Viimasesse nädalasse mahtus meeletult palju sündmusi võib-olla enim sura, selget ajakirjandusliku ja poliitilist valet, vassimist ning keerutamist. Ja see ei puuduta mitte ainult poliitikat, vaid ka majandust. Karmi võitlus positsioonide pärast, vahet ka avalikku valet peetakse lubatud valu võtaks. Parem kui esitatu väljendub murelikkuse vormis. Mõnikord väljendub see aga eetika mõistet suhu võttes mõnikord ka seaduslikkust ja muud sarnast. Sõltub olukorrast. Täna kasutama argumendina südametunnistust homme viitama seadusepügalal ikka vastavalt olukorrale. Aga pangem tähele, need, kes kõnelevad eetikast, aususest, jaan, murelikud. Nende kõnelejate suust kõlavad need mõisted tihtipeale tõelise rüvetamisena. Et pärast seda ei taha neid mõisteid mitte mingi hinna eest enam ise suhu võtta. Kui mitte just igavesti, siis vähemalt pikka aega. Vastasel korral võidakse arvata, et kuulud samuti samasse kampa samasse jesuiitide jõuku. Aga jäägu see lugu siia paika, tundkem rõõmu selle pärast, mida olete ise ausalt teinud või Corete heateoga hakkama saanud. Eriti väärtuslik on selline tegu, mis ei sünni sellest, et tunneme häbi mõne inetu teo pärast ning soovime seda korvata. Kui lähete Vatikanis Peetri kirikusse, siis on igaühel võimalus osta indulgents, mille abil antakse teile andeks teie varasemad patud. Ma ei juhtunud küsima kassa pindurgentsega ette osta näiteks liisinguvormist tulevaste pahategude tarvis aga päris ilusaid kalleid palvehelmeid Saiga osta. Ma ei tea, kas sellistel Helmesteron mõni mõjusam toime samuti kui ainult välja antud raha väärtus. Loodan, et on. Käies Roomas paljudes kirikutes, avastasin peaaegu, et see, mida pakuti välja marmorina ei olnudki tegelikult alati marmor, vaid lihtsalt värvi alla pandud marmori stiilis seinad. Ma ei tea, kas palve mõjub suursuguses keskkonnas palju tugevamalt kui lihtsamas keskkonnas näiteks Ruhnu, imekaunis puust kirikus? Ei usu. Ühes Roomas asuvas kirikus aga sain tõeliseks kunstielamuse osaliseks. See ei ole seotud rohkearvuliste krestomaatilised, skulptuuride, ka maalingutega freskodega või võrratu arhitektuuriga. Jah, see kõik nimetatu lummab meeli. Kuid ma sattusin ühele ime tabasele olukorrale. Olin ühes paljudest neitsi Maarjale pühendatud kirikutest. See oli praktiliselt täiesti inimtühi. Vaid mõned inimesed uudistasid seal. Üks viie-kuue aastane neegri lapsuke, jonnisin, karjus nagu ratta peal ning kiriku suurepärane akustikat lapse röökimise veelgi võimsamaks. Läbi selle heli müriaadi kuulsin imedabast, laulumees laulis ees ning naine tema järel. Püüdsin leida selle helihallikat ning piidlesin, et ega ometi tule siia palju hääldist. Lindi pealt. Jalutasin ringini kasin ühes kabelis põlvitamas munka. Ning nägin ta suud liikumas. Lähemale tulles sain ka aru, et tema oligi see eeslaulja. Õigemini ta ei laulnud, vaid tema palvefraasid mõjusid lauluna temast eemal mõne pingerea kaugusel põlvitas naine, kes kordas palvet. Munk kees oma pikkade fraasidega, naine tema järel. See oli meeletult ilus toit. Kui lapse kisa vaibus, siis jäi alles võrratu laul kõne kahe inimese vahel, kellel puudus ometi silmsida. Neil oli side jumalaga. Imeline palvelaul tundus täiuslikud süütu pöördumisena, mille saatis laia maailma kiriku võlvide mahedalt kõlav akustika. Ja siis lülitus sellesse palvesse veel üks inimene. Palve muutus tugevamaks, kuid kaotas oma läheduse. Mulle näib, et side suure jõuga võiks olla ikka isiklikum võib-olla isegi väga, väga isiklik, mille juurde mahub väga vähe inimesi. Kui üldse. Kord Londonis olles astusin Trafalgari väljaku ääres olevasse kirikusse ning juhtusin peale kammerorkestri proovile kuulasin seda lummatult vähemalt kolmveerand tundi. Miks? Sest ansambel mängis tõepoolest võrratult ning akustika võimendas seda paljukordselt. Et see ansambel esines selles kirikus Vivaldi aastaaegadega, siis otsustasin kindlasti seda õhtul kuulama minna. Kas jäin rahule? Üldse mitte. Kirik oli puupüsti täis vaimustunud inimesi, kuid minu tunded olid sordiini all. Miks? Aga sellepärast, et ma olin päeval kuulnud tõelist kõla. Inimeste kehad kirikus muutsid pillidest võlutud helid tuhmiks. Ma ei saanud enam aru, mille pärast inimestele see kontsert meeldis. Aga see meeldis neile seepärast, et kontsert oligi väga hea. Kuid nad ei teadnud, et selles kirikus veelgi paremini musitseerida. Nii tundub mulle ka palvetega olevat. Arvan, et inimese intiimne suhe kõigevägevam aga on rohkem väärt kui paljude inimeste poolt loodud ekstaas. Aga nii tundub see ainult mulle. Sest nõnda ütleb mulle see kultuur, milles olen üles kasvanud. Aga ma mõistan kindlasti ka teisi. Mul on komme kirikutes käies panna küünal või küünlad põlema. See on väga hea komme, sest vähemasti sellel ajal mõtled elu põhiväärtustele ja sulle kallitele, inimestele, kellele soovid head tõeliselt hea tunne. Ükskord küünalt põlema pannes maima ainult inimesele. Mõtlesin sellele, et maailmas valitseks ausus. Seda soovi on aga küllalt raske välja öelda, siis kui viskad oma ühe eurolise mündi pilusse ning Seeber süttib üks elektriküünal. Ma ei tea, kui kaua see elektriküünal põleb. Kui ma süütan paha küünla, siis saan ma veel kaua järele vaadata, vaata kuidas minu soov küünlaliigile mõjub. Kas võbelev tõmbetuules või kipub kustuma või on minu soovi tõepärast kuulda võetud. Sellel nädalavahetusel lähen kindlasti mõnda Eestimaa kirikusse ning süütan ehtsa küünla ning palun taas aususe eest. Enne valimisi oleks see päris asjakohane soov puudutagu, see soosis poliitikat, inimestevahelisi suhteid või äri. Aga lõpetuseks õnnitlen kõiki selle puhul, et Eestimaale on sügist tulemas kindlasti väga ilus selline, mida väga paljudes maailma paikades ei ole. Ja see on meie õnn.