Mais-juunis kuulame folgialbumi, saates salvesti Tartu folgiklubi seitsmendalt hooajalt. Põnevaid külalisi küsitles Ants Johanson, helisalvestas Sulev Salm. Tere õhtust, head inimesed, mul on au Tartusse saada Marju Kõivupuu. Tere õhtust. Pigem võib-olla on see loeng või selline seisukohtade esitamine, aga mõne küsimusega teeksin alguse, et me arvan, et väga paljud eestlased juba teavad, et sa oled Võrumaalt pärit ja tegeled väga palju etnoloogina. Rahvaluuleteadlasena folkloristika tegeleb väga palju pärimusega aga mind väga huvitab see, et olles ise sügavalt pärimusest tulnud, kas see ongi ongi olnud sinu jaoks nagu loomulik, et sa hakkad ka seda uurima või on see algusest peale sulle teada olnud, et kui sa, kui sa ülikooli läksid, miks sa valisid sellise suuna? Miks ma valisin sellise suuna, võib-olla sellepärast, et et mind on huvitanud see, kuidas inimene mõtleb või kuidas ta maailma tõlgendab ja miks võib olla inimesele ka teaduslik, kui maailmapilt alata igas situatsioonis ei sobi, seda näeme ka tänapäeval. Ja kuidas inimene mõtestab ja missugune on see tema loovus, et kuidas ta ennast kuidas ta ennast väljendab ja mis on tema jaoks tähtis ja kuidas ta selle enda jaoks tähtsaks teeb läbi läbi kommete ja läbi rituaalide ja kuidas ta räägib lugusid, et ühesõnaga võib-olla mõista mõista inimest ja temast aru saada. Ja võib-olla ka mõista seda, mis on see, miks mõned kogukonnad toimivad, miks nad hoiavad kokku, mis on see ühisosa saada inimesest aru. Ja väga paljuski meie kultuuris on pärimusliku, sellepärast et kirjalikult tuur Eesti kontekstis iseäranis on suhteliselt hiline õhuke kiht. Ja pärimus on ka sellepärast huvitav, et kuigi varasemad teoreetikud on öelnud, et kuidas öelda, et pärimusajas hävib, siis tegelikult pärimus kestab nii kaua, kui kestab inimene. Nii kaua, kui inimene vaatleb ja mõtestab seda. Ta on pidevalt muutuv, et ta on, ta on protsess, miks ma aeg-ajalt pöördume tagasi näiteks? Põlvkond kaks, kolm, neli võib-olla mingite vanade pärimuste juurde, et otsime nad nii-öelda üles, pühime nad tolmust puhtaks ja püüame nendele anda iseenda jaoks mingisuguse sisu või mõte või, või nad peaksid meid kuidagi aitama elada või olla või noh, see on hästi põnev tegelikult, kuidas inimene maailma mõtestab. Nii et küllap mul on mulje jäänud, et sa vaatad nagu pärimust tänapäevas, aga varem sa nii-öelda vaatest ka ajaloolasena folkloristid seda kunagist pärimust, et on, on see muutunud või on seesamamoodi olnud kogu aeg? Ei, ta on ikka samamoodi olnud, sellepärast et minu jaoks on pärimusprotsess ja mis mulle muidugi rohkem meeldib, on see, et ma saan inimestega, kes meie ümber elavad, hoolimata nende vanusest ka õpilaste laste käest saab küsida maailma mõtestada aga eakamate inimeste käest, aga paraku on kõik see, mis meile juba kogutud on, ega me ei saa midagi juurde küsida, et nii mõndagi üleskirjutust lugedes ma tahaksin midagi juurde küsida, ma tahaks saada võib-olla rohkem teksti kohta teavet. Sellepärast et, et eks iga ka ise pärimust koguva inimesena ma tean, ükskõik, kas see on tekstiline, pärimuskasse on laulu üles kirjutas, kas see on heli noteering, et see sõltub hetkesituatsioonist ja see tekst väga paljuski peegeldab seda noh, nii nagu üldse intervjuu puhul, et kuidas, mida inimene küsib, siis mina püüan sulle ka vastata seda, mida sina küsid. Ja sageli on niimoodi tahaks juurde küsida või tahaks tausta rohkem teada. Et tegelikult, kui me ütleme, et vanasti oli nii või naa, siis ma ütleks, et mina nii-öelda vaataks seda reservatsiooniga teadlasena ja ütleks, et olemasolevate üleskirjutuste põhjal me saame väita nii või naa, sest ega me ju tegelikult ei pea. Ja noh, aeg-ajalt häirivad mind mitte väga halvas mõttes, kes, aga natukene ka näiteks ajakirjanikud, kes umbes kujutavad ette, et meie pärimusarhiiv või me pärimust on talletatud arhiividesse umbes nii nagu pliiatsid karpidesse, et on olemas mingisugune statistika, et et millal ikka oli kõige vanem või noh, mis iganes küsitakse selliseid asju, mida suulise pärimuse kohta tegelikult noh, nagu päriselt küsida just nimelt sellepärast ei saa, et, et see on sedasorti empiiriline aines, kus ei ole statistikaga suurt midagi pihta hakata, et et kui palju ikka pliiatsid seal karbis oli, eks ole, et see ei ole niimoodi üles loetab nagu me oleme harjunud lugema näiteks ma ei tea, lehmakarja või pliiatsid karbis või mida iganes. Sa andsid mulle mu lemmikküsimuseks kohe ainest, kui sa ütled, et vanasti oli nii, mis tähendab vanasti Vaat seda ma küsin üliõpilaste käest ka selle sinu jaoks, mis see minu jaoks tähendab minu jaoks vanasti tähendab see ei ole võib-olla teaduslik lähenemine, aga vanasti tähendab minu jaoks seda aega, milles elanud inimestega, mul enam ei ole võimalik kontakti saada, et noh, tudengite käest ma küsin ka, eks ole, et kui me räägime seda, ma vahel lähen natuke isegi karvaseks, kui öeldakse, et vanade inimeste käest tuleb pärimuskirja panna, siis mul alati tekib küsimus, et mis hetkel saab tavalisest inimesest vanainimene. Et kuskohast ma ületan selle piiri, kas mina olen juba piisavalt vana inimene ja üldjuhul tudengite jaoks olen ma aru saanud, et nende jaoks tähendabki see kontaktivõtmist inimesega, kes on elanud ajas, milles elamise kogemust tal endal puudub ja, ja samamoodi noh, näiteks kui ma vaatame selliseid, vaatan, näitan üliõpilastele ka 20. sajandi alguses tehtud selliseid folkloori kogumise fotosid, see natukene ülevalt alla positsioon, eks ole, linna haritlane läheb maale ja siis ta paneb seal nii-öelda midagi kirja nende inimeste käest, kes, kellel on juba kuidagi nagu natukene selline sild küljes, et nad elavad mingis teises ajas. Et noh, teaduskeeles, anna võib kasutada selliste mõttekäiku ka, et etnoloog folklorist, antropoloog on nagu see inimene, kes loob mingisuguse silla pärimusühiskonna ja siis teadlasi ühiskonna vahel. Mul on üks väga ilus näide sellest, kuidas nii-öelda siis folkloristide pidev kohalolu kogukonnas teinekord ka selle kogukonna niisugust teadmist mõjutab, suunab või kuidas ta seda enesehinnangut hakkab revideerima. Ühe seto lauliku käest ma küsisin, kunagi, ma ei mäleta mingit ehete kandmise kombe kohta ja siis ta vaatas mulle otsa, ütles, et aga, aga kas sa siis raamatust esiei mõista lugeda ka Ingrid Rüütel on kirjutanu niimuduja, Vaike Sarv on kirjutanud