Kutsume teid kuulama valitud palu 2007. aasta persona saadetest. Saatejuht Marje Lenk. Kui ma teiega tänase saate suhtes kokku leppisin, siis te ütlesite, et saate tulla ükskõik mis päeval kuid mitte hommikul, sest hommikul te kirjutate, kas nii on olnud kogu aeg, et ainult hommikuti kirjutate? Ei, ma olen kirjutanud väga palju öösiti siis kui lapsed olid väikesed, siis ikkagi selleks, et täiesti niisugust segamata tuttaega saada, mis oleks ikkagi vähemalt kuus või kaheksa tundi, selleks oli vaja öösiti kirjutada. Ja, ja see loomulikult see see ö läks ikkagi noh, niimoodi päeval kalliks maksma. Kas olete saanud mõne ideega unenäost mingid sähvatused, võib-olla, aga mitte nii nagu mõni lausa kirjutab, tõlkija teeb oma teosed unenägude põhjal, siis on ka väga põnev, on ka niisuguseid inimesi, on ka, kes teevad filme oma unenägude põhjal, kas te teate, mida tähendab, kui kirjanik näeb unes, et tema raamat on ära trükitud? Ei, ei, ma ei tea, see tähendab seda. Et autoriteet lugejani ei ole sugugi kerge. Ja teie seda unenägu kindlasti enam ei näe, sest teie olete oma tee lugejali leidnud. Kui ma käisin möödunud nädalal Tallinna keskraamatukogus laenutada teie romaani tolm ja tuul siis öeldi mulle, et ühtki raamatut ei ole viiulil, kõik on välja laenutatud. Siis nad helistasid torupilli, raamatukokku, kõik väljas ja ma jäingi sellest raamatust ilma. Teil on see tee olemas ja, aga see tee on olnud tegelikult pikk. Kui nii mõelda, et see on kordustrükk tol mulje tuulel siis kui ta ilmus, ta ilmus muuseas just täpselt siis, kui oli kasvanud kuu aega või kaks oli olnud kroom. Ja samal ajal oli, mäletan väga hästi, et samal ajal oli Desiree oli kuulus Desiree oline pooline armsa vastu oli, oli poes ja ta oli korralikult kõvade kaantega ja minu tolm ja tuul oli tõeliselt armetult esimene välja antud paberil, mida oli ka võimalik. Ta lugeda. Ja see Disyreemiaksi siis teist krooni ja minu tolm ja tuul maksis 27 krooni. Ja see summa oli tookord muuseas täiesti korralik. Uskumatu, et niimoodi on hinnad tõusnud. Ja ma saan aru, et nad müüsid küll tookord selle kõik ära, aga ma ei saanud siis mingit tagasisidet. Tegelikult need ajad olid nii keerulised, et ma kirjutasin nagu õhku väga tükk aega, nii et ma oleks võinud rahulikult näha seda und pikka teed lugejateni, et see on tegelikult kestnud noh siis üle 10 aastat selle raamatuga on see raamat armasteile? Ei, üldse mitte, minul ei ole minu enda raamatut. Ma ei loe neid kunagi uuesti, oli raske teha tööd tegelikult ka selle uustrükiga, sellepärast et ma oleksin tahtnud kõike uuesti kirjutada. Ma olen väga selgelt Ta oma teksti, ma võõrand on sellest väga kiirelt ja ma näen selle vigu ja ma tean, kuidas peaks ta paremini tegema. Aga ma alati ei suuda, tähendab, ja nüüd uustrüki puhul polnud nagu seda üldse aegagi. Ja te olete ööst ja õhtust üsna palju kirjutanud, teil on luule kuhugi ööst ja õhtutundidest see aeg inspireerib kõvasti. See on aeg, mis ma võtan endale lihtsalt nagu kohtun iseendaga, kui kõik maja on puhas, korras, kõik on õnnelikult magama läinud ja siis mainin ära. Suvel istute õues kaua ja mul on niisugune rõdu, kuhu ma lähen ja seisan, kust nahkhiired mööda lendavad ja sest ma elan jah, maal ja seal on tähed palju lähemal, selgemad, kes linnavalgusega Saku taga, see näeb välja nagu elaks paarsada kilomeetrit Tallinnast, aga tegelikult on see üksnurme küla Jänese talu ja ma olen kusagil natuke alla kilomeetrine talunik just parajalt tuled paistavad, aga bussini bussini on ka natuke üle kolme kilomeetri, kui autoga saan nagu niimoodi marsruuti peale, siis on isegi kahju, sellepärast et ma olen oma viimased õige mitu luuletust kirjutanud sealt üksi mööda seda kõigepealt läbi metsa minnes siis mööda väga koledat porist külateed tegelikult teisi inimesi näegi? Ei, seal suurt ei näe, iga puu ja põõsas ja kivi on tuttav. Aga ega ma ju ei käi nii palju kodunt ära, kui ma veel luulefestivali need kevaded olen, ma siis tõesti nagu käin mitu kuud nagu järjest linnas, kaua see siis seal metsas olete elanud juba kaua? 84. aastal oli see, kui me sinna esimest korda läksime ja sisse kolisime, tegelikult