See on Mauri laule. Legendid pajatavad, et mauride esivanemad saabusid pikkades kanuudes Uus-Meremaale availt. Ehk seepärast on ka mauride viisides seda lõunamere saarte lauludele omast nukrust magus, unelevat lüürikat, lihtsat meeldejäävat meloodikat. Meie tänases saates lahendavad oma muljeid ja tähelepanekuid Mauridest kunagine rännumees Elmar Barloya, kirjanik Vladimir Beekman. Ühe maoori ansambli kontserdil rottoruas, kus ma käisin. Seal oli eriti palju laule sellest, kuidas poorid kunagi tulid sellest, kuidas nad rõõmsalt elavad pulmalaule rituaal laule. Et paljusid neist saadetakse miimikaga. Sõudmise nii nagu tantsud on enamasti TÖÖ tantsud, kusjuures maoori tütarlastel sealjuures on sellised tantsututid käes, need on ühe pika nööri otsas kummaski otsas tutid, mida, mida väga-väga täpselt nagu välja treenitud ühises rütmis keerutatakse ja loobitakse. Kusjuures tänapäevast on siinjuures ikkagi nii palju. Hämarus on ja need tutid nagu ka osa nende nõude vöödest on kaetud luminestsentsvärvidega ja siis vastavate prožektorite ultraviolett kiirguse prožektorite toimel hakkavad need need silmipimestavalt lillakalt ja punaselt hõõguma. Täiesti muinasjutuline vaatepilt, kusjuures nende maoori laulude saatel see loob sellise meeleolu, mida kuskil mujal maailmas nähtavasti ei kohta. Üks ilusamaid laule Se Bocarecare Bocarecare ana on üks ilusamaid laule, üks levinud laule. Seda sai mitu korda kuulda ja minu meelest eurooplase kõrvale üks ütlemata mahe ja armas lugu kuulata. See emiteerib teatud määral kanuude liikumist, seda üle suure ookeanisõitu. Seda, mis on Mauri ajaloonurgakiviks, kust tuli maoori rahvas ja ta on jutustava sisuga laule, aga samal ajal on ta muusikaliselt niivõrd lüüriline, et siin siin on just maoori kultuuri nagu kvintessents on kokku sulanud. See, mis seal eriti huvitavat on. Noori lauludes on väga palju tunnetuslikult huvitavat ja erakordselt ja võib-olla see tuleb sellepärast, et Uus-Meremaa on omamoodi maailmaimedemaa. See on hoopis teistlaadi maatükikene, kellelt ookeani, kui, kui kõik see, mis me euroopasema näha võime. Kõigepealt tema geotermilise talad, Need, keisrid ja kuumavee allikad. Me peatusime rodo Ruvas, seal on ehitatud uus keiser land, hotell täiesti kõige suurema rottorua keisri pohutu juurde. Nii et päris välja astudes võib, võib paari meetri tagant sattuda. Kui ei ole ettevaatlik ja piiret ei märka, võib sattuda mudavulkaane, mis pulbitseb seal enam kui sajakraadise kuumusega, levitas väävelvesinikuhaisu ja ümberringi on kõik valget suitsud, valget suitsud, kus siis osa purskab ja osa on niisama rahulikud allikad. Tulevad nii 90 kuni sajakraadise temperatuuriga maa seest välja, niiet Maurid selles Trataruas juures asetsevad noori külast keedavad seal omale toitu. Või siis termilised alad, kus need kuumad veed mineraliseerunud veed, mis tulevad allikatest, voolavad medastanguid alla. Me käisime ühes kohas. See on põhjasaare keskosast kuulsa Daupo järve lähedal, selle kohanimena Racey Koraco. Seal on ühel paari hektari suurusel alal õige mitusada kuumaveeallikat, mõned vulksuvad ajutiselt, mõned tulevad nii pideva joana ja seal võib liikuda ainult saatja saatel. Muide, huvitav oli see, et saatja, kuuldes, et me oleme Nõukogude Liidust, küsis, et kuskohast ja kui ma ütlesin, et Eestis ta hüüatas, ütles, oi teate, minu vanaisa on tulnud Eestist, minu nimi on spets. Kahjuks härrasmister spets enam ei rääkinud eesti keelt. Aga see näitab veel kord, kui väike on maailm. Ja siis nende lastangutel näeb kõiki vikerkaare värve, sest need veed tulevad nii tugevate mineraalsooladega välja, et nad jahtudes voolates kristalliseeruvad. Ja siis