Teadust kõigile hobuste ajalugu koduloomana on pikk ja mitmekesine ja meie teadmised sellest loost üha täienevad. Tallinna Ülikooli arheoloogia vanemteaduri Lembi Lõugas aga räägimegi praegusest pildist, millesse on hakanud suuremat selgust tooma ka geeniuuringud. Kuid Tartu Ülikooli biosemiootikaprofessori Kalevi kulliga tuleb juttu Eesti semiootika teadusest, mille jätkusuutlikkuse märgiks on tänavu ilmunud ka esimene eestikeelne semiootika õpik. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Käes on aeg ajada jälle natuke hobuse, Juta noh, selles mõttes, et jututeemaks on hobune. Ja aeg on käes, sellepärast et stuudios on Lembi Lõugas kes on Tallinna Ülikooli arheoloogia vanemteadur ja arheoloogia teaduskogu juhataja ja ta on viimasel ajal uurinud hästi palju just nimelt hobuseid. Ja sellel on ka sügav mõte, sellepärast et hobune on üks neid loomi, mis on inimese ajalugu aegade vältel paljugi mõjutanud, aidanud kaasa meil põllutööd teha, ratsutada ühest kohast teise isegi sõda pidada. Ja hobune on päris ammu kodustatud, aga päris täpselt ei ole ikka teada, kuidas kodustamine käis, kus hobune kõigepealt kodustati ja kuidas siis on tema kabjad edasi õppinud sellest ajast alates. Aga nüüd on ka tänu geeniteadusele asi edasi läinud ja ja nüüd on Lembi osalenud päris paljudes uurimistöödes, mis toob selgust hobuse ajalukku. Tõepoolest, nii arheosoloogide seasku geneetikute seas on ikka veel paelu selline hobuse kodustamise teema ja, ja selle koduhobuse päritolu teema. Loomulikult on juba aastakümneid tegeletud muistsete luuleidude uurimisega ja üritatud siis hobuse nagu morfoloogia põhjal kuidagi eristada mingisuguseid gruppe ja, ja arutletud selle koduhobuse päritolu üle. Aga nüüd uuemal ajal loomulikult geneetika andmed heidavad palju täpsemat valgust küll geneetilisele päritolule, aga eks need käivad käsikäes. Üldiselt vist nii palju on teada, et ega hobune ei ole pärit ei Aafrikast, Austraaliast ega Ameerikast vaid pigem ikka eurosest. Jah, ütleme ulukhobune oli ju jääajal täiesti tavaline loom Euraasia mandril laiusid suured siuksed, arktilise subparkilise stepialad ja loomulikult hobune oli selle selle üks tüüpilisi esindajaid. Ja loomulikult mingisugusel hetkel kodustatise hobune ära. Nüüd varem kui kasutati ainult nii morfoloogilisi andmeid, siis nagu ju jah, see on nagu luude kuju põhjal siis tervik, kehakuju, taastamine. Arvata, et, et need hobuse kodustamise keskus oli mittu Euraasias noh, loomulikult Kesk-Aasia stepialad, aga, aga on arvatud ka, et näiteks Ibeeria poolsaar oli üks kodustamise koht. No miks seda peerijat Ühe kodustamise keskus on arvatud, on, on see, et Ta on leitud ühest arheoloogilistest leiupaigast ning kodustamist tunnustega hobuseluid kui ka ulukhobuseluid. Aga, aga alati need kodustamise tunnused, et lukk, mis kajastuvad luudel, on sellised väga ebamäärased kodustamise tunnused luudel. No eelkõige kindlasti Suiste olemasolu hobuse suus ja, ja see hambakulumus, et spetsiifiline, purihamba kulumus seal viitab, et, et tal on siis nagu midagi suus hoitud pika aja jooksul. Seal. Kui üks ja see on siis nüüd juba ammu teada, kuidas need hambad on kulunud. Aga nüüd viimase aja saavutus on just siis vaadata neid vanadest luudest leitud geen neid analüüsida. Jah, nüüd siin viimase, umbes nelja-viie aasta jooksul on kaks suurt uurimisrühma hobuse geneetilise päritolu väljaselgitamiseks moodustunud üks on Saksamaal ja teine on Taanis. Need on kõik uurimisrühmad on nüüd ühinenud ja, ja põhimõtteliselt Taanis veab seda prantsuse geneetik Ludovi Orlando, kes tegutseb tegelikult nii Prantsusmaal kui Taanis ja on enda ümber kogunud suure hulga arheolooge ka lisaks geneetikutele. Ja ongi siin viimaste artiklite autorite hulk ulatub meil juba ligi 100-ni. Nii et osalejaid on palju, aga, aga see on paratamatu, sellepärast et, et kui tahta nüüd üle Euraasia saada igast ajaperioodist luuleide lisaks siis kaasaegsetele hobustele, siis on vaja sellist suurt meeskonda. Ja, ja nüüd on see ikkagi vilja kandnud, sellepärast et praeguseks on nüüd hobuse genoomi aegridasid, et tehtud nii suure hulga luuleidude põhjal, mida pole tehtud ühegi teise looma puhul noh, inimene välja arvatud, et inimese genoomiridasid, see on muidugi suurema hulga proovide põhjal tehtud, aga katud loomadest siis ja, ja need need Ta uued geneetika andmed on, on päris hästi näidanud seda hobuse kodustamise, protsessi ega ulukhobuse osalust selles, et kui seni on peetud näiteks perse vaskhobust ainukeseks metshobusevormiks maamunal siis nüüdseks on selgunud, et et analüüsites botay kultuuri asulakohtadest saadud kodustatud hobuseluid jällegi seal on kindlaks tehtud luude põhjal. Ta on need kodustamise tunnused hammastel olemas kulumus siis nüüd selgus, et toopis, valski hobune pärineb sellest botay kultuuri hobusest. Ahaa, nii et ta on juba üle 5000 aasta tagasi nagu taas metsistunud koduhobune. Nii et päris metsikut hobust enam ei olegi, siis ei ole siia botay kultuur, see oli siis enam-vähem seal. Kesk-Aasia steppides ja ja nüüd ka tänapäeva hobune tegelikult ei pärine otse sellest botay. Kuulge, kultuuri hobusest, kas seni arvatud Botoi kultuurist ongi pärit jah, et ikkagi seal Kesk-Aasia stepialadel hobune kodustati ja ta levis siis nagu ta levis ka muidugi. Aga, aga huvitaval kombel tänapäeva hobused on geneetiliselt nii distantseerunud sellest, et et võib arvata, et ikkagi päris nendest hobustest, mis meil oli siis nagu analüüsida. Et päris nendest hobustest, et tänapäeva koduhobused ei pärine, et seal on veel mingisugused vahelülisid või tulevad kuskilt uued liinid, mida, mida see analüüs praegu ei hõlmanud. Ootel on meil suur hulk luu leida veel nii, et töö kõik käib, aga praeguses koduhobuse esivanemaid ütleme 5000 aasta taguseid esivanemaid meil hetkel teada ei ole. Nii et uurimist veel jagub, analüüse jagub, aga samas on palju huvitavat saatut viimase 3000 aasta koduhobuste kohta ja nende päritolu kohta. Ja selles uuringus osales ju ka Eestist pärit luuleide Seda võis ka aimata siin meie tänase seltskonna koosseisu põhjal, et, et eesti hobused Kuidagi asjasse segatud Te võib-olla sellised kaks huvitavat fakti, mis seostuvad nüüd ka Eestist pärit luuleidutega, nimelt näiteks umbes 1200 aastat vanad hobusehambad osalesid selles analüüsis, üks oli pärit Otepää linnuselt ja teine Saadjärve linnusalt. Ja nüüd kõrvutades neid geeniandmeid seal Shetlandi ja, ja Islandi põlistõugudega tuleb välja, et nad on geneetiliselt väga lähedaselt seotud. Kuigi geograafiliselt päris kool praegu on geograafiliselt kaugel, aga, aga tõenäoliselt, et on need liinid kuskil lahknenud. Võib-olla aastal 700 800, nüüd on ainult mul on, mul on nagu kahju sellest, et me ei ole selles uuringus eesti maatõugu hobuseid, kel saatma