juba 86, see ei ole sugugi esimene maja Sakus esimese maja ehitasite ju ise kao ja me lootsime, et me kuidagi siis niimoodi ennast natukene vee peale miinustest nulli saame vähemalt saamale Ta või midagi, siis me ehitasime selleks, et ehitada vundament, see ära müüa ja auto osta nagu täiesti paljad noored on, kõik töökohta vahetades sai abikaasa sinna krundi ja siis me, aga me ei suutnud sellest loobuda. Me läksime nii hoogu, et me ehitasime selle maja Halmis väljast täiesti soli, 273 ruutmeetrit maja, aga tore on see, et see, kes selle ostis, elab ikka veel selles majas. See maja oli nii korralikult siiski ehitatud meetrimisele kahekesi mehel, mis tööd te tegite, mina tegin segu ja kandsin kive ette ja minu kõige suuremad imetajad olid, kiskus, 100. lund juba ringi, kõht hästi hilja pimeli kaks naabrimeest, kellel olid ka krundid seal järsku ilmusid pimedusest välja ja seisis mu kõrval ja vaatasid sõna lausumata, kuidas ma sinna seda segumasinasse küsin liiva ja kõike muud vett ja ja, ja ma sain aru, et nad imetlesid mind niimoodi nagu ükski mees. Naist muidu ei imetle sulle kuidagi hästi armas, hirmsasti naerma, see oli tore, mulle meeldis sellepärast, et kirjutas ikkagi, on alati niisugune tunne, et kas ikka on päris, kas sai, mitte ei raiska iseenda ja ka teiste aega. Et kui sa siis teed mingit päris tööd jah, kannad kive ja teed segu, võtad kartuleid ja sellel ajal mõtled tegelikult oma mõtteid, mida sa pärast kõik kirja paned siis, siis see on nagu suurvabadust tegelikult mõelda seal sellel ajal mida iganes ja ma ei suudaks kunagi muidugi teha ka seda segu, kui ma mõtleksin nüüd kohutavalt sele iga labidatäie iga selle veeämbri peale, et ma olen mõtetes nii vaba ja seda vaba, et ma nagu ei istu kuskil diivaninurgas, sa mulle õudselt hästi sobinud mu ema kunagi küsis mu käest, et kelleks sa tahad saada ja. Ma ei tea, kui vana ma siis olin, ma olin päris väike. Siis ma hakkasin rääkima, et ma tahaks saada lauljaks või kunstnikuks ei hakkaks ka kirjutama. Ja minu ema, luuletaja Minni, nurme viis mu käest, kas sa päris tööd ei tahagi siis tegema hakata? Tuleb mulle ikka meelde. Teie ema oli Minni nurme ja isa Aadu Hint. Nii et oma kirjutamisoskuse olete neilt pärinud. Kuigi mu kõige noorem laps õpib geneetikat geenitehnoloogiat, siis sellest hoolimata ma ei usu, et keegi saaks kirjutamist pärida. Rohkem kindlasti kui kirjanikest vanemad oli oluline see, et olid raamatud kodus. Nii et oli tõeline hea maailma kirjandus kodus olemas. Ani luule olemas. Et see oli nagu kirjanduse olulisus oli olemas, isa ema töötasid pidevalt, kas isa ja ema töö vastu huvi ka tundsid, et ei teadnud, mida nad seal teevad või mida nad seal kirjutavad või ei niimoodi laps ilmselt ta võtab seda väga, kui, kui midagi väga loomulikku ja ema läks isast lahku siis, kui ma olin viieaastane, kuigi meile isaga nagu koos elasin veel natukene aega, siis ikkagi isa läks nagu väga eraldi ja tõesti, kui romaane kirjutada, siis sa peadki olema ennast nagu ära lõikama teatud mõttes nagu perekonnast. Et see, see nagu ei tulnud, aga mis tuli võib-olla ema töödest kõige lähemal tõlkimine siis kui emani sõna puudu, siis ta tihti küsist neid sõnu. Et tõlkida on tihti nii, et ka mõni väga tavaline sõna vihm olen ise mõnda asja soome keelest tõlkinud, siis ma saan aru sellest. See on niimoodi, et olen asjale nii sisse ja seal mingi aju, mingisugune huvitav nite ta sulle kõige lihtsamaid sõnu vahest ei söödagi ette ja ja siis niisuguseid ütlemisi, mis on parajasti nagu niimoodi käibel noorte hulgas ja neil on väga huvitav kontrollida ja küsida ise, nii et ema ikkagi teenis luuletajana alati väga vähe raha ja saad ema teenis meile leiva lauale suures osas tõlgetega ja need olid niisugused suured pikad tööd ja ega sa ei näinud ema luulet, samas sa nägid, võib-olla, kui ta siis tõmbas tikku ja pani küünla põlema piirajal seal Viljandimaa talus, kus tal oli midagi üles kirjutada ja see ei olnud loomulikult siis tõlge, vaid mingid oma tekst. Aga tõlkimiseks istutakse tõesti laua taha ja hakatakse tööd tegema ja seda seda ema tegi. No ma kujutan ette, et Eva hindil oli koolis vist päris keeruline olla. Väga ebameeldiv oli alla. Ma arvan, et isegi siis, kui vanemad ei oleks lahku läinud ja see lahkumine kehaks olnud tol ajal eriti väikses Eesti ühiskonnas, kuna me ikkagi oleme niisugused vabakäigu vangid, kõik sind siis, kuna see oli niisugune, ma ei tea, mida tänapäeva kroonika sellest oleks välja kõik rebinud aga, aga ka ilma Kroonikat ja Justi detalise raske pealegi olin ma neljas nagu samas koolis ja teised olid kõik olnud väga tugevad karakterid ka ja ma sain kõikide teiste patud ka enda kanda. Kõike tuletati meelde kogu aeg, aga see ei olnud jah, Doraja. Ja, ja selles mõttes on see niisugune kuulsus, eriti kui see tuleb nagu teiste läbi, et see ei olnud midagi ihaldusväärset. Sellepärast et kus see nime ära tuntakse, see ei olnud kuigi tore. Milline oli teie isa? Kui ma olen ta peale ikkagi nagu palju mõelnud, tunnen ma talle teatud mõttes kaasa, ta oli hästi keerulise iseloomuga aga kõige toredam oli ta tegelikult lastega. Ma nagu mäletan teda päris väiksena rohkem isegi kui ema, sellepärast et Ta suutis meid jälgida ja naerda meie igasuguste tempude üle ja ja ma olin väiksena kindlasti tema lemmiklaps nagu väiksed ikka on ja ja ma usun, et mul oli suhteliselt niukene kerge iseloom, et ma ei olnud eriti nutune ja tahma niuke paras poiss, tüdruk, kes ronis ja tegi kõiki asju ja minu koht oli isa kukil alati ma olen ka piltide peal, kus ma istun, isa kukil ja ma nagu mäletan sellest ajast just neid õlguminel ma istusin ja neid juukseid väga suur pahvakas, millest oli väga hea kinni hoida. Isal oli kaks väga andekat naist, Debora Vaarandi ja Minni nurme. Ja ma usun, mõlemad mõjusid talle loominguliselt, erakordselt hästi loomingulises mõttes kolinat, talle mõlemat nii-ütelda kaotuseks, sest nad mõlemad tegelikult mõlemad naised valisid lahkumise Aadu Hindi juurest, et tal oli tõesti keeruline iseloom. Aga inimesed sünnivad sellena, mis nad sünnivad ja sinna ei ole midagi parata. Ma ei usu, et ta iselega ennast suutis kõrvalt jälgida. Te olite üle 30 aasta vana, kui hakkasite tõsiselt kirjutama, kui teie esimene töö avaldati, mis teil nii kaua tee peal kinni hoidis? Ma viskasin ära, põletasin ära kõik oma asjad, mis ma olin kirjutanud kuskil kuueteistaastaselt. Miks? Ma olin nii kaval ja head kirjandust lugenud ja kõik tundus nii tühine. Jah, ja eks daaliga, et võib-olla 20 aastaselt oleks midagi juba nagu teinud, aga tollel ajal tõesti nagu kõik kirjutasid, sellel nagu ei olnud väga mõtet. Nii et ma tegelikult tõepoolest igav ei kirjutanud, kui ma hakkasin kirjutama ja siis ka see luulekoguga ilmast, siis tegelikult Öeldi mulle kirjastuses öeldi just, et mis sa ikka luulet kirjutatud luulet kirjutavad kõik, et parem kirjutab proosat, et seda nii vähe tuleb uut. Ja siis ma kirjutasingi hullu Ansulo teeromaan lõks, lõpmatuses algar nii. Ma ei teadnud, et armastan lund. Tegelikult ei tea ma enam midagi. Kas uue jutu puhul on nii, et kui esimesed laused on paigas, siis võib juba kergemalt hingata, siis saab edasi minna? Jah, esimesed laused on väga tähtsad kirjutajale endale sellepärast, et hakkab nägema seda tegelaskuju. Kui need ei ole paigas vähemalt minu enda jaoks ja nad ei ole küllalt täpsed ja nad ei väljenda minu enda jaoks niisugust tegelikkust, mis mulle endale toimima hakkab siis ma ei usu, et segalugejal hakkab. Kuidas te iseloomustaksite oma loomingut inimesele, kes pole teie raamatuid lugenud? Ma arvan, et ma olen kaunis erineva oma tekstides. Kaunis üllatus ta siiski. Mul on ka öelda, et ma olen väga teistsugune, kui Eestis meil tavaks on. Seda ma ei oska nagu väga kommenteeridagi ja võib-olla ka vahetevahel kaunis ehmatav asjad lähevad mulle korda. Need asjad, millest ma kirjutan, need lähevad mulle korda. Ja võib-olla ongi see, et et kuna meedia toob meieni kõik uudised, teame palju rohkem kui vanasti, me teadsime asja ja tänu sellele oleme me endale kasvatanud paksu naha ja, ja minu meelest on see väga hirmus nagu ja maailm on muutunud väga väikeseks, aga inimese määr on ikkagi väga suur. Siiski sealjuures inimese maailm vaataval tundub mulle suurem kui maailm kokku. Et inimene on niivõrd