Tere õhtust, armsad muinasjutte, sõbrad. Tänases ja homses unejutusaates. Ei, ma teile sellest, kuidas karupoeg pättington jälle detektiivina tegutses. Ema Braun ja isa Braun istusid ühel õhtul all elutoas. Korraga kostus läbi lae imelik vinguv heli. Isa Braun langetas õhtulehe ja vaatas üles. Mis oli? Oh, see on täding, tan, vastas ema. Praam. Mis sul viga on? Küsis isa Brown murelikult. See on Jonathani vana viiul. Ma andsin selle talle mängida. Tal ei tule veel hästi välja. Selle kinnituseks kostus ülevalt veel üks ebainimlik häälitsus. Paistab küll niimoodi, jah, kostis iso Braun. Tundub nagu keegi väänaks kassi. Ma loodan, et tal pole tõsisemat kavatsust muusikaga tegeleda. Oh ei, lohutas teda ema Braun. Ta ütles, et ta vajab viiulit, detektiivideeriks. Uhormo Zoeg, hüüatas isa. Ülevalt kostis nüüd pidevat käeksutamist. Peaasi, et tal on mingi tegevus, sõnas ema Braun rahulikult. See hoiab teda eemale igasugu äpardustest. Pädingtoni huvi detektiivitöö vastu sai alguse paar nädalat tagasi kui ta kerge külmetusega voodis pidi püsima. Tema Braun oli temaga kahekesi kodus ja püüdis teda lõbustada nii palju kui suutis. Te ju teate, tädington oli väga toimekas karu ja tal oli väga raske niisama lihtsalt midagi tegemata voodis lesida. Ja siis tuli ema Braun mõttele anda talle lugemiseks mõned isa Brauni detektiivromaanid. Sealtpeale istus karupoeg voodil ja muudkui luges. Kui ta terveks sai, siis tõi ta endale lähimast raamatukogust lell isa. Üks tema lemmikdetektiive olikaalt on teil osaliselt sellepärast, et tema raamatud olid raamatukogus kõige alumisel riiulil ja pädingtonil oli neid hõlbus sealt kätte saada. Ja osaliselt sellepärast, et neid paistis olevat lõppematu varu. Härra teel lahendas paljusid raskeid mõrvalugusid. Nagu kõigile tuntud Sherlock Holmski enne teda rahustades ennast vahepeal viiulimänguga teadmata hoopiski, millist rahutuste all elutoas põhjustas, tõmbas pädington poognat mitu korda edasi-tagasi üle keelte. Ja pani siis kohates viiuli kõrvale. See ei rahustanud teda nii, nagu oleks pidanud. Pealegi ei olnud tal ühtegi mõrvalugu lahendada. Ja see tegi talle tõsist muret. Carlton tellil polnud iial neist puudust. Tema istus oma voodil ja mängis viiulit ja talle helistati politseijaoskonnast ning paluti abi ühe või teise pakilise probleemi lahendamisel. Või kukkus piimamees tema enda välisukse ees surnult maha. Braunide piimamees näis olevat väga hea tervise juures. Ja kui pädington politseijaoskonda helistas ja küsis, kas neil tema abi vaja ei läheks siis ei paistnud seal keegi temast huvitatud olevat. Rääkimata sellest, et nad ise talle helistaksid. Wellington ohkas veelkord ja võttis kätte kirja, mille ta oli äsja just lõpetanud. See oli adresseeritud härra Kaaltondeilile endale ja karupoeg küsis selles suurelt detektiivilt nõu, kuidas leida lahendamata kuritegusid. Oma raamatutes elas, kaldun teil ühes Londoni moodsas elamurajoonis. Ja Pedington oli kindel, et postkontorist teatakse tema aadressi. Muuseas ka sellepärast, et ühes raamatus oli ta lahendanud kadunud postikottide saladuse. Kleepinud ümbriku hoolikalt kinni, kirjutas ta sellele suurte tähtedega Kaalton, telli nime, pani selga oma kapuutsiga jakki ja pähe kübara ning läks alla, et kirja peale marki laenata. Oi, ütles ema Braun. Oled sa kindel, et see tuleb just täna posti panna? Ta kergitas kardinat ja vaatas õue. Nii tihe udu, ütles ta siis murelikult. Niisuguse ilmaga ei lase hea peremees koerad välja. Mis veel rääkida väikesest karupojast. Ehk läheksid ise? Henri. Tal on väga vastas isa praam, mul tänaseks täielikult, piisab sellest