nad on seal lubivalged ja, ja hallikasmustad, pruunid, kuldsed rohelised, kusjuures roheline pidi olema klorofüll. Vihmase ilmaga seisavad nad kaua, rohelised Astangud päikesega pleegivat kollaseks ja pruuniks klorofüll laguneb. Et seal on täiesti täiesti seninähtamatu fantastilisi vaatepilti, kusjuures see kõik on aurude suitsu tega vaheldumisi lillakad, aurud ja pruunid, rohelised väänud. See on nii kordumatu, et nähtavasti niisuguse maastiku foonil peavadki tekkima väga iseäralikud laulud. Või siis me käisime seal lähedal kuulsas vaid tomo hõõrussi koopas mille natuke alla 100 aasta tagasi maoori pealik näitas oma tuttavale valgele mehele kätte ja mis nüüd on saanud turistiatraktsiooniks. Tohutud karstikoopad, mille põhjas voolab maa-alune jõgi ja suure koopasaali lagi, on täis mingeid spetsiifilisi hõõg ussikesi, mis hõõguvad hoopis tugevamalt kui jaaniussid, aga neid on seal müriaade, nii et kui sõidad spetsiaalse paadiga sinna sisse, viiakse sinna vaatama, siis on selline tunne, et oled sattunud täiesti selge ilmaga kuskil augusti lõpu meie tähistaeva alla, kus kõik on tähti täis ja seal on täielik pimedus. Ja jällegi üks muinasjutuline vaade, mida moorid aastased on tundnud, seal on neil ka püha koobas, Uus-Meremaal on elanud kunagi maailma suure leegiga. Maailma suurim linn, seda enam ei ela, see üks ainukene on veel Mauri muuseumis Aucklandi muuseumis. See on klaaskapis ja tema kaal on umbes meie keskmega härjakaal. Ja mina mõõtsin ennast oma seal kõrval, oli nii, et ma võin vabalt tema jalge vahelt läbi minna. No see on umbes meeter seitse, kõver jah, see on ja no siis ikke suuremini kui elevant. Ja teine asi sisendamisena juure pandud veel üks mere ääres liivakivitükk, kus ta jalaga astun, tema jalajälg on seal niuke ärjagaan ja kui see sinna vahutas, seda jättis jälle järele. Kui suur see jalajälge võla alles 46, seitse meie numbrite järgi suurem, ma kardan, et see võib olla 48 kuni 50 rohkem. Muide teie tuttav lind seisab seal siiamaani see jama ja seisab samas klaaskapis Ooklandi muuseumis. Taganurgas on valgustatud ilusasti ja vaatab sama ülbelt külastajaid, kes on nii pisikesed ta kõrval. Aga need linnud said otsa sellepärast, et nadolid liiga suured ja liiga aeglased ja, ja neil oli liiga palju maitsvat liha peal. Aga Uus-Meremaal on praegugi üks tähelepanu väärne lind, kes on rahvuslikuks sümboliks saanud son kiivi. See lind on, on huvitav, sellepärast seal on olemas spetsiaalsed, sellised kiivi majad, mõnel pool, ta on öise eluviisiga lind, seepärast päeval ta näha ei saaks vabaduseni. Aga seal on tehtud niisugune igavene öö kergete luminestsentslampidega. Kui lähete sisse, siis kõigepealt on pime koridor, palutakse seista ja oodata siis edasi astuda. Ja siis on üks hämaras valgustatud kiri, mis ütleb, et kui te nüüd seda lugeda näete, siis te võite edasi minnes, silmad on adapteerinud ja seal on olemas suured suured klaasiga, piiratud varjäärid. Kus on siis Kiievi linnud sellises tüüpilises metsaaluses? See on ilus, ümara kehaga, pruunikas mustjas, pruunikas-hallikaspruunika sulestikuga lind väga pika nokaga. Tal pidi olema fantastiliselt hea haistmine, et sellega ta leiab, tunneb nagu maa sees neid tõuke ära, keda ta söögiks kasutab ja uuristab seda pika nokaga neid välja. Aga veel üks silmapaistev omadus on tal see, et linnu enda kaal on umbes umbes nii. Kahe ja poole kilo ringis ta muneb ühe ainsa munakese, kaalub pool kilo ja see proportsioon muidugi tohutu teisi niisugusi ei tea, neid on hävitatud küllalt palju. Praegu nad on looduskaitse all ja aga nad on andnud ka rahvusele, tema sümboli ja uusmeremaalast ükskõik moorid või valged ikkagi