põnev ja niivõrd lõputu ja ja ta on kummaliselt kokku pandud. Inimene on iseenesest ülimalt huvitav objekt. Jaanud üllatavad mind jätkuvalt. Kõige toredam on see muidugi, kui sa ise ennast vahetevahel üllatada suudad. Kevadel esines Persona saates Rootsi suursaadik Eestis tahak artelius. Te olete siis pärit Põhja-Rootsist? Ma olen tarniti just Põhja-Rootsist. Päikest, linnast, härne sandist. Seal lähedal saame väikem, maakonnalinn, administratiivne linn, üsna üsna vana. Oli aasta 1000 Kuueteistkümnendal sajandil. Kelleks teie tahtsite koolipõlvest saada? Millisest tööst unistasid? Aitäh. Ma mäletan, kui ma olin 10 aastat, siis me pidime kirjutama ettekanne, kelleks tahan saada. Linnuettekandes oli kaks alternatiivi. Saada merebioloogiks, aga kümnendas klassis tuli klassi uus õpetaja, matemaatika ikka ja bioloogiaõpetaja ja keemia minu ja tema vahel ei sobinud, ei sobinud, ma otsustasin. Ma enam ei taha seda, otsustasin saada humanist, eks ma tegelen eelkõige keeldega ja politoloogia ja nii edasi ja niimoodi läks, eksiti ülikooli ja ma, ma tulin üks alas, et õppida eelkõige keelt saksa ja vene keelt tahtsin õppida. Aga kui ma tulin, siis ma otsustasin võib-olla tegelema veel midagigi. Et esimene aine oli usuõpetus ja pärast seda läksin ma sajule teenistusse, et vene keelde tõlgiks saada. Ja ma tegelesin just vene keelega 15 kuud selle väga hea õpetus. Aga pärast seda mõtlesin ma võib-olla mitte keeltega tegeleda, et ma hakkasin politoloogia, aga eelkõige tegelema, et see, see muutus siin, mina, bee aineks. Kuidas siis see diplomaadikarjäär tuli? Pärast ülikooli hakkasin ma töötama sõjaväeluureteenistusanalüütikuna tegelesin eelkõige Nõukogude Liiduga. Mõni aasta hiljem leidsin ma kuulutus, et otsitakse uusi diplomaadid. Ma taotlesin, et välisministeeriumi minna. Välisministeeriumis ma olin üks aasta pärast seda pidime välismaale kolima ja kuna ma olin venekeelne, siis oli väljas, mine see nõus ka, et minna Leningradi konsuliks just. Kui Valdo Randpere ja Leila Miller 1984. aastal välismaale põgenesid siis jäi nende pisitütar Kaisa Tallinnasse. Vanemad nägid väga palju vaeva, et Kaisa Eesti NSV-s Rootsi pääseks. Lõpuks asi lahenes. See oli teie üks esimesi suuremaid tööülesandeid. Ja ma teadsin muidugi, et kaisse oli Tallinnas. Rootsi ajakirjanduses see oli meeleavaldusi Nõukogude saatkonna ees ja nii edasi, et jälle õhtul helistati Stockholmist ja välisministeeriumist ja ütlesid, et Neld arvame, et kais vaip Nõukogude Liidust välja sõita. Aga vanemad muidugi ei saa tagasi tulnud just. Ja seepärast peab ju keegi temaga sõitma. Ma ütlesin, et seda ma teen hea meelega. Sõitsin otse Tallinnasse, oli minu esimene visiit Eestis. Seal oli novembris 86. aastal. Eestlastega olite varem kohtunud, aga Eestimaaga mitte. Ja see oli ka väga huvitav kohtumine. Halastas minu arvamuslugu Eestiga. Üks mees ENSV välisministeeriumist kohtus minuga rongijaamas Me läksime. Pass ja mul kaasas oli viisatempel ja mansett tema viisate korteris kirjutasin alla ja läksime laeva peale. See oli kõige emotsionaalsem hetk, see lahkumine, kui nad. Ma näen kahjust lahe, magan sellepärast, et mitte keegi ei teadnud, kas, kas nad kohtuvad jälle või mitte. See oli nõukogude liit. Kas te olete hiljem kaisaga kohtunud ka? Ja muidugi pärast saabumist jälle Eestisse. Oleme mõne korda kohtunud. Kui te Peterburi tolleaegses Leningradi tagasi läksite, siis tundsite, et Eesti on võitnud teie südame. Ja ma leidsin ju selle külaskäigu puhul, et Eesti on Euroopa, siin on teistsugune ma, kui, kui Venemaa. Et meiega väga sarnased ja see on huvitav ja lähedane ma, et ma tahtsin edasi tegeleda, nüüd oli ju ka olukord Eestis ja areng Eestis juba pool aasta hiljem muutunud pärast Toolse LUGU. Et see andis mulle ka põhjust tegeleda rohkem Eestiga ja jälgida seda, mida siin toimus ja ma käisin Eestis, kes ja kus said seekord aastast, et see oli üsna raske Leningradi poolt ja ma kolisin Leningradist Moskvasse, kui nad välisministeeriumi poolt küsisid. Kas ma oleksin nõus kolida sellepärast et oli vaja veel üks inimene Moskvas ja ma olen nous, kolida Moskvasse, aga üks tingimus on, et ma, ma saan jätkada Eesti ja Läti ka sellepärast, et see on nii, nii huvitavad asjad. Ma tahan sellega edasi tegeleda, nad olid noh, siis ma, ma jätkasin kuni 89. aasta lõpu seal tegelesin nende maadega. Ma tahtsin nii väga just Eestisse tulla, meil on võimalus taotleda. Kui suursaadikukoht on, on vaba, siis on võimalik taotleda. Saame nimekiri, eks kord aastas, et ma panen Tallinn eseme kohale. Et olin väga õnnelik, kui, kui valitsus nõustesse sellega hakkasin siis planeerima ja ette valmistama. Kõige tähtsam oli, oli keele õppimine. Et ma hakkasin kolmis natuke eri jututajaga riista, ma lähen ja ja pärast seda käisin ma kaks nädalat Tartus, suvi ülikoolis, augustis, pärast seda kolisin Eestisse augusti keskel aasale kakstuhatkolm. Kas eesti keele õppimine oli raske? Algusajaks oli muidugi raske, eelkõige sõnavara on raske. Eesti keel ei ole indoeuroopa keel. Ja seepärast oli vaja iga sõna ära õppida. Sõnavara, mis on 1000 2000 sõna selleks et üsna vabalt rääkida ja selleks, et saada võimalus assoseerida. Kui ma sõna kuulan, siis ma võin arvata, see tähendab arvatavasti midagi sellist, aga kas selleks on vaja tahe, jahing ja. Aitäh eestikeelseid ajalehti, keegi ei pea teile midagi tõlkima. Ma proovisin natuke näiteks Kivirähki Rehepapp b lugeda, aga see sõnavara oli nii eriline, raske, et ma, ma olen peatanud seal liiga raske. Ma pean eesti keelt rohkem ja paremini teadma, kuni ma ka jälle seda raamatut lugenud lugema, aga ajakirjandus, keel on, on väga lihtne, see ei ole probleem. Kas eesti keeles laulda kaoscati? Olete õppinud? Vastada sellele küsimusele, kui ma vastaksin jah, siis. Olete proovinud? Olen proovinud millegagi? Kuidas see kohanemine siin Eestis oli? Üsna kärge üsna kirja, sellepärast et see on sama kultuuriruum, Põhjamaade kultuuriruum ja see on väga märgatav protestantiline Soome, Rootsi, Eesti kultuuriruum on väga sarnane, see on hea algus ja selle kaudu läheb ateerimine Rootsis, eestlastele või ESS rootslastele läheb väga kergelt. Ja see on ka muidugi tähtis, kui oma maa main on, on positiivne, see aitab muidugi ka. Milline on eestimaine Rootsis? Eestimaine Rootsis on täna päris hea, paraneb iga päev turistide ja reisijate kaudu, see oli ju, see oli ju maa varem, mis, mis oli tundmatu sellepärast ja see oli suletud. Nõukogude liidu osa oli raske siia sõitma, et me kuulsime ainult ma enam-vähem ainult Rootsi eestlaste kaudu natuke Eestis, aga see oli kõik, et see oli tundmatu ja pärast taasseisvumist oli üsna ebastabiilne. Muidugi nüüd ma ütleksin. Kui Eestil läheb väga hästi, kui palju Rootsi ettevõtjaid on, on siin ja kui palju turiste tulevad, siis kasvab huvi Eesti vastu väga, väga kiiresti. Kui palju rootslasi tuleb saatkonda nõu ja abi küsima? Mitte väga palju. See on huvitav, et hoolimata sellest, et nüüd on reisijate arv kasvanud väga kiiresti, 30 protsendiga igal aastal rootslase, kes, kes tulevad Eestisse. Aga meie probleemid nendega ei ole kasvanud. Võib-olla tuleb üks inimene iga päev, kes on kaotanud oma passi või suuri probleeme, tavaliselt ei ole kasutanud tegelikult just niisugused numbrid ja niisugused kogumus. Et öelda Rootsis inimestele, kes veel täna arvavad, et ja kuritegevus Baltimaades on kõrge ja see on ohtlik olla. Ma ütlen, et siin on kuritegevus, on, on, on madal. Et me võime konkreetselt näidata, et kui oleks probleeme, siis nad tuleksid testi Mei juurde, aga nad ei seal ei tee. Mida on rootslastel Eestist? Ja rootslastel on. See tahe kiiriminega minna selget ees ja sihtmärkidega, et kiiremine otsustada, et läheb Rootsis üsna aeglaselt, selles mõttes. Nüüd ma olen juba eestlastele Hayenud, et ma, ma võin öelda, et kui ma käisin Stockholmi linnas kui ma läksin metroosse, siis ma hakkasin mõtlema, et miks on sinikummaline, mis see on, et ma, ma äkki sain aru, et jah, see on just see siin on kõik nagu oli kolme aasta tagasi, et me oleme siin Eestis harjunud, et ka füüsiline keskkond muutub vähemalt iga kuu ja igal aastal. Et nüüd see oli minu jaoks kummaline, kui, kui. Nagu oleks seisma jäänud ühe just on selline ütlus. Kui diplomaat ütleb ja siis see tähendab võib-olla diplomaat ütleb, võib-olla