õigemini need on ootel, aga, aga selles praegustes uuringutes nad ei ole osalenud. Et vaadata nagu eesti maatõugu hobuste tänapäeva genoomi ja võrrelda neid Islandi ja Atlandi ponidega oleks päris huvitav. Aga selge, et lähedaselt nad geneetiliselt olnud lähedaselt seotud. Nüüd võib-olla teine, huvitav fakt on see, et Saaremaalt hilispronksiaegsest, Ridala asulakohast on osalenud selles uuringus kaks hobuseleidu. Ja tuleb välja, et üks nendest on väga geneetiliselt väga lähedane ühe samaaegse Mongoolia hobusega jällegi pikad vahemaad ja, ja teine rumeenia alalt saadud hobusega. Nii et geneetiliselt Ta on nad lähedal, mis tähendab seda, et nad mingisugusel hetkel loomulikult need liinid lahkme siit võib-olla mõni aeg ennem seda illis pronksiaega meil mis dateeritakse siin kuskil 2000 802700 aastat tagasi. Ja nüüd uute, ütleme siis eestlaste päritolu uuringutes, mida veavad meil Tartu Ülikooli geneetikud ja arheoloogid ja arheoloogil valter langil on, on selline teooriat soome-ugri keeli kõnelevad inimrühmad tulid helis pronksiajal alles siia umbes 3000 aastat tagasi. Ja see hilispronksiaja kultuur, mis meil siin Läänemeremaades on, ongi pärit tegelikult ida poolt Moskvat ehk siis Uuralites lähedalt. Ja kui, kui nad tõid kaasa selle keraamika, siis järelikult neil olid kaasas ka koduloomad. Ja, ja see hobuse geneetiline lähedus nüüd kas Mongoolia või Rumeenia hobustega tähendabki seda, et, et need hobused tulid samuti koos selle rahvaga kaasa võib-olla tulimegi ratsahobuste seljas. Jah, sellepärast et kuidagi nad pidid liikuma, see ei ole see, et nad kogu krempli võtsin endale turja peal kaaseks, nad pidid kasutama veeteed või siis tõesti ratsahobused vedasid neil kraami. Et seal ei ole mõeldavad, et kõik oma elamiseks vajaliku seljas jalgsi kaasas tassisid. Sest Ridala ja ütleb, hiilis pronksiaegsete asulakohtade hobused on meil kõige vanemad, meil varasemaid hobuseid, kodu, hobuseid ei ole. Aga metshobuseid, aga meil on uluk, hobustan või metshobust. Tegelikult metshobune ongi siin õigem termin, sellepärast nad olid seotud metsa vöötmega. Ulukhobune võiks olla see, kes ulab ringi kuskil stepialadel, aga aga meil oli tol ajal varanioliitikumis ehk siin viis-kuus 1000 aastat tagasi, isegi rohkem olid ju metsaalad juba. Ja tollasest ajast on pärit väga palju luuleide meil. Ja ka need metshobused osalevad selles geeniuuringus, aga see on nüüd natukene tulevikumuusika. Seda oleks jah, mida, mida rohkem Eestile lähemale, seda põnevam on ju meil oma kodumaa ajaloo, neid Soloogilisi aspekte teada, aga ootame, tulevad veel täpsemad uuringud ja saame veel täpsemalt teada. Aga tegelikult ma arvan seda, et hobuseid on viimastel sajanditel niivõrd põhjalikult aretatud ja ristatud igatpidi. Ja ilmselt see geneetiline jälg tänapäeva hobustes on läinud päris sassi. Sellepärast ongi hea, et, et ka sellist vanemat materjali, need saab ikkagi vaadata sinna juurde. Ja see on väga tähtis, sellepärast et tuleb välja, et tegelikult juba kuskil 2300 aastat tagasi kas koduhobuste geneetiline mitmekesisus vähenema, mis tähendas seda, et oli märkimisväärne selektsioon just isaliini pidi ehk siis valiti välja teatud omadustega sugutäkud ja ainult nemad osalised paaritumises, et see ei ole nagu looduses tavaline. Et tehti väga suur selektsioon ja tegelikult, et tänapäeva niukses tõu hobustes on, on just Iraani alalt pärit genoome