Hea kuulaja, nüüd hakkab kõlama salvestist Tartu folgiklubist see teine osa sellest kohtumisest, kus Ants Johansoni külaliseks oli Anzori Barkalajal. Jutt oli jõudnud haridus uuenduseni ja liigub varsti edasi loovuse ja poeesia teemadel. Kas meie alma mater Tartu ülikool on selle selle uuendusprotsessi ka hea meelega, Kaasas tan kategoriseerimist viga, ei ole olemas ühtset olu mootorit nende inimeste kuulsuste hulgas, kellel on hästi erinevad taotlused, eesmärgid ja väärtused, ühesõnaga, kas, kas see su töökoht toetab sind? Ütleme niimoodi, et üldised otsustuskogud vähemalt ei sega. Minu enda sellesama haridusuuenduskeskuse tiim toetab täiega, me toetame, mis me hingame seda instituudis, on juba selliseid inimesi ja üksusi, kes jagavad seda mõttelaadi ja eesmärk ja näevad seda pilti, mis maailmas valitseb ja Eestis ja ka meie ülikooli sees. Ja on loomulikult ülikoolis ka üksusi, kes otsapidi hariduse kui kultuuri tuletise funktsioon, otstarve selle mõtestamisel võtavad ikkagi väga ennast täisoleku sisse. Et pikem on nagu ühiskonnaski, aga no ma arvan, et mingi hetk, kui see robotiseerimise laine on juba kohale lähima 10 aasta sees on ju siis siis toimub väga kiiresti sõelumine. Et robot, mõtlemise viljelejad, üksik kui ennast täisnurka ei ole väga kiiresti maanduvad kodanikupalga pealt kodanikupalgast nimetatava toimetulekutoetuse abil, siis ja need, kes on harjutanud ennast viibima pidevas lähima arengu tsoonis, naasevad Gutki teema on ja, ja respekteerima mõtestama oma tegevust palju püsivamas protsessis. Kui me muidu oleme harjunud inimliigan tegema, me vahepeal mõtlen, siis kukume tagasi jälle aju jaoks madalama energiatarberežiimi peale, reageerides vilunult Nendele stabiilsetel olukordadele. Kuna see kõik muutub hästi, rutasime, peame endale lapse Tiimanni kaugele täna suutelised olema kõrgema energiatarbimise peol. Aju ajutöö mõttes, kui oleme meie seda teinud, sungi kogu see asi ja see toob haritud lasteaia lasteaiast peale need, kes on praegu põhikooli teises-kolmandas astmes. Nende jaoks on rong juba läinud. Sealt on isendeid, kes mitte tänu süsteemile, vaid süsteemist hoolimata jõuavad selleni, et nad suudavad mõtestada oma maailma adekvaatselt nagu püsi seisundina. Nonii, nagu siiamaani on toimunud ja siis küsida, et kus on need kohad, konveieril ruumi ei ole. Eesti haridussüsteem on üks maailma parimaid välja peetumaid, konveieri, teostajaid, me oleme kõige väiksema kallidus ühikuga kõige tõhusama tulemuse andjad. Siin ei ole mitte kuuendadega viiendat maailmas number üks väiksema rahaühiku eest kõige parem konveiertulemus. Ja ma arvan, et meil enam paremat ei saagi sellist, nagu see NSV Liidu korvpalli meistrivõistlustel galategi AK-s ka Le armee keskspordiklubi tegi finaalis ära. Kipp eesti korvpall enam mitte kunagi paremat positsiooni ei saa. Eneseliit lagunes muidugi ära järgmisel aastal kohe et see muutus mõttetuks, aga, aga oma oma selle praeguse haridustee ning olema samas seisus. Et aga, aga kus on võimalik midagi muutusteks on, on hallid tsoonid. Jaa, jaa, Harry suunas keskuses me oleme need hallid tsoonid nüüd selle kahe aasta jooksul kaardistanud ja mõtestanud, et kuidas seal saab teha nüüd seda akupunktuuri, seda nõelravi meil ka suhteliselt vähe on ja me peame sisse väga targalt õigesse kohta mõjutama. Et siin on nagu mul väga siiamaani ma tuletan meelde, räägin teistele ka, kuidas Olav Leif õpetas mulle linnapolikliinikus kui siin veel töötas ja mind ta sundis üleval tööd tegema, sest muidu ei olnud nõus mulle seda idamõtlemist õpetajana lihtsalt tegemise kaudu tuleb tuleb seda mõtestamise kaudu teha. Et tal oli patsient, pensionär pensionist pidanud pidi elama ja tal olid väga kallid rohud ja, ja neid tuli siis kirjutati välja just selle mõttega, et siukseid liha lihadesse, onju, ja siis ta läheb laiali suvaliselt, onju. Aga ega raha ei ole jah. Ja siis mida Leif tegi ta ta kombineeris siis selle Lääne meditsiinisüsti majanduse, Hiinasele nõelraviga, ehk ta võttis selle doosi ja süstis erinevatesse punktidesse. Ja ütlesid, et, et poole väiksema raha eest poole väiksema doosi eest saab suurema efekti. Ta kombineeris kahe koolkonna kahe traditsiooni nii-öelda paremad asjad. See on eriti siis on oluline sellised loovad lahendused, kui su ressursse vähe. Eestimaamäär suhtlemine on liiga vähe inimesi, meil on liiga vähe SKP-s, me ei pääse maailma majanduses väärtusahela sinna ülemisse otsa kus toimub tegelik raha väljavõtmine ja mis ütleb, et mis pärast miljon tootlikkus nii madal. Jah. Me teeme rabame tööd rohkem teha, aga me ei saa selle oma töö vilju kätte, sest need on teiste käes. Ja selles tingimustes peabki seda vähest resurssi väga targalt kasutama ja, ja üks koht ongi need hallid tsoonid. Üks on formaalne haridus ja mitteformaalharidus siiamaani on hästi lahus olnud, isegi vastandunud. Aga nendevahelises alas on sihuke põnev, põnev ruum, kus konveierist väljapool on, on võimalus liigutada. See on see üldharidus, huviharidus näiteks. Teine põnev ruum on, on, on selle üldhariduse või gümnaasiumi või akadeemilise hariduse ja kutsehariduse vahel. Et siiamaani olnud meil see illusoorne kaheharuline rida, et ühes sinikraadises on valgekraed, on Jesse klassiühiskonna nii-öelda jäänuk, istub meil üleval siiamaani. Tegelikult on, on kutseharidus mitte mitte teine haru, vaid ta on läbiv ju kõigis akadeemia hariduse tasanditel. Ja samuti magister, samamoodi on baka, samamoodi on seal, mis on hoopis teine mõtlemine. Et sellise mõtlemise tüüpide vahelises alas on, on see see ruum, siis on veel jaotus LTT aineteks loodus-tehnoloogiateadlase ja siis on see kunstiained poiste ainese tüdrukuteained on ju kitsa soolise segregeerumine, kui need viia kokku ja seal rohelises ruumis korraga muutub võimalikuks liikumine rolliti vahendite kasutuse koha pealt, seal on jälle võimalik midagi muuta. See ei ole niisama jutt, meil on konkreetsed kohad, meil on koolid, meil on siin Lille tänaval on siin loodushariduskeskus, seal asi toimub, kui tekib õpetajate vahel see üldine arusaam, et, et, et mida laps ühes või teises kohas teeb, onju sa saad vutiväljundite kaudu ju ju tõlkida. Siis tekivad need reaalsed kohad, kus on võimalik tekitada kohe lõhkumata konveierisüsteemi seda uut lisandväärtust isegi nende jaoks, kes, kes praegu veel ei käi lasteaias. Kelle jaoks on rong juba peaaegu et läinud. Ja vot selliseid asju seal ukis otsime ja, ja katsume jälle toetada seda, neid, kes selles valdkonnas tegutsevad, neid tegelikult on väga palju. Samas üle üle jõe on, on see Spart meikar labi tüübid, onju? Alvo Aabloo istub seal üleval, Aaviksoo nimelisel väljal on ju selles tehnoloogiainstituudis, miks robootikarida on ju, Liivi tänaval veel veel, on Liivi tänaval, varsti kolivad siia üle jõe, on arvutiteaduste instituudis, on Anne Villems ja kompanii, onju. Et küsimus on siiamaani nagu olnud väga üksik. Väga oma oma lõikudesse pole olnud aega nagu infot vahetada ka see infosajandil uut sorti info, väljasõelumine, äratundmine ja kokkuviimine, mis üsna palju töötab intuitsiooni peal, sest me ei suuda, vot neid otsingumootorita ja programmidega, mis praegu Google'it ja Facebooki jooksutavad on ja me ei suuda võistelda kunagi laulame mingi lisand lisa olemas seesama see julgus ja loovus ära kasutada oma intuitsiooni. Intuitsioon on tegelikult ju võimekus puudulikust infost panna kokku enam-vähem asjakohane pilt olukorrast ja arengutest onju, ja kasutada ära õnne, see on seesama intuitsioonile toetuv võimekus teha neid teadvustamata, aga just nende õigeid liigutusi. Ja mängidagi selle peale Moody's, kuna see renessanss kolm punkt null. Ja see on see, millega me tegeleme, see, mis meile meeldib ja, ja me võta ennast liiga tõsiselt seda asja või tõsimeelselt asju tuleb võtta mänguliselt ja tõsiselt, aga jumalast mitte surmtõsiselt. Väga hea nüüd küsida, et, et laulusõnade tegemine, luuletamine, kumba sa rohkem kirjutad, laulusõnu või luuletad? Et kas see on osa sellest? Tervise hoidmisest vist sa oled hobi, mis, mida ma arvan, et igal inimesel on olema mingi hobi. See hobi peaks välisest vormist, instit tutsionaalsest nii-öelda omandiõigusest hoolimata olema loovloo elemendiga. Et minu jaoks on juhtumisi olnud selleks nagu sõnal sõna kunst, mingisugused testid näitavad, et, et mul on, mul on need võimed olemas oleks patt mitte kasutada mängimiseks ja, ja, ja, ja minu jaoks on suudetud suhteliselt ükstapuha, kas, kas ma teen laulusõnu või, või luuletusi, no minu jaoks on, ei ole vahet. Erinevus on lihtsalt seetõttu, et sellesse loovusrattasse, mis koha pealt sisened sest loovus niikuinii ei eelda distsipliini, mis võrdkuju tuua. Kui sa paned katla vanad tuleloni, siis aur lihtsalt aurab ära, vesi aurub lihtsalt ära, onju. Aga kui sa Panata kaane kaanega kinni panna toru siis seal surve, mis tekib, on ju, ja see aur hakkab liikuma ja siis võib panna mingi vidina külge, mida sa urbanev liikuma, aur läheb vile viletsat panna, võid panna Vilevid panna sõitvana mingitiiviku ja, ja loovus avaldub just siis just sellisel moel, kui sind nurka aetud ja, ja selles mõttes algselt ütleme, see laulusõnade tegemine oligi põnesest esitaja oma valitud viisiga või enda loodud viisiga ja rütmiga pani surusega nii nurka ära, onju, ja siis sa pead selles ruumis pead, pead oma oma tantsu ära tegema. Ja proovima enda sõnumit kuidagi kuidagi alles jätta. Aga see on sinu sõnum, ei. Vaata siiamaani on räägitud, et luulan nagu lüürika ja ikka puhtalt nagu, nagu see eneseavaldamine muu, aga mulle mulle jänese mul liputamine ei meeldi striptiisi, sest ma pole kunagi aru saanud, et, et minu meelest on, on kunst, on ikkagi see, kui veenev, väljapeetud loo sooritus on ikkagi