väljastpoolt, nii muheda naljaga kutsutakse Kiiliks. Nojah, ta on termin, mille alla mahuvad paljud mauride laulud. Kuid olenevalt meeleolust sündmusest on Vaiatal palju erinevaid nüansse. Rituaalse iseloomuga laule kutsutakse Vaiata karakkijaks. Armastuslaulud on vajata, Roha vajata. Vaiaipo puhul on tegemist lembelauluga. Maoori emaga laulab oma lapsele vajata poput, hällilaulu. Leinameeleolu kõlab Vaiata tangis. Tseremonaalsed laule kutsutakse Tauks. Dowakad lauldi siis, kui kanuud kaldale tiriti. Perast õnnestunud sõjaretke kõlas aga bioi võidulaul. Kui siia juurde kujutada veel tätoveeritud lauljate näod siis oleks pilt küllaltki eksootiline põne, jaga hirmuäratav. Tänapäeval kohtab aga tätoveeritud maoori ainult kontserdilaval ja siis on ka mask ette maalitud Grimmide abil. Harro võib leida ehtsat tätoveeringut mõnes kaugemas külas. Aga kunagi oli tätoveering moe-ilu- ja auasjaks. Mullidega kokku puutudes nägin ma küll tätoveeritud Mauresid, aga päris niisuguseid nagu postkaarte seal müüdi, üleni tätoveeritud. Ma ei näinud, ma nägin naisterahvaid, huule ja siis lõuatätoveeringuga. Kuidas neid kraabitud, need neil on nisukene araline konks konksu otsas on üks mingisugune terav nõel. Sellega kaabitakse siis Need ornamendid sisse ja siseerutakse sinna mingisuguste värvaineid sisse Nile. Need jooned on rohelised, nii et need ornamendid, mis näo peale tulevad või ükskõik kust ta tätoveeritud on, need on rohelised. Ilu pärast oli ta vanasti kannatada ja kõvasti kannatada, sellepärast et üks korralik maoori tätoveering ei valmi mitte mitte mõne päevaga ega mitte mõne nädalaga, vaid öeldakse, et selline päris põhjalik ja lõplik, viimistletud kunstiteos sünnib aastatepikkusest töö, sest korraga ei saa liiga palju sisselõikeid teha. Valu kannatab Mauri veel välja, aga ta lihtsalt nähtavasti mõjub tervise peale. Ja nagu eriti on näha vanade pealike portreede, mis on maalitud kuskil nii möödunud sajandi lõpul või sajandivahetusel siis ega seal elavat loomulikku nahka näo peal eht ruutsentimeetritki ei näe, kogu nägu on kaetud. Seal on jah, naiste ornament on siis lõua ja suuümbruse ornament, aga meestel pealegi läheb see siis kiirdena üle põskede silmade ümber ja isegi laupäeval on tätoveering, et tegelikult on loodud üks uus kunstlik mask, mis on mõnevõrra hirmuäratav eurooplase pilgule. Juude pidigi seda olema, sest noored olid üsna sõjakad ja küllatatoveeringul peale rituaalse ja esteetilise tähenduse oli ka veel mingi praktiline eesmärk. Mauridel kõigis meeste tantsudes on sees, mis on võitlustantsud, on sees ikka see klassikaline moori, hirmutamise kooslus, keel aetakse viimse võimaluseni suust välja, silma tahetakse punni. See peab hirmutama vaenlast. See oli neil. Nad tegid seda lahingusse, tegid seda tantsust. Praegu näeb Uus-Meremaal küll linnapildiski ohtralt maoori, noori ja vanu aga ma pean ütlema, et selle aja jooksul õige mitmes linnas olles õige palju neid nähes ei näinud ma ühtki tätoveeringuga. Ilmselt need on juba nüüd väga vanad inimesed ja võib-olla nad ei, ei liigu enam, aga keskealised ja noored eriti enam sellega ei tegele. See on nagu nagu etnograafiline möödanik, mis, mis tagasi enam ei pöördu. Haiga toit. Tütrega. Mauride on lame maailmale ka kõige pikema sõnast. Kõige pikem sõna Mauridel on mis loetakse maailmast aia koosneb 58-st tähest, aga kui ma nüüd pean seda sõna siin teile ette lugema, võib-olla ma pean vabandama, kui mõni Mauri kuuleb seda, siis ta võib naerda, kui ma natukene viltu hääldanud. Ma annan selle andeks juba sellest rõõmust ehk üks inimene, üks üks kehva loeb nende kõige pikemad sõnad. Valgele kehva kehaanvalge. Tahu vahel ütle vahel, see tähendab seda, et mäetipul, kus Tamad teo see on reisijani ränduri nimi mängis flööti oma armsamale. Flöödid trompetit trummid olid maalidel põhilised saatepillid. Me ei tohi neid muidugi segi ajada ega samastada tänapäevaste analoogsete instrumentidega. Omapärane oli näiteks moori ninaflööt guru pikkuselt meie pajupillisuurune aga veidi paksem. Üks otseline kuulul veidi kaarjalt kõrvale painutatud. Meenutamaks kanunina. Selles oli auk pidi, teises otsas oli kaks avaust sõrmede jaoks. Kurvasetati painutatud otsaga vastu parempoolset ninasõõrmed, vasaku käe pöidlaga suruti vasak näopool kinni, nüüd jäi üle ainult läbi nina välja hingata, puhuda ning kurult tuli tasane, veidi vibreeriv heli. Võimas ja jõuline, oli mauride puukong. Suure õõnes puu ühel küljel valiti välja mitme meetri pikkune keel või kida. Kui nüüd selle keele pihta põrutati, siis kõmises kaasa terve tühi puuõõnsus oli otsekui kõlakoda ja räägitakse, et kongi madalkume toon olevat kananaha ihule toonud mitmekümne miili ulatuses. Keelpille ei tulnud moorid enne Euroopasse tulekut. Keegi rännumees on vanades ürikutes maininud, et viiuli kõla imponeerinud sugugi mooridele. Kui mees olevat tahtnud mõnest ebasoovitavast külalisest lahti saada, hakanud ta viiulit mängima. Praegu on mooridel mitmeid riiklikult toetatud ansambleid ja nende varustatus muusikariistadega on võrdlemisi täielik, ühesõnaga kõik, mis maoori muusika jaoks vajalik, on neil olemas. Need on tavaliselt nii mitme mitukümmend inimest, suured mängijaid on palju, mängijad, lauljad, tantsijad, kusjuures nad, nad on haruldaselt musikaalsed ja hea rütmitundega inimesed, nii et seal ei ole isegi ansamblis jaotumist seal igaüks võib mängida pilli, igaüks võib tantsida, igaüks võib laulda nii vajaduse järgi grupeeruvad, see on neil ürgne komme. Maurid on elanud sugukondlikult ja neil on igas maoori külas olemas selline suurem kogukonnahoone. Niisugune kokkutulekute maja, kus siis õhtu pärast tööd tullakse kokku terve külaga vanad ja noored naised-lapsed, igaüks tegeleb seal mingi meelis, näputööga või niisama ajaviitega, vanad mehed räägivad elutarka juttu. Tuije räägivad sellest, kui head ajad olid vanasti, kui kehvaks on ajad läinud, nähtavasti. Ja lapsed mängivad, muidugi noorus on hukkaläinud, noorus on hukka läinud nagu igal pool ja küllapsega, nii seal on. Ja seal siis loomulikult nii seltskondliku läbikäimise käigus musitseeritaksega ja lauldakse. Nähtavasti see sajanditepikkune traditsioon on andnud oma panuse selleks, et need Maurid minu arvates tänapäeval kõik oskavad väga hästi laulda, tantsida musikaalsed. Samal ajal laulude kaudu on nagu edasi säilinud Se legendide hulka nende tavandid. Jaa, mooridel ei ole ju kirjutatud ajalugu, tähendab ta nüüd juba on olemas, aga seda on teinud valged läbi sajandite mauride ajalugu talletati lugulauludes ja neid anti suust suhu ja põlvest põlve edasi. Võrdlemisi täpselt kõigi nimedega on, on teada kõik need seitse suurt kanuud nimepidi koos nende kaptenite ega millega moorid olevat omal ajal Uus-Meremaale tulnud. Ja tõepoolest see Uus-Meremaa asustamine nagu üldse kogu Polüneesia asustamine on toimunud ühest-kahest punktist kuskil Havail või nii Samoa kaudu. Ilmselt see vastab tegelikkusele, selleks on pidepunkte üsna palju. Ja kõik see on talletatud maoori lauludes lugulauludes, nii et et see ei olnud mitte ainult ajaviide, vaid kooliõpetus ka ühtlasi vanade inimeste lugulauludest said lapsed teada maast madalast oma rahva minevikust. Ja nähtavasti see oli väga oluline. Ja nendeni musitseeris röövamist, varaliseerimis rõõm on, on täitsa looduslapse oma. Ega nad ei tee seda sellepärast, et keegi sunniks või vajalik oleks. Lihtsalt on, on rõõm laulda, on rõõm mängida, nad väljendavad ennast võib-olla sellepärast, et mahuridel on puudunud ja kirjasõna on puudunud. Ütleme sellised selliseid seltskondliku läbikäimise vormid, nagu keskaegses Euroopas ei ole, kujunevad välja mingisuguseid klubisid, palle, mingisuguseid maakondi ega, ega muid eneseväljenduse rakenduse vorme. Ei ole kirjasõna ajakirjandust mitte midagi, ühesõnaga kõik see väljendub, nende vahetus suhtlemises ja suhtlemine on rõõmus ja suhtlemine on musikaalne, lauluga on tantsuga oma sugukonna sees on igaüks igaühega vend nii-öelda ja see väljendub nende nende muusikas, minu meelest ka. Noorte hulgas on väga andekaid inimesi, kes omandavad vaevata euroopaliku kõrgema hariduse, kuigi nende kui mitte vanemad, siis vanavanemad v võib kahtlustada olin inimsööjad. Sest et inimsöömise üksikuid juht Uus-Meremaal teatakse kuni sajandivahetuseni, aga, aga nii rohkem levinud olid need maoori sõdade aegu kuskil kuskil möödunud sajandi kolmandal veerandil, siis oli see täiesti tavaline asi. Ja selle vaatamata nad ei ole mingid metsinimesed, on hästi-hästi arenemisvõimeline rahvas, aga paistab küll silma, et mingi elufilosoofia on natuke teistsugune nagu märgivad valged uus-meremaalased, mooridel puudub auahnus ja puudub tung või vajadus mõelda homsele päevale. Ühesõnaga tan võrdlemisi muretu. Ta ei pane, ei pane midagi tallele, ei hoolitse selle eest, et tal oleks tal nüüd musta päeva puhuks, oleks mingi tagavara, tuleb päev, tuleb ka toit ja peavari, ühesõnaga tänase looduslapse mentaliteet ja kuskil kaasaegses maailmas, kus kõik kiirustavad, kõik kihutavad ringi, kõik on muret täis. See mõjub väga värskendavalt. Väga värskendavalt Aurid ka linnas, neid näeb rohkem nagu jõude jõude olevat parkides väljakutel nad lihtsalt jalutavad, naudivad seda päikesepaistet, seda Meressina. Ja kuidagi kogunevad, grupiti, kõnnivad, veedavad aega, kusjuures paljud neist on lihtsalt kani juhutööde peal ja, ja ka õppimise suhtes olevat, nii et, et Maurit on alguses nagu raskem õppima suunata. Muidugi, kui ta juba on hakanud õppima, siis ta on visa inimene ja saavutab sihi. Aga igal juhul on nendega natuke teistmoodi suhelda kui euro elades. Nad hangivad muidugi ka kõige tavalisema argise tööga, eriti maal, farmides hooldavad karju, aga Uus-Meremaal on teadagi kolme miljoni elaniku kohta ümmarguselt 63 miljonit lammast ehk 21 pead iga inimese kohta ja veel üheksa miljonit veist ehk kolm sarvekandjat iga inimese kohta. See tähendab, et karjad on väga suured ja karjakasvatusega seotud töid on palju, nad on mehhaniseeritud nii, aga näed, ma uurisid ka traktorite peal vedamas seal midagi heina ja tegemas, muide kõige parem hein Uus-Meremaa on, see kõlab meie kõrvale naljakalt on jõuluhein. Sest siis on meil parajasti kõrgsuvi. Aga moorid jah, pääle selle, et nad tegelevad tavaliste valge inimese töödega neile on loodud spetsiaalsed Need, on ainult maoori instituudid, et töökojad, kus nad saavad igipõlise käsitööga tegeleda, see on siis puulõikekunst. Nad lõikavad oma maske ja kujusid, neid tikkisid, millele nad panevad konnakarpidest silma pähe ja värvivad nad punaseks. Traditsiooniliselt väga rituaalselt tähendab sellel omad rituaalsed tähendused ja õnnejumal tekki ja mitmesugused muud figuurid ja maskid, kellel kõigil on oma tähendustanud tulnud legendidest. Neid nad teevad, aga need teevad juba suveniir seal, sest enam ei kaunistada elamuid. Ei tehta enam seltsimaju vanas stiilis, kus kõik uksepiidad ja postid on ära nikerdatud väga kaunilt. Meil on praegu muuseumis spetsiaalsetes Mauri külades, mis on vaatamiseks välja pandud. Aga