moodu. Ja siis ma ütlesin, aga mis sina arvad, Anno, keda huvitas mingil hetkel näiteks ka akadeemilised või populaarteaduslikud testid, hakkavad omakorda seda pärimust mõjutama ja hakkavad tegelikult ka ühel või teisel viisil nõndanimetatud nii-öelda vanainimeste elu noh, ja ja, või, või arusaamist nii-öelda nende oma kultuuris tegelikult mõjutama, et kas, kas ja kuidas me näeme nii et minu jaoks see mõiste vana on jah, pigem see, et noh, kui ma vaatan praegu näiteks, kuidas noored üliõpilased kirjeldavad, uurivad nõukogude lähiminevikku, eks ole, millest ma olen elanud, siis nende jaoks on juba vana aeg ja see, kuidas nemad aru saavad, siis mõne hetke pealt tekib selline tunne, et tahaks öelda, jäta nüüd järele. Ja, ja siis ma ise mõtlen, et huvitav, et kuidas nagu need inimesed, kelle käest Jakob Hurt kogus ja pani kirja rahvapärimust kuidas nemad meie interpretatsiooni loeks, mida nad mõtleks, kuidas nad sellest aru saaks, nendel oleks tõenäoliselt ilmselt väga lõbus, samamoodi nagu meil, kui me vaatame, tahame pidevalt parandada, öeldakse. Ka ei olnud kuigi tõenäoliselt hurda ajal oli, olid need põlvkondadevahelised elukondlikud erinevused ilmselt väiksemad, et noh, tegelikult võib ka praegu öelda, et kui üliõpilane tuleb sügisel Tartusse, siis okei, võibolla kartulit tale kottidega ei tooda, vanemad ei soovi. Nad kartulid sellepärast, et kartul teeb paksuks ja puupuudega ju ka, kui liha ka ei söö, kartulit ikka natuke süüakse, kartul teeb paksuks, ikka pastad, tuleb siia, aga puud. Puud peab ikka tooma, et kas maalt või ostma puudet, et uste just, aga et see on juba mitu sajandit nii käinud, mis sest, et see käis vanastini ja. Käib ka praegu, no ilmselt see üliõpilaselu on ka kindlasti rohkemal või vähemal määral erinev, et kui me vaatame, et mina olen nüüd viimased peaaegu 20 aastat Tallinnas olnud. Ja samas Ta on noh, näiteks veel ma nüüd viimased aastad enam välitöödel väga käinud ei ole. Sa oled juba selles faasis, kus ei jaksa noortega niimoodi ringi liduda, aga samas, kui ma olen vaadanud noorte praktilisi oskusi välitöödel, kus on tarvis saada, tuli pliidi või ahju alla, kui on tarvis ise toitu valmistada, siis ma julgen öelda, et, et see on minu kogemus teistsuguse kultuuriga, see on üsna huvitav ja vaadata, kuidas nad üritavad noh, näiteks valmistada porgandit, sest midagi söödavat sedasi, et porgandit lõigatakse pooleks, pannakse plaadi peale, lükatakse elektriahju ja seal ees filosoofiliselt istudes jälgida. Eks seda protsessi tunde porgandile, muuseas kama kaks, tema ei kavatsegi pehmeneda, sellepärast et liit on ka vaja sisse lülitada. Minu jaoks nagu need rakenduslikud oskused jäävad, on juba vaata et on osa meie kultuuripärandist, sellepärast et et vaat, siin on jälle see, et vanaaja inimesed tegid või vana aja tudengid tegid, et vaat see aeg, kui meie olime noored, et see on juba piisavalt vana aeg ja, ja ma ise tunnen ennast paiguti ka üsna vana inimesena, sellepärast et viimase 100 aasta jooksul viimase 50 60 aasta jooksul on meie ühiskonnas toimunud ikkagi päris arvestatavad sellised kultuurilised pöörded. Sellised jah, lihtsad oskused, noaga pliiatsi teritamine, näiteks ütle mulle, palun mõni laps, kes on tänapäeval noaga teritanud, pliiatsit lõiganud sai ja et need on kõik sellised oskused, me ei mõtle selle peale isegi lapsed noored sõlme siduda, milleks on tarvis sõlmi siduda, kui meil on trukid, lukud, takjakinnised, vot siin räägid nüüd vana inimene, noorus on hukas, ei oska mitte midagi. Et ma ei taha nagu seda öelda, aga ma utreerin, just nimelt tahan rõhutada seda tegelikult meie viimased, ütleme taasiseseisvunud Eestis, need muudatused on olnud tohutu. Me oleme astunud virtuaalreaalsusesse koos interneedusega. Ega me tegelikult ei kujutanud ette ausalt öeldes ka seda. Ma olen ka üliõpilaste käest küsinud loengus, et näiteks, et kas see lauluema helis või helis ja pildis, kui teda salvestati, kujutab ette, et teda näiteks läbi arvutiekraani lastetakse kuulda mingist Tallinna Ülikooli auditooriumis või Tartus või kusagil või võtame näiteks Trad, Attacki ülesastumised, et kas iial see inimene üldse oma reaalsel eluajal kujutas ette, missugust elu, tema hääl, sõna muusika hakkab elama praegu kuses ajas, see oli ulme, ta ei osanud seda üldse ette näha, et noh, selles mõttes me oleme teinud, me oleme nagu see ütleme niimoodi, et minu jaoks nagu need arenguhüpe, et igas mõttes on onu sellised parajad känguruhüppeid ja siis muidugi on lihtne tuua selliseid vastandusi. Et ja kui ruttu me tegelikult unustame selle, mis, mis oli nagu varasemal ajal ja see omakorda tekitab minus selliseid küsimusi teoreetilises plaanis, nähes kui kiiresti me võtame kõiki uuendusi eri kultuuridest üle, et kas me ikka oleme olnud ja alalhoidlikud nagu meie kavatseme iseendast rääkida ja kirjutada, et kuidas me hoiame kinni kõigest vanapärasest ja kuidas me austame vana kultuur ja mida kõike veel. Et no need on ka sellised intrigeerivad küsimused ja meil on, meil on jäänud võib-olla vanema vat vanema põlve inimestele, et meil on kusagil, ma arvan, et kui mind hoolega kloppida, siis mul tulebki kõik meelde, kuidas lehma lüpsta, kuidas lammast pügada, mida teha siis, kui on tarvis hakata seast valmistama jõuluvorste noh, igasuguseid muid toredaid asju, vikat, vikatit, ma mäletan, kuidas käte täis, kuigi teda ei ole mul väga palju tarvis läinud, viimased võib-olla 25 30 aastat, aga, aga noorema põlve jaoks on see täpselt sama kauge aeg nagu meie jaoks. Võib-olla on kõik see, mida me loeme seal kusagil 19. 