Kuldking kuldlill kuldkala, kuldõun, kuldne noorus, kullast süda, kuldpala, kuldlõige kassikuld, Kuldvillak kuldvasikas. Palju on maailmas kuldseid sõnu kuldse tähenduse ja kuldse sisuga. Mõningail juhtudel lähtutakse selle sõnaga opereerimisel ka välisest särast kuid enamikus iseloomustatakse selle keemiliste elementide perioodilisussüsteemi esimese rühma elemendiga unikaalsust kordumatust läbi aegade püsivat väärtust. Ja metall ise on püsinud ühtmoodi ligitõmbav vana kütkestav ala meelt kõditavana läbi aastatuhandete. Tuletame meelde, et kulda tunti juba 4000 aastat enne meie aja arvamist. Praegu kaevandatakse kulda rohkem kui 40. riigis. Arvatakse, et inimkond on kogu oma ajaloo jooksul maapõuest välja toonud 100 kuni 105000 tonni kulda. See kogus mahuks kuldkerasse, mille läbimõõt oleks kõigest 46 meetrit. Olgu tegemist kilode või milligrammidega. Kullaga seostub mingi müstiline maagia salapärasus. Selle kollase metalli kohal hõljuvad legendid, muistendid sellepärast on võetud elusid, on jäetud elusid ja ikkagi ihaldatakse seda. Kulla don't ilmas võimul on kõik ta kuldsest särast joobunud on. Selline on kurja võluri Mehhista üks elutõdesid, kuna ooperist Faust Meie kuldse Eli Vikerkaare jätkuks kuulete katkendit Wagneri ooperis Reini kuld. Ooper Reini kuld on esimene osa detaloogiast Niibelongide sõrmus. Ligemale 30 aastat kulus heliloojal selle detaloogia kirjutamiseks. Vaagnerile olid need aastad kulla väärtusega, sest need aastad olid parimad tema loome east. Niibelongide sõrmuses leidsid kajastamist ja väljendamist helilooja need põhimõtted, arusaamad, tõekspidamised uuest teatrist, Tulevikku kunstist, mis aastate jooksul muusikus olid. Antud juhul oli Wagner kui kullapesija kes uhtes õelalt nopib kullateri. Aastad olid vorminuta loomingulised mõtted, kõik liigne oli kõrvale jäänud. Selles töös olid liitunud Wagneri isiksus, helilooja, poeet, õpetlane, filoloog, ajaloolane. Wagner õppis põhjalikult tundma vanu saksa muistendeid, kombestiku pärimusi ja nende paljude variantide sünteesina sündis Niibelongide sõrmus. Peale räini kulla kuuluvad sinna veel oopereid Valküürid, Sigfrid ja jumalate hukk. Detroloogia Nibelungide sõrmus valmis 1874. aastal. Võimsa Reini põhjas asuvad tohutud kullavarud muretud näkineiud, lobisevad välja saladuse see, kes valmistab enesele räini kullast sõrmuse, saab maailma valitsejaks ja muinasjutulist aarete omanikuks. Sõrmuse suudab aga valmis meisterdada ainult see, kes ütleb lahti kõige inimlikumaks tundest, armastusest. Kääbus Alberi neab armastuse ja saab kullaomanikuks. Kuid valitsemisiha pole mitte omane ainult käädvustele. Ka jumalate jumala ootan, unistab kogu maailma enesele allutamisest. Vaatan, on sõlminud kahe hiiglasega lepingu ja kinnitanud seda vandega. Kui hiiglased ehitavad talle valgalla lossi, mille varjus võib muretuna tunda igasuguse vaenlase puhul annab, ootan neile Freya armastuse ja igavese nooruse jumalanna. Loss on valmis saamas, kui ta ootan, ei taha täita oma lubadust. Räia kuldõunad aitavad jumalaid igavesti noorena hoida. Kuid hiiglased viivad väevõimuga Freya kaasa. Kuldõunte mõju kaob, jumalad muutuvad nõrkadeks, vanuritaks. Tule jumal, loogede Bootonile ettepaneku Freya kulla vastu välja osta. Kuld tuleb aga enne käädvustelt kätte saada. Niibelungide maa-aluses riigis käib töö-ööd ja päevad läbi. Halverechi varandus aina kasvab. Albersilentrimine on viimasele valmistanud võlukübara. See muudab omaniku nähtamatuks või moondub ta ükspuha kelleks. Pettuse teel õnnestub jumalatel võlukübar Alberghilt ära võtta. Samal teel omandatakse kuld. Covid veel ei pääse Alberis vabadusse. Votan rebib kääbuse sõrmest ka kuldsõrmuse. Alveri neab sõrmuse. Nüüdsest toogu sõrmus õnnetust ja surma igale, kes seda kannab. Hiiglased nõuavad Freya eest nii suure hunniku kulda, et see kataks üleni jumalanna. Nibelungide varandusest jääb väheks. Vaatan heidab lisaks ka kullast võlukübara. Kuid veel olevat näha Freya silmavälgatust, kinnitavad hiiglased ning nõuavad kasarmust. Motangeeldub ka teiste jumalate manitsused ei sunni teda otsust muutma. Ootamatult ilmunud saatusejumalanna keelitustel on mõju. Ootan loobub sõrmusest ja koheselt astub jõusse Alberi hinedus. Hiiglaste vahel puhkeb kulla pärast tüli. Üks vendadest langeb surnuna malaka hoobist. Jumalate vahel valitseb segadus. Ootamatult on nende ellu tunginud riid, tüli surm. Äikesejumal kutsub välja välgu ja kõue. Aeglaselt selgub taevas üle taeva laator Vikerkaar. Sedamööda sammuvad jumalad oma lossi poole. Kõiges Vootan kõigutamatu ja kindel oma võimutäiuses. Finaalooperist Reinikul. Heliplaat on tänapäeval asendamatu vahendaja interpreedi ja kuulaja vahel. Meie maal hoolitseb eriplaatide väljaandmise eest üleliiduline firma meloodia. 1964. aastal ühendati kõik stuudiod ja heliplaaditehased üheks firmaks üle 300 miljoni heliplaadi aastas, selline on meloodia toodang. Ja ikkagi tundub, et heliplaat on defitsiit. On kombeks saanud teatud arvu läbimüük ära märkida kuldplaadiga. Üheks enam hinnatamaks tipuks on miljoniline läbinik. Kuldvärav Golden Keit on väin, mis ühendab San Francisco lahte Vaikse ookeaniga. Väina pikkuseks on kaheksa kilomeetrit, laius kõigub pooleteist kuni kolme kilomeetri vahel. Üle väina on ehitatud üks maailma pikimaid rippsildu pikkusega 2725 meetrit. Kesk-kaare kõrgus on 1280 meetrit ja rippsild valmis 1937. aastal. Aasta varem sai Ameerikas tuntuks ja populaarseks ansambel Holden käit kvartett. Neli tõmmunahalist muusikut, kes pärast Nofoki konservatooriumi lõpetamist kvarteti moodustasid õigustasid igati oma nime. Nende laulus on kuldset sära, ehedat tunnetust, ajaproovile vastupidavat varianti. Tuntud muusikategelane Jon hämad paraniseeris kvarteti 1938. aasta novembris esinemisteks New Yorgis. Kontserte reklaamiti nii spirituaalist svingini ja selles kahes sõnas on iseloomuliku ja paikapidavat ka dekorden Keit kvarteti repertuaari ja muusikalise palge kohta. Neisis Golden käit kvartett. William länghorte esimene tenor Henri Owens teine tenor Willy Johnson bariton Orlandos Wilson bass. Orphose nime all tuntakse müütilist kreeka lahulikkutraakiast tali päikesevalguse ja ennustamis jumala apolloni ning eepilise luulemuusa kalliope poeg. Orfiose anne avaldus selles, et ta võlusama laulu ja lüüra mänguga eluta ja elusloodust. Bulgaaria kuurortlinn Päikeserannik korraldab juba neljateistkümnendat korda rahvusvahelist laulufestivali kuldne Orpheus. Sellel festivalil võistlevad uued Bulgaaria laulud, toimub lauljate konkurss ning annavad kontserte, nimekad külalislauljad. Ka nõukogude estraadikunstnikud on kuldsel Orfiosel loorbereid lõiganud. Kuulete esinemas möödunud aasta Grand Prix omaniku, kasahhi lauljatari roosa rõmbajevat. Juba hulk aastaid korraldavad seal Slovakkia noorteajakirjad, Mladić wet, Vladi fronta ja Smeenama lugejate hulgas ankeetküsitluse aasta populaarsemate lauljate väljaselgitamiseks. Pingeritta on mõningatel aastatel asetatud kuni 100 solisti. Konkurss on iga kord toonud esile ka uusi nimesid, kuid staažikad lauljad nagu Helena Wondratšova, Eva bilarova, Voldemar matus, ka Karel kott ja paljud teised pole oma juhtpositsiooni loovutanud. Karel kott võttis Kuldse ööbiku konkursist esmakordselt osa 1963. aastal. Siis jäi ta eelviimaseks. Aasta hiljem oli kott juba esimene ja juhtpositsioonile on ta jäänud kuni tänaseni. Ega siis asjata teda kutsuta ka Tšehhoslovakkia kuldseks tenoriks. Ja nüüd meie kergemuusika varasalvest nendel helisalvestistelt on kulla väärtust, sest varasemaid lindistusi on olemas ainult üks. Ja algkoosseisust on mitmed pillimehedki manalasse varisenud. Mängib kuldne seitse. Koosmusitseerimine sai teoks paar aastat tagasi, mis on mehi hoidnud muusika juures. Pillimehe hing, kuidas sa arvad? On see midagi erilist või? No igatahes, kui täna siia sai tuldud, siis siis tekkis üks niisugune soe tunne ja kui me nüüd siin istusime maha ja hakkasime seda esimest lugu, siis oli tõesti niukene, soe tunne oli, et justkui vanasti ja nüüd ei olegi seda aega kuigi palju mööda läinud just laatoritesse, sama tunne, mis meil oli siis tol ajal. Dirke kerkis ka justkui tena nii reljeefselt esile, et kõik mängijad püüavad mängida, tahavad justkui seda asja teha, mis sihukses Sagalsele saksa Foliga siia tulid ära. Ei saa aru, aga näed, tuli ja kõik, kes on juba pensionil ja kõik tulevad siia ja teevad, mängivad neid lugusid, mis meil 28 aastat tagasi tegime. Tähendab, seal peab olema mingisugune tahtmine seda asja siiski teha. No mul on täpselt samasugune tunne, et siin peab mingisugune sügavam emotsionaalne taust olema, mis meid siia kokku tõi. Ja hirmus kena on, et seesama kollektiiv, kes meil tol ajal nii-ütelda hoiame kokku seesama hoiame kokku, tunne on tänaseni jäänud. Kuldse seitsme ajalugu vääriks põhjalikumat uurimist. Nagu nimi näitab, on esialgses koosseisus olnud seitse mängijat. Enne sõda aga oli orkester juba suure koosseisuga, neli saksofoni, kuus vaskpilli ja neli rütmipilli pluss veel orkestri juht Hans Peek klarneti solistina. Selle koosseisuga esineti mitu korda raadius ja anti 1940. aastani talvel Estonia kontserdisaalis ka efektne kontsert. Pärast sõdade orkestri uuesti kokku. Erich Kõlar, kes jäi dirigendiks kuni kollektiivi laialiminekuni. See oli vist 1947. aastal kevadel. Pärastsõjaaegses koosseisus mängisid saksofonirühmas Vladislav trajanski, Joseph Sagal, Lembit Raudme, Herbert kulm ja nende sõnade kõneleja Valter Ojakäär. 1946. aastal lahkus transki, asemele tuli Evald Vain. Trompeti Tolideeris, kitse mets. Helmut Orusaar ja Robert tavas trombonid Artur Flink, Ülo Raudmäe ja Rudolf Kivirütmirühmas, Elmar Kruus trummidel, Boris Kõrver klaveril ja Vallo Järvi kitarril. Kontrabassi mängisid eri aegadel Alexis avasalu ja Arnold press. Märkigem veel sedagi, et viimases koosseisus oli kaks lauljatari. Hilja Hollas praegu huvi ja Heljo Jõesaar praegu Roomere. Kui juurde arvata veel helitehnik Rivo eiranud ja administraator Toom, kelle eesnimi on aastatega meelest läinud siis oli Kuldse seitsme viimases koosseisus täpselt 20 inimest. Orkester sai taimelavaks väga mitmele mehele, kes hakkasid hiljem proovima Aranseerimist ja komponeerimist. Võib-olla teeks praegu natuke juttu esmajoones just nendega, keda me ei ole harjunud selles olukorras nägema, nagu nad siin praegu on, kõigepealt minu kõrval istuv Saksofonimängija Jossif Sagal, mina õppisin sind tundma kui saksofonimängijat ja ma pean enda häbiks ütlema, et ma alguses üldse ei teadnudki, et sa viiulit ka oskad mängida. Kuidas see, kuidas see tuli, kas sa võib-olla äkki õppisid saksofoni enne mängima, siis viiulit ei siiski viiulit