Tere õhtust, kallid muinasjutusõbrad. Meie eilses loos otsustas pädington niisiis suurde kaubamajja tööle minna, et uurida talle kahtlasena. Tundunud lugu. Hommik oli ilus ja selge. Õhtune udu oli hajunud. Pädington astus suure kaubamaja uksest sisse ja vaatas ringi. Musta habemega meest ei olnud kuskil näha. Sooviti midagi, pöördus tema poole üks müüannadest ja vastas pädington. Soovin. Selle peale, juhatati ta osakonda, mis tegeles inimeste tööle võtmisega. Seal oli mis glooria, kes teda natuke imestunult vaatas. Andke andeks, mulle tundub, alustas ta kõhklevalt. Te ei ole nüüd päris see, keda me otsime. Vahest ma ei tea, prooviksite postkontoris või pädington vaatas teda kindlal ja karmil pilgul. Ma ei taha, postkontoris tahan siin töötada. See on elu ja surma küsimus. Ah nii, mis glooria hoiak muutus pisut, ta näis olevat meelitatud. Vaat kui kena. Ma tahaksin teid hea meelega aidata, aga leti taha ei saa teid panna, ei paistaks sealt välja. Ma tõesti ei tea, ta surist natuke aega laual olevas kastikeses, siis tõstis sealt ühe kaardikese välja ja siin on üks, kui see sobib. Puhvetis on vaja kedagi, kes tegeleks võileivalauaga. Sobib, vastas pädington kiiresti. Aga kas voileivad antakse siit või pean mõned ise tooma? Mis glooria puhkes naerma. Ei, ise ei ole vaja. Minge siit trepist alla, seal on ladu. Näidake seda paberit ja teile antakse võileivalaud koos võileibadega. Sellega lähete puhvetisse, mis asub, näete seal? Tänan väga, ütles pädington ja läks näidatud suunas. Laomees vaatas pädingtoni omakorda väga kahtlustavalt. Aga kui ta oli, mis glooria antud paberi väga põhjalikult läbi uurinud, siis tõi ta tagantruumist tohutu suure rihmadega puust kandiku võileibadega andis selle karupojale kätte ning seadis kandiku küljes olevat rihmad talle õlgadele. Peab ütlema, et see oli kaunis, raske ja ebamugav. Tädington vaatas meest ette heitva pilguga. Ja vastas see. Midagi pole teha. Väiksemat meil pole. Pädington, ohkas. Rism nööris õlgu ja käpad olid juba valusad. Ta tahtis öelda midagi teravat, kuid korraga ilmus ei tea kust musta habemega mees ja tervitas laomeest sõbralikult. Kuidas elab minu seesamune hoolealune? Küsis mees salapärasel toonil. Täding tundlikitas kõrvu, nüüd hak midagi duma, ütles ta endamisi. Püsib kenasti paigal, vastas laomees, pilgutas silma. Korralikult sisse pakitud. Kas meie plaan jääb jõusse? Muutusi ei ole. Musta habemega mees noogutas. Terve kamp ujub kohale, ütles, et ta enam ei saa katki jätta. Minu Gordon kohvi pakkuda. 23 tassi. Mõtlesin, et eel puhvetisse vaatan siit läbi pädingtoni väike süda põksus kiiresti ja valjusti. Ta poleks arvanud, et tal tuleb tegemist terve kambaga. 23 röövlit. Ma panen lukku, meil on lõuna, ütles laome spedingtonile. Sina mine selle härra järel, siis leiad puhveti kergesti üles. Tal ei olnud seda vaja kaks korda öelda. Pedington tõttas jooksujalu vaatamata oma raskele kandamile musta habemega mehe kannul. Hoolimata imestunud pilkudest, mis pädingtonile igast suunast osaks said siblista rahvahulgast läbi ja seadis end puhveti leti ääres otse musta habemega mehe selja taha. Ehkki tema lemmikdetektiiv härra Kaalt on teil ei olnud üheski raamatus kandnud kaubamaja puhveti. Võileivakandikut oli karupoeg üsna rõõmus, selle vastu oli võtnud. Ta oli nii väike, selge, et teda polnud kandiku tagant eriti nähagi. Ja see tuli tema ettevõtmisele kasuks. Tädington mõtles pingsalt, mida järgmisena ette võtta. Laoruumis Pealt kuuldud jutukatke järgi võis päris kindel olla, et ta oli õigetel