leitud. Nii et siia kõrvale ma pean jälle ütlema, et me ei ole Läänemere ida-la neid põlistõuge analüüsinud. Et me ei tea, kust nende hobusest. Sest ma kujutan, et siin Läänemere idaaladel ei olnud nii range selektsioon. Sest ütleme seal skautidel ja, ja Bütsants lastel oli ju noh, sõjategevuseks ja vajalikest, selliseid kergema kergema kehaehitusega, kiireid hobuseid ja see selektsioon nagu arenes sinna aga meie aladel ikka oli see tugev maatõugu hobune, et et noh, võimalik, et Meil on selektsioon natukene teist ütleme neid tunnuseid valitud teistel alustel. Aga, aga igal juhul tänapäeva hobuste geneetiline mitmekesisus on piiratud. Aga mul on, jääb nüüd sellest niisugune mulje, et, et see hobuse lugu kodustatud hobuse lugu on, on küllaltki mitmekesine, kirju ja siiruviiruline. Et kord rännati siit sinna, kord kolmandast kohast neljandasse hobustega. Aga kas sellist mingisuguseid laiemaid pintslitõmbeid saksa kuidagi tõmmata juba? Mingil määral kindlasti saab, aga mind on alati hämmastanud, et mida rohkem meil nagu ka neid geeniandmeid on kuidas geneetikud, nagu suudavad sealt selliseid olulisi pintslitõmbeid nagu välja võtta. Ta aga suudetakse, et mingisugused sellised üldised pildid, et noh, nagu ma ütlesin, et tänapäeva hobustes on see Iraani alade hobuse jälgi nagu palju rohkem kui teiste alade ja aga et kuskilt ikkagi vahelt midagi puudu, noh nagu botay hobuse ja, ja nüüd tänapäeva hobustel, et sealt kuskilt vahelt mingi liin puudu, et et noh, tõenäoliselt me peame veel ja veel ja veel otsima tõendeid nende kohta. Aga et ega seda ei ole kerge tõlgendada neid andmeid, kui need on eriti hästi palju. Ja andmeid tundub, et on palju ja neid on ka palju siis uuritud rohkem kui lammaste ja sigade ja, ja veiste andmeid. Hetkel jah, aga meie, meie oma noor teadlane Eve Rannamäe, kes on lambak Teeennale keskendunud üritab siin praegu York'i ülikoolis järele jõuda. Andmehulgale. Tan seal nimelt järeldoktorantuuris. Jah, loodame, et pilt saab järjest selgemaks. Seda on väga huvitav teada ja mida selgem pilt, seda, seda vahvam. Kas sellest ka mingisugust sellist praktilist kasu ka võiks tõusta? Ikka selles mõttes, et kogu aeg on arutletud Nende maatõugude põlistõugude kuidas öelda riiklikus aktsepteerimises või et noh, näiteks lamba puhul oli pikalt see, et ikkagi see päritolu küsimus jäi nagu õhku. Aga, aga alati, kui me siis lähme nagu minevikku ja me näeme, et need liinid ulatuvad minevikus hästi kaugele ajas. Et see oleks nagu üks tõend ja selline praktiline väljund. Ja, aga hobuse puhul on, on ju ka see, et mis hetkest me nagu saame öelda, et üks või teine on meil maatõugu. Et kui kaugele majas lähme selle liiniga ja uurimistega, et et noh, me teame, et Saaremaal on olnud oma hobune ja, ja ma ei tea, kui palju seda nüüd taastada. On püütud, aga, et, et kas, kas me saame selle tõelise maatõugu hobuse sealt kätte ei saa. Ja sama sama, kas nad hilispronksiaegsete hobustel on hiljem seal Saaremaal järeltulijaid või lõppevad need liinid ära, tuuakse uued hobused sisse, et, et selline saareline isolatsioon on mõnes mõttes hea või noh, ta ei ole isolatsioon, aga, aga ta on ikkagi mingi piiratud populatsioon. Et selles mõttes on, on seal nagu mingi praktiline väärtus, ma ei tea, millal sinna jõutakse, hobuse puhul. Aga selline teadmine tuleb kasuks ka tänapäeval. Ja sellised siis on meie teadmised nüüd