siis see tähendab, ei. Kui diplomaat ütleb ei siis see tähendab seda, et ta ei ole diplomaat, kuidas Leigol. Ma arvan, et see, see traditsiooniline diplomaatia on väga palju muutunud, et nüüd tegeleme ka avaliku diplomaatiaga, me kohtume mitte ainult teiste diplomaatidega või poliitikutega või valitsuste esindajatega, kohtume kõikide inimestega ja muidugi peame normaalselt selles mõttes rääkima. Euroopa Parlamendi saadik Marianne Mikko kui sa Brüsselis ajakirjanikuna töötasid, rääkisid, et sa lähed magama kusagil kella kahe ajal sest sa pead kuulama ära kõik uudised, kõikvõimalikud kanalid. Kas su elu on selles suhtes muutunud? Jah, kell kaks ma nüüd küll magama ei lähe, esiteks olema ju loomulikult sellest ajast, kui ma ajakirjanik seal olin ja see oli siis vahemikus 94 kuni aasta, 2000 olen ma pisut vanem, see tähendab seda, et ma ikkagi armastan väga magada, mulle meeldiks magada alati üheksa tundi, et kell kaks ma just ei lähe ja uudiseid kuulata sellisel kujul, kui sa oled ajakirjanik, ma enam eriti ei pea, sest ma olen informatsioonile suhteliselt lähedal ja aeg-ajalt poliitikud ju teevad seda informatsiooni, mida siis ajakirjanikud kommenteerivad ja püüad aru saada, mis on teoksil. Nii et see on teistmoodi olukord, aga see muidugi ei tähenda seda, et üks või teine õhtusööki võiks küllalt hilja lõppeda. Aga rütm on teine ja, ja mu tegevus on teine, tähendab, et ma ei pea ju enam pressikonverentsidel olema ja uste taga ootama, millal poliitik välja tuleb ja siis president olles siiski Euroopa Parlamendi saadik ei tähenda see seda, et kui nepitulad uksest välja, siis ootab neid parv, ajakirjanik. Et olgem ausad, need, kus sünnivad teod, sünnivad seal, kus ustest tulevad välja ministrid ja peaministrid, need on need suured uudised. Aga Euroopa Parlamendi roll, ma arvan, kaasaegses Euroopa liidus on ikkagi kordi ja kordi muutunud, kasvõi selle ajaga. Kui ma olin ajakirjanik, siis Euroopa Parlamendi ei olnud nii tähtis, ta ei olnud otsuse langetamise juures nii palju, nagu ta seda on aastal 2007, meie meie mõju või meie võim on, on kordi suurenenud. Sa oled töötanud raadios, televisioonis, oled olnud ajalehtede ajakirjade juures, aga ikkagi peatse ennast raadioajakirjanikuks jah, sest raadio kui meedia meeldib mulle kõige rohkem, sellepärast et sul on ainult su hääl ja su mõte. Ja see tähendab seda, et kui sa kirjutada ei oska, siis sa võid tegelikult ära unustada raadios töötamise. Ja samal ajal oled sa suhteliselt nähtamatu, sest et kuulaja võib ainult ette kujutada, et, et missugune see saatejuht on ja see on nõudlik meediavahend ja, ja ma arvan, et Eesti kanalitest ja Eesti nendest lõpututest raadiokanalitest ikkagi olete teie kõige intelligentsem kanal. Sa oled ühes intervjuus öelnud, et sa kartsid hirmsasti Marju Lauristini, Marju Lauristin oli õppejõud. Miks sa teda kartsid? Ma arvan, et ma ei ole sugugi ainukene naistudeng, kes Marju Lauristini pisut pelgas, sest et tema analüüsivõimet, tema lugemus, tema selge ütlemine, see oli tegelikult väga erakordne naise kohta nõukogude süsteemis ja ka õppejõu kohta, nii et mulle tundus, et ta pisut eelistas tollel ajal rohkem meestudengeid, et naistudengina sa pidid nagu eriti tugev olema, et tema tähelepanu pälvida. Nii et selles suhtes ma ei ole sugugi erandlik vaid seda tunnistad nüüd aastakümneid hiljem, väga-väga paljud endised tema õpilased, aga see ei tähenda seda, et et Marju oleks kuidagigi meile hirmu süstinud, aga lihtsalt tema selline haare ja, ja see, kuidas, kuidas ta asju nägija kokku võttis, oli niivõrd kuidagi teistmoodi, et sulle tundus, et sa iial nagu ei küüni sellele tasemele ja see tegi muidugi üsna abituks. Millal sa sellest hirmust jagu said? No ma arvan, et hirmu ei ole jäänud, aga aga aukartus ja austus Marju suhtes on siiski tänaseni. Siis kui ta ajakirjandustudengid said oma diplomid kätte ja neist said siis koolitatud ajakirjanikud tollel lõpupeol tegi Marju kõikidele ettepaneku, lähme sina peale ja siis minul ei tulnud see küll väga kergelt, aga, aga olles samas erakonnas, on üsna loomulik, et, et me oleme partnerid ja kolleegid ja ja mis siin ikka