Tere õhtust, kallid muinasjutte, sõbrad. Täna ja homme räägin ma teile ühe sügisese loo karupoeg Pedingtonist. Suvi oli lõppenud, ilm läks külmemaks ja lehed langesid puudelt maha. Jonathani juudi olid koolis ja Pedington oli palju aega üksi. Ühel päeval tuli talle kiri, mille ümbrikule oli suurelt kirjutatud kiire ja rangelt isiklik pädingtoni saanud just sageli kirju. Vahel harva mõne postkaardi Peruust oma tädi käest. See kiri olitsioonatonilt. Karupoeg oli väga erutatud. Ja ta ei saanud sellest kirjast hästi aru. Millegipärast palus Jonatan, et karupoeg korjaks, kui aiast kõik kuivanud lehed ja paneks need ühte hunnikusse. Mõne päeva pärast pidi ta ise koju tulema. Pädington otsustas oma sõbra kaupmees Gruberi käest nõu küsima minna. Kohe pärast hommikusööki seadis ta sammud sinna poole, kus vanakraamikauplus asus. Tee peal tegid aga mõned sisseostud tädi Lonni kirjutatud nimekirja järgi. Pägington oli väga osa sisseoste tegema. Tal oli imekspandav võime alati leida üles koht, kus ükskõik milline kaup oli parajasti saadaval kõige odavama hinnaga. Tädi Lonni ütles isegi, et sestpeale, kui pädington sisseostud teeb, läheb Braunide majapidamises toidu peale poole vähem raha. Karupojale meeldis ka vaateaknaid uurida. Ta ei läinud peaaegu ühestki niisama mööda. Härra Gruberi juures elutoas istudes ja kakaod juues küsis pädington sõbra arvamust Jonathani kirja kohta. Moosun, ta tahab koju tulles ilutulestikku teha, seletas isand Gruber. Pädington oli segaduses. Ilutulestiku Inglismaal on niisugune komme, seletas sõber. Igal aastal viiendal novembril tehakse siin ilutulestiku. Seda nimetatakse kai fooksi päevaks. Ja siis ta jutustas pisut Inglismaa ajaloost päevast, mil vandenõulased tahtsid Londoni parlamendihoone maha põletada ja kuidas viimasel minutil avastati ja kavatsus nurja aeti. Selle päeva mälestuseks tehaksegi ilutulestiku ja ka põletatakse kuivanud lehti. Ma ei mäleta, millal mina viimati seda ilutulestiku tegin, ohkas kaupmees. Ma arvan, alustas pädington tähtsalt, et ma võin sind kutsuda meie ilutulestikust osa võtma. Sõber oli väga rõõmus kutse üle ja pädington tõttas oma sisseoste jätkama. Teel astus ta sisse ka poodi, mille akna peal oli kiri. Kõik vajaliku koduse ilutulestiku tegemiseks leiate siit. Ole nende asjadega väga ettevaatlik, sõnas müüja soovitud pakikest pädingtonile üle andes. Tänaval tuli talle vastu väike poiss, kes lükkas lapsevankrit. Ta sirutas pädingtoni poole mütsi, kus kõlisesid pennid ja ütles. Annetame kai heaks. Yhest Bennist ei tohiks olla kahju. Tänan teid väga, sõnaspekington viisakalt sirutades käe penni järele. See on teist väga lahke. Oi, hõikas poiss imestunult, kui karupoega edasi minna tahtis. Ega ma seda ei mõelnud. Sina pidid ikka minule andma. Mina sinule. Eks imestas päidington kai heaks. Kui sa tahad ise penne korjata, siis tee endale ka ei kuju ja käi sellega rindi. Seal lihtne, paned vana ülikonna sisse, natuke jälgi ongi valmis. Nüüd nägi pädington tõesti väikest hernehirmutis lapsevankri sees. Ta oli selliseid näinud ka kaupluste vaateakendel. Karupoeg oli nii imestunud, et ta tõepoolest võttis oma kohvrikesest penni ja pani poisi mütsi. Teel koju oli ta ka väga mõtliku näoga. Huvitav, kas tal