20. sajandivahetuse rahvaluulekogudest, igasugustest muudest üleskirjutustest, mälestustest, kus saab esipudelisse, et ühesõnaga on olnud näiteks loodushariduse koolitustel selliseid kriisihetki, kus lapsed helistavad koju ja paluvad nende ära viia, sellepärast et kasvatajad võtavad joogivett. Kujutage ette maa seest, see on ju rõve. Just täpselt, eks ole, nad ei ole elus näinud, et see vesi tuleb kaevust ja nüüd tuletage meelde, kui paljudel meil oli lahtine pang ämber veega köögis, kus kopsikuga sai vett juua. Alles see oli tavaline, eks ole, me oleme harjunud, et me ostame ju pudelitega vett koju, et me tegelikult oleme need niisugused argisotsiaalsed praktikad väga kärmesti vahetanud kõige selle vastu, mis maailm pakub. Meelika ainsa oli vist see, kes sellesama vanasti küsimuse peale ütles, et see on aeg enne tema vanaema vanaisa, et see on nagu mitte otseselt selle elutunnetuse või selle elamisviisiga mitte kokkupuutumine, vaid nende, selle põlvkonna inimeste. Kui need inimesed on läinud sealt alates, keda ma veel kohanud olen, sealt edasi ettepoole vanasti. Et järelikult me täiesti spontaanselt määratasime sellesamamoodi, sest minu jaoks on täpselt samamoodi, et vanasti on ikkagi see põlvkond, kellega mul ei ole nagu olnud mingitki reaalset kokkupuudet. Et see on miski, kust ma saan juba nii-öelda vahendatud teavet vanaema vanaisa käest, kui ta elus on, siis ma saan ikka midagi küsida ja ma räägin ja ma näen ja ma saan tema maailmast aru. Aga see kõik, mis jääb ühesõnaga nii-öelda see on juba selline kirjalik või vahendatud mälu, et see mul ei ole. Takt enam vahetud nüüdsete terviste juures inimestel tegelikult on selle võrra siis nagu pikem, et on, on vanavanaemad ka veel pikalt küsitletavad. Jah, tingimusel, ühesõnaga kui meil jääb, kui meil on alles selline ka haruldane oskus nagu vestelda ja kuulata sellepärast et vanaema ja vanaema vanavanaema võib sul olemas olla, aga kui sa suhtled temaga smailid vahendusel, siis tõenäoliselt või ühesõnaga, need on sellised lühilaused siis ma arvan, et see kontakt jääb hapraks, sest et. Mul oli kunagi välitöödele minnes aastaid tagasi üliõpilastega enam-vähem selline asi või jutuajamine. Et rääkisime metoodikast ja kõigest ja siis ütleb tudeng mulle tõtt, aga oota, kas ongi niimoodi, et noh, et, aga ma nagu lähen lähen võõrasse peresse, mis ma siis ütlen, mina ütlesin, hingake sügavalt sisse, öelge tere ja kujutage ette, et te olete Facebookis või Instagrammis või kus iganes, mis keskkondade ei kasuta. Et ja katsuge sisesellele tasandile ennast mõelda ja mõtlesin ka, et, et minu jaoks on see väga kummaline, et kui ma vaatan, mida inimesed sotsiaalmeedias jagavad sootuks tundmatule publikule sootuks nii-öelda võib-olla sellele seltskonnale, keda nad tegelikult reaalselt ei tunne, sest noh, me teame seda, et meil on nii-öelda topeltidentiteet reaalmaailmas ja samas on reaalselt tarvis inimese poole pöörduda, temaga vestelda, tõepoolest öelda tere, alustada vestlust, siis inimene tunneb ennast kohmetult. Et see on ka üks oskus, suhtlemiskultuur päriselt kui ta, ühesõnaga võib-olla tuleb teha mingi valikkursused, kuidas suhelda elusa inimesega. Et võib-olla see on ka mingi vana aja tarkus, mida meie veel oskame. Aga ma tegelikult tahaksin selle muusika jutu juurde võimalikult pea jõuda, aga aga kui sa perioodiseerinud oma loengutes või, või, või, või oma uurimustes, et tõenäoliselt sa ei kasuta terminit vanasti, sest see võib tähendada tõesti 1920 ja sealt, et mitu mitu sajandit ettepoole, et ja pealegi, me vist ma ei tea, kuidas me saame öelda, et me teame midagi sõnaliste, mis oli enne enne Põhjasõda vähemalt, ühesõnaga et on, on ju väidetud, et, et Eesti mälu ei saa väga palju ettepoole. Sõnaline mälu ei n varem kui põhja põhjasõda ulatuda. Jah, ega meil teateid sellest varasemast ajast ei ole, et need on ikkagi niisugused, ütleme, kultuuriliselt teisepoolt pandud kirja kirjeldused ja noh, paratamatult see on umbes samamoodi, et kui me läheme mingi teise rahva sekka elama või käime kusagil reisil, et kuidas me neid inimesi näeme või mis meile silma torkab ja kui see on kuidagi seotud ka religiooni vahet tusega, siis paratamatult huvi pakuvad ju need kombed, mis näiteks põikuvad sellest, mida näeb ette ametlik religioon või siis selle religiooni rahvapärased tõlgendused. Ja kas toona üldse seda huvi osati märgata, et mida see tavaline inimene mõtleb, läheb ja räägib ja see ei ole ju tegelikult sugugi ainult Eesti kohta niimoodi, sest eks rahvusromantism ikkagi sellel alusepanijat hakati vaatama töötama selles suunas, et nii-öelda mida see tavaline inimene või nagu me tänapäeval kasutame sedavõrdkuju, et mida, millesse maalimaalt siis ka räägib ja laulab ja mõtleb ja tunneb. Ja kas sellel on väärtus, et ühesõnaga noh, siin me jõuame selle lõppematu vaidluse juurde, teinekord läheb vaidluseks, et rahvakultuur ja kõrgult tuur ja kas me üldse saame sellest rääkida. Et noh, igasugune selline asendamine on vaieldamatult hinnanguline, ta lähtub mingitest positsioonidest, eks ole ja tal on mingisugune roll meie ühiskonnas täita. Et ega väga palju ajas kaugemale tahame võime teha oteetilisi oletusi, võib-olla mõnel inimesel on enesekindlust väita, et ta teab kaugemale, minul ei ole seda enesekindlust teadlasena seda niimoodi väita ja noh, ütlen, et eks need üleskirjutused on jah, sõltub väga paljudest teguritest, missugusel kujul me neid lugeda saame, sest mõte, nagu öeldud, midagi täiendavat me kahjuks juurde küsida ei saa. Me räägime muusikast eestlase eluringis, et, et see eestlase eluringi raamatus ma saan aru, piinlik öelda, ma ei ole veel seda lugenud, tahan kohe teha. Et sa seal muusikat ei käsitlenud. Selles mõttes kindlasti mitte, et mul oleks mingisugused peatükid selle kohta, et mida on, mida on lauldud võib-olla siis millised on olnud hällilaulude, mida konkreetselt on lauldud pulmadesse, mida matustel või mingite teiste rituaalide juures ta läheb nagu põgusalt läbi sellest, aga noh, eks ta enam-vähem meil ja see nagu natuke teine teema ka, et sa ei saa kõike kui suruda võib-olla oleks pidanud. Aga samas see meie muusikaline emakeel või tarvidus ennast ka lauldes väljendada, kindlasti on olemas olnud inimesel ju kogu aeg, mitte ainult eestlasel ja kui mõeldi välja esimesed helisalvestusaparaadid, nagu me kõik teame, siis ega inimesed ju kultuuri ja muusikainimesed ei teadnud, mis nendega pihta hakata, sest hoole tolleaegsed arusaamiste juures oli ju muusika, see, mis on elav ettekanne, ühesõnaga salvestatud heli ei olnud ikkagi muusika. Ja niimoodi meie, meie emad on laulnud lastele. Mulle on lauldud. Samamoodi me võime öelda eesti talupoja pulma teatud mööndustega reservatsioonidega isegi talurahvamuusikalis nimetada, sest kõiki tegevusi, mis pulmas on olnud kombeid, rituaale, on saatnud laul ning ajahetkeni külma. Mäletan, et pulmades tuli jutt Tartust pärit minu üks lemmikkirjanik, Oskar Luts, kui ta kirjutab Tootsi pulmast. Et siis nad arutlevad seal, et kas peaks pulma kutsuma gaasitajad ja minu meelest oli see Joosep Toots, kes ütleb ei, või oli see teele. Ma nüüd vabandan, ma täpselt ei mäleta. Aga üks nendest ütleb niimoodi, et noh, et kui need pulma gaasitajaid kuskil isegi on, siis nad on vanad inimesed ja see komme ei ole enam väga levinud, et kui me nüüd selle vanakese sinna pulma toome, et siis on see vanakese Norrimine vanade kombeks ütleme nii-öelda mõnitamine või halvustamine. Ja kui mõtleme ajas, et millal see Tootsi pulm oli, eks ole, 20. sajandi alguses, siis näitab seegi juba, et selline noh, teatud kultuurivahetus on, on toimunud ja noh, samamoodi kui me vaatame matustel laulmist, siis on ju ka praegu tänastel matustel vaesin vaimulikega rääkinud ilmalike matusekorraldajatega, et ega enam ka matuserongis ei laulda või ühesõnaga kui näiteks minnakse kirstuga, kui on kirstumatus, siis kalmistu väraval sinna hauaplatsile, kus siis matusetalitus toimub, siis ma mäletan, minu lapsepõlves lauldise protsessioon käis lauldes, aga praegu inimesed ajavad omavahel juttu või midagi laua ja teinekord on laululehed, siis on see keegi ühesõnaga, kes tuleb, mängib seal, mängib seal siis kas mõnda süntesaatorid või kui on mõnel ütleme, kui me räägime võib-olla suurematest surnutest. Et kui siis kutsutakse mõni keelpillimängija mängima, aga inimesed jutustavad, isegi kui laululeht on ees, väga ei laulda, muuseas et, et väga harva ja siin mul tuleb väga meelde, kuidas sa kuna sa küsisid seda, siis meil vana vana seltskond Hellerot ja Tallinnas veel laulvaid inimesi, kui me saatsime ühte kolleegi ära, siis äkki tekkis selline tunne, et nüüd peaks talle hüvasti jätma, tuks ka laulma. Ja pärast siis keegi tuli, teine kolleeg küsis, ütles, et oi, et see oli teist nii tänuväärne, et mõtlesid, harjutasid, mõtlesin. Mis mõttes harjutasime? Et millal, millal, millal enne oleme harjutanud, et me tundsime, et nüüd on see õige hetk, me oleme nagu hingelt valmis. Me tahame talle laulus öelda head aega ja siis ta tuli täpselt nii nagu tuli. Ja siis oligi nagu väga üllatunud, et ühesõnaga, et see olla olla kõnelenud kenasti ja puhtalt ja ja mitme häälsuse alged olla, olla olnud ja ühesõnaga et selle taga nagu kuulajate arvates võis olla siis nii-öelda kuudepikkune töö, kus valati higi, verd ja pisaraid, mida kahjuks ei olnud. Mul oli väga piinlik, ma ei suutnud nagu vastata ootustele. Et noh, niimoodi niimoodi ta on olnud ja, ja noh, lastega koos on lauldud ja see on jälle seesama, et meil ei ole ei olnud veel ju ka külakohtades, kuuekümnendatel isegi ei olnud ju niimoodi väga neid raadioid ja kõikvõimalike aparaate, tehisheli või sai seda siis valikuliselt ja selline töö juures juurutamine on minu lapsepõlvest mul kaasas selle ekvivalent tänapäeval võiks olla naabrite hirmuks õudusest Ušiia laulmine. Tulles tagasi Hellero juurde, mina pealinnast tulnud Tartusse tulnud inimesena vist arvasin Need et kui Helleroo Heljaruga kokku saime EPA peahoones või praeguses kaitsekolledži majas siis ma arvan, et ma pidasin neid proovideks seda laulmist seal koos Viktorid kõikidega. Aga võib-olla see oli lihtsalt kokkusaamine laulmine, aga ma lihtsalt arvasin, et me teeme proovi, mina olen Elleroga proovi teinud endale. Ei nojah, ühesõnaga nimetame seda siis jah niimoodi, aga nad olid ikkagi kokkusaamisega laulmised, kus teineteise käest õpiti kus harjutati ees ütlemistada oli ikkagi eelkõige minu arvates see läbimine läbi laulu oli primaarsem, aga loomulikult noh, kui sa, kui sa lähed kuskile, pead üles astuma lava peal, sest lavaline esitussituatsioon on sootuks teine, sinult oodatakse teatud liiki käitumist ja sa pead kinni pidama mingitest aegadest ja mõnikord taheti ka teada, mida me laulame ja ja ja võib-olla sisu, et pigem on nagu see, et, et sul jagunevad nende niinimetatud proovide käigus jagunesid ka mingid rollid, et kes mida teeb ja ja mis hetkel sa võtad nagu laulus selle teatepulga üle, et ei tekiks sellist, võib-olla sellist noh, koperdamist, kuigi noh, eks, eks lõbus oli ikka ka vahel. Aga aga proovides nagu lühidalt, võimalikult lühidalt seda, seda näiteks sinu sinu lapsepõlveaegset, nagu, nagu elu vaadata. Millal musitseeriti, kus oma elu vaatasid, sa ütlesid, et ema laulis lapsele hällilaulu. Minule laulis vanaema ja vanaema laulis praktiliselt praktiliselt, ühesõnaga minu meelest ta jorises kogu aeg, ühesõnaga see heas mõttes toonas oli tavapärane. Ei, see oli suhteliselt tavapärane, sellepärast et ma mäletan, et noh, ta tegigi vahel käsitööd ja läks, teed käis ikka oli niimoodi, mul on vahel kohutavalt piinlik, ma avastan, et ma laulan tänaval oma aitäh. Ma loodan, et mind ei viida kinnimajja, võib-olla see mingi relikt selles, et ühesõnaga see kuidagi nagu see oli tavaline, see olid natuke pidulikumat puhud, kus, noh, ma mäletan, vanaema naabritädid istusid, noh, meile öeldi selle kohta truubakene, et mõned Lähevad Leso, et istusid seal niimoodi kahekesi ja siis kolmekesi või oli ka neli ja siis lasid lihtsalt õhtul peeti nii-öelda videviku, nad lihtsalt laulsid ja olid sünnipäevadel huviti. Et see kuidagi nagu käis selle asja juurde ja ja ma nagu ei mõelnud sellel hetkel kindlasti ei mõtle seal selle üle, et, et see oleks mingi midagi erilist, et see käib elu juurde. Ma hakkasin mõtlema siis, kui ma olin selline. No millal see kollaaž oma lauludega välja tuli, sealt oli meie külast paar Mulle väga olulist laulu ka töödeldud ja siis kümnendat valgendajatel, no siis sa oled selline paras alkoholi tatikas. Ja siis oli minu jaoks oli see kuidagi hästi määrava filosoofilise tähtsusega, tollel ajal ma seda niimoodi sõnastanud, aga ma olin väga üllatunud, et neid laule, mida ma olin teadsi, mida me olime tädidega laulnud, et neil võib esitada ka niimoodi, et see tekitas mingisuguse sellise noh, teistsuguse kiiksu. No ilmselt on, on väga keeruline kuidagi tõepoolest neid, neid, neid momente või, või, või neid perioode kuidagi ära nimetada. Millal sinu elus näiteks lauldi, et ma, ma ise oskaksin öelda, et on hällilaulud ilmselt mingid tantsupeod, millal pillimuusikat mängiti, siis siis oli pulmad ja seda, et, et matustel lauldakse ma iseeneses likult, et kui õpetaja ees ei laula või teenistusena laulda, et siis ma selle peale pole isegi mõelnud, et, et matuste juurde käis ka muusika. Ka ikka käis, et kas võeti üles vaimulik laulja võib-olla, ja noh, näiteks pärast, kui lauas istuti, siis oli ikka ka, et keegi võttis laulu üles, siis lauldi midagi, see oli laululehest, oli siis kas kirikulaul või oli siis selline ütleme