõtteviisiga kaasa minna, et väga lihtsalt mõeldes võib selliselt noh järjekordne huvitav, ahvatlev teooria ma ei oska, julgus on väga praktiline asi, julgus küll, aga ma mõtlen iga päev üleüldse suhe sedamoodi võitluskunstide mänguteooriate kaudu nii-öelda protsesside juhtimine. No ühest küljest küllalt esimene puude, et sa ütlesid, et, et selline esoteerika on praegu väga, väga nagu popp teema tegelikult on, on hoopis see, et, et inimestel on vajadus millegi järele mida neile ei suuda pakkuda ei teadusinstitutsioon ega kiriku institutsioon. Sest kui me vaatame neid küsitlustulemusi on just siis oleme võrdlemisi usuleige rahvas. Jah, aga küsimus on küsimuse püstitusest. Sest kui me mõtleme selle peale, kuidas me maailma hõlvama ja kuidas me seda tajume valikuliselt, kuidas mõtestame valikuliselt, kuidas me seda mõtet sellist protsessi teadvustame ka täiesti valikuliselt siis seal on alati on kolm komponenti omavahel läbipõimunud, et üks on see loogiline komponent oskame mingi kindla distsipliini alusel artikuleerida maailma ja ennast seal sees rütmistada, kuidagi anda, selle asjal on mõte. Siis on meil seal kindlasti loovuse komponent, sest me teame, et me teeme seda valikuliselt, tema mudeldame oma sisimas ja paratamatult mingid puudujäägid. Me peame ära seostama ja säilitama selle mudeli asjakohasuse. Ja kuna me teame, et, et ta on ikkagi meil meil valikuline ja kõike. Me juba tajub tasandile ei suuda ju märgistada kindlalt lainepikkused, mida, mis on meie ajuorganitel, onju ja ka see, mis meile mahub. Pähe on ka ju see, et mõni UFO, maksuametnik, õpetaja Exceli tabel noh, paljusid asju mahu erineval moel, onju ja midagi teeb, alati võib jääda välja, see võib olla eluliselt tähtis, see võib olla ka ohtlik ise välja ja nüüd seesama see, see hirm ajaks meil juhtunud kokku, kui me jooks usku sellesse, et meie hetkel sees olev maailma mudel mis on paratamatult kunstlikult konstrueeritud loovuse abil ja need lüngad on ilusti kokku viidud ja tehtud siledaks ja ilusaks loos abil, et on ikkagi parim, jääb töötavam variant meie jaoks. Ja, ja see usk, see, see ratsionaalsus ja, ja loos ongi meie pärisosa. Nüüd, mis on toimunud lääne ühiskonnas, nad on institutsionaliseerinud, teadus on, on selle kaine mõtlemise omandanud. Kunst oma kunstnike liidu liikmete ja muu sellise kraamiga on, on, on selle loovuse võtnud ja, ja kirik ükskõik millise vormis, kas ta on katoliku, luterlik või islami või whatever on võtnud selle usu ära ja siis kõik meilt ära võetud inimestel on, on, on see, see nende kolme asja järel ikkagi vajadus teeb seda. Sa saad olla olla kindlust ja nüüd nad otsivad. Ja ja selle valguses ma üldse ei imesta, et, et kuna meie uus religioon juba pikka aega, kus me täiesti ette valmistamata tult käsumajandusest jõudsime kohale see müügimajandus ja see tarbijalik ridades ja kui meile tuuakse sinna see New eis ilusti pakendatud kujul tarbimisharjumust täitma, siis loomulikult inimesed lähvad selle peale, sest kool ei ole neid mõtlema õpetanud. Mõtlemine on ju teadlaste teema. Aga nüüd ongi see häda, et kirik tunneb ennast halvasti sellepärast et inimesed ei hooli temast, on ju teadlased, tunnevad ennast halvasti, sest inimesed ei hooli nendest ja teadvust on ju ja, ja muud kui mõelda selle peale, et käib õunahala, et kunstnikupalka vaja Kultuuriministeeriumi kaudu. Ega kunstnikud ka ennast hästi ei tunne. Unustades ära, et nad on kõik inimesed. See, need kolm asja on, on igaühe pärusmaa ja selle pealt peaks hoopis teistmoodi hakkama neid mustreid ja seoseid loom. Ja muuseas tulebki tagasi, sest kui meie ühiskonnakord muutub niivõrd järsult tänusele robotite pealetulekuga ja niivõrd massiliselt