karta, mida või keda sa praegu kardad? Ma pean tunnistama, et ma olen suhteliselt vapper tüdruk. Et mul on nagu raske midagi karta. Pimedust ma ei karda kurja, koera ei karda, kõrgust, ei karda. Vaat see on. See on küsimus, mille puhul ma ei saa päriselt ütelda, ei karda, ma püüan, mitte kar, aga ma mäletan, et Eiffeli tornis, kus on jumalik vaade kogu Pariisile ei julgenud ma küll veel 15 aastat tagasi olla seal kõige kõrgemal. Ei, ma olin kõige kõrgem, aga, aga ma olin nii, et ma olin aknast võimalikult kõige kõige kaugem, et ma olin siis selle nii-öelda kera punktis, et juhul kui midagi juhtub, et siis ma ei kuku sealt aknast välja. Ja samas ma pean tunnistama ka, et töötuba Euroopa Parlamendis on 12.-le korrusele, et kui ma 2004 sügisel siis kolm aastat tagasi esimest korda oma tuppa läksin, jällegi jumalik vaade Brüsselile. Aga ega ma akna juurde väga ei kippunud minema ka. Nüüd ma avan juba agent ja nii et ma olen sellega ära harjunud. Nii et ma ei ole sellest päriselt üle saanud, nii et mägedesse sa ka ei kipu. Ma olen käinud mägedes ronimas, aga see on teistmoodi, tähendab selline väga kiire liftiga ülesminek mad ja 100.-le korrusele. No see on küll, niiet et äkki peaks minema, äkki jooks kohvi näiteks esimesel korrusel. Aga näed, on teistmoodi, Brüsselis oled sa ka röövlitega kokku puutunud? Brüsselis rööviti nüüd ükskord, see oli jumalast pühapäeval umbes kell kaks ja, ja nõnda, et, et noh, et mul läks, õnneks läksid ainult lepingud ja, ja siis käekott, aga see sisaldas lepinguid, kus olid siis? Ma olin valgusfoori all ja araabia poissi avasid rahulikult ukse, auto uksed ei olnud lukustatud, vaid nad avasid rahulikult, kõik käis rahulikult ja rahulikult, võtsid mu koti. Ja mida mina tegin, parkisin tee äärde ja oleks ma siis võtnud need auto võtmed? Ei, autovõtmed jäid ju ette ja mina tuiskan poistel järele, aga neid oli 20, olid profid. Kui nad olnuks eriti organiseerunud ja kui neid on üks, kolm, siis nad saanuks kauto, sest autovõtmed ma ju jätsin ette ja, ja ei sulgenud uksi, vaid vaid tuiskasin järel nagu, nagu ta enne nõukogude inimene, et kätte saada oma lepinguid. Need olid just värskelt Eesti televisiooniga sõlmitud, seal olid kõigest 12 aastat vana, kui juba televisiooni poliitikaviktoriinis osalesid. Kas sa mäletad veel seda patsidega? Marianne Sisaskit? Väga hästi mäletan, jumala eest, tuhnisin entsüklopp meedias ja, ja lunisin õpetajatelt aru ja käisin Pärnu keskraamatukogus ajalehtedes leidmas vastust ja nii, nii et ma tõepoolest olen armastanud välispoliitikat ikkagi lapsest saadik selle televiktoriinis võitsid, võitsin. Nii et võib öelda, et Toomas Alatalu on sinu kui poliitiku ristiisa? Ei häbene ütelda, minu jaoks pean ma tunnistama, tan mu ristiisa. Ma ei ole sugugi ainukene Eestis, kelle ta on välispoliitika juurde toonud või, või pannud poliitiliselt mõtlemata on kasvatanud ju nii palju selliseid inimesi, käsi, kes, kes mõtlevad laiemalt elule. Ingo Normet tahtis sinust näitlejat teha, aga ema tõmbas sellele kriipsu peale. Ja Inga tegi ettepaneku, et ma võiksin Pärnu teatrisse jääda näitlejannaks, aga mu vanus oli 17 aastat. Ja ema ütles, et see on hea mõte, aga siis anna võtmed ja alustama elu ja minu omaette elama. Ja kõik on väga toredad, palun, ma ei olnud selleks valmis. Nii et seetõttu läksime apsa kirjandusele Euroopa Parlamendis tegelemisega Euroopa filmindusega. Euroopa filmid tuleb muuta konkurentsivõimelisemaks, see on huvitav töö. Ta ei ole väga huvitav, sest et rahane ses mõttes, et Euroopa filmitööstus ei saa panna lauale selliseid summasid, nagu opereerib Hollywood ja ühte head filmi, kes vähegi on kokku puutunud noh ja nüüd juba tuttavad koduvideotega kokku, enam-vähem kellel on selle vastu huvi, aga Montaažis, sellest, kui, kui kiire on pildi vahetumine ja loogika, kellest sõltub, palju see kõik maksab. Ja Hollywood on väga ammu võtnud väga selge juhtiva positsiooni, mitte ainult maailmas, aga ka Euroopas, kus me Me tahaksime, et meie filmid oleksid paremini vaadatud, populaarsemad kinodes jookseb neid rohkemini, aga see, see lihtsalt taandub raha taha ja tee tähendab, Ameerika ostab