noh, autorilaul, eks ole, selles mõttes, et loomulikult, või siis midagi niisugust poplaulu, mis nagu arvatavalt sobis. Seda ma mäletan küll ja noh, ikka niimoodi, kui sünnipäevad olid laulgi, ühesõnaga et et võeti üles, aga võimalik oli ka see, et ma mäletan, kui mul poisid hakkavad natuke hiljem viisi pidama, ma mäletan, kui mul see kaablist poiss oli, väike, ta oli näha. Tal on rütmitunne olemas, aga aga tal see viisipidamine tuli õige ivake hiljem järele ja väga korralikult. Tegelikult hakkas viisi pidama, ma olin tõsises šokis, et no mismõttes nagu laps ei oska laulda. Nii normaalne, et ühesõnaga et inimene peab viisi, ta laulab. Et see on kuidagi nagu, nagu käib asja juurde, noh ma saan aru, et inimene peaks viisi pidama, sinu arust tähendab, ütleme niimoodi ilma laulda ei saa. Saab ikka, aga see on niimoodi, et kui sul on antud keskmisest teravam kõrv siis teinekord on liiga rahvalikku laulmist on vahel valus kuulata. Ma loodan, et ma olin piisavalt diplomaatiline, tegelikult me ei tohiks ei saa ju niimoodi piirata, aga selge on see, et mõnel inimesel kukub see viisipidamine pisut paremini välja kui, kui teistel. Ja kui me vaatame näiteks 20. sajandi alguse üleskirjutusi, mis on seotud just meie rahvamuusika või toonase laulmise talletamisel, siis väga paljud muusikalist haridust saanud inimesed, sest noh, kuidas ikka teisiti noteerid, sul peab olema, kes, kes hakkasid tegelema, sellega on just kurtnud, et ega nende lauludele mingit erilist viis ei ole, et eks ta siis enam-vähem selline joru on, ilma et ma tahaks eelkäijaid solvata, et aga et noh, nagu selles mõttes nagu koolitatud kõrva jaoks oli ta üsna selline väga lihtne ja võib-olla sugugi mitte ütleme niimoodi, et võib-olla jäi ivake alla ootusi, mõnel juhus. Et need meloodiad olid tõesti väga lihtsad ja võib-olla meenutavad natukene seda, mida, kelle lapsed on olnud ja kui lapsed ennast väljendavad noh, muusikaliselt, et vaata, laps suudab joru ajada igasugustel teemadel, noh et väljas sajab vihma ja aken on suur ja buss sõidab mööda ja ja et ta lihtsalt võtab mingi viisijuppi ja joriseb, et et see on, see on ju tegelikult väga tore. Aga noh, see sõltub jälle kõik selleks, et milleks sa nagu milleks sa nagu või ühesõnaga missugune roll Sull või kas sa tahad nii-öelda, kas sul on piisavalt edevust, et et laulus nii-öelda esile tükkida tõenäoliselt need, keda me nimetame laulu emadeks või silmapaistvaks lauljateks, et küllap nendel oli, seda mõlemat on, et rohkem ikkagi sõnaseadmise oskust ja ja meloodia mälu ja, ja samamoodi ka meloodia esitamise oskust, et eks see käib ilmselt sinna juurde. Ma tahaks romantiliselt mõelda, et, et need gaasitajad või, või eest lauljad, et see oli nagu et see ei olnud mitte edevus ja soov esineda, vaid see oli selline sisemine tung ja vajadus ja kohustus nii-öelda sootsium ees, et seda seda asja teha, kuigi ilmselt muu romantika on petlik. Ma arvasin, et sa lähed sinna selle romantikaga, et sa kujutad ette, et kõikidel eesti naistel, kes kunagi laulud annettali hele Jaal nagu vargamäe krõõda aga eks ta on, ma arvan, et see on segu, et see on nii nagu salatiski, et või noh, ütleme kui sa tahad ikkagi olla pulma gaasitaja, siis see eeldab ikkagi seda, et noh, tollel ajal ju, et sa oled abielus, et sul on elukogemus, et sa tunned kogu seda rituaalide peensust, nüansse sa tead, mida teha, missugust laulu eest võtta. Sa oled kogukonnas teatavates mõttes autoriteet, eks ole, sind usaldatakse nii tähtsat rituaali läbi viima nagu see on kaheinimese nii-öelda paaripanek, et seal on väga mitu kihti, aga noh, mingisugune annus ikkagi seda edevust peab ka olema, sest kindlasti on olnud ka neid, kellel on need omadused olemas, aga ta mingil põhjusel ei ole tahtnud tahtnud sellega välja tulla ja teinekord on ta olnud ju ka noh, nagu teine äärmus, ma usun, et võib-olla paljud on näinud Kauksi Ülle kirjutatud näidendite selle põhjal valminud filmi Hilana Taarkast, kes oli laulik, naine ja kes oma loovuse tõttu sellesse külaühiskonda juhi sobitunud. Ta l olid väga erinevad põhjused, et tema elukäik, kolilu traagiline isa jõi tal hõbeda maha mehele ta ei saanud lapsed saidavallasemana, mis ei olnud külakogukonnale oma neile tegelikult kõik need väärtused mida traditsiooniline seto külakogukond tallele, kus jaga materiaalsus ei olnud talle oluline, aga ta oli sõnaosav. Mis omakorda on jälle selline kujund, et ühesõnaga, et kas ja kuivõrd üldse looja hind nagu mahub nendesse raamidesse, mida siis ütleme, selline keskmine kogukond inimeselt nõuab, et üldjuhul kipub olema, et looja jaoks on prioriteedid, teised, et tema jaoks võib-olla ei ole nii oluline see, et tal on kapsama korrase lehmad, lüpsavad. Et selliseid, selliseid näiteid on teisigi. Malati naersime välitöödel, et kuidas sa leiad üles küla, pillimehe, maja vaateid, ka neid, kus on, kus ei ole aeg kohalikus korras ja kus on värav lääbakile, sealt on lootust saada. Üldjuhul ta niimodi kippus minema ka, et noh, need väärtused on teised. Et mis on see nagu oluline, et keegi ühesõnaga realiseerib ennast sellena. Tal on kodus kõik hästi, jutis võib-olla või midagi, aga keegi realiseerib ennast selle läbi, et ta saab nagu õhtust õhtusse pilli mängida. See kas, kas sul seal tagaaed on umbrohud, ei ole siin pisiasi, et ilmselt on olemas kindlasti, jah, iga iga instrumendi valdajale on olemas oma mingi spetsiifikaga, kui mina Võrumaal tüdrukuna tahtsin proovida lõõtspilli, siis oli täpselt niimoodi, et näpud eemale, sellepärast tüdrukud lõõtsamängija tüdrukud ei mängi lõõtsa sellepärast, et et sa pead käima pulmades ja pidudel, aga kusagil pulmades ja pidudel keskel pesu peseb ja ja lehma lüpsab üleüldse, kes selle viina jaksab ära juua, eks ole, mis lõõtspillimängijale sisse kallatakse, sest nagu me teame, meie peretraditsioonidest, vaat kui me räägime täna siis kui on pulmad olnud või suuremad peod, siis on olnud ainult pillimees, see, kes on kanget alkoholi saanud vabalt võtta, teistele on seda nii-öelda jaganud siis selleks ametisse seatud amet, mees ja see on siis ka jälginud, et et kogu nii-öelda peoseltskond, ütleme siis esisillaveoga koju ei lähe. Siinse vahele, kas see oli, ma arvan, et setomaal oli see niimoodi Võrumaal, aga kas, kas mujal? Lõuna-Eestis on ta kindlasti niimoodi olnud, sellepärast et viin oli kallis ja ühesõnaga sageli ka oli niimoodi, et