üleliigsete inimeste tekkega, mida ott tuleb selle üle liiklusega peale hakata ja seal tuleb hakata jälle sellel vanal toorel kujul, tuleb hakata otsast peale. Kuidas asjad kujunevad, need kolm, kolm viisi erinevates vahekordades inimeste sees vahel aga kuidas on sinu enda praegune praegu hetkel viiekümneaastasena selline sinu see vaimuilm või religioosne maailma nägemine, et sa, sa oled puutunud kokku, noh sa oled ise öelnud, judo kaudu budist, on seal midagi udumbudiski praktika, oma loomulism siis taoism on taos šamanism, mida mõned uurinud šamaanlus, Samaandust šamanism on, on teadusharu, mis uurib Shomaalus erinevaid vorme. Tänan. Et sa oled kõige sellega, kas ka mõni mõni kristlik konfessioon on, on noh, nii-öelda sinu ellu kuulunud kristlastest sõpru on päris palju, keda ma täiesti respekteerin ja, ja kes on enda sees piisavalt tasakaalus, et et mitte tekitada müra enda sees ja ümber ja nendega ma suhtlen. Ei, seda loomulikult ma just mõtlengi seda, et kas ta otseselt sinu uskumuste nii aga geeni kuulunud loomulikult, sest ega vaata see, see, mille ümber on tegelikult ju inimkonna helgemad pead pead nagu, nagu pead murdnud, et mis asi see on, mis on sõnas või mingis materialiseerunud kommunikatsioonivormis võimatu välja öelda ilmasõda tapmata. Et on ju erinevaid katseid, on terve Viini koolkond proovinud seda kasutada seda loogikat ja, ja, ja seda sõnavahendit on ju, siis on meil siin igavene portsioon, erinevalt kunstivoole on katsunud oma omamoodi läheneda asjale, onju, ja siis on ju. No ja siis rääkimata nendest erinevatest konfessioonidest, kirikutest, onju, aga see kõik on ju tegelikult juba selle tõttu, et me konstrueerime suhteliselt puudulike mudelite abil. Mis see teadmine on, seal sees on ja siis seal suhtute üsna heatahtlikud tegelikult igasuguse igasse siirasse katsesse kuidagi hakkama saada. Nii kaua, kuni ta ei kehtesta ennast teiste peal vägivallaga on ju kõik täiesti okei. Sest šikk, milline sellest kolmest komponendist on see, see dominantne või see, see, see kandev son lihtsalt loomuse ja kalduvuse ja maitse küsimus. Selles mõttes me oleme kõik nagu religioossed ja oleme pik, loovad ja oleme kõik väga ratsionaalsed, ratsionaalse seal ka palju, paraku sõltub meie meeleseisundist ja meeleolust. Aga, aga ausalt seesama see mitmekihiline, see, see võimalus olla iga hetk hästi erineb ega igalühel olla hästi erinev, samal ajal ka ikkagi mitte liiga laiali jookseb. Otse see selline tabamatu dünaamiline tasakaal, sellised mustrid, see on põnev. Ja kui seal mingi hetk kaob ära see tahtmine mõjutada maailma enda järgi, onju, siis tekib alles tekib selle koha peale tühja koha peale tekib see seesama see nägemise ja vaatamise ja mõnikord kui veab, siis ka osasaamise rõõm. Aga kui sa mõtled enda järeltulijale oma lapsele ja, ja kui sa talle annad edasi? Ta elab sinu elu kaasa loomulikult ja ta võtab sinu väärtushinnangud, aga kui sa peaksid religiooni suhtes või, või uskumussüsteemide või, või, või usukoha pealt? Tähendab, kas sa tahad talle midagi õpetada või kuidas seda küsimustele vastad, tahad, ma mõtlen, see, et, et mul mul ei sobi tegelikult küsida, et missugune on sinu nii-öelda uskumuste süsteem, mida sa elad või praktiseerinud missugune nendest nimetatutest? Vaevalt et ükski neist, et sa, sa vaatadki nagu hästi avatud pilguga, et kõik lõpuks ongi. Aga kui, kui sealt laps küsib? Vaata kõigepealt me oleme praeguses ühiskonna korrase läinud ju sellisest jäikadest kassisüsteemidest või, või hierarhiat ju ju pealtnäha kaosesse ja sunnismaisus ta enam ei ole, et jah, aga samal ajal sa ei pruugi oma lastega üldse koos elada. Ja, ja sellega oma eeskujuga sa, neil mingid stereotüübid ei saagi nagu neil neil tekitada, paratamatult ma ei mõtle, kui sa proovin korraks vahele põigata, et ma ei räägi stereotüüpidest läinud, ma räägin mingisuguse kindluse võimaldamisest talle, kui ta küsib, et, et ei ole kõik ambivalentne, et vaadaku ise vaided, et ta küsib, sa, sa annad talle nõu? Saab osutada ühele või teisele näitele. Lõpuks kõige suurem viga, mida inimesed saavad teha, on see, et nad hakkavad enda elu elama teiste kaudu välja, onju, ja sellega peale suruma. Et kui nüüd sinu, see kahekordse nii-öelda kaut puutega tegelikult küsimus oli vist seetõttu, et millised konfessiooni ma siis nagu eelistaksin siis ma võtaks eeskuju järgi, et minu meelest kõige eeskuju vääri omalt, näiteks kiriklike organisatsioonide hulgas on oma eluga näidanud tema pühadus dalai-laama vaieldamatult suhtleb teadlastega, teiste konfessioonide ka käib, siinkohal siis ütleb, et, et kui tal on valida, siis valige ikkagi see, mis on teie kodune traditsioon. Olete luterlane, jääge luterlased, eks ole, aga kui tahate jälle vahetada seda välisstiili, siis palun väga, on olemas sellised võimalused. Midagi on hakanud siis ka nüüd see viimane paavst samalaadset üles näitama mis näitab seda, et, et religioosse maailmainstitutsiooniga nii-öelda selle, selle usukompaniide endale võtjad ja moel või teisel. Et nad on hakanud ka muretsema, et ja aru saama hakanud, et rindejoon ei jookse mitte konfessioonide, kirikute või usundite vahel, vaid tegelikult inimeste sees. Selle surmakultuuri ja, ja elususe vahel on ju. Et siis on hakanud ka normaalset nagu, nagu, nagu käituma kahjud islamil praegu on natuke teistsugune põnga, et omal ajal supid ja, ja islam oli väga valgustatud periood. Praegu on kahjuks natuke teised aga küll sega. Mingi hetk võngub paikel et mulle ta laena, massi meeldib, nii institutsiooni loogika kui ka seda väljapidava inimesena, kes seda praegu teeb. Ja mõtteviisi koha pealt, et mäng mulle väga meeldis, kuigi ta oli väga vastuoluline, pealtnäha ebamugavalt Leif mulle väga meeldiv, Olav Leif, onju, et nemad, Mällikon vabatriana tüübid, onju, ja ta koolkonna mina lihtsalt Mälli käest saingi teada, et selline asi oli nagu sunneta koolkond seegi, kes tühjuse kontseptsiooni ja tänu kellele on meie arvutiteadus üldse võimalik, nemad lõid nulli kontseptsiooni üldse. Kõigest sellest saab rääkida lastega, miks ainult lastega riigiga, kes, kellel on aega ja tahtmist suga rääkida, ma just just praegu mõtlesin selle selle küsimuse küsimise käigus otseselt, et kus seda, kus seda õppida. Et kas see võiks olla osa oma kultuurist, mida, mida saab õpetada inimestele? On see, on see liiga saan kindlasti kuskil mingi oma kultuuri osa, kuna ta seal traditsioonis sees on ju. Ja isegi siis on, on ka seal inimesi, kes esimese kokkupuute järel saavad selle maitse suhu ja ja on ka selliseid, kes nagu lusikad käivad 1000 korda supist läbi ja, ja maised kunagi ei saa tulla. Ja ma just mõtlen seda, et kas noh, toompeal naljadega ei, no ma mõtlengi võisin Tartusse. Et komsomol ei ole kindlasti see see vorm, mis selliste asjadeni viib. University ju algselt oli sellise mõttega, ma tegelikult ei mõtle otseselt isegi meie, meie Valma Allo materit vaid mõtlen seda seal, annelinnas seda, seda kõrgemat mõtlen põhimõtteliselt Tallinna, ütleme et Toompeal usuteaduste instituut ja, ja et kas vaata, need on need õppeasutused, kes meil praegu nagu usuasju õpetavad, et uskuda, õpetada kus, kui sa õpetada niimoodi, et, et kuskil on mingi tarkus tõstetakse kulbiga peadesse. Kust sa pead tulema kodust, seltskonnast, sõprade Kuurude. Ei saa küsida, et, et, et me ei saa loovust ega usku, ei saa õpetada teaduse vahenditega. Ja