nad teevad neid müügiks suveniiride võtmehoidjaga, mis koju. Ja see on ka üks tüüpiline maoori tikkis on väike väike selline lootekujuline jumal viltuse peaga, alati on tal pea viltu ja kaks suurt silma hästi nähtavad silmusena punased. Paua karbist tehtud. Pauakonna karp on Uus-Meremaale väga omane, õieti ainult temale, sest teda leiab Cooki väinas põhja ja lõunasaare vahel. Mina käisin teda korjamas Cooki väina kaldal, Wellingtoni. See küll ei ole omas tehtud, see on kohapeal mauride poolt tehtud, nad teevad sellest kõiki võtme. Võtmerolleri peab olema seal labakohtadeks, nabakoht peab olema, sest see on elu läte, seal on 100 on sajandite vältel täpselt välja töötatud, nii et tykki ei saa teistsugune olla. Tykki peab just niisugune olema, kusjuures oskus tikkisid nikerdada antakse põlvest põlve edasi isalt pojale, neid tehakse puusneid, tehakse, tehakse konnakarbist ja mitmest muust materjalist. Ja Nende peamine ülesanne on tuua õnne. Ma võitsin ühe kaasaga, tooks on ta kahtlemata. Mauridel on säilinud paljud sellised kogukondlikud, kombed ja tavad. Nad elavad natuke teistmoodi kui valged. Oletame, et niisuguseid juhtumeid, kui Mauri tuleb linna ta võib-olla perekonnainimene nähtavasti või ta abiellub linna tulles või linnas. Tal on töökoht ja loomulikult tahangi endale korteri. Uus-Meremaal ei ole sellist korteri kitsikust nagu paljudes Euroopa maades, kes sõja läbi kannatada said. Kuid siiski on ka tegemise korterid on kallid, loomulikult ja inimene võtab endale jõukohase korteri, ütleme noor maoori perekondi, võtab endale kahetoalise korteri kuskil ookeanis või Wellington-is või Crash võidaniilinis, ükskõik. Ja siis mõne aja pärast tuleb maalt külast üks onu ja siis üks tädi. Ja siis veel tuleb vend oma perega, vennal on juba viis last ja kõik need tulevad 102000-sse korterisse, nii et varsti on seal seitse-kaheksateist inimest koos, magavad kõik põrandal nagu külaski ja teha pole midagi, sellepärast et üks õige Mauri oma hõimukaaslasele peavarju ega leivatüki keelata ei saa, see käib sugukonna tavandi vastu ja see on siiamaani au sees, nii et seepärast üldiselt Uus-Meremaa linnades. Majaomanikud natuke kardavad Maurisid korterisse võttes nad ei tea kunagi, millega see lõpeb. Nooridel on omapärale tervitusi. Mul on selle peale käeandmise on veel neil jäänud vanast ajast ninade õelumine, nemade käe andmeil on eurooplastest sinna sisse viidud komme. Kui nad kokku saavad, siis nad praegust Harridadel mõlemit kommet õeluvad, ninasid ja anarhiat nad väga armastavad oma kodumaad. Väga vähe leiab neid Austraalias või peaaegu üldse. No siis on meil veel väga paelu nende peale lugulauludega vanasõnu ja nad on väga armastavad huumorit ja naljajuttusid pealekauba. Nii et on väga huvitav rahvas. Kui te ära tulite, lahkusite Uus-Meremaalt, siis oli niisugune tore traditsioon. Ta laeva Seppentiinile, no see komme oli ka Austraalias ja samuti ka uue meremaal. Kui reisilaev lahkub sadamast, siis enne kui liikuma hakkab, siis need reisijad, kõige, kes saatjad on tulevad saatma, need viskavad serpentiini üles laeva peale. Ja niikaua, kui siis taevatrepp üles tõstetakse siis hakkab see vints neil ankru ketisid kolinal üles. Linnamäe oli selle ankruketi kolina saatel hakkab muusika mängima. Ja siis sellesama juures hakkab laev vaevalt vaevalt märgatavalt liikuma ja terve siis rahvamass koosnedes Herbentiiniga lähevad koos laevaga niikaua kui Kai lõpunesi serpentiini purunevad ja siis vesi, see on põhjaks värviline vaip, mida, nagu laev sealt otsast pöörab, jäse vintsele lööb, see need serpentiini purunevad ja, ja kõik hävineb ja kui palju niisugust läbielamiste mõne minuti jooksul.