midagi sellist, mis peaks mitte ühe inimese mingit asja peegeldama või imiteerima, vaid tegelikult kõnetama inimeste hingekeeli ergutab olema midagi sellist, mis on selle üksikjuhtumi sees, mida sa mudeldanud peab olema. Miad üldist. Ja ühes heas tekstis on tegelikult vähemalt 10 inimese kogemus sees, lihtsalt tuleb kõrvad lahti hoida ja meelde jätta ja märgata mustreid ja siis erinevate mustrite pealtnäha neid interferentsi pilte, et üks hea tekst interferents vähemalt 10 inimese kogemusest hoiakust olekust ja nüüd tuleb muusika oma selle raamiga ja siis ütleb, et olgu ülehomseks olemas. Ja, ja see ei olnud veel ajalise surve all ka, veel on siis siis vot siis on tulnud, ta tulebki sulle viie minuti jooksul. Padrun nauding. Aga see on nagu juudas on see, et sulle tuleb suut suurem tugevam vastane, onju, ja siis mingisuguse imetabase lükkega, millest sa üldse aru ei saa, osa põrandaid Burni peale visanud. Ja võib-olla sellepärast inimesed tegelevadki selle nende üksikute hetkede pärast. See vist ei ole praeguse jutuajamise teema, lihtsalt mõtlen, et, et millegipärast selle Andres Lutsari juurest, et tuleb, tuleb kuidagi suuda mõtestamist kõige rohkem. Ja ometi ma mäletan oma vendade juttudest, et mingi suur jutumees Lutsar ei olnud, et kus kuskilt see vimkasid täiude küll ei, seda küll. Ja, ja ei ta ikkagi ta osutus õieti hetkedel õigetele asjadele tähelepanu. Ta rääkis juurtest, talle kesti džigurognoosta rääkis sellest, et judo ei ole tühja koha pealt sündinud, vaid tüdi su edasiarendus juustele. Budistlikus viis süüdistuse toetusele, samurai lokanile ja üsna palju oli segu konfitsionismist ja, ja taoismist. Ta nimetas neid ära. Hiljem oli igaühe enda viitsimise ja valikute küsimus, kas otsida sõnaraamatust hiljem Google ja, ja, ja Taanis hoiaku. Ta andis selle, et, et, et paljajalu hoolda daami peale sedasama palli ajalugu sai, läheb peldikusse. Ja pärast heledat daamile. Ta õpetas sirge seljaga istuma ja seisma, mis kungi väe kunsti üks nagu elementaarne osa. Nii et ta oskas, nagu seda on sõna ja tegutsemist ja ta oli aus. Mida paljud treenerid ei ole. Et, et ma arvan, et see oli, see oli see impulss. Aga ikka laulusõnade juurde tagasi. Ma tahtsin küsida, et paljud kirjutajad on öelnud, et luule ja laulusõnad on kaks ise asja. Nad on head head professionaalid, kes teevad selle ülesande ära ja, ja ja, ja siis näevad, näevad eri erinevusi seal, kus tegelikult erinevust pole. Loomeakt on igal pool ühesugune. Tegelikult peaks hea kunstnik olema suuteline sama impulsi edasi andma, nii muusikas sõnas kui, kui kujutavas kunstis. Sest kõik see väline vorm, puhas käsitöö, see on omandatav, seda saab treenida, saab harjutada, seda, muuseas teevad, teevad robotid juba seda käsitöö poolt, aga vot see säde, see, see vaimu kinnipüüdmine, seda ära tappa. See peaks olema universaalselt ükskõik millises vormis. Ja seal ei ole erinevust, kas sa teed laulusõnu või või kirjutatud luuletust. Minu jaga, vean kihla, et nüüd eristasid, ütlevad ka niimoodi, et see laulusõnade tegelemine on, on madalam vorm ja, ja luule oma oma siukses puhtuses ja, ja, ja piiramatu, on see õilis püha. Ei, seda ma ei ole märganud. Ma lihtsalt mõtlen, et nad on nagu, ma isegi ei tea, mida, mida selle all mõeldakse, aga seda neid nagu diferentseeritakse millegipärast. Aga, aga sinu sõnadest minule on kõige rohkem millegipärast mõjunud kursori lugu. Ma ei tea, miks ilmselt mingisugusel sobival hingeseisund või vanuse ja kõige hetkel, mida sa ise loed? Selliseks, noh lemmik on jälle vale öelda, aga kui sa peaksid praegu nimetama mõned head laulusõnad, mis sul on hästi õnnestunud. Liigonna portsioon? Jah, see ei ole mitte kuursaali lugu, vaid son juuste kuldset kursori lugu on üks, teine teine lugu. Ka sinu lugu ja mida ma arvan, selle tegime, et sa tead, millest ma räägin ja ma tean küll, sest see meeldib paljudele. Aga ta on mingi see, mis, mis tuli ta, ta oli juba olemas ja ta lihtsalt minu ja Marguse ühes ruumis ühes ajas viibimise tõttu sündis viie minuti jooksul. Juut ta määra olla ei puu tale keed rin vaid ka seal, kuid kätte veel kandma. Surm pole minu. Kas soolaringi? Kõige paremad kogemused mul on nii et, et mul on muusikuga, istun vastumise jonni ja me teeme kohe valmis. Ja Margusega on meil sellised asjad, on õnnestunud. Robert Jürjendali con õnnestunud Iris Oja kaal õnnestunud. Head variandid on õnnestunud, kuigi me päris otse ei viibinud ühes ruumis on Ardo Ran Varrese ka otse Liisi Koiksoni ele. Liisi Koiksoni esitatud vaikne esmaspäev on täis neid tekste. ERKIs saadad salalugu. See, mis algab reaga, sind silmasin. See, mis on tegelikult, ei ole seal plaadi nimekirjas, vaid tuleb paar minutit hiljem, kui sa taipad või taipa välja lülitada, et siis seal korraga ilmub ainult kontrabassi ja liisi vokaaliga. See, mida ma tegelikult loen siiamaani kõige