Tere õhtust, kallid muinasjutuhuvilised. Meie eilses unejutus hakkas karupoeg pädington tegema ettevalmistusi ilutulestikuga, millega Inglismaal tähistatakse niinimetatud kai fooksi päeva. Käibe poolest lisast juudi võiks arvata, et see oleksid nagu kai kujuga ringi käinud Pennetis. Kuumas tädington tegi käpaga tõrjuva liigutuse ja vahetas Jonatoniga tähendusrikka pilgu. Aga enne, kui te džuudile midagi seletada jõudis, tuli tuppa isa Braun, põlev küünal käes. Kas kõik on valmis, küsis ta. Külalised on igatahes kohal ja toolid on verandal võileivad ning joogid samuti. Nad läksid õue. Kuna see on pädingtoni esimene ilutulestik, ütles isa Braun pidulikult. Siis ma teen ettepaneku, et esimese tulevärgi laseb oma valiku järgi lendu. Tema. Pädington vaatas mõtlikult tulevärgi kasti. Ma arvan, et ma valin selle säraküünla. Seda saab käes hoida. Fui säraküünlad on igavad, sõnas onu karri, kes oli end kõige mugavamasse tugitooli seadnud ja sõi isuga marmelaadi võileibu. Kui pädikton tahab säraküünalt, siis peab ta selle saama, ütles tädi Lonni karmilt. Isa Braun andis karupojale säraküünla ja sirutas kaugele ette oma põleva küünla, et säraküünalt saaks põlema süüdata. Kui see särisema hakkas ja sädemeid pilduma, siis puhkes pealtvaatajate hulgas aplaus. Väga efektne, venitas onu karri. Kui õige süütaksime nüüd lõkke põlema pani isa Braun ette, siis on valgem, muidu ei näe siin varsti enam midagi. Ta tõmbas tikku ja kuivanud lