Meie rahvamuusika on löökpillidega väga nõrgalt seotud. Viiul, kannel, torupill on paljude sajandite vältel kuulajate hinge ette valmistanud enam meloodilisele kui rütmilisele resoneerimisele. Eks siit tuleb otsida ka Padada ja pottide muusikale, mõnikord kaelas odavate vaenulike tundeavalduste juuri. Seevastu on näiteks kaukaasia rahvastel täiesti normaalseks tantsusaateinstrumendiks mõni trumm ja elamus missugune. Kuna Rütma on üks muusikat organiseerivaist elementidest siis orkestrites on rütmiinstrumentide roll peaaegu võrdväärne mis tahes teise pillirühmaga. Veelgi enam rütmipillid võivad sageli olla nendeks vürtsideks, mis annavad Kuljašile temale iseloomuliku Munid. Sarjas Pikkolosconto passini. Jätkame täna juttu. Löökpillidest on jäänud veel tutvustada ilma kindlate heli kõrgusteta, ragistada kõlistajate müristajate vägi. Võiksime neid ka mürts pillideks nimetada, et leida meiekeelne vaste näiteks venekeelsele määratlusele summa või instrumente. Missugused nad kõik on ja missugust häält teevad, saame ka täna teada. Kalju terasmaa abiga. Triangel. See pill on igas lasteaia orkesse, nii et eriliselt ei üllata ilus helisev instrument võimalik seda mängida nii üksikute löökidena. Kui ka teha atre emale ta on võimeline ka võrdlemisi kiireid rütmifiguure esitama. Katkenud Tšaikovski lillede valsist. Nagu juba nimetus Kiviitab on, tõi angel kolmnurkse kujuga. Küllap see nimi on aga tekkinud hiljem kui muusikariist ise, sest 15. sajandi itaalia-inglise maalidel on tänapäeva triangi esivanemad kujutatud alati trapetsi kujulisena. Pill pärineb Euroopast ja enne jõudmist sümfooniaorkestrisse koosseisulise kohale, mis sündis 1775. aastal kasutati teda aktiivselt sõjaväemuusikas. Kuigi Angel on üks väiksemaid muusikainstrumente, on tema kohta öeldud, et ta heidab orkestri värvi balletile kõige eredama valgus vilu. Vastava näite leiame Rimski Koltsakovi Hispaania Kaplitsast. Vanem metuus alast armastatud ja levinud instrumendina oli ta tuntud lähis Kaug-Ida rahvastel Lõuna-Euroopas ja ka Ameerikas. Kaug-Ida rahvad ummistasid tomburiinile ehk Kuljustumile, nagu teda ka nimetatud maagilisi omadusi ta Olüheks šamaanide loitsimis, tegevuse atri puudiks Lõuna-Euroopas ja Lähis-Idas agandamburiinil hoopis maisem ja elurõõmsam osa. Seal saadab ta enamasti tantsu. Eespool kõlanud võrdlemisi lihtsale rütmile seaksime meeleldi kõrvale märksa komplitseeritum figuuri mida võib kuulda Tšaikovski araabiatantsus. Kasutatakse ka estraadiorkestris ja viimasel ajal biitmuusika ja asendamatu. Välimus puurõngas, millele on vahele pandud metall, litrikesed, mis tekitavad sellise heli, on ka veel nahkle rõnga peal harjutusriid muusikasse, seal on kasutatavad ilma nahata tamburiiniga Allan vaikset Kuljusel. Kuid see ei pruugi olla alati niimoodi. Samuti on nende suurused erinevad tämbrid erinevad. Selle pilli peal saab suurepäraselt teha. Tooksime näite kriigi araabiatantsust, süüdist, Bergent. Nende pillide sugupuu on ähmasevõitu. On väidetud, et Maurituid need võluvad rütmi reagistad Hispaaniasse oma vallutuste ajal. Teised aga seovad neid Christoph Kolumbuse nimega, kes olevat need hoopis uuest maailmast kodumaale import juhtinud. Ja kolmandad räägivad lugusid kaunitest Andaluusia, tantsi annadest, kes olevat juba Rooma impeeriumi päevil oma puusi kiigutanud kastaniettide krõbina saatel. Ent see on küll vaieldamatu, et Euroopas on kastaniettide päriskoduks Hispaania ja Hispaania muusika kaudu olnud levinud ka kõigile teistele maadele. Risti nimetatakse vaid raganellaks või näidanud nimesi on palju. Ilus naiselik nimi, jah, aga, aga hääl ei ole