paremaks tegelaseks, kes siia ilma sündinud. Sest ta ei räägi ju tegelikult ju isiklikust, sina ei ole, tähendab, mitte inimene, vaid saab olla sõnganud, ongi poole religioosne rida, on ta võib kehastuda siit midagi. See masin Kui tulid vaikses hänki Kuid ajad olid. Aleen. Keegan silmannegast vaste saadu. Kesa. Hoopis kadu. Nii olla. Kujunevad kärsitusel. Kui ma ei ole tai Või Iris Oja tegelikult väga vingelt jälle ainult vokaaliga laulis ära selles pimedas peidus pooles Uma ja Iris Oja plaadi peal laulis lastelaste ristikäigu Semile impulsse tuli ristikivist, vaata tema sellesse omaaegsel, lasteaiaristiretkest ja tänavamadi oludes asjades ja. Ja on, on, on olemas jah, selliseid, mille kohta ma ei saa kindlasti öelda, et meie autorlus, ma usun, et see on midagi sellist, mis nagu tekib inimese kaudu. Et kolm-neli sellist lugu on. Lapsed. On? Ja tuule tuju, rapsi ja siin. On lapsed. On neil ru myybed, Firvendusi peedimin. On lapsed on. Kadule peegeldus Pealt pooleweedeebin ta. On? Pole enam ääretu. Seal pole. Ja see juuste kuldnojah, äge Ta, mida vid räägib, mida, mis inimestele inimestele läheb korda ja ega samamoodi Marko Matvere, see, see täht, onju täht langes peeglina sillalt õrnbuut riivas kui pelk meelevett on ju. Et see on ka mis, mis liigutab inimesi ja, ja mul on tunne, et seesama, see meemi mõiste, onju. Et tuli, et, et nii nagu geenid meie kaudu edasi kestavad ja arenevad sellest, ma arvan, ma usun seda meemi kontseptsiooni ka. Et mingid mõtted ja emotsioonid Jooksevad inimese pidi. Aga miks ainult inimesi ma millegi pärast on tunne, et emotsiooni komponendiga see käib üldse delfiinid ja elevandid ja sama etise. Millal sa viimati oma etist vaatasid? See Eesti teadusinfosüsteemi, oma alajaotust, millal sa viimati vaatasid? Seal sinu loomingu all on see on kummaline, et, et noh, seal on doktoritöö ja siis on su töökohad ja kõik on seal kirjas ja siis on kõige suurem osa sellest kellega laulupeod siis mingid plaadid, mingid teosed, kus sa oled kaasa löönud, kõikide nimed on selle ülesloetud, see on nagu, et valdav osa kohadori parkalaya etisest moodustab inimeste nimed, kaasautorite, loetelu, elu, aga see on võimas pilt, seda tasub vaadata. Seal formaat, ma arvan, see ei ole ainult minu ettidesse šikele, kelle etises, kus on lisaks teadustööle, on on ka loometöö ja siis formaat näeb ette kaasautorite ja teose üleslugemist. Ja nii ta on, kas see on sinu otsus või nad ongi ametlikult don formaat, see on? Kui sul on publikad see ester või mis iganes see andmebaas on, sellisena ta välja annab. Ja see on normaalne mulle. Kui vaadata mõnda kooslust, siis mul on nii uhke tunne, et ma olen seal rea roll, aga paljud on gmail noore või lapsepõlves vaatasin alt ülesse. Teie perekonna pole ka. Mingi hetk, ma avastasin, et ma suhtlen teiega nagu võrdne, siis ma tundsin, et vau, et see on tunnustus. Mul on, ma arvan, et mingi esine, esimene mälestus sinu tegevusest reaalsest tegevusest oli see, ma ei mäleta, mitmes folk see oli, kui sa enne folki toimus mingi tuleloits, mis aastal see oli kirsimäel mingi mulle tundus, see, mina ei ole niuke vaat-vaat, siis tundus see mulle esoteerika. Ma nagu ei võtnud seda absoluutselt vastu, aga see oli ka üks suuremaid raskuseid on ja see, see ideed olid palju suuremad, ägedamad, aga ressursid olid palju lahjemad ja sellepärast kõik see asi ütleme, oli palju, kui kõvasti rohkem magedam kui kui vabariigi aastapäeva Need, teatraliseeritud etendused. Ühesõnaga, see on kuidagi väga eredalt eredalt meelde jäänud. Aga kui sa praegu oota su esimene luulet. Teos kandis nimeraamat lohelausuja, lohelausuja, nüüd on uneskõndija unes nägija. Unes nägi ja mis, mis see kolmas võiks tulevikus olla õhunaste kontseptsioon olemas, tähendab, esimene osa on, on, moodustab siinuse, teine osa on esimese ladustus koosinused suhtes ja kolmas osand langes. Et see on selline tudengipõlvest. Kunagi ma ütlesin, äplemine oli, aga oli vaidlus, vaidlus Eesti kontseptualism teadupärast on sõimusõna. Sest kontseptualism Eestis kipub olema niimoodi, et tehakse mingi käkk valmis ja pärast kirjutama seletuskirja juurde, mis seda õigustab. Et, et kontseptualism õiges tähendus peaks olema nii, nagu seesama see, see, sinu loovus, aetakse kontseptsiooni raamist raamidega nurka ja siis sa pead selle välja mängima või mängi. Ja, ja siis kunagi sai need raamid tehtud sellisena ja nüüd ma proovin, vaata, kas mängin välja, ei mängi. Et sa hea meelega hoiad neid mitukümmend aastat iseendale võetud lubadusi või, või, või mängu mängutehniliselt on, sa ju hoiab pinget üleval ja see teeb asja enda jaoks nagu selliseks ka ka põnevaks, et kas sa suudad või ei suuda. Eriti kui hobi, keegi, hinga sulle kuklasse, onju, et millal tuleb järgmine asi. Et see ongi loome loometegevuse nagu see asja helgem, ilusaima võluvam pool. Et sa sund tuleb su