kokku ikkagi parimad maailmarežissöörid või näitlejad või operaatorid. Nii et me katsume Euroopa Parlamendis turgutada ja, ja mõelda võimalusi, kuidas sõltumatud filmitootjad tead kuidas, kas siis suuremad filmitootjad nagu Saksamaa või Prantsusmaa või, või Hispaania või Inglismaa saaksid nagu tuult paremini tiibadesse, aga, aga see võitlus on ette näha, et me ei suuda Ameerikat seljatada või neid edestada või isegi pakkuda võrdväärset konkurentsi ja seda enam, et raha, mida me nagu tahtsime, seda me ei saanud ja, ja peab kohe ütlema, et, et ei oleks illusioone. Ma kuulun kultuuri ja hariduskomisjoni. See on komisjon, kus kõige vähem liigub raha, sellepärast et kultuur ja haridus on kõikide liikmesriikide siseasi. Meil tegelikult ei ole õigust väga sellist üleüldist Euroopa kultuuripoliitikat, et edendada ja seetõttu üldisest sellest Euroopa Liidu eelarvest, kultuurile ja haridusele läheb ainult üks protsent. Kui nüüd võrrelda näiteks põllumajandust, kuhu läheb umbes 46 protsenti, nii et me lihtsalt ei ole väga konkurentsivõimelised teiste valdkondadega, mis rääkimata jätta Indiast, kus oled palju käinud. Viimati käisite Indias arvutilasse ehitamas pärast seda, muuseas käisin veel üks kord, käisid veel üks kord, aga see arvutiklasse ehitamine on väga huvitav teema. No ma loodan, et see arvutiklass, see sein on ikka püsti, sest et meie tegime seda esifassaadi ja ja ma ei olnud ehitamisega tegelenud E-ehk Eesti üliõpilaste ehitusmaleva aegadest saati. Ehkki viimati hoidsin käes kellud aasta oli 1983 kellud, seal ei pidanud peos hoidma, aga jupi s, mis on ülemaailmne hargmaine postisaadetiste ettevõte. Tal on aastas kord projekt, millele nad siis kaasavad ülemaailmaga poliitikuid, et üheskoos siis ärimehed ja poliitikud ehitaksid ükskõik kus maailma otsas, seekord siis oli see ind ja enne seda olid nad Brasiilias olnud, enne seda olid Ukrainas olnud, et ehitada üks arvutiklass kusagil väga äärepiirkonnas. See äärepiirkond saaks kontakti 21. sajandiga, kuna neil oli süsteem olemas, ehk nad olid juba välja ka töötanud selle majakese, mis, mis siis läks arvutiklassiks, sayssesse oli, mitte kusagil pandi seinad püsti ja 25 tuli uut arvutit sisse ja see kõik toimus kahe ööpäeva vältel on võimalik nii-öelda nagu legoklotsidest panna kokku, nad aga on võimalik maja kokku panna, on ikka midagi ikka? Jaa, absoluutselt. Nonii. Esimene nii-öelda fassaad, see, kus lint oli ees nii-öelda seal on sinu näpujäljed, seal on minu näpujäljed ja, ja ka Singapuri, Hiina, India, inglise ülemaailmne näpujälg, Eesti sealjuures, aga külas ei ole mitte sadakond inimest, see on noh, nii-öelda umbes 10000 inimest, nii kui lint sai läbi lõigatud, tuiskasid pisikesed nagu väiksed šokolaadid oma arvutite taha ja, ja noh, siis igaühe arvuti juures oli inimene, kes, kes näitas üks poole tunni pärast oli juba klõbilt. Praegu kirjutad sa raamatut, sel aastal ilmus sul juba üks raamat ja see ei ole ses mõttes raamat klassikalises mõttes, vaid artiklite kogumik, mis, mis sai sellel aastal kaante vahele. Aga ma mõtlesin panna kirja oma mõtted Moldovast ja panna sellisel kombel, et ma olen kohtunud seal kümnete ja sadade inimestega. Ja mul on oma arvamus kujunenud, et kuidas Moldova võiks edeneda ja, ja nii-öelda Ma püüan mõtiskleda sellel teemal, missugune see Moldova tee on ja et, et leida ühiselt väljapääs ikkagi olukorrast, kus on tegemist Euroopa kõige vaesema riigiga. Mida sa oled iseendale viimasel ajal kõige sagedamini küsinud. Ma küsin endalt muuseas, viimasel ajal kõige tihedamini seda küsimust, et mida peaks selleks tegema, et Tallinn-Brüssel kiirrong, nagu Prantsusmaal on need deserved ja värskelt avati Strasbourg Pariis liin ehk 450 kilomeetrit on võimalik läbida kahe tunni ja 10 minutiga. Et kas midagi minust sõltuks või oleneks, et saaks sellise kiire rongiliikluse käima. Tähendab Eesti, Euroopa. Mulle siiski tundub, et me kasutame raudteed kuidagi hoopis vähem seda võiksime teha. Talu 2007. aasta persona saadetest kuulete edasi pärast uudiseid. Ja süütan äratosmome. Mis oskan lisada portere ses naisest, keda raamast Ei, ma käed. Ja siin siis on, mis on. Mis?