selle eest siis kui sa said selle pitsi kangemat alkoholi sageli ka näiteks annetati, et see on see nii-öelda kogukonna selline, kuidas ma ütlen, heas mõttes käendus, eks ole, et me teame, me küll kasutame väljendit, et tasuta lõunaid ei ole, aga tasuta alkoholi ka ei ole väga olnud. Ja noh, see on, ta on hoidnud mingisugust balanssi, eks ole, mingil määral, et kui palju sa saad endale seda lubada, et see ohjeldamatu alkoholi tarvitamine on ikkagi jälg meie nõukogude aegsest lähiminevikust. Odava odava alkoholiajad, kui sa vaatad seda muutust ja proovitud, võib-olla tõesti uurijana seda kirjeldada, et mis, mis siis nagu selles eestlase eluringis praegu su enda poeg mängib kontrabassi. Et kuidas, kuidas sinu peres see muusika ja või eluringis praegu muusikaga on, ta on valdavalt esinemise esinemise asi, mitte mitte seltskondlik. Tegelikult on niimoodi, et hakkame sellest kaugemast ajast pihta, vanem poeg on, on selline tore tema jaoks on lõõtspill on nii-öelda heas mõttes hobi. Et ta on, selles mõttes on ta hästi traditsiooniline muusika, et nagu me teame vanemast rahvakultuurist ka, et ega siis pillimehe, pillimängu ja lauluga ei saanud ikka päriselt ennast külas ära elatada, et see oli ikkagi kõrvalteenistus. Ja nii on tema siis ka oma rahvatantsurühmadega käinud kaasas ja mulle tegelikult ikkagi väga see suund meeldib, mis meil on toimunud. Et folkloorirühmad on taas hakanud tantsima elusa muusika järele. Ei ole niimoodi, et vabandage väljendust, song pannakse maha sinna lindistatud suvalise kvaliteedi kassi tantsulugu ja siis selle järgi püütakse seada. Ja noh, ta on ka hästi palju just Kaarli käest olen ma kuulnud, ühesõnaga seda oskusteta tantsuks mängimine on omaetteoskused. Et sa suudad seda teha niimoodi, et tantsijate tantsijad tunnevad ka tantsumõnu, et see ei ole nii-öelda rivi harjunud, eks ole, noh nagu me oleme harjunud folklooriansambleid nägema. Aga noorem järeltulija on läinud jah, nii-öelda klassikalist teed ja ja, ja seda on, selles mõttes on kena kuulda, noh meile meie nii-öelda pilli naljad on pigem küll rohkem seotud selle pillitransport ütlemisega, sest et kuna ma olen ikka hästi palju Binance 11 aastaga, siis me teame seda, eks ole, et kui on teinekord esinemisele minek, siis tuleb neid kogunisti kaks tükki kaasa võtta, sellepärast et soolosooloesinemiseks soolopill on sootuks teistsuguse häälestusega ja ja see, mis orkestris kasutatakse, on teistsugused häälestusega, niimoodi et teinekord meil on koguni kaks mammid kaasas. Et kui sa, kui ta tahab esineda soolosooloasjade, kas ta peab võtma soolopill ja kui on, siis orkestrile ansambli asjad siis on sisenenud mis teine pilli, nii et, et see on nagu ütleme, tema näen seda, mida tähendab, kui pillimäng on elu. Kui pillimäng on sinu elu sisu. Kui muusika on sinu elu sisu ja, ja kui sa lihtsalt ühesõnaga meeldiv hobi. Et sealt nagu need kaks eri poolust on põnevad põnevad jälgida ja jälgida muidugi ka seda arengut, et mismoodi ühesõnaga noh, inimene nagu kasvab millegagi kokku ja, ja kuidas ta saab aru, et see on, see on nii-öelda tema, tema sisemine mina, et see on tegelikult väga ilus Ma puurin ikkagi edasi, et, et kui ta mängib seda tantsu saateks, siis siis tantsurühm reeglina esineb, see ei ole, see ei ole peolõiku lõõtspillimäng. Nii ja naa, et kui on näiteks need tantsumaja võib-olla ka jah, et kui on tantsumajad või tantsuklubid või niisugused koosolemised, et, et siis on ta või noh, näiteks see on Tallinnas on see tore selline pärimustantsu festival, mille sünni juures ka vanem poiss mul oli, on see nõndanimetatud sabatants, kus just nimelt tehti õpitubasid nii pillimeestele kui ka tantsijatele, kus tõepoolest õpitakse ikkagi seda, mis on jäljendamise teel. Et ühesõnaga, pillimees on ka, eks ole, istuvad vastu ja mängivad kuulmise järele, nii nagu traditsioonilises muusikas on hea ja õige sellepärast et meistrilt või nagu omal ajal me ju Helleroga saime, käisime ka näiteks setomaal ja kuulasime laulikuid, laulsime nendega kaasa, nagu mõista neid nüansse, seda loogikat, kuidas nemad üles ehitada. Et klassikalises muusikas on ta loomulikult teine, kui esitad autori asju ja ja see on hoopis nagu teine žanr, et need on erinevad. Aga on selge see, et kui sa nüüd laval tantsib, seal on ka natuke võimalus varieerida, aga vaata, seal on täpselt see, millest me ennist minu meelest rääkisime, nagu see Hellero laule Te ei ole, kas see on proovesinemine, et see tähendab seda, et sul on nagu see kollet Kiievis on selline sidusus tekkinud? Mul on nimelt kohutava allergia SÕNA sünergia vastu, ma ei taha seda sõna kasutada, seda kasutada allergia vastu ei ole. Sünergia vastu on sellepärast, et ülitundlikkus sõna sünergia vastu, sellepärast et seda, eks pluateeritakse üle. Aga see on kuidagi selline. Vaat see tiki. Ühesõnaga, see on see X-faktor, mis tekib kollektiivil, kus on see ühine vaimsus ja kus sa nagu tajud ära, ühesõnaga, aga kuidas ja kui mul see noorem poiss oli väiksem, siis tegid ka ta natukene käis seal abis viiuliga mängimas, aga noh, elu tegi niisuguseid pöörduda seal pärimusmuusika jaoks lihtsalt jätku aega ja energiat. Aga see hästi tore vaadata, kuidas see hakkab juba maast madalast pihta, et et isegi siis, kui nad tegid Baltika kava. Ega pillimehed ikka öelnud miski, mis hetkel nad vahetavad tempot ja lugu ja tuleb sujuvalt üle minna teise tantsu peale või ütleme niimoodi, et ta siiski ei olnud lavastused ta püüdles selle orgaanilisuse poole, nii nagu on, et mis hetkel sa mängid kiiremini, mis hetkel sa mängid aeglasemalt, mis hetkel sa vahetad lugu, eks ole, ja tantsija tuleb järele korraks on selline nõks siis ahnil läheb sedapidi. Aga kui, kui nüüd nii-öelda professionaalne pool sellest nüüd kui ameti poole, õieti isegi isegi kui see ei ole professionaalne nagu, nagu sissetuleku mõttes kus on muusika väljaspool seda elus ma mõtlen elu tähtsündmustel sinu elus näiteks või mis on teistmoodi, kui sa ise ise väike olid või uurijana sa tead, mis oli näiteks 20. sajandi alguses, et ma ei taha öelda, et sa, et sa peaksid hakkama nüüd rääkima, et kõik on hukas, et enam ei olegi muusikat. Aga, aga ma ei tea, kas peale hällilaulude? Ma ei tea, kus inimese elus üldse veel. Sünnipäevadel lauldakse, oled kindel, kui ma isiklikule kogemusele tuginen, siis olen kindel sellepärast vastasel juhul ma peaksin ütlema seda, mis sulle ei meeldi, et ei laula mitte keegi ja maailm on hukas. Ühesõnaga, kui saab kokku selline tore seltskond, viimati ma mäletan, meil oli selline ka perekondliku mat laadi kokkutulek ristiks mingi aeg tagasi ja siis oli ka niimoodi sai lauldud ja noorematel järeltulevatel põlvkondadel päris naljakas vaadata, kuidas vanainimesed seda teevad. Et mõndagi nende jaoks uut. Et selle sõltub sellest ilmselt, et mis tüüpi inimestega on tegu. Ei ma just mõtlengi, et just selle skulptuuri protsessis laiemalt, mis meie maal toimub, või Euroopas üldse. Sest et no jaa, oi kuule suurepärane, kus lauldakse, loengus lauldakse. Mul nimelt on selline tore seltskond reedeti nagu need üliõpilased, kes on tulnud siis Eestisse õppima igalt poolt mujalt eri riikidest ja eri eri Mandritelt. Ja masuut sinu õpetada siin paar loengut tagasi väga erineva nahavärviga inimestele eesti regilaulu ja mida tumedam nahavärv oli, seda ägedamaks laulmine läks. Et panime testi teksti, pane seina peale, võtad ilusti, räägid ära, millest laul jutt on, õpetad, kuidas hääldada ja lõpptulemus oli see, et, et inimesed, kes on pärit, võib olla nendest piirkondadest, kus meie kunagi oleme päri, et olnud meil on nahk läinud heledamaks, temperament aeglasemaks läinud ja see oli hästi äge, kui nad hakkasid rütmi lööma ja lõpptulemus oli, meil oli igatahes väga kihvt ja ma jõudsin järeldusele, et sellised sellised asjad aitavad hinge meie hinge mõista. Palju paremini ja siis oligi niimoodi, et lõunapoolsemad inimesed küsivad, et miks me seda kõike aeglaselt teeme. See, meil on päikest vähe. Et me oleme sellised, noh, umbes nagu ega siis vot need kahepaiksed on ju ka natuke aeglasemad, päikest on vähem, eks ole. Aga noh, näiteks, see on küll üks võimalus, jah, ma tunnistan, et ma olen hästi palju oma konverentsi külalistega olen laulnud ja et see on nagu selline viigis, piiluda sisse teise kultuuri ja kusjuures kõige ilusam laulmine, sa küsid, kus me laulame, kõige ilusam laulmine oli umbes aasta tagasi Krakowis, kus sai kokku Unesco Euroopa siis Unesco vaimse pärandi. Kuidas ma ütlen, riikide esindused? Meid viidi siis, ühesõnaga, meil oli siin lõpubankett. Me vennastusime seal Ungari ja Poola ja kellega iganes, sellepärast. Meile näidati mingi hetk ka väga palju niisugust, vaid just nimelt sellist lavatantsu, mida meil enam praegu väga ei tee. Ja meie siis nurga taga niimoodi tantsisime mitteametlikult ja päriselt kaasa. Ja, ja siis kuidagi läks niimoodi, et me võtsime ja kõik sellised rahvusvahelistel medood, no need on need, mida me teame, eks ole, Badespaanide Vergencad ja niisugust eesti sellised külatantsud. Ja siis hakkasime laulma ka ja täitsa tore oli, igaüks sai võimaluse laulda oma laule ja see oli päris uhke, et ütleme niimoodi, et minu jaoks on laulmisest saanud nagu mingi selline pere käsi, teisele kultuurile. Loenguid veel lauldes ei ole sa pidama. No ma ütlen, et, et siin paar tükki on kippunud sinnakanti, et nad ei taha üldse kuulata seda teooriat, vaid parema meelega. Et nagu selles filmis male hakkame parem laulma. Et aga samas ma saan tegelikult aru, sellepärast akadeemilist teksti saab inimene lugeda, aga iseseisvalt, aga seda emotsiooni esitada küsimust mingisuguse teksti mingisuguse kujundi ja selle kaudu ka võib-olla selle väikese rahvakillu maailmapildi kohta inimeselt kes teab või vähemalt oskab seletada, see võimalus ei ole igapäevane, et seda ei ole võimalik saada kätte internetist, tekstina või millega see saab olla ainult elavas esituses. Akadeemilist teksti laulda, ta jääb meelde, et ta jääb meelde üliõpilasele. No ma ei tea, kui mul oleks mingisugune akadeemiline tekst, ma võiks ju proovida näiteks andke mulle mingi artikli jupikene ja ma võin ju proovida seda esitada, sellepärast et kindlasti on võimalik seda teha. Ja see oleks päris huvitav. Ma arvan, et, et konverentside uksed oleks väga mitmekonverentsina Ja paneza märki tähele, kuna meie teaduses on kombeks asju süstematiseerida kõrgete linnukeste järgi, siis kindlasti parimad viisipidajad saavad selle eest üks, üks kategooriasse, need, kes üldse viisi ei pea, need saavad mingit Kuuscolm kuskil seal kirja läbi häda. Ja ma ei kujuta ette, mis, kuidas tegelikult meie teadvuse hindajad hindaksid, lauldes loenguid. Näid loendeid, näiteid võib, näiteid on ikka toodud, aga see nõuab ka teatud sellist noh, kas julgust või mingi sisemise tsensuurist üle, mis, mida ma ise noh, rahvamuusikat sai ju ka kogutud ja lindistatud välitöödel. Et ka näiteks noh, eakamad pillimehed, kes nagu tajusid, et ta näpp enam ei jookse nii hästi, et ega nad väga ei tahtnud linti mängida, sest ta tajus, et ta ei suuda enam, nagu ta noores põlves tegi. Ja noh, samamoodi on ju laulik naistega tõenäoliselt folkloorikogujad jõudsid nende juurde siis, kui nad olid oma elu nii-öelda viimases kolmandikus. Aga seda, kuidas nad oma esimeses kolmandikus või oma parematel päevadel laulsid, ega me ju tegelikult ei tea, meie ettekujutus meie rahvalauluhäälest on ka ju tegelikult läbi väga eakate inimeste salvestuste. Me ei tea seda, kuidas nad noorena laulsid ja kuidas nad seda tegid. Paratamatult ühesõnaga ise tajud ka, et mida sa, mida vanemaks jääd, sul hääl muutub, register läheb madalamaks, ühesõnaga, hääleulatus jääb väiksemaks, eks ole. Uurijana tõenäoliselt või ma panen nüüd võib-olla sõnu suhu või mõtteid, aga, et, et, et ei, anna sa hinnanguid, missugune on olukord või kuidas on pärimusega praegu. Aga puhtemotsionaalselt, kuidas sa seda, seda muusika ja, ja muusikaelusuhet, et selle muutumist näed, mis, mis on toimunud ajast vanasti? Praeguseni. Omal kombel on läinud hästi, kui ma võtan, kas või nüüd pärast sõjajärgsed aastad, mida ma ise mäletada, Ta on 60.-te lõpus seitsmekümnendatel see uus folklooriliikumine, mis tõi rahvalaulu nii-öelda nõukogude džässivõtmes ju tegelikult, eks ole. Noh, mäletame seda aega, puhub, mängid saksofoni, reedad kodumaa džässmuusika, eks ole, mis kõik veel sealt edasi, kui tekkis nii-öelda see nõndanimetatud autentne folklooriliikumine ehk siis vastuseis nõu kogulikele küla kapellidele, mida minu arvates noh, eriti ütleme räigelt jah, ma võin seda sõna kasutada, kui te, kes on näinud, eks ole, selle filmi Raimond Valgrest Need, vanad armastuskirjad, kus siis Laine Mesikäpp oli vist veel, kes siis tuleb, eks ole, sellega see nadi nunnad stiil, mille kohta sai irooniliselt öeldud. Kui jaurami mängija mängib ka uudiste, kui hämaraks läheb, siis ta ei näe nooti, siis ei saa enam jauramit mängida, järelikult külakapell ei saa mängida, et noh, põhimõtteliselt nii-öelda siis omaaegsete pulmapilaorkestrite niisuguseid nõu, kogulikud edasiarendused, et, et missugune see rahvamuusika pidigi olema, eks ole, sisult sisult mis iganes ja vormilt mis iganes, mille vastukaaluks tekkis niisugune autentne folklooriliikumine, kust, eks ole, leegayus, Leigorid, Hellero ja mitmed teised välja kasvõi kasvasid, kus kasvas, või kaheksakümnendat 80, mis ta siis oli, 26, esimene Viru Säru ei mäleta 80.-te keskel, eks ole kust, kus hakati, no ühesõnaga, kus see pärimuslaul oli ju tegelikult ka meie oma identne miteedi väga arvestatav maailmasammas, millele me oleme väga paljuski tuginenud. Rääkides iseendast kui eestlasest või, või räägime näiteks Lahemaa rahvuspargist ja Viivi Voorandi, Lahemaa rahvamuusikutest, sest noh, Lahemaa rahvuspark ei olnud mitte ainult eks ole loodus kui reservaat, vaid tegelikult oli ka selle Põhja-Eesti rannikuala nii-öelda vaimukultuurile suunatud koos rahvalauludega. Et ta on kindlasti olnud, on see rahvamuusikalaul, on olnud meie identiteedi üks väga olulisi nurgakivisid sellele lisandus üheksakümnendatel Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikolledžis kõik, kuidas me ei nimeta rahvamuusika õppekus, siis tegelikult hakati teadlikult ju suunama koolitama. Vaat kui me vaatame ajaloost, mulle on meelde jäänud, et kui tehti seda filmi Leida Laius tegi filmi libahunt, siis ei olnud praktiliselt mängivaid torupill Eestist saada. Et aastaid tee siis tuletame meelde kõik need lõõtsalood, eks ole, alates Kõrboja peremehest ja Uku arust, et noh, kas me oleks kujutanud ette, et Arvo Pärdi hästi rahvusliku niisugust hinge tabav meloodia on vaata et peaaegu saanud meie muusikaliseks sünniks, kui me võtame seda Uku haru valssi mida mängitakse plussis, nagu ma ütlesin, et tänased erinevad kollektiivid, mis segavad vana pärimust uuega ja mina ütleks, et selles mõttes läheb meil ju hästi rahvamuusikal, sellepärast et iga põlvkond peab vana pärimust uuesti läbi mõtestama, kui ta seda ei tee, siis ta jääb arhiivi. Ja ta võib mingitel põhjust ununeda. Me oleme teda ikkagi nagu, nagu sealt välja toonud ja me oleme leidnud, ma arvan, sealt seda mõtet, seda iva, seda emotsiooni, mis meid kõnetab ja mis kõnetab minust palju nooremaid põlvkondi nii Eestis kui ka väljaspool seda. Ja see on väga tore. Selge see, et me ei saa minna, me ei saa minna 1000 aastat või 500 aastat tagasi. Ma mäletan, me olime väga solvunud, kui meie rahvaluule õppe õppejõud toonases Tartu riiklikus ülikoolis ütles ka Hellero seltskonnale, ütles, et vana rahvalaul on jäljendamatu ja me olime sellel hetkel kohutavalt solvunud, kuidas ta võib niimoodi öelda, et me ju käime külades ja kuulame? Uudo kõlgis oli Udo kolk just et me käime arhiivis ja kuuleme lindistusi ja mida iganes. Ja, ja mingi mingi 10 15 aastat 20 aastat hiljem ma praegu ma olengi selles veendunud, ta ongi jäljendama. Ja meie esitame teda nii, nagu meie sellest aru saame, sellest ei ole mitte midagi halba. Nii peabki. Et nagu sellisest ise musitseerimise vajadusest oleme vajadusest või soovist oleme me nagu lahti saamas, ma mõtlen just sünnist surmani ei võta seda nagu elu elu, elu, elukaart, inimesel küll on meil teiste poolt seda väga palju pakutakse, seda salvestatakse ja, ja, ja mängitakse, kuulatakse igal võimalikul hetkel. Aga ma saan aru, et siin selline see nagu uurin uurijana ei saagi sind muretsema. Seda ei ma muretseda saab alati, ma olen juba selles eas, kus muretsen absoluutselt kõige pärast, aga aga ma tahaks öelda seda, et näiteks meie ajal ei olnud seda võimalust, et rahvapillidega noh, on olemas kõikvõimalikud tantsutubade liikumine on, ma ei mõtle, et ma ei mõtlegi rahvapille, ma räägin muusika üleüldse nii-öelda nojah, et kodu, ühesõnaga ta on kodusest ringist on ta tõesti väljunud sõpruskondade ringidesse kodu, aga ma arvan, et see sõltub ka igal konkreetsel juhul sellest, et kui ka kodus on selliseid inimesi, kes hoiavad viisil sabast kinni pea ja kus on kodus Pille ja, ja, ja siis ma usun, et musitseerida. See aga missugune, kuidas, kuidas see ütleme, see protsent või see või see skaala jaguneb, kuidas see põlvkonniti jaguneb ja, ja kuidas see on, et selle kohta ma niimoodi ei oska öelda, aga kindlasti on neid seltskondi, kus ei lauldud ka 30 40 50 aastat tagasi, kus sai modifitseeritud ja vastupidi ma ei oleks väga murelik selle pärast, et kõikvõimalikke rindia võimalusi lastega lastel muusikaga tegeleda on kordades rohkem. No näiteks minu lapsepõlves ei olnud võimalust ei teadnudki, mis asi on pärimusmuusika, rahvapillid, seda sa lähed kannelt kuskile õppima, seal täiesti välistatud. Et küllap see, mis praegu meie kultuuris toimub, mingi hetk annab mingisugust vilja, võib-olla veab, siis näeme ka. See oleks nii tore, lootusetult palju, istun arvutis ja, ja mind on alati huvitanud need töölaulud, et kuidas, kuidas põllutöö juures, missuguseid ikkagi need laulud, lõppe, lõppe, põllukesed kunagi vanasti olid, et kui tuleksid tagasi töölaulud, mina töötan arvutis, ma laulan. Töölaulu kuna meil on avatud kompu kond kontoritrendiks, siis ma kaldun arvama, et, et siin tambitakse suu kinni. Öeldakse, et pane klapid pähe, laula siis, aga sa saad ju teha sõnad, vaata, kui sa lähed nii, nagu seto rahvas on, et nad suudab teha igasugused laulud, noh, võtame näiteks mingisuguse viisi, siis mul tuleb mõni Lõuna-Eesti viis. Kaan klõbistama klahve, hakkan klõbistama klahve kirjutama õõva õõna kirjutama. Na mull tuli mõõnu degeene mull tuli uus mõte geene keelel kärme käigu geene keelel kärme käigu geene. Võid siin dist puutri välja, võtsin koti tri välja juhtme paani seina, siis juhtme paani seina, siis siis läheks Kuubaar koole kirju, siis läheks koovar koole kirejõuks pildid jooksi tööle, salla abi, Teed jooksi tööle. Salla vana fail oli kadumaläinu. Vana fail oli kaduma läinud. Keegi kurjam oli kompuutris käinu, keegi koriaan oli kompuutris käinud. No ja nii edasi mõtlev äge oleks. Kuulsite salvestus Tartu folgiklubist, kus 23. novembril aastal 2017 esines Marju Kõivupuu, kedagi esitles Ants Johanson, helisalvestas Sulev Salm. Saate toimetas Liina Vainumetsa aitäh kuulamast.