enda seest ja väliselt, sa pingutad teda siis ühe või teise tingimusega. Ja kui tingimus on sõnastatud targalt, loovuse mõttes on ju mõtestatud, siis võib tulemus olla päris äge, eriti kui seal usud ka sellesse siis eriti jah. Kas see, mis sul süles praegu on, kas sa seda käsitled robotina? Ei, see pole isegi robot sibulaid sees. Lihtsalt abivahend, laiendatud mälu ja kirjutusmasinaga väga mugava sõbralik. Aga kui sa ta lahti teed ja valiksid midagi äsja-äsja ilmunud äsja ilmunud või ilmumas ja ilmunud on, aga nagu ma ütlesin, et lohelausuja rääkis väga helgetes asjadest nagu armastus ja armastuse inimeste vastu ja armastus elu vastu ja keskel natukene kriitikat ka, on ju nagu ikka dekotti tilgad seal sees, aga, aga see, see tuleb, tuleb risti vastupidine suuresti. Kuigi räägib samast asjast natuke teistmoodi. Kohe vaatame. Mul on üks asi on siin, mida ma võib-olla sõnum lihtsalt mänguliselt, et, et ma, ma mulle mingi hetk väga meeldis leelo-leelo, tungla raamat ja Kask oli selles järjekorras temal luulekogu Loomingu Raamatukogu sihukene, õhuke viik, seal oli selline üsna täiskasvanu, mitte lasteaia lasteluuletused, olid vaid see. Ja oli, turg, oli, oli selline selline luuletust all, mis oli päris päris äge ju nõuka ajal juba niimoodi. Ja siis ma tegin endale selle piiranguid, et ma tegin täpselt samas värsirütmis ridade arvus noh, nagu koopia, ainult et uue, uue sõnumi edasiarendusega, et ma võin selle lugeda ja pärast ma võin rääkida, lugeda näiteks selle, mis mulle endale on aeg-ajalt tagasi tulevatele, meeldib kogu aeg. Aga see on siis turg. 30 aastat hiljem? Ennast kriiskavalt pakukik söödab ja eriti söömisega kasutu ahne ost, sellest veel ahnem müük. Kõrgem hind, selges läbijal, Leedav. Selle silma valguses hinnalt sisutu. Meie hinge või liblikapüük. Tõesti magus, neelas Hollektil aroom ürgselt hapud viina marjul. Nende nimel, nii mõnigi rassib. Siiski suutäitevõitudest saab iga loom kiivalt, hoitakse üksteiselt varjul maitsta nektari pähe plastmassi. Ehk siis ma mõtlesin nagu tema algus ready siis tegin arenduse kummagis sõlmis, et vot selline mäng, Sansa on tore, see võiks olla nii, et iga põlvkond nagu tõlgendab seda sama sisu natuke erineval moel. See mulle meeldis silma üsna paljudel tegelikult kohtadel, nagu teaduses viidatakse mingitele teistele teadusartiklitele, ma olen, olen viidanud ka tegelikult. Lemmikutele, sa paned, oled ka kirja pannud selle, kellele sa viitad või millele loed ise välja ju? 30 aastat hiljem, kes natukene kirjanduse loost ja pilu oskan natuke siis kohe kohe viime kokku või näiteks selline siin, tal loeti ju kohe välja kelleski, mis ja kuidas on jutt. Eks meilgi ole üsna palju üdi. Kuid teine asi, kuhu kanti puhub tuul, peavoolus, pealehakkamine südi, ei kiivu sarvi saba jäänud lihtsalt luul. Eksallikat juba heidavad kõik saared, et ellu erutada ehtsat eluveed, vilistada välja Vikerkaared. Ent siiski liivates käitsiljardavat Teed. Eks meiski põleb üsna ere tungal ja hingel soojust annab vaimuhele leek. Teda soojendaks veel üsna suurel hulgal. Kuid hoopis liha vardas keerab hüpoteek. Olid täiesti olemas, eeskujud ju? Selle sellel ei ole veel keegi laulu teinud. Ei ole. Ma ei tea, kas keegi, nii mitu teksti ma tean, sellepärast lüüakse maha, võib-olla. Aga, aga. Ma just praegu otsin. Mille kohta ma ise ka ei saa aru, kust ta tuli. Ja ma aeg-ajalt ma nägin unes, ma nägin unes nagu paljude asjade puhul. Üks uni oli ise päinis hall ja tuhnis toonis. Kõik värvid murtud, kulunud ikoonis ja segi suunda, süüd. Seal oli väljak servas vikerkaak keskvihma udu ja sudu. Erkvärviliste unistuste puudud kehis. Loid tuule käsi uitas kassikangast kodus. Vot, see on üks asi, millest ma siiani Ruiza kus sa nüüd välja ilmus, aga see tunne ja, ja kõik on nii. Läheb rakkude sisse. Mida ta tähendab? Hakkasin uurima, mida ta kassikangakudumine tähendab, see on väga maagiline ja, ja väga-väga vana asi, mis on mingi hetk näinud lastemänguks. Aga me teame, et lastemänguks jõuavad väga paljud müütilised ja väga sellised maagilised tegevused. Kassikangakudumine on üle maailma tuntud ka nende kultuuride vahel, kes omavahel pole kokku puutunud ja, ja siis seal see käsi oli muidugi teada, on see nähtamatu käsi on ja mis meie unistuste puudukehi seal liigutab. Kassikangaelement, mis ta sisse tuli, seda ma ei mõtlen siiamaani. Sa tahtsid küsida, et milline on sellest minu jaoks kõige sellisem, huvitavam, huvitavam tekst, mis on? Sain vist teada, jah. Üldjuhul ei tasu selle uue luulekogu puhul nagu eituda. Et kuna tervik loeb, et, et ma usun, et piisava järjekindluse ja, ja ja aususe ja siirusega raamatul lõpp päästab olukorra ära. Loodel. Aga jah, ta ongi niimoodi kontseptuaalselt pandud, et peabki, peabki olema teistsugune kui lohe loose risti vastupidise mõjuga, emotsionaalselt vähemalt alguses. Aga see, mis õunast