naiselik. Puust hammasratas, mida vändast ringi ajades iga hammas tõmba puuliistu, iga tõmme tekitab ühe niukse naksu ja kui seda kiiresti ringi ajal ja siis tuleb tihe tihev lärin, seda instrumenti on kasutatud ka sümfooniaorkestris. Üks näide. Muuseas Cromwelli pildid näituselt. Gonoom. Kaasaegsel aga nelja eelkäija, mis tol korral kandis Systoni märg, oli suures aus Vana-Egiptuse naiste seas. Nad kasutasid Systati jumalateenistustel kurjade vaimude eemale peletamiseks. Egiptlaste juurest levis siis ta kõigile Vahemere basseini rahvastele. Varakristluse aegadel, kui kristlased olid tagakiusatavad, ei saanud nad oma jumalateenistustel kasutada heleda kõlaga Kelly. Need asendati raganellaga. Hiljem muidugi tõrjuti Rannella siiski kellade poolt välja ja talle jäi nüüd hoopis proosalisem ülesanne. Madalmaades teadvustas ta prügivedu saabumisest ja Inglismaal sai temast öövahtide saatja. Mees, kes tõi raganalia sümfooniaorkestrisse, oli Joosep Hain oma laste sümfooniates. Muide, järgmises näites laulab kaasa ka tehisööbik, mis küll kuidagi ei sarnane oma olemuselt. Lööd pillile, kuid kuulub siiski majasõbrana nende juurde, sest tema laulu vilja meelitajaks on ikka mõni löökriistamängija. Jah, ka see on orkestris kasutatav instrument ja nagu eelmised näited näitasid täiesti omal kohal, kõigepealt siis, kui tegemist on hobustega. Adam kasutas 1836. aastal piitsa ooperis lon postiljon ja hiljem läks too pill ka sümfooniaorkestrites. Tõsi küll, alles kolmveerand sajandi pärast. Muidugi ei sarnane see riistapuu üldsegi päris piitsaga, sest niisugust heli tekitab ka mõni muu atribuut. See on siis niisugune. Kaks puuliistu alt on need otsad omavahel ühendatud ja siis, kui lahtised otsad laiali tõmmata ja siis kokku lüüa siis tekib selline paks, piitsa on kasutanud maaler oma teisest sümfooniast, millest me saame ka näite tuua. See on sümfooniast groteskne osa. Heliloojat on võlunud küll enam piitsa, väga selge ja terav heli kui hobuse peksmise imitatsioon. Sellest annab tunnistust juba seegi, et ühes teises katkendis samast sümfooniast võite kuulata piitsa puhtalt rütmipilli osas. Mõni minut puhkuseks. On kasutatud ka niisugust pilli nagu lehmakell, samuti oleme me kuulnud kägusid kukkumas pärli viimases sümfoonia, see on ju pärgamentpaber. Eriti tähtsas funktsioonis ja kummimänguasjad. Marakas ja plokid. Olete need kindlasti koos kuulnud mängimas tihtipeale ossa nahades aga nad ei ole ka kasutamata jäänud sümfooniliseks muusikas. Prokofjevi Romeo ja Julia, teises süüdis, nimelt osas Anttilli tütarlastetants on kasutatud marakat. Marakas originaal oli kookospähkel, kuhu pandi midagi sellist krõbisevat sisse ja mida raputades tekkis selline heli, nagu me praegu kuulsime. Kaasajal ei kasutata muidugi enam kookospähklit, kõrvitsat või mõnda muud vilja marakate valmistamiseks. Neid võib kohata metall- või puumunade kujulistena, mis on kinnitatud käepideme külge. Selle pildi tänapäevane kuju pärineb Kuubast, kus teda kasutatakse tantsude saateks. Kede iidsed eelkäijad on pärit Vana-Hiinast Jaapanist 479. aastal enne meie aja arvamist surnud filosoofi Konfutsiuse hauamonumendi kirdenurga juurde olid peenelt nikerdatud alusele asetatud puuplokid. Konfutsiuse hümni esitamisel oli kombeks igas Trophy ees lüüa kolm lööki. Samalaadne instrument saatis rituaalsed toiminguid kogu Kagu-Aasias, Malaisias siia mees- ja Borneol. Aafrika ja Ameerika kaudu jõudsid puublokid esialgu džässorkestrites ja hiljem ka sümfoonilise muusikasse. On olemas tempi plokid, need on sellised plokid, millel on õõnestatud puu sisse tühimikke. Need on erinevate pärlitega