sellega ma olen nõus ja, ja puhtal kujul ei saagi, ei tohigi üksteisest lahutada, siis tekibki selline killustunud ja oma otstarvet, mitte täitevinstitutsioonide kogu nimega kool, õppekavad, meelelahutus ja, ja siis see, see religiooni teemani kogudusse kuulumine taolist. Et kui sa mõtled, et kust seda usulist kogemust siis. Ma kardan, et peamine märksõna on, on õnn suhteliselt metsikult vedama, et sa satud õiges järjekorras õigetesse olukordadesse ja õigete inimestega kokku sõltumatu osa mõjuvad sulle hästi või halvasti pealtnäha. Ja just niimoodi, et sa kogu selle kogemuste omandamise ja endast läbilaskmise käigus ära ei sure. Aga aga samas kui sa ütled, et, et sa näed, et sa või noh, me kõik näeme, et inimestes on see tühik, meeletu, mis, mida see esoteerika ja kõik, muuseas, ja neil ei olnud. Neil on lihtsalt on, on võõrutusnähud. Nad tahavad midagi saada, mida, mida, mida nad tunnevad vajadust organismil, tarvidus. See on nagu, vaata, kui kilpnääre ei tööta, onju siis kui sa paned sinna nendesse lümfisõlmede lähedale Panadioodi nahale, kui kiiresti sisse tõmmatakse, organismile on vaja, pole seda kogenud, ma annan silmad silmaga kaob. Ja niikaua, kuni kuni see juudiannus on käes organismile. Et samamoodi on sellega ka, et, et inimesed tõmbavad nagu käsnad sisse, mis, mis kellelegi on selle tunnuse põhjal häda on selles, et neil pakkuda sahhariini mee asemel ei no just, et mida siis kus ja mida pakkuda, et, et inimesed võiksid ainult õnne peale lootma jääda, et Eestis on olnud loodus olnud see koht, mis on olnud meil nagu kaladel, vesi ja metsas käimine ja, ja, ja sõim sama lugu, mis ärritab nii palju neid Tallinna sakslaseid, kui Valdur Mikita suu lahti teeb. Et et see, see on, see ongi väga loomulik looduslik loomalik see, see, see olek, mis on senimaani toitnud, aga, aga noh, me näeme, et nüüd seda vett lastakse kuskile mujale ja reostatakse ja pumbatakse ära ja et mingi hetk. Ja, ja see on käivitanud selle protsessi. Sest see kalad hakkavad ju rabelema, kui, kui vesi alaneb ja ta pooleldi kuival seda rabelemist praegu näeme. Et siiamaani meil nagu mingisuguseid prohveteid ega, ega suuri nagu selliseid karismaatilise kujusid väga palju läinud saime endale lubada skeptilisust luksust. Aga praegu enam enam seda ei ole, siis ongi, et siin jälle pidamisasised, kelle otsese kukud, kas Albert Türnpu elu sõna otsa visatud lilleorgu või satud siis ma ei tea kolmandasse neljandasse kohta kalli raha eest neid väikseid graanuleid võtad sisse endale heal juhul nad suhkru, need kerakesed, onju, mis platseeboefektina psühhosomaatilised toimuvad sulle. Kuid kui sa, kui sa mõtled küsida selle järgi, et kus on mingisugune vaimne õpetus on ja mis kõik inimesed maailmas ära päästab, on ju siis ma tuletan sulle meelde vendade Strugatskite seda väljasõitu rohelisse, millega stalker tehti, jah, see viimasel leheküljel see norm. Kutt, kes oli selle vana sägaga, olid seal kõigest asjast läbi käinud, on ju ja, ja ja kuid ta ei teadnud, et hakklihamasina peal ees selle kuldse kera juura siis tormused. Jah, ei, ma, ma tegelikult ei mõtle seda, seda kõike päästvat, ma lihtsalt mõtlen, et kus, kus näidata inimestele nagu teeotsa, et kui keegi näeb, et millestki on puudus ja ja on kogenud midagi, mis, mis on, mis on aidanud. Et siis, kus oleks ju ilus ja õilis mingit teeotsa näidata, jah, aga seal on nii, seal on nii palju, nii palju tegureid. See ongi see, mida 20. sajandil praegu kõik otsivad juhtima Tööandjad, kui vaata seda, seda isikuomadusi, mida maailma kõvemat tööandjad tahavad näha, sai see 10 omadust on ju, mille esikolmikus on komplekssete probleemide lahendamise võimekus, teine on kriitiline