linnulennult hobuste kohta mis on viimasel ajal siis täienenud ka tänu Lembi lõugase osalusele rahvusvahelises uurimistöös. Ja selline meie tänane jutt siis saigi. Võib-olla, mis siit nüüd meelde jätta, võib-olla see, et, et metsikut hobust ei olegi enam olemas. See tõdemus tuleb siit nüüd kõrva taha panna. Tõepoolest metsikut hobust meil ei ole, aga meil on väga suur hulk ilusaid, kenasid tänapäeva hobuseid. Seda kindlasti. Semiootika on teadus märkidest, märgisüsteemidest ja tähendustest. Ja Eesti on eksalda semiootika jõudnud kaugele ja alustanud varakult, meil on semiootika tegeletud aastakümneid ja õpetatud ülikoolis semiootika juba mitu aastakümmet. Aga alles tänavu aastal 2018 on ilmunud Ülikooli kirjastuselt esimene eestikeelne semiootikaalane kõrgkooliõpik mille on toimetanud Silvi Salupere ja Kalevi kull. Ja ta on ajanud jutu biosemiootik Kalevi kulliga. Sellest sündmusest siis tõukudes. Küsingi kohe siis väga semiootiliselt. Mis on selle uue õpiku tähendus eesti semiootika? Iga uus eestikeelne oma autorite kõrgkooliõpik on suure tähendusega meie kultuurile, selles pole kahtlust. Ja semiootika puhul On see oluline võib-olla selle tõttu, et semiootika on üks alusteadusi. Kui Wilhelm Tilsi jaotas kunagi teadvused kahte suurde rühma loodusteadused ja vaimuteadused siis pidas ta silmas, et loodusteaduste alusteaduseks, füüsika, aga vaimuteadlastel selline ühine üks põhiline aluskuju on kujunenud natuke aeglasemalt, pikkamisi, aga nüüdseks on kaunis selge, et see ongi teadus, mis räägib kommunikatsioonist märgisüsteemidest, märkidest, tähendustest ja mis kannab juba ammu aega tagasi nime semiootika. Eesti on sellises õnnelikus paigas, kus semiootika on hästi arenenud. Ja Eesti kui üks tähtsaid semiootikakeskusi maailmas on on teadustavas õide hästi tuntud. Juba tükk aega selle alusepanijaks. Selle suure tuntus alusepanijaks oli Juri Lotman ja tema kolleegid juba mu töödega ligi pool sajandit tagasi. Aga tegelikult juba enne seda ligi 100 aastat tagasi oli siin Jakob von üks küll kes samuti tegeles tähendusteooriatega eesti keele semiootika õppe hakkas peale 1900 90 aastate algul kui loodi Tartu Ülikooli semiootika osakond. Ja see on nüüd väga kenasti välja kujunenud. Bakalaureuse ja magistri ja doktoriõppekavad on siin. Meil on ka rahvusvaheline ingliskeelne õppekava, lisaks veel. Ja tudengite huvi on õige suur. Selge see, et ainult võõrkeelsete õppematerjalidega eesti tudengeid õpetada pole üldse õige. Ja nii me siis 18 autori koostöös sele õpikut kokku panime. Enne vaatasime veel üle maailmas seni ilmunud õpikud. Neid on umbes sama tüüpi võib-olla üldse maailmas ilmunud umbes 130 enam kui 20. keeles. Õppisime nendelt autoritelt kõigepealt, kuidas head õpikut saab kirjutada ja panime siis oma kokku. Semiootika on vahva selles mõttes, et ta aitab paljude erialade inimesi. Ta on ühelt poolt üliteooria laialt teooria pakkuja erialade seoseid loov ja näitav interdistsiplinaarne valdkond aga teiselt poolt On siin ka peatükid peale semiootika üldise ajaloo ja semiootika klassikute semantika klassikud on rida meist on maailmas väga tuntud inimesed sind Umberto Eco, Vi Roman Jakobson aga enne teda juba Chalstus lingvistide le kõikidele tuntud Ferdinandi sushi saaks Morris ja rida teisi nendest on siin õpikus peatükid ja siis on semiootika peamistest valdkondadest kultuurisemiootika, sotsiosemiootika, biosemiootika