kõrgemad ja madalamad, kuid puuplokk seal kandiline. Seda võiks lihtsalt võrrelda puukarbikesega, mille kaane peale lüües see karp ise annab nagu resonantsi. Ja tekib selline kõla puukarbi kasutamist sümfooniaorkestris saame näidata jällegi Prokofjevi loomingu kaudu. Katkenud Aleksander Nevski viiendast osast. See on siis igas puhkpilliorkestris sees. Tavaliselt marsib kõige ees ja erilist Ta oli nagu ei vaja kõike, tunnevad seda. Nii palju võiks öelda, et neid on ka erinevate suurustega. Tavaliselt on mõlemal poolnahad, kuid sümfooniaorkestris on kasutusel ka selliseid, millel on ainult ühel poolnahk võib-olla isegi poole suurema läbimõõduga kui tavalised puhkpilliorkestri trummid sümfooniaorkestris tema funktsioon on muidugi rütmi tugevdamine, samuti dünaamika tugevdamine ja võib olla ka mõnikord vastava meeleolu loomine, võib anda pihta löök tuleb kõige suurel trummil. See pill on olnud nii religioossete toimingute kui ka sõjavägede saatjaks levinud juba iidsetest aegadest. Suured ummi, tume Tambre, meelitad seda piljaga kasutama sageli niisugustes kohtades kus on mängus tumedad jõud. Kenasti mürtsuta kaasa kriigi palas mäekuningalossis. Ja pärast seda, kui siia saab lisatud veel üks näide, kuidas suur tumm aitab orkestrit, via fortesse, võimegi siirduda edasi tema Väikevenna juurde. Enamikus keeltes kannab väike trumm sõjaväetrumminime. Esialgu ta oligi tõepoolest üksnes sõjaväeorkestrite koosseisus kuid püüd anda ooperites sõjaväehõngu viis selle instrumendi kõigepealt teatrite orkestriruumi ja seejärel muidugi sümfooniaorkestris. Palju kordi on meie saadetest läbi käinud Raveli poolara, sellest valas ilmnevad väga selgesti ka väikese trummi rütmelised võimalused. Ravelli boolero vältuseks on märgitud alati täpselt 17 minutit kusjuures väike trumm mängib pidevalt kogu aeg sedasama rütmi, see ei ole sugugi kerge partii, seal tuleb seda dünaamikat nii pika aja jooksul kasvatada väga ühtlaselt ja, ja see pinge peabki tõusma ja ja et seda saavutada, see on väga raske ülesanne. Aga sellega on toime tuldud senini. Oma löögijõu poolest üks kõige võimsamaid instrumentalist üldse sümfooniaorkestris sest ta võib kõrvad nii kenasti lukku lüüa ja muidugi vastavalt sellele leiame need Beati ka ikkagi seal, kus terve orkester korraga mürad, siin on siis trummid, tavaliselt tempanid kogu löökpillide rühm siis Beati paneb veel kulminatsiooniks oma tugeva löögi sisse. Tugeva näite esitasime kahe taldrikuga, aga on võimalik ühte taldrikut käes hoida ja mängida nuiaga. Seda märgitakse taldriku Dremolana. Targad ajaloolased on välja uurinud, et taldrikud ei olnud tundmata isegi süürlaste, Babülon laste juures kelle helid uskusid kaljukindlalt, et taldrikute Helijatab kurjad vaimud ilma nende võlujõust. Sellepärast pruugite neid usinasti matuste ajal Palestiinas aga oli olemas nii väikseid taldrikuid, detantsi annad, kinnitasid neid oma sõrmede külge. Üks rännumees, kes külastas seitsmeteistkümnenda, 18. sajandivahetusel Türgit, kirjutas türklased kasutavad oma sõjaväes pille, mis pakuvad küll suursugust vaatepilti, kuid vaevalt suudavad kellelegi südant sütitada. Seejuures kirjeldas ta üsna sedamoodi taldrikuid, nagu me neid tänapäeval näha võime. Neid suurusi on ka väga erinevaid, kui on vaja hästi tugevat nüanssi mängida, selleks on siis hästi suure diameetriga taldrikud ja kui on vaja midagi vaikselt mängida, mingisugust rütmist figuuri, siis on palju kergem seda muidugi teha. Väiksemate taldrikute taldrikud ei ole niisuguseks instrumendiks, mis need kogu aeg orkestris kaasa mängivad. Jah, ja kus on üks löök ja, ja mängija istub ja ootab