aiast saab, seda ma ei kujuta ette, ma tean ainult paaride paari paari teksti, mis seal kindlasti peavad olema. Aga sellega on nüüd aega jälle mitukümmend aastat laega majja. Tasapisi, nii nagu nad tekivad niimoodi erineva kiirusega, mingid asjad tulevad vee alt välja. Erineval ajal. See võiks ühe veel lugeda ja mis sul seal meeles mõlgub või ekraanil. Ja siis äkki keegi tahab veel küsida midagi, siis võid ka mikrofoni vabalt võtta, kui, kui ta nii-öelda jäädvustus jäädvustatult küsida. See nüüd opereerib eestlaste siuksele sünnipärasele huumori ja sarkasmitundele musta musta huumoriteemale. Loo nimi on eluaset. Äng raskelt laskub nagu vatitekk, mis hoolitsevat laotatud suile altpoolt upud masenduse lõpmatusse sulevaipa põske hellalt paitamas paanika, pehme padi. Tänapäeva värk, aga tegelikult võib seda tutvustavaid lugusid selle unes nägija koha pealt lõpetada, natuke helgem, aga sona harjutus. Ongi päris lõbus, on kolm harjutust. Hinga tasa, silmad, sule. Vaikselt välju. Üles tule. Nüüd, ent kõrvalpilgul vaata. Püüa valgus teele saata tollele, kes all seal puhkab. Ja siis tunned, kuidas uhkab ele soojusülekeha. Näed, kui lihtne seda teha. Nagu värske õhu sõõmu valmistuda, puhast rõõmu. Ja siis tule jälle sisse iseenda olemisse. Queeni kordade aasta-paar, elu tundub jälle klaar. Et selles mõttes on huvitav võtet saab luulevormiga saab tegelikult edasi anda ka mitte ainult iseenda isiklikke asju, vaid vaid neid, mida sa jagad teiste inimolenditega. Puhas budistlik harjutus on ju? See ongi halb, halb, et see sõnaharjutus on nagunii minu, minu minu enda jaoks või põlvkondlik erinevalt. Võib kirjaliku harjutuse maailma mind kohe ja ma tükk aega tõlkima endale, mis asi, mis vaimne harjutus või mis, kuidas ta palve, mis, mis ma, mis ma sellega kaerajad? Ei no ma tean, ma mõtlen ise ka endale, et ära jää kinni. Alati ei aita. Keel on tegelikult ju selline tore koht igat sorti tagurpidi uperpallidega, sirelipõõsasse on meie enda volik. Lihtsalt meie käest on ära ära võetud esmasünniõigus teha, teha vabu valikuid. Ja tunda ka selle valiku tegemise vastutuse raskust ja selle alt naljaga välja vingerdada. Kogu see lõbu nagu ära võetud, kui me laseme ennast niimoodi konveieril tantsida. Igatahes, ma loodan küll, et su tegevus seal vanas anatoomikumis hariduse lahkamisel juueks tegemisel kannab vilja. Kas kas on keegi, kes tahab midagi küsida? Nüüd tagasi selle juurde, et nagu vahepeal tuli meelde selline tegelane nagu Leonard Cohen ja tema omal ajal minu alustes luuletamisega ja keegi ei lugenud luuletusi tekste alles siis, kui nad viisist. Ja eriti veel siis, kui te ise neid Kreisikena hakkas kosutust kõik, nagu me kõik teame, üle maailma tohutult edukaks jõudis inimesteni südametesse ja tasus ennast ka tema jaoks ära lõpptulemusena. Et kas sinuta võib-olla midagi analoogset toodet, et on sul sellised ambitsioonid ka, et hakkad ise viisitama ja ise võib-olla laulma oma lugusid kunagi, et sa ise just nagu enne mainisin, et kõigile on antud ju nagu väga palju erinevaid andeid ja on erinevaid võimalusi oma loomelisust välja elada, et kõik on ainult nagu tehnika ja selle tehnika omandamise küsimus. Et kas sa ei arva, et võib-olla tasuks ennast ära ka sinu jaoks, ükskõik, kas siis eneseteostamise mõttes või kuidas iganes. Suure lugupidamise ja aupaklikkusega muusika käsitöö vastu. Ja seda tuleb omandada juba lapsepõlvest. Minu jaoks on see see rong juba läinud. Ma arvan, et võib-olla kunagi, kui on rohkem aega, et saab endale lõbu pärast midagi lihtsamat teha, aga kindlasti ei ole teistele esinemiseks mulle meeldi esinemine. Tegelikult mulle meeldib mingeid asjade jagamine. Et ma olen, katsun näiteks oma oma loenguid või seminare, kus ma pean oma ameti tõttu professionaalsel tasemel tegelema sellise asjaga ma olen proovinud ka pigem võtta kui erinevate kolleegide omavahelist infovahetust üles ehitada, sellele kogu asja. Jah, sa ajab mõned passiiv-agressiivse tarbija positsiooniga inimesed närvi. Aga, aga ma kindlasti ma ei. Ma imetlen ka muusikuid, kuidas neil on närviniimodi sallida enda esineja rolli surumist tohutud raudsed, närvid olema või peab olema hästi paindlik ja loo suhtumine. Terve, terve vaimu ja vaimse tervisega need sealt sellest värgist välja toob. Ei või ka idealismi, sa oled tegelikult kõige ja ei ole ka ravi ja ja sinu viimane, see harjutus oli kaevu suht nagu ravitoimeid isegi lausa, et ma, mina sinu asemel mõtleks nagu siis kuidagi niimoodi, et mida rohkem inimesteni jõuab, seda parem nagu tegelikult kuidagi niimoodi hetki. Vaata selle ravimise koha pealt on see, et ma ju tegelikult ju juures õppisin, seda mitu aastat on ja kuigi Mäll arvas, et Leifon puusse pannud ja minust ei asja. Aga, aga siit polikliinikust ma tulin ju Viljandit juhtima ju ainult ühel leib lubas, kui õpetaja. Vaata, ma olen hästi konservatiivne