Uppisi tellida ja siis tekkis huvi mikrofoni vastu. Noh, kuna mulle meeldis üldse sugune rütmiline muusika ja tol ajal me nimetasime seda džässmuusikaks siis otsustasin muretseda omale saksofoni ja nuus. Paari nädalaga õppisin need käigud omal selgeks ja siis hakka, sa ütlesid paari nädalaga, sinu puhul tekib juba niisugune küsimus, et kahju, et sai proovinud trombooni või vaid ruva, võib-olla Skapparinaga nädalaga, kui mul paistab, et kahte pillima vist eluilmaski ei saa selgeks trump ja kitarr. Kitarr, riiuli, palju keeli. Siin on üks ja muidugi viiulil on ainult neli, neli ja sellega saab kerge pidada. Ja aitäh. Meil oli juba juttu Jossif Sagaliga, kes on siin orkestris vale pilli peal. Ma ei tea, mis on sinu õige või valepill praegu sul vist pilli nagu päris pilli ei olegi, sul on hulk pilli seal orkestris? Jah, mul on neid ikka hästi palju, nagu ühes sümfooniaorkestris peab olema. Ja peab, pluss sellele veel igasuguseid lauljad ja koorid ka juures ja. Nii et missugune see päris pill on, seda ma ei oska isegi ütelda. Kuidas on, kas lauljatega on kergem või pillimeestega on kergem töötada. Pillimeestel oleks justkui natukene kergem töötada justkui oleks niisugust oma inimesed rohkem, neile võib otsem ütelda ka midagi öelda, kohe, mis on ikka tarvis ütelda, seda saab ikka rääkida ära kohe. Võib-olla lauljatega on natuke raskem, sellepärast et peaks nii usku ümber nurga rohkem. Need on niisugused ja muusikalised probleemid, aga selle kitarriga seoses. Sa ei ole päris ära unustanud seda pilli veel, ma olin ära unustanud, kuni tulite, nagu sa mäletad ja tead ja tõite mulle selle pilli. Ja siis ma andsin seal pühalikult vandunud, et ma hakkan uuesti proovima teda ja ma natuke olen proovinud, nii et ma täna päris võhikuna siia ei tulnud, näitama vasaku käe sõrmi, kuidas nad sul välja näevad? Praegu ikka on juba nii, väga palju kodus ei mängi kadeda, räägi, toon juba nahad on, on küll, jah, on jah. Ka villid ei tule enam otse. Vot see on kena, et ükskõik mis alale, mesi no põhiliselt on muidugi jäänud muusika alal tegevateks. Aga ükskõik mis alal megamuusikast tegeleme me pillimängu ja seda pillimehe hinge ära ei unusta. Boris Kõrver on Kuldse seitsme sellest praegusest siinkohal olevast koosseisust tõenäoliselt mitte küll aastatelt, aga kuldses seitsmes olemise poolest kõige vanem. Sina mängisid seal juba enne sõda ja oleks huvitav teada, kuidas sa sinna sattusid ja kes tol ajal seal mängisid, kuidas orkester siis välja nägi. Ja siis oli näiteks seitse ja mina sattusin sinna, võiks öelda ühe inimese õnnetuse või õnne õnnetu juhuse abil, seal mängis ennemalt Boris Dorpan klaverit. Kahjuks on temaga juba manalasse varisenud. Ja tema haigestus 38. aasta suvel, kui kuldne seitse mängis Pirita rannasalongis. Pimesoole operatsioon oli ja ta enam ei tulnud mängima ja Ants Peek oli see, kes kutsus mind. Tolleaegne orkestri juht kutsus mind sinna kollektiivi mängima. Ja nii ma sinna jäingi sõjasuvi üle 41. aastal läks kuldne seitse ütelda pooleks. Kuna vahepeal ma nimetan sellepärast pooleks, et vahepeal meil oli olnud esimene suurem kontsert 13. veebruaril 1941 suures koosseisus. Ja vot see koosseis, see suur koosseis, mis meil tegelikult nõukogude korra ajal tekkis, vot see läks pooleks pool jäi siis Pirita rannasalongi, mina jäin sinna, aga on teine pool, kõlar. Hakkas hakkas siis just kuldse seitsme mängima, sest Narva-Jõesuhu ja nii, et kuldse seitsme inimestega, kes siis Jaroslavi tulid, seal oli, siis kohtusin ma Jaan Kornelit. Arnold pleesi. Jürgen Miilen, jaa, Miilen tuli vist ja hiljem me mängima. Nii, ta läks, see meie Eesti kerge muusika ajalugu on neid kuldse seitsme mängijaid üsna nii tugevasti täis. Kõlar see mees, kes meil lood lahti ja kinni lõi ja väga palju materjaliga orkestreeris räägi, mismoodi see kuupaiste oru serenaadi, muusika tol ajal magnetofoni olnud, mismoodi see sai üles kirjutatud? Sel ajal pärast sõda just tuli see film ja meilile kui džässmuusikutele pakkus see hästi palju, sellepärast esmakordselt nii peaaegu vist võiks öelda, me kuulsime korraliku professionaalselt ameerika orkestrit, Glen Milleri orkestrit ja nägime ka, kuidas nad mängivad. Ja see muidugi virgutas meid otsekohe püüdma kõike seda, mis me seal filmis kuulsime ja nägime ka paberile panema ja hakata seda mängima ka meie repertuaaris. Ja et seda teha, selleks ma pean üles tunnistama, et ma käisin 21 korda seda filmi vaatamas. Kusjuures kusjuures vahepeal läksin jälle välja ja kirjutasin, jooksin jälle tagasi nende seansside ajal edasi-tagasi, sest kinosaalis oli pime ja seal ei saanud kirjutada. Kas sa iga kord ostsid pileti? Iga kord ostsin pileti. Nii et see läks päris kulukaks. Sinu käest oleks tahtnud lõpuks võib-olla meie kõigi nimel teada formuleerida seda, mida see kollektiiv sulle andis ja ühesõnaga, mida ta meile kõigile on andnud. See kollektiiv viis mind kindlalt professionaalse muusika poole. Sest temas oli ühendatud mitu tegurit. Peamiseks ma loeksin seda, et andis meile korraliku rõõmu, muusikalist rõõmu, ilma milleta vist ei ole see kutseala üldse võimalik. Teiseks muidugi mingil määral ta aitas ka elatuseks kaasa. Ja kolmandaks ta viiskaa juhatas kätte tee tõsise muusika juurde. Sest selle džässi juurest tee sinna, no ei ole väga pikk, minule isiklikult toimus see muide Tšaikovski lillede valsi kaudu ja üsna hilja hakkasin ma selle klassikalise muusika vastu huvi tundma vististi kuskil 24 aastaselt vist oli see umbes. Siis siis hakkasin ma nägema seal ka neid võimalusi, et see võib ronida naha vahele ja sealt enam välja mitte tulla. No ja siis hakkasid selle peale need õpingud, et lihtsalt täiuslikumalt püüda teha kõike seda, mis nii väga huvitas. Nii et neid aegu tagasi meenutada on alati tore ja kahju on lihtsalt see, et sellest ajast ei ole jäänud originaal helilinte rohkem kui üksainuke. Me tegime merekoolis küll pehmeid plaate, see materjal kahjuks läks kaduma, kus oli Boris Kõrver, mängis augustini soolot. Ma mäletan klahve klaveril ja, ja siis oli seal paar, lugu oli veel. Aga see ainukene järelejäänud lindijupp on Erich kõlari seatud mutionu kus oli lauluansambel hilja ollas Heljo Jõesaar, erist kõlar, Ülo Raudmäe, Boris Kõrver ja nende sõnade kõneleja. Meist ei ole lauljaid tulnud, kahjuks mitte. Me vist ei püüdnud küllalt küllalt hästi väljendada. Hilja hilja kellest tuli, kes oli juba sel ajal lauljad, kellest tuligi laulja. Aga ta ei ole seda üldse proovinud. Meie saate lõpetab kuldne Trio Pärnust. Riiuli alusepanijaks olid Pärnu teatri näitlejad, Mihkelson, Ellianskija, Jüri Vlassov. Oma kunagist duetti nimetasid nad hõbedasteks kaksikuteks. Kui duetis sai aga trio, kuldasid pealtvaatajad esinejad aplausiga üle. Ise on toonitanud, et nende musitseerimist ei maksa puhta kullana võtta. Muusikasse on lisatud ka natukene näitemängu ja huumoriteri. Intervjuukatke ajakirjast noorus. Meile on mitu korda soovitatud, et võtku endale basskitarr ka. Aga me ei kasuta põhimõtteliselt ühtki libapilli, see on elektriinstrumenti. Niisiis kuldne Trio, Mihkel Smolenski, Jüri Vlassov ja Vello Toomemets.