seda ühte lööki enerveerivenerveerib ja ja siis, kui see löök tuleb ja siis võib isegi nuiaga sellest taldrikust mööda. Peab ütlema löökpillimängijate kohta, et need on kõige universaalsem muusikute, lõõtsa, sümfooniaorkestris, kui palju instrumente tuleb ühel löökpillimängijal läbi mängida? Kui me oleme tänase saate lõpetanud, siis ma arvan, et 50 protsenti instrumentidest Me oleme ikka kindlasti ära näidanud. Neil nagu lugeda praegu ei oska. Meie vikerraadio keskööprogrammis teadvustab vaimude tunni saabumist niisugune müstiline heli. See on üks paljudest kongidest nimetus Tambam Neid on ka väga erinevate suurustega ja äsja demonstreeritud. Kong on väga pisikene, kuid sümfooniaorkestris on olnud, mis on no üle meetri diameetriga ja keskelt lõhki ja no ta on jah, lõhki lihtsalt sellepärast, et juhtus õnnetus. Gustav Mahler oma teisest sümfooniast laseb kuulata kahte eri suuruses, kumbki üks on umbes samasugune kui äsja kõlanud, teine, aga suur, umbes niisugune, millest oli eespool juttu. Ja veel üks näide, seekord vana tuttav, Eesti reklaamfilmi signatuur, mis algab suuredam tammi löögiga. Olgu arusaamatuste vältimiseks ka see ära öeldud, et tamm tammideks nimetatakse veel suuri ja salapärased üminaga aafrika trumme. Kongaga päris nimetused andan oma sünnimaalt Hiinast, kus neid valmistati kulla, hõbeda, pronksi, vase ja tinasulamist. Segu retsepti aga hoitakse siiamaani ranges saladuses. Euroopasse jõudsid need instrumendid 18. sajandil. Aafrikaga on aga seotud Tomdummid, mille hulka kuulub terve rida eriilmelisi trumme. Tom Tomi on kasutatud mitmetes muusikaliikides ja nad kuuluvad põhipillide hulka džässikomplektis, millede järgnevalt tutvume linnaga väike katkend Anti Marguste teisest sümfooniast kus on džässikomplektil suur osa täita. Demonstreerime kõige põhilisemat osa võla alustame jällegi suurest ruumist. Ainuke vahe on siin selles, et suurt trummi mängitakse selles komplektis jalaga ühesõnaga pedaali vahendusel. Edasi võiks siis rääkida TomTom, millest don tamme on päris erinevate kõrgustega. Meil on siin tenor TomTom. See on kinnitatud suure trummi peale ja bass, tom tom, see seisab suure trummi kõrval oma statiivi või jalgade peal. Nad sarnanevad väikesele trummile selles mõttes, et nendel on peal ja allnahk, ainult et nad on palju sügavamad. Üks põhiline riistapuu selles komplektis on i ehet mängitakse jällegi pedaaliga, koosneb kahest väikesest taldrik kukesest. Üks on all ja teine peal selle masina abil. Pealmine taldrik tõstetakse üles ja lüüakse jälle kokku alumise vastu teki ruumes. Selline kõla. Samal ajal mängitakse ka peal trummipulgaga. Muidugi selles komplekti kuulub meile juba tuttav väike trumm. Nii, ja siis on muidugi paar erineva kõrgusega taldrikut, mis seisavad selles komplektis alati statiividel. Pulkade asemel kasutatakse ka mõnikord Harju. Need on pintslikujulised terastraatidest. Neid kasutatakse siis, kui on vaja vaikselt mängida. Annab natukene sahisevad, annab, sahiseb faili ja omalajal sellega imiteeriti rongi. Vaatame, kuidas džässkomplektis need kõik koos kõlaksid, hakkame näiteks peale suure trummiga. Nüüd lisame sinna juurde ai hätti. Lisame sinna juurde väikese trummi. Tänan näite Chess komplektil tõi minu kolleeg Enn Tammik praegu trummide juures. See oli lihtsalt üks pisikene näide. Neid variante on väga palju ja rütmifiguure üldse, mida mängitakse džässis ja ja siin eriti suurt osa mängib improvisatsioon sellega täna piirdume. Järgmises saates tahame juttu teha harfist sellest Ast klaverist ja klavessiini-ist ning sellest, mida neil pillidel orkestris teha tuleb. Jälle kuulmiseni.