udust. Mina pidin selles autoga ekslema. Ei mingeid kirju ega postkaste. Pole põhjust muretseda, katkestas teda pädington. Ma parima meelega läheksin siiski ise. Ja enne, kui keegi teda takistada suutis, lipsas ta uksest välja. Pädington ei tahtnud, et keegi teada saaks, kellele ta kirja kirjutas. Sellepärast oli tal minekuga nii kiire, et ta ei mõelnud ei udule ega pimedusele. Ent kui ta uksest väljas oli, siis tekkis tal väike kahtlus. Udu oli tõepoolest nii tihe, et paari sammu kauguselegi polnud võimalik näha. Ta tõmbas kapuutsi pähe ja salli üle nina ning hakkas pikkamööda ja ettevaatlikult minema mööda Windsori Aia tänavat selle lõpus asuva postkasti suunas. Tädington polnud kunagi sellise uduga õues olnud. Ümberringi ei olnud näha ühtegi orientiiri ja olles natuke maad kõndinud, ei osanud pädington enam arvata, kus kohas ta on. Tänav oli tühi ja vaikne, kuskilt ei kostnud ka automürinat. Ja piirdeaed, mis Senida vasakul käel oli olnud, mille vastu ta aeg-ajalt põrkas oli nüüd salapärasel kombel kadunud. Tädington jäi seisma. Ta proovis paaril korral appi hüüda. Aga kusagilt ei kostnud mingit vastust. Siis nägi ta korraga eemalt paistvat mingit ebamäärast Helendust. Ja karupoeg kiirustas sinnapoole nagu eksinud meremees. Vilkuva majaka poole. Valgus tuli suurest majast, kus oli palju aknaid. Ja lähemale jõudes tundis Pedington ära suure kaubamaja, mis pidi asuma ometi vastassuunas sellele, kuhu pädingtonil oli vaja välja jõuda. Mõjul läksin teisele poole, imestas pädingdor. Kuidas ma siia sattusin? Ta tundis ometi kergendust, sest nüüd, kus ta teadis oma asukohta, tõusis tal ka lootus kodutee kätte leida. Ta tahtis just minema hakata, kui kuulis lähenevat auto põrinat. Kes küll sellise uduga kodunt välja tuleb. Auto peatus kusagil lähedal. Pädington läks valgustatud aknale veidi lähemale ja märkas akna taga seisvat naist. See oli suurkaupluse vaateaken. Karupoeg tahtis aknale koputada ja naise käest küsida, kummal pool bussipeatus peaks olema. Kui korraga läks lahti selle valgustatud ruumi tagaseinas üks uks. Ja sealt tuli välja musta habemega mees. Ja heitis valge lina üle aknal seisva naise. Enne kui see suutis vastu hakata või häältki teha, haaras musta habemega mees ta kaenlasse ja kadus jällegi sama ukse kaudu. Tädington hoidis hinge kinni. Ta oli ilmselt oma silmaga pealt näinud kõige häbematu mat röövimist. Talle tulid meelde mitmed juhtumid loetud raamatutest, kus inimeste röövimisega tegemist oli ja nende vabastamise eest kõrget lunaraha nõuti. Musta habemega mees oli just nagu raamatu lehekülgedelt välja hüpanud salapärane kurjategija. Kusjuures karupoeg oli päris kindel, et habeme oli röövel endamaskeerimiseks ette kleepinud. Ühes sellises röövimise loos oli detektiiv lahenduse leidnud tänu sellele, et ta uurimise eesmärgil oli suurde kaubamajja, kus röövimine toime pandi, ise tööle läinud. Ja kui alguses karupoeg oli mõelnud asjast politseile kõnelda siis nüüd seisid ta silmad aknale välja riputatud sildil. Vajame töötajaid, tasub korralik pöörduda, mis glooria poole, ei mingit politseid, otsustas pädington. Ma lahendan selle juhtumi ise. Sellel õhtul põles pädingtoni toas kaua tuli. Ta oli liiga erutatud, et magama jääda. Ta sirvis oma raamatuid ja mõtles välja plaane, kuidas musta habemega meest üles leida. Vahetevahel võttis ta kätte viiuli ja sõidutas poognat keelte peal edasi-tagasi. Teistes magamistubades võitise algul kaunis rahulikult vastu sest kõik olid rõõmsad, et karupoeg õnnelikult koju jõudis. Lõpuks aga magas terve Braunide perekond. Sellel ööl pead mitte padja peal vaid padja all.