selles mõttes, et et selle õpilase-õpetaja suhe klassikalises mõttes on tegelikult palju teistsugusem, kui meie demokraatia nagu eeldab, onju ja kui lubas vahetada tegevusvaldkonda, siis ta ütles, et põhitegevusteedel on samaks ehk inimeste ravimine. Lihtsalt väljakutse oli see, et, et kas on võimalik luua sellist organisatsiooni, mille regulatsioonid nii administratiivselt kui kirjutamata seadused on sellised, mis toidavad inimeste häid omadusi ja ei toida mitte ei võitle, võitlemine toidab või ei toida halbu omadusi. Ja kultuuriakadeemias kasvatamisel kas teadlikult või ebateadlikult inimesi, mõjutades nende jaoks teadlikult ebateadlikult on ju oligi minu tegelik eesmärk luua selline organisatsioon milles inimeste head omadused saavad toidetud ja halbu omadusi toideta. Ja selle koha pealt ma ütlen, et mul õnnestus ainult 10 protsenti sellest võimalusest, sest ausalt öeldes selle samas kultuuriakadeemias minu elu kuus kõige jubedamat kuud olid ka seal Just need kuus viimast kuud, kui, kui ilmnes, et väga paljud asjad, mida ma olin arvanud, et asi toimub inimeste sisemiselt on ju käit toimus tegelikult üsna selle tõttu. Üllatus-üllatus, mulle jäi võimupositsioon. Kuigi ma teda viisin alla nii palju kui võimalik. Nii et selles mõttes on, on nii ja naa. Samas selle regulatsiooni üleregulatsiooniala regulatsiooni üleregulatsiooni sättimisega on lood sellised, et tudengid saavad tegelikult väga asja ennast teostada, hingata et nii palju läks jälle jälle õnneks. Aga ideaalset pilti vist ei ole võimalik kunagi saada. Nii et ütleme, inimeste ravimine, aga tegelikult ega see, see jätkub ka siin. Aga selleks ei pea olema olema ise muusik. Inimeste närvidele saab mängida ka ilma pildita. Minu arust on see 20. sajand juba tegelikult 19 sajandi lõpp, kui hakati muusikat salvestama. Minu arust on tekitanud seda muusikat, on salvestatud ja taasesitatakse nii pööraselt palju, võib-olla on, see on minu isiklik mingi okserefleks või noh, võib-olla see ei ole objektiivne, mida ma räägin, see on väga subjektiivne, aga aga, aga kas see, mida rohkem vaja oleks, ongi tegelikult nagu selliseid mitte tingimata just jutu rääkimise, vaid just korrastatud sõna või, või või pigem luule lugemise õhtuid, sest sest muusika, muusika lisamine mõnikord teravdab seda, seda tähelepanu sellel sellel sisul ja mõnikord viit täiesti ära eriti popmuusika, mis, mis töötab nagu teistel elementidel Rütt imidž või kuvand või mis iganes. Välimus. Ja, aga samas ütleme, kui sul on mingid seltskonnas ja, ja lihtsalt lõbu pärast võtad, pillid välja, mängitakse. Mina küll. Raudselt kuuluvad need elu parimate, et ei, ma olen, ma olen nõus, muidugi, ja tegelikult ei ole see lihtsalt lugemine, mitte midagi muud, kui seesama asi selle pilli vaja selleks ei pea isegi viisi viisi peal laulmas on. Me oleme harjunud neid kahte asja nagu kuidagi lahus hoidma, tegelikult on see üks ja sama asi. Kas sa laulad pilliga või, või noh, seota niimoodi, ja, või, või sa, sa ütled teda rütmiliselt, lihtsalt ütled, see on samasugune muusika minu arust. Ja see ongi nüüd seesama asi, et kas on laulusõnadel ja luuletusel on, on erinevus ei ole. Ehk tegelikult sa praegu ise ütlesid, et ei ole. Ma ei teagi, kirjeldasid selle olukorra mõju kaudu. Ja järeldus on, on see, et ei ole. See, kes erisusi teeb, on, on nähtavasti selle erinevuse pealt saab mingi omakasu kätte. Võib-olla põhjendab mingisugust tulemust, positsiooni olemust, aga kindlasti mitte ei räägi päris asjasse. Muusika muusika osas on ju tegelikult äärmiselt oluline just see, see, see, see, mida sa ka ütlesid, et Goeni jaoks lõpuks tasus ennast ära, et, et see on nagu müügiaspekt. Et muusikaga. Võimalik seda nagu ainult minu arust ikka pigem küll, et on muidugi loomulikult võib-olla nii, nagu sa ütlesid ka hajutab selle nagu sisu hägustab seda nagu tegelikku nii-öelda job tega nii sõnumit või sisu, aga samas minu arust enamus juhtudel või vähemalt andekate inimeste puhul see pigem võimendab seda. Et ma tean näiteks, et sulle ka omal ajal meeldis aga Led Zeppelin või mingid sellised valanud isegi inglise keelt, aga see muusika nagu niivõrd vaimustas ja rabas mind. Ja siis ma hakkasin neid tekste kuulama. Ja nüüd ma olen sellest vihast ka väljas, aga tal on, ma olin noori, mul oligi selliseid sõnumeid vaja ja selliseid tekste. Aga ma ei ole selle peale ei tulnud hakata neid kuulama, pinnid endale tõlkima. Küsi muusika, kõigepealt ei oleks mind jalust rabanud, see jõudis esimesena minuni ja alles siis nagu kõik, mis sellega kaasnes rebel juunil ja asjad ja et ma nägin, et oo, mul on kuskil mõttekaaslased maailmas, ma ei ole kuskil nõukogude liidus või mis iganes, eks ole noh, ühesõnaga, et see, mis ma sellel hetkel nagu vaja oli, see jõudis minuni eeskätt läbi muusika. Et muidu ja Leonard näiteks samamoodi kõigepealt nagu mulle meloodiad meeldima jagama. Asi on selles, et mida, mida sa selle muusikana tajude teadvustada kui luulet raadiost nagu muusika, et kas öeldakse luule, kas, kas ütleme, heli helijada seesoni meloodia sees ja seal rütmiga seotuna, kas pausi koht on muusika või mitte? Ja nüüd mõtle, et, et luuletuse puhul on, on lihtsalt see, meloodias on lihtsalt üks pikk paus ja ta on nagu seal vaikuses pausi meloodiad jätkuvalt olemas. Kui sa niimoodi võtad, siis tegelikult ka luuletuse lugemine on väga musikaalne tegevus. Lihtsalt see paus, kus on see meloodia seal vaikselt on lihtsalt pikem. Ja tulevad välja nüüd tekstipausid ja, ja rütmi, pauside, muud. Ja ja aga see on juba nagu ma ütleksin, et ma nagu mingi nägu. Kurmeedele, millest sina nüüd räägidki juba nagu jagavad midagi rütmist ja üldse ma ei tea, millelt kirjatuses sellisest. Aga mis mina olin alguses silmas pidades need, kui seal võib olla viisistatud tekstid, siis jõuad rohkem suurematele oma mõju. Kellelgi. Mul ei ole tarvis endal endal tõmmelda mitmel rindel. Mul on head sõbrad, kes, kes on samal lainel ja. Aga mu peole sellel hotellil oleneda tarvis, kes seda veel ei teadnud. Kelleni sa niimoodi ei jõua, kui sa sead Mikleilidaarsele väiksele grupile midagi jagad? Nendega teosed ju igal juhul, kood. Igale ühele tähendab, jõua, jõuavad läbi meediamüra ka lõpuks kohale. Et need asjad leiavad nagu ise sind üles õigel ajal moositöödega. Kui ma ise loodan heale õnnele on ju siis tuleb samamoodi siis ka teiste puhul suhtuda, et, et ei saa ette ära muretseda teiste inimeste pärast see iiri lugu sellest sibulakorvist, jah, mis oleks, mis kukkus maha ja tühja hälli, aga kullast hällis laps olnud, mis siis oleks saanud, et selle pärast ei tasu muretseda, et, et et ka teised peavad lootma heale õnnele ja, ja kui oli mäed, laksis oli akna, mis teha ei saanud. Aga kui vedasin, sai kontakti, niimoodi tulebki suhtuda. Ja, aga, aga ma pole vastavalt vastavad raamatuid kätte saanud, aga öeldakse loomulikult, et, et muusika jõuab inimesele väga otse kohale võrreldes visuaalse kunstiga või üks asi on veel, mis kiiremini jõuab, aga millest kuna ei saa seda taasluua reeglina siis seda. Seal seda seda ei kasutata, on lõhn. Aga et muusika jõuab nii ruttu need, et millegipärast sõna jõuab aeglasemalt nagu inimesel kohale, kui, kui koos muusikaga või muusika ise. Miks see nii on, ma ei tea. Seda ma silmas pidasingi. Kuule, jõuaks kohale, siis ilmselt päevast päeva, soovi kontserdid ja populaarset raadiojaamad mängiksid ilmselt luulet kui kui mitte mitte nii-öelda viisistatud mõtet või, või mõttetust. Tihtipeale on viisistatud ka mõttetud vennad, mõttel pole üldse mingit tähtsust. Enamusel muusikatööstuse asjadel ongi jõud, mõtet peab olema võimalikult vähe riivaks, võimalikult väheseid. Ja meloodia osa puudutaks võimalikult paljusid. Ei no seal on ikka just rütmi aspekt, on väga oluline kord korduvus ja rütm ja, ja see, kui sagedasti seda siis taasesitatakse, et ta tööle hakkaks. Aga seal mingi teine, teine asi juba võrreldes. Et kogu see käsitöö nagu kirves kirjelduse broida, Puide päid erinevus ainult ühes tahes. Aga selle ühe erinevuse ütleb midagi muud, mingi muu osa ütleb seda. Väga tänan, aga et sa olid siiski nõus tulema. Kuna sa seda uut luulekogu ei müü, siis ei ole ka. Siis ei tulnud ka sellepärast, et et müügiedendus teha, vaid meil oli lihtsalt hea põhjus veel ühest toredast asjast rääkida. Kutsusid, ma tulin. Minu meelest oli meil tore, aitäh. Aitäh tulemast. Sorit. Kuulsite salvestus Tartu folgiklubist esines Anzori Barkalajal. Teda küsitles Ants Johanson. Kaasa rääkis public helisalvestise Tartu sisevete saatkonnas 22. märtsil aastal 2018 tegi Sulev Salm saate toimetas Liina Vainumetsa aitäh kuulamast. Ma Sheila Nälgi. Loobuda nii halbu kui ka häid. Nii mõnigi kord. Poola ma väär Jar kulda Päi. Muu relise luutoon keisri teadsa riigid jagu liik. Küll ta häiri stabiilse korda niikaua kui ta ära, et niikaua kui sain ma nii kaua kui, Möödamäära ei alla, ei puu tale keed rin vaid ka seal kätel kandma. Surm pole minu. Kas soolaliin? Kas paadilakk tõime korda loo hotelli jätta, aga ma ka ei peatu la pitsat vaid kõrtsu kumme, potti. Väärika makstud. Kõrtsu vastu mul ja luutaalsele ju, kel päikse käes ära õppida, juurde, kui nii ei saanud ma aru, mismoodi juhtunud. Ma Harju Lukam suudada Tiinal ja müügile ma ja kus siis laev, kuid ka bla lasi meil raha peale kanda äriolude, lõi käega. Mosaiik kuivi mäed. Ma ka peale kui pühi ja kauge, kui tüübi ja saabude, see kõik mul ei too juurde ta mägraõe ja olla ei puutliku tale. Rin. Ideega itel kuldselt kätel rind kanna hommiga, surm pole sinu ees. Soola. Ma sendi hullud ringi, nii muu näengi. La luud aegu nii halbu, kui nii olingi pannuda, voola ma väär. Jar Rinu uude kulda. On küll kunst veel. Seda ei. Ta. Aga õel kustuta aga mu söödatuur. Too ta muus ta.