jälgedel. Need mehed siin plaanitsesid midagi. Ta ei lasknud musta habemega meest hetkekski silmist. Ta vaatas tähelepanelikult, kuidas ta huviobjekt laadis suure kandikutäis auravaid kohvitasse siis käe taskusse pani ja rahakoti välja võttis. Just sel hetkel, kui kassaneiu mehele peenraha tagasi andis ja kassarahasahtliklõpsuga kinni lükkas, tuli pädingtonile idee nagu välgusähvatus. Talle meenus lugu, kus detektiiv Carlton teil sai kurjategija kätte tänu sellele, et võttis müntide pealt tema sõrmejäljed. Vabandage, ütles ta kassaneiule. Kas te olete näinud, mis on seina peal teie selja taga? Kassaneiu pöördus ehmunult koos tooliga ümber ja vaatas üles. Tädington keeras rahakassa kiiresti enda poole ja vajutas nupule. Rahasahtel hüppas klõpsatusega välja. Aga karupojal ei õnnestunud rahade pealt sõrmejälgi võtta, sest kõik järgnev juhtus kole kiiresti. Musta habemega mehe kohvikandik oli ikka veel läheduses. Küllap raha sahtel välja hüpates andis sellele tugeva löögi. Igatahes mingil salapärasel kombel lendasid kõik 23 tulise joogiga täidetud kohvitassi erinevates suundades laiali. Ja musta habemega mees ise pikutas leti all põrandal. Kassaneiu oli hoopis endast väljas. Kas see ongi see üllatus, mida te kogu aeg lubasite? Küsis ta hingetuna. On see mingi uutmoodi ilutulestik või? Keegi aitas musta habemega mehe põrandalt üles, nagu ta viga ei saanud? Pole midagi, vastas see. Ma ei saa ainult aru, kuidas juhtus. Te, olete ületöötanud, lohutas teda kaaslane. Ma saan aru, et teil on selle mannekeeni ka nii palju tegemist olnud ja nii raske on seda saladuses pidada, et õigel ajal üllatust valmistada. Ma olen kuulnud, et ta on väga ilus, lisas kõneleja salapäraselt. Siinkohal pidas Pedington paremaks tekkinud segadust kasutades sündmuspaigalt vaikselt lahkuda ja jätkata uurimist koduses vaikuses, et rahulikult, keskendudes kuuldu ja nähtu üle järele mõtelda. Segadus kaubamaja puhvetis kestis veel natuke aega. Keegi kari saabee bandiidid. Keegi soovitas otsida võileivakandjat, kes segaduse olevat põhjustanud. See neil muidugi ei õnnestunud, sest karupoeg oli selleks ajaks juba kaugel. Ta istus oma toas voodil ja käeksutas viiulit. Ajalehes on üks huvitav lugu, ütles isa Braun samal õhtul õhtulehte lugedes. Näed siinsamas lähedal kaubamajas. Kuulake märatsev võileivakandik kaubamaja töötajate puhvetis. Kaubamaja musta habemega Ta aknakujundaja langes tundmatu väikesekasvulise terroristi kallaletungi ohvriks. Kes loopis teda, tuli see joogiga täidetud kohvi tassidega. Mis kõik ei juhtu, vangutas ema Braun pead. Kuskil ei saa sa ennast enam kindlana tunda. Isa Braun pani ajalehe kõrvale ja pöördus pädingtoni poole. Noh, detektiiv, kas sa suudaksid selle kohvi terroristi juhtumi ära lahendada? Vean viie naela peale kihla, et ei suudaks. Tädington, kes oli terve õhtupooliku usinasti oma päevaraamatut kirjutanud, testis imestunult hea. Tõsi või viie naela peale. Illo, vastas isa proon. Tundus, et ta oli pisut kõhklema löönud. Nii ma ütlesin. Pädington võttis käärid, lõikas loo koos pildiga ajalehest välja ja kleepis oma päevaraamatusse. Kas sa tahad öelda, et sa selle asjaga juba tegeled? Küsis isa, prahun nüüd juba kahetsedes oma kergekäelist lubadust. Pädington noogutas. Ma panin sellele pealkirjaks kahtlase mannekeeni juhtum, teatas ta. Köhatab hääle puhtaks ja alustas oma päeviku kirjapanekute ettelugemist. See kõik sai alguse sellest, et ma kirjutasin kirja härraga. Vellile. Ja perekond Braunid said karupoja seekordsest seiklusest üksik asjalise ülevaate.