mõtlemine. Ja kolmas on loos on ja et sa ise on kompleksne probleem, selle lahenduse saamine seal on nii palju selliseid muutujaid, mis on üks, ühe teise tuletise ja teise järgu tuled, see kolmandat võttis pikk, viiakse nagu ühte integraal summasse, et ja, ja siin ei ole nagu ühtegi varianti. Et ma, et ma teen õige õige vastuse. Või ma teen õige otsuse, mis pastavad mind elu lõpuni. Oi, hoiab sind siin elu elulätte juures. Et tuleb loota lihtsalt heale õnnele ja anda endast parim. Ja ja olla avatud Järvas ja, ja äratundmine tuleb kas inimese kaudu või raamatu kaudu või koha kaudu või juhtumi kaudu või lõhna kaudu. Ega muud ei muud, ei saa öelda sõnu väga loovat ja, ja proaktiivset hoiakut, mida meie tarbima harjutatud meel alati ei pruugi hea meelel vastu võtta. Ma ma nüüd ei trolli, vaid ma nüüd võtan siit nüüd edasi ja küsin aga, aga nüüd haridusuuenduskeskus haridus, haridusuuendus, mida see nagu mitte selles kontekstis, aga, aga põhimõtteliselt, mida see praegu sinu jaoks tähendab, et selles samas tee näitamise kohas, et, et ometi asjad mis nii-öelda see haridus, mida tuleb uuendada. Et kas see hingeharidus või, või siis seal vaimu haridus, millest me just rääkisime, ei käi sinna hulka maid, rolli, vaid ma lihtsalt nagu kompan. Et kas seda saab uuendada kõigepealt haridusuuenduskeskus, on, on, minul on, on, on sellise, sellest spiraali arenguspiraali nagu, nagu uus tasand ja kordus. Kui ma kaks aastat tagasi tulin Arizonasse instituuti heli Leieni ja Margus Pedaste kutse peale siis minu jaoks hakkas kogu see tsükkel uuesti peale. See, mida ma ma kunagi kolledžis Akadeemiaks liikumisel ja Tartu Ülikooliakadeemias liikunud, kui tuleb näiteks liitumisel nagu läbisin, aga, aga tükk oli seekord palju suurem. Ja võib tõesti suu lõhki ajada. Ja see klimp on palju kihkem ja tugeva meedia puhul võib hambad murda. Nii et põhimõtteliselt ma esimesed kaks aastat või poolteist aastat ju ainult jälgisin. Ja proovisin tehase sisulisi otsuseid nii vähe kui võimalik või hinnanguid. Pigem tegelesin miimicry vormis. Sest ma ei saanud aru, mis, mis on. Ja, ja, ja mis on mis, mis on tegelikkus ja mis on näivus. Ja mis on asjade loomus? Muidugi kultuuriakadeemias toimetamine oli olnud, oli minu jaoks väga hea harjutus selle jaoks? Jah, ongi. Klimp on palju tihkem, olukord on palju ohtlikum, aeg on palju vähem. Aga põnevam on ka. No kui sa, kui sa prooviksid lihtsalt näiteks mida? Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha otse küsida, et mida, mida sa uuendad, aga põhiliselt, miks sa tahaksid, mida sa näed, et sa saaks ära teha või võiks kohe ära teha või, või nii, nii ruttu kui võimalik on ju. Iseenesestmõistetavad asjad on olemas, et, et seetõttu, et praegune haridussüsteem ja iga haridussüsteem tegelikult ju peegeldab või projetseerub maailmajuhti, oma jõugu, inimeste arusaama, ressursside korjamisest, töötlemisest ja laialijagamisest. Ja esimese teised, et r-i ajal tegelikult, et juba esindajal ju massiliselt tuli ümber koolitada maalt tulevaid inimesi vabrikutöölisteks. Ja kuidas seda teha, kui mittevabriku enda süsteemi järgi. Nii et ütleme, see, mis meil praegu veel inertsist töötab, sest midagi paremat ei osata veel leida on seesama vana hea üle-eelmise sajandi lõpu ja eelmisel sajandil Ideaalse toimuseni välja töötatud konveieripõhine vabrikusüsteem. Ja Eesti on selles väga hea PISA tulemused näitavad, et viieteistaastased on selle omandanud perfektselt. Õpetajad, nii seda asja treenides kui ka lapsed selle treenib tuumaks ma tean seda omast käest, viienduse õpetajaks kutsuti siis, ma jätkasin täpselt sealt, kus ma aastal 80 lõpetas ja ma ei osanud teistmoodi tundi anda, ikka samamoodi muidugi püüabki, uuringud näitavad seda. 27.-ks eluaastaks on see kõik kadunud, ehk mahavisatud aeg. Õpilasel jah, viieteistaastane on Pisas seal seal üleval, tipus on ju 27 aastased, Eesti inimesed on kõik sale kaotanud, mis neil seal 15 aastasena Pisas oli. Juhul, kui see kõik on kadunud, siis minu kaine loogika ütleb seda, et see vahepealne aeg on maha visatud. Ja see töö on maha visatud, sest tulemus on, on on tagasi keeranud. Nii et selles mõttes seal seal seal on nagu üks ohumärk ja, ja teine ohumärk on see, et majandusmajanduses võtavad vot needsamad konveieripõhised vabrikud, võtavad robotid, ülerobotid on iga kelmist paremad, sest nad on lihtsalt väsimatumad. Ja nüüd on nad välja mõelnud selle iseõppivad programmid. Ja kõik see muu kraam, et, et meil ei ole lootustki, et paljud sellised majanduslikest olmemuredest priid mõtlejad keda need targad rikkurid on kinni maksnud nende vaba aja. Ja ma tahan öelda, et, et üle mitme 1000 aasta isegi mitmekümne 1000 aasta on inimliik esimest korda täiesti reaalse evolutsioonisurve all, mis peab põhimõtteliselt tegema uue arenguhüppe. Milline see on, kas on tehnoloogia abiga või, või mingisugune muu vorm, see on jälle maitse küsimus, kuidas need asja ehitavad, onju. Aga nagu fakt on see, et, et see vana konveieripõhine vabrikusüsteem peab muutuma sellepärast et selle võtad robotile üle. Robotid üle ujutavad üle ka mehhaanilise juristi, tööarstitööõpetaja töö ja kõik need muud asjad. Järgud peab olema midagi sellist, mis on uus kvaliteet, seesama loos see ennustamine, mida veel masinad üsna hästi ei oska teha, üle kantavus ühest valdkonnast teise ja loomulikult see sai, jumaldatakse, see, see inimpuudutus. Ja seda saab, saab hoopis hoopis teistmoodi saavutada. Ja selle jaoks tuleb alustada palju varasemast kohast, et lasteaiad, mis on meil siiamaani olnud lihtsalt hoiukohad, kus me hoiame lapsi elus, et siis nendega hakata tööd tegema. Jah. Et seal tegelikult ju ilmnevad lastel ju aju on sel juhul metsik õpimootor loovuse mootor ja kõik see moodi, et sarnaselt nagu lastel on sündides ujumisvõime ja kui seda kohe nagu ei toida sisse, kaob ära hiljem metsikud pingutuste ja ressursi kuuluda hakkab otsast peale. Ja samamoodi on selle mõtestamis mõtlemise loos võimega, et kui õigel ajal lasta seda mööda, siis me teame hästi palju kulutama aega ja raha ja energiat ja närve, et seda uuesti õpetada. Konveieri, aga nüüd see enam ei tööta, sest enne, kui me jõuame üldse hoo üles võtta, on robotid selle töö ära teinud, teinud mind mõttetuks nüüd selgete mõttekaks tehasesüsteem peabki alustama nende samade lasteaia laste juurest ja julgustama nende nende julgust, nende luus, nende nende kaine mõtlemise võimekust, see on neil täiesti olemas. Mõned koolid Uus-Meremaal me käisime seal vaatamas, on seda teinud ja, ja täiesti ma vaatasin lustiga, see ei olnud pähe õppida Artekki pioneerihoiak mida õpivad, mispärast, kuidas tegevus on selle õppekava sees on ju ära kirjeldatud, aga, aga mis põhimõtted on seda teevad ja, ja et mis nad saavad sellest kasu ja mida selle kasu sees on, toimub ka Koonale kolmanda klassi untsu, et meie, meie mõistes poisid-tüdrukud on ju arutlevad selgema mustri ja loogikaga, kui, kui siin mõni magistrant Omavahel vestlesid Anzori Barkalajal ja Ants Johanson. Siinkohal peame vestluse pooleli jätma, et järgmises saates edasi kuulata ja jutt läheb edasi siis lisaks haridusteemadele ka laulusõnade kirjutamisele ja loovusele üldisemalt. Helisalvestise Tartu sisevete saatkonnas tegi 22. märtsil 2018 Sulev Salm ja saate toimetas Liina Vainumetsa aitäh kuulamast. Jalgu muusikat, kardinate, pragudest, köögilaua tagant ja põlve pealt.