ja kitsamad valdkonnad nagu kirjandussemiootika, filmisemiootika, teatrisemiootika, linna asenootika, maastikusemiootika, poliitika, semiootika. No eks meie ajakirjandusest on seda juba kindlasti paljudel puhkudel lugeda, et, et ühel või teisel ühe või teise keeruka probleemi juures on semiootika teadmistest abi. Igas valdkonnas on ju märgid ja tähendused. Just nii. Aga nende teaduslik uurimine ei olegi nii lihtne, sest neid ei saa kuidagi kätte võtta ja ja neid on alati palju ja nad on justkui ujuvate servadega ja ei saa neist hästi kinni võtta. Ja selles mõttes niisuguste tõesti keeruliste asjade uurimise teadus ei saanudki väga varakult valmis saada. Selles mõttes on ka teaduslikus plaanis väga huvitav aeg. Temaatika areneb kiiresti ja neile, kes teadlastena tahavad selle vallaga tegeleda, on siin praegu suurepärane periood. Kui palju Tartu Ülikoolis semiootikuid õpetatakse? Igal aastal umbes 15 bakalaureusetudengit ja noh, umbes pool sellest arvust magistritudengeid ja siis mõni doktorant juures. Ja seda juba sellises mahus päris tükk aega. Semiootika teadmise vajavad erinevad valdkonnad, siis siis ma arvan, et ongi umbes niisugune jätkusuutlik arr. Et see on selline arv inimesi, kes võiks leida semiootika alal erialast tööd. Ja ma mõtlen küll semiootika all on väga praktilisi rakendusi ka näiteks turundus reklaam on mis noh, valdkonnad, kus semiootika rakendamine maailmas praegu kiiresti areneb. On olemas Euroopas terve hulk firmasid, kes pakuvad Symenaatilist konsultatsiooni eelkõige turundusalast, aga reklaamialast kujundusalast juba ka seda, mis puudutab ta virtuaalmaailma kujundamist ja kommunikatsiooni seal. Aga samuti areneb eksperimentaalsemiootika, see puudutab siis uute märgisüsteemile väljakujunemise väljakujundamise seaduspärasid ja nende uurimist. Ometi mulle tundub, et semiootika on üks niisugune teadusharu, mis mille kohta laiemalt eriti teadlikkust ei ole, inimeste seas, tahan veel sellises faasis osatakse küll tõepoolest jah, vestluses mainida intelligentsed vestlused ja põimida lausesse seda sõna, aga aga noh, üldiselt ta nüüd teiste teadustega, ka humanitaarteadust ega võrreldes nii väga tuntud ja teatud ei ole sisuliselt. Eks võib-olla siis järgmine etapp olekski populaarteaduslike kirjutiste populaarteaduslikke semiootika tutvustuste kokkupanemine tarvilik ka selle kaudu leiab ehk need viisid üles, kuidas semiootika oskusi, võimalusi ja saavutusi nii tutvustada, et see paremini mõistetav oleks. Praegu sai nimetatud põhiliselt nii-öelda humanitaarteaduste valdkondi, aga see vaimuteadvus puudutab ju ka ka teisi organisme, ka seda, kuidas me koos elame loomadega lendudega, kellel on ka kommunikatsioon, kes ka tõlgendavad maailma, kes ka valivad. Et kus, mis ja kes. Ja semiootika ulatub ka kommunikatsiooniuuringuteni teiste loomade juures ja no siit on ka ju palju tale tuttavad, kindlasti. Aleksei Turovski, Sobusimiootilised raadiogi vestlused. Hea ja ja siis üks samm semiootika edendamisel on siis selline õpik ja semiootika õpik on siis ilmunud sel aastal ja selle õpiku ühe toimetaja Kalevi kulliga ajasingi täna jutt. Tänases saates oli juttu hobuste ajaloost ja eesti semiootik kast. Juttu ajasid arheoloog Lembi Lõugas, biosemiootik Kalevi kull ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast veel uuem juba peale jaani kolme nädala pärast kuulmiseni taas.