Vaevalt olid jalutajad metsa äärde jõudnud, kui neid jutt ja naer vastu võtma dislusthoone lahtise võre üle paistis heledaid naisterõivaid. Seal oli teisigi pühapäeva jalutajaid. Seal oli mõisa Virtin Sofi kõiges oma uhkes olekus seal viinameistri naine ja seal ka valitseja tüdruk. Ainsa mehena oli kirjutatud Mattiisen, kes teab, kuidas siia seltskonda sattunud. Nüüd oli imestushüüdeid ja teretusi isegi kättpidi, mis polnud argipäeval kunagi kombeks. Ning siis asetusid kõik vastamisi ringpingile. Vaata, siin on mu peigmeeski, hüüdis Sofi ja tõmbas Illimari enese poole. Sa heldene aeg ja missugused ilusad lilled Sulbel on. Anna tantele lillasid, käskis ema ja Illimar ulataski oma häni silmade pihutäie. Ta ütles jälle, Sofi. Nii peabki üks kavaler tegema, kuid mitte kõik saab osaski. Kas sa ka tead, kuidas neid lilli kutsutakse? Ära unusta mind, niisugune nimi on neil pea siis meeles, ära unusta mind. Ja Sofi naeris oma pehmerina häälega nagu pudrutades. Tal oli tõesti nagu ütles hirmu Juhangi kogu ja tegu ega võinud teda ühestki kandist laita. Ta oli äärmiselt paks, punaka ümara näoga ja heledate juustega. Kõik temas kõneles hakkavast vaimust ja elurõõmust. Ta püüdis vahel ka peenemate viisidega olla, kuid sellest ei tulnud suuremat välja, sest ta pidi ikka oma paksuse üle kurtma ja lakkamatult higi pühkima ning tema pilgus oli otse emaliku õrnust. Illimarile oli aga piinlik ja häbi. Ta häbenes ühel hoobil teiste naerujänese paljaid jalgu. Jah, see oli küll tema pruut pruudiks ja peigmeheks oli neid ikka kutsutud nii kaugele, kui ta mäletab tas ega olnud tal endalgi midagi selle vastu. Kui seda nõnda hulga inimeste ees öeldi, siis oli ikka miskipärast häbi, sest täiskasvanute naer vihjas mingile naljale, millest aru ei saanud. Nüüd rääkisid täiskasvanud juba muist asjust, on juba hilja, ütles äkki Illimari ema. Egas muud, kui tuleb minna. Nad tõusidki kõik ja hakkasid minema. Tee kahe kuuskede rea vahel oli nöörsirge. Kuused olid küll veel madalad, kuid Illimar ei näinud neist ometi üle. Nii paistis talle, nagu läheksid nad mööda rohelise kraavi põhja. Äkki hüüdis Karla, näe jänes. Ja tõesti väike hall loom, seisiski ehmunult keset teed. Päike paistis üle metsa talle silma ja ootamatu inimhulk kohutas teda. Ta oli jänese pool püsti ajanud, kõrvad veidralt ripakil ega pääsenud enam paigast. Alles siis, kui Karla oli oma kisaga juba õieti lähedale jõudnud, hüppas äkki kuuskedesse ja kadus. See ootamatu sündmus lõbustas kõiki ja isa jutustas jälle mõne loo jänest. Nii jõudsid nad ülemise järve lähedale. Siin tuli lahkumine, sooviti vastastikku head ööd ja härrad kergitasid koguni kübaraid. Illimar, ütles Sofi, kunas sa mulle kosja tuled? Lubad? Ja lubada ka ei tule. Kas pean ma vanatüdrukuks jääma või onu matiivsenile minema? Kinkisid mulle meelespea lillasid, ega seda või enam niisama jätta. Ma ka nüüd hästi. Ja mõtle homme selle üle järele. Siis lahkus seltskond naerdes ja kumbki pool läks eri teed. Illimari kodu paistis siinsamas lähedal, kuid äkki tundis ta jänese nii väsinud ja unise olevat, et enam kuidagi ei suutnud edasi minna. Tänane jalutuskäik paistis ääretu pikana, et enam ei mäletanudki ja mis selle jooksul nähtud. Ema, ütles Illimar, ma olen väsinud, võta mind sülle. Naeris ema ise juba suur mees kavatseb kossegi minna ja teda peab veel süles kandma. Kus sa selle häbiotsaga ei kõnni juba ise. Ja Illimar kõndiskise hoides ema seelikust kinni, silmade enesel suletud poolenisti juba magades. Järgmisel hommikul ärkas Illimar nii vara, et päikesekiirvilt ruubini ei ulatunud ja tal polnudki aega ega huvi seda oodata. Ta lamas ainult niikaua, kuni jõudis täieliku ärkvelolekuni. Siis tõusis ta kähku, nagu oleks tähtsale otsusele jõudnud. Ema polnud ka seekord nähtaval ja Illimar rõivastus jällegi omapead, oli küll pusimist Jähkimis püksinööpidega, kuid ometi pani ta need ise kinni. See võit tõstis ta tuju, nii et majas valitsev vaikus teda enam ei kohutanudki. Ema väljas koorimist jälle kartuleid kasta, seda esimest korda teeb või on siis esimest korda üksi oldud ja toime tuldud. Kuid ema ei koorinud ometi mitte kartuleid, vaid kitkus aiamaal peenraid. Ja sellepärast võttis pisut aega, enne kui Illimar ta avastas. Seal ta kükitas peenarde vahel, sõrmed mullast, mustad kõrval hunnik vesiheina. Ta näis jälle sügavaim mõtteis olevat otsaesine kipras ja silmad kõvast valgusest kitsad sest päike paistis endise heledusega, kuigi oli juba pisut tuur tõusnud. Ema imestas jällegi Illimari oma pead ülestõusmist ja lõi kohe pilgu ta püksitagumikule. No seegi oli kinni. Illimar oli ka nööpidega ise hakkama saanud, taga paremaks, näivika kasvavat ja meelemõistust koguvad, kuigi muidu paistab nii pikali olevat. Ses mõttes oli rõõmu ja muret. Sinust saatel mees, ütles ema ja patsutas oma mullase pihuga heakskiitvalt Illimari tagumikule. Siis pani ta piima gruusia leiva lauale, käskis Illimari sööma hakata ning läks ise uuesti aiamaale. Illimar sei ja mõtles ots kipras. Sohvi koogid viimasel korral olid ikka väga magusad. Midagi seesugust polnud muidu saanud. Hoopis teine asi, kui see leib siin. Kui neid veelgi saaks, kas või täna juba teadmisnalja nad teevad, et ikka sellest kõnelevad. See on nii veider ja häbi oleks ka. Aga kookideta Ta ei jätaks. Illimar läks tagatuppa ja hakkas oma voodi ning suure kapi vahel Tõngitsema. Raske vaevaga kiskuski ta sealt oma tolmused saapad välja ning tõi eestuppa. Noh, esimesel pilgul saapad nagu saapad ikka. Sääred küll nagu veetorud, ülalt just niisama laiad nagu alt pisut ka kulunud ja tallaservad viimasest ligunemisest punakad. Aga kumbki omaette läks ikka korda. Ja alles kõrvu seistes paljastus nende veidrus. Parema jala saabas oli nimelt tunduvalt suurem ja heledam ning seda sellepärast, et ta oli noorem. Seda ei tahtnud küll keegi võõras uskuda, aga nii see ometi oli. Esialgu oli küll mõlemad saapad, ühevanused ja ühesugused, kuid siis olid nende tallad läbi kulunud. Ja siis oli see punapeakingsepp mõisa juhtunud ja saapad Talle parandada antud. Ta läks ja jäi ega kuulutast enam kihkuega kahku. Ja kui siis nõudma mindi, laotas mees käsi. Tehke, mis tahate, näe, on üksainus saabas, aga teist ei ole. Lugu oli nii, et punapea oli kõrtsis kõvasti napsid teinud ja siis pommis peaga terve öö metsas hulkunud, kord ühe kord teise kadaka kõrval maganud Illimari saapad peal. Ja lõpuks oligi ainult üks saabas järele jäänud Pole midagi parata, ütles Punapea. Ehk katsub poiss kuidagi õega läbi ajada. Illimari isa vihastas selle jutu peale ja andis punapeale raha uue saapa jaoks naha ostmiseks. Varsti oligi mees jälle mõisas, seekord võitja näoga. Saapad on siin ja kui vaatama hakata Ta oli, siis nähti, et uus saabas oli vanast märksa suurem. See lugu oli Illimarile tookord palju pisaraid maksnud. Nüüd aga vaatles oma jalatseid võrdlemisi rahulikult. Noh, päris kosjasaapad need vist küll polnud, aga eks aja igaüks oma asja ikka seisust ja rahakukrut mööda. Nii oli ju keegi öelnud ja Illimaristus jalapingile ning tõmbas saapad jalga. Tõsi, vasaku jala oma pigistas juba nüüd pisut vähemalt nii kuivanud peast. Hea, et paremagi oma oli veel lahe, aga Illimar kiskus nad jälle jalast. Ta jäi jalapingile istuma, kummaski käes saabas. See kõik oli veel väike mure. Kuid see kosjaviin, et ikka nii ikka naa. Jõukamal see ja kehvemal Too. Aga et võib ka päris prostaga läbi ajada kasvõi sellesamaga, mis iga päev ees. Ta tõusis ja läks seinakapi juurde ja siin oli küll igasugu pudeleid ja pudelikesid, kuidas neis üheski oleks viin. Seda polnud ta kuulnud. Ta võttis ühe tühja pudeliriiulilt. Igavesti ilus riist, mitte suur ega mitte väike, paslik kõike pidi, ainus viga tühi. Ta seisis abitult ja mõtles tükk aega, nii et asi, millele ta mõtles, pidi peaaegu meelest minema. Lõpuks aga leidis ta õieti lihtsa lahenduse. Kuid kosja viimgi polnud veel kõige keerulisem asi. Oli veel piinlikumaid küsimusi? Jah, oli ettevõtteid, millest võis kõnelda kõigile ja oli teisi, millest võis ainult mõni üksik teada. Ning kosjaskäik oli viimast laadi. Illimar tundis seda selgesti. Sellest võis kõnelda hirmu Juhanile, alatarel, Ellele ammusele ja Saaremaaliidule, kasvõi ka haige Jakopile, kui see üldse tahab kuulda ning mõista. Aga näiteks emale, kellele võis kurta kõiki muid muresid mitte kunagi ega mitte ka ühelegi teisele kodus. Otsekohe lõi võitmatu häbitunne vastu. Nii mõeldes võttis Illimar ühte kätte saapad ja tennise tühja pudeli ning hiilis välja. Ta pani asjad välisukse kõrvale, läks jälle aiamaa poole. Värava juurde jõudes nägi ta, et ema endiselt peenra kõrval kükitas. Illimar vaatas teda natuke aega läbi, väravapulkade hüüdis siis ema, ma lähen plee kaela. Ah sina oled nomine, pealegi, vastas ema vaadalt peatustes. Nüüd läks Illimar juba rahulikumalt. Vasakul sätendas päikese käes ülemine järv kõigi oma kalmuste ubalehtede ja sinilatvadega paremal käel, kuid juba palju äkilisema kaldaperve all. Alkus keskmine järv. Nii läks tee kahe järve vahel õieti nagu mullast vall, mis katkes ainult tammi kohal. Parempoolne kallas oli täis tihedaid põõsaid ja otsetee ääres kasvas rida suuri tumekollaste tüvedega, haavasid nende nahksed, lehed liikusid nõrgas tuules, tasase plaginaga. Varsti sealpool tammi laskus auklik rada keskmisele järvele. Ja seda mööda koperdas need Illimar alla. Seal oli vee lähedal Allikas. Vaat püsti maas, ainult pool väljas paadi küljes toru, millest veenire langes kividele, esis järve. Siit käis aidamehe rahvas joogivett viimas ja siin laskis nüüd Illimargi oma pudelitäis joosta. Ta rüüpas katseks, see maitses pudelist hästi, hoopis teine asi kui muidu. Ja ta jäi oma plaaniga täitsa rahule. Siit läks nüüd sirge tee järve kallast mööda otse häärberi ette. Ja sellepärast leidis Illimar kohase olevat juba siin enesele kosjasaapad jalga tõmmata. Ta tegi seda vastukõverad, toomingad toetudes ja kohe tunduski palju mehisema. Ainult kummagi saapa eri värv kiusas teda veel pisut. Niikaua tundus minek päris lihtsana, kui ühel pool oli alles mõisa õunaaed ja teisel rannapuud. Kuid aia lõpus oli juba aedniku maja ja selle ees avanes härrastemaja õu. Selle päikesepaisteline avarus pani Illimari kohmetama, olid siin nagu peopesal, kus pole enam kuhugi pääsu. Lumivalge hääber ise oli tükk maad järvest eemal. Ta tagumine külg oli vastu aeda ja parki. Esimese ees laiusid aga muruväljakud. Lille Klumbid ja ilupõõsad. Suur tee tuli üle silla ja lõppes paraadsissekäigu ees. Selle laiade klaasuste kohal tõusis torn poolümarate akendega ja kogu maja esikülguma soppide ja sakkide ning aknaridadega oli uhkemat, mis Illimar iial näinud. Ta tundis küll osalt selle maja sisemust, ta teadis, et seal oli palju tube ja käikusid ning elas hulk inimesi. Kuid kuidas sealt tähelepandamatult seda kätte saada, keda sul vaja olnud, sealsed inimesedki, kõik ühteviisi sõbralikud. Seal piilus ilmseid häda ohtusidki. Illimar seisis juba tükk aega punase ilupõõsa taga ja piilus häärberi poole. Ta nägi vahimeest vett, pumpavad tüdrukuid sisse ja väljakäivat aedniku pargi väravas tulevad ning oma maja poole minevat köögi lahtistest akendest kostis taldrikute tärin ja tüdrukute häälte kila. Siis väljus kurg Joosep ja sammus üle murujärve poole. Ta oleks peaaegu Illimari avastanud, nii lähedalt möödus ta vahest ta nägigi teda, kuid ei teinud välja. Tal oli nimelt leivatükk noka vahel ja sööma teekond ees. Illimar omalt poolt oleks peaaegu kõik sinnapaika jätnud, ühes Joosep iga läinud tühja kah kosja muredest, kui nii hea seltskond käepärast. Kuid just sel hetkel avanes köögiuks uuesti ja Virtin Sofi ise väljus sealt. Tal oli sinine kleit ja suur valge põll üle sellele. Ta nägu õhetus ja ta lehvitas enesele põllega tuult. Ta peatus maja nurgal, vaatas järvele ja näis värsket õhku hingavat. Siis mööduste aeglaselt häärberi esiküljest ning kadus otsmisse sissekäiku. Illimar teadis, et Sofi härraste puudumisel pere poolele ei elanud, vaid ülemistes ruumides sinna oma koju näiskida. Nüüd minevat ja Illimar ruttas talle kähku järele. Siinkandis elas ka voogel ja siin liikusid maks ja mooritski kõige rohkem. Kuid nii välis kui sisemisedki uksed olid pärani ega kuuldunud ainustki hingelist. Päike valgustas heledalt eeskoda ja trepikäiku ülima rastus vaevaliselt oma saabastega ühelt kiviastmelt teisele. Mõned neist olid värvilistest akna ruutudes punased ja sinised ning Illimar möödus neist hirmuga. Ta süda tagus ja pudelit hoidev käsi oli ärevusest higine. Nüüd oli ta juba üleval käigus, milles avanes mitu läikivat valgeks värvitud ust. Siin kuskil pidi olema Sofigi tuba, kuid ta ei mäletanud enam, milline just. Ta astus veel mõne sammu ja siis avanes keskmine uks ning Sofi ise tuli lävel nähtavale. Põll oli tal juba eestveetud. Heldene aeg. Kelly hüüdis Sofi peaaegu käsi kokku lüües sena. Kas sa mulle külla tuled? Kas seal üksi, kuidas mu üles leidsid? Tule sisse, kui oled kord külaline ja ta tõmbas argleva Illimari kättpidi sisse. See oli üleni hõbehallide seintega tuba, ainult mõned kuldsed liistud tulid laest kuni põrandani. Puust võre taga oli siin lai voodi, akende vahel suur sohva ja selle ees pikergune kõverate jalgadega laud. Kõige lisaks rippusid seintel mõned läikivaid raamis pildid, millest aga Illimar midagi aru ei saanud, polnud igatahes pooltki nii ilusad, kui neil enestel kodus. Sophie tõstis Illimari Sophale istuma, vaatles teda ikka veel imestades ja rääkis ise kogu aeg. Üks helbekene järgnes teisele ja Illimar tundis, et Soffida tulekust tõesti rõõmutses. Ning see tõstis ta enesegi julgust ja tuju. Nii istus ta pisitillukese Ena suurel sohval ja kõigutas oma saabastega jalgu, kuna Sophida ees paistis kohutavalt suurena. Sa hell rekene, õhkas kümnendat korda ja istus siis ise ka Illimari kõrvale. Sohva vedrud, kägisesid kohe ahastavalt ja Illimar tundis enese õõtsuvad, nagu kiigel Sofiaga rääkis. No on see alles ime. Sest egas peigmees iga päev külas käi. No kus see siis tuleb, et sa nii kaugele jõudsid. Ja mis pudelisse sul kaasas on? Illimar ulatas pudeli. Ja mis see on, imestus, Sofi joob. Mis on? Ta võttis pudeli, vaatas seda, nuusutas korgi auku, imestas veelgi. Sa pead jooma kordes Illimar, see on viin, viin. Kosjaviin suutis Illimar välja kugistada. Sophie ajas oma väikesed silmad suureks, ta punane nägu kahvates ja punastas siis veel enam. Ja siis pärista nagu sõna otsides. Kas mulle siis tõepoolest kosja tulid? Illimar ei suutnud vastata, ta ainult noogutas peaga, ise maha vahtides. Silmapilgu tähtsus mõjus temasse masendavalt. Sa heldeke, aeg, hüüatas Sohvi ja puhkes naerma. Koguda keha vappus naerust, nii et Illim margida kõrval ühes Sophaga hüppes. Ta oleks seal peaaegu maha kukkunud, kui mitte Sophie poleks oma pehme käega ta õlgadest kinni haaranud. Kuid ta ise ei saanud ikkagi oma naeru taltsutada, seda jätkus niikaua, kuni pisarad ta silmi tulid. Alles siis rahunes, ta pühkis silmi, võis jälle edasi rääkida. Aga kui see on kosjaviin, siis peab seda muidugi jooma, ütles ta uuesti pudelit võttes. Ta maitses natuke, jõi siis juba mitu suutäit ja ongi hea aviin, kiitis ta selle peale polema seesugust veel kunagi joonud Ellekene aeg küll. Kuidas aga