on jälle mingi salapärane idee või? Imestas tädi Lonni, kui pädington oli lõunasöögi väga vaikselt ja väga kiiresti ära söönud. Mõtleks, ta pakkus ennast lehti riisuma. Küllap värske õhk teeb talle head, vastas ema Braun. Pädingtonile meeldis lehti riisuda. Peagi olid kõik lehed hunnikus, mis oli kõrgem kui karupoeg ise. Kui te lillepeenraservale puhkama istus, siis tundis ta äkki, et keegi teda jälgib. Ta vaatas ringi ja nägin naabrionu härra karrit, kes teda teiselt poolt aeda kahtlustavalt piidlas Mesa teed arugi sisse. Ega sa neid ometi põlema pista ei kavatse? Oh ei, vastas Karupoeg seongai Foxy päevaks ilutulestik. Ilutulestik, sisistas naabrimees, põlastavalt. Maastik, asi üks paugutamine ja inimeste ehmatamine. Kas teie ei tee ilutulestiku? Küsis pädington viisakalt. Mina, onu karri nägu muutus veel põlglikumaks. Minul pole nii palju raha tuulde visata. Ilmaaegu raiskamine. Vaadake, et midagi teel siiapoole aeda ei tule, muidu kaeban politseile. Pädington ei osanud enam midagi öelda. Iseasi on muidugi see, jätkas onu karri natuke pehmemalt. Kui keegi kavatseks mind Oma ilutulestikku le kutsuda, no siis oleks hoopis teine asi. Karupojal ei jäänud muud üle kui naabrionu ilutulestikku le kutsuda sest ta kartis väga politseid. Nimelt selle kaubamaja loo pärast, kus ta kohvitassid oli lendama pannud. Seda lugu kuulsite te eile. See on häbematuse tipp. Sõnastati Lonni, kui oli sellest teada saanud niimoodi väikest karupoega hirmutada ja siis ennast külaliseks pressida. Ise on niisugune ihnuskoi, et üht ainsat säraküünalt ka ei raatsi osta. Vaene pädington, ütles ema, praan, kuhu ta nüüd kadus? Läks kusagilt õlgi otsima vastast tädi Lonni. Ja ema Braun tuli naabrionu teema juurde tagasi. Mõtle, kuidas ta oskab teisi inimesi ära kasutada. Kui palju Perling Donald tema jaoks tasuta tööd teinud. Ja nüüd on ta jälle ühe oma ülikonna meie verandale sokutanud, et meie ta puhastusse viiksime. Tõesti või, imestas tädi Lonni. Ta ruttas verandale. Sa ütlesid verandale, seal seda pole. Ilmselt on keegi ära võtnud. See on küll kummaline, sõnas ema, praan. Keegi ei koputanud. Ja pesumaja mees pole ju veel käinud. Imelik, see kulub talle ära, ütles tädi Lonni. Kui sa nüüd kadunud peaks olema, saab õppetunni. Nii tädi Lonni kui ema Braun olid südames väga heatahtlikud inimesed. Aga mõlemaid pahandas see, kui keegi teisi inimesi pidevalt enda kasuks ära püüab kasutada. Olles ise sealjuures veel nii tänamatu nagu onu karri. Tädington oli kadunud üsna tükk aega. Ja kui ta lõpuks tagasi ilmus, oli juba õhtu käes. Ta tuli hiilides tagumisest aia väravast sisse lükates oma ratastega ostukäru enda ees. Jõudnud isa Brauni kuurini võttis ta kärust välja hernehirmutise moodi kuju ja peitis selle muruniiduki taha kuurinurka. Sinnasamasse asetas ta ka karbikese, millele punase värviga oli kirjutatud kaifooks. Tädington oli endaga rahul. Ta oli selle päevaga palju head tööd ära teinud. Ta läks ümber maja ning eesuksest sisse. Tema rahulolev nägu tegi kõigile head meelt. Ja naabrionu ülikonna. Salapärane kadumine oli kõigil meelest läinud. Sel õhtul oli pädington veel kaua üleval. Ta kirjutas Jonatonile kirja, kus ta üksikasjaliselt kirjeldas kõiki ilutulestiku ettevalmistusi.