kosjaviin võigi halb olla? Iga viin lähed kosjas heaks. Nii mõjub suur rõõm kaasa. Kui aga pruut on joonud, siis peab kabeeii mesise jooma. Seesugune komme jooilly Illimari VII juba ilma mingi sunduseta, sest tema ettevõte ning algatus ei, oligi nüüd naisraskeim osa juba läbi olevat ja kosjaskäik paistis päris lihtsana ning ta hakkas juba ringi piiluma, et kuhu need koogid siis jäävad. Otsekui vastuseks sellele tõusis Sofi ja tõi kapist paar klaastaldrikud maiustistega. Kui on juba kosjaviina võetud, sihviad muudki magusat, ütles ta naerdes. Kuid Illimar ulatus vaevalt midagi laualt kätte saama. Oota, ma võtan su õieti sülle, lausele Sofi. Ära häbene midagi, kui ollakse juba pruut ja peigmees, ei pruugigi enam midagi häbeneda, vaata nii. Nüüd võime süüa ja oma asja arutada. Et polnud küll sedalaadi koogid kui eelmisel korral, kuid kosjaskäigu vaevatasusid, needki olid nimelt väikesed ja kuivad, karaskikesed, mõned nii õrnad, et otse ise keelel sulasid. Illimar krõbistas neid süüa ja unustas kõik muu. Sofi, aga päris kuidas, kuidas sa nüüd nii paugupealt otsustasid mulle kosja tulla? Oli sellest ju kõnet ja sa ise kutsusid, vastas Illimar sööma nahina vahel sa heldeke, aeg naeri Sofi tasa ja kõigutas Illimari põlvel. Kui mõelda, et nüüd on minulgi kosjas käidud ja et minagi olen elus peigmeest põlvel kiigutanud. Doria eks igaühele kord ikka tule ühele varem teisele hiljem. Ja minule tulid nüüd sina ning oledki tubli peigmees, mul otse süda sulab sees. Ta naeris jälle tasa. Kuid Illimarile näis, nagu oleks ta naerus ka midagi kurba olnud. Siiski Sophie teist juttu tehes. Kas keegi su kosjaskäigust teab, ei tea, kas sa sellest kellelegi kõneled? Illimar mõtles, peaks nagu kõnelema, tal olid selleks päris kindlad kavatsedki. Kui kõneled, siis ära ka neile kõigile õpetaja, sorri. Vaata, inimesed on vahel halvad. Ega nad kõigest aru saa. Meelika keeled käivad ja pilgi jutud suus. Kui päris hea sõber, siis sellele võib küll, kes sellest just niisama arusaam nagu sina ja mina, aga muidu on see meie omavaheline asi. Nüüd oli Illimar oma isu magusast juba ära söönud. Sohvi süles oli ka liiga palav ja pehme ning sellepärast libistas ta enese jälle põrandale ja Sofigi tõusis. Ta pistis veel pihutäie maiustusi Illimari väikesesse taskusse, lausus pea meeles. Alles nüüd oleme tõeliselt pruut ja peigmees. Kas meist küll paari saab, seda ei tea ega teha seda ka ükski teine pruut ja peigmees, kosjapäeval. Hoiame ühte ja mõtleme teineteisest head. Siis lõpeb ka kõik hästi. Ta kummardus ja suudles Illimari põsele ning Illimar nägi, et pruudi silmata näo lähedal olid äkki nii tõsised nagu oleks neis isegi pisaraid olnud. Nõnda vaatas teda ainult ema vahel haiguse puhul. Siis sülitas sohvri pihuga üle Illimari pea ja ütles sootuks teise häälega. Nüüd aga peigmees, poju, pead sa minema. Mul ei ole enam aega ja ega sinagi tuli liiga kaua kodust ära olla. Ta aitas Illimari trepist alla ja ütles juba uksel seistes, nagu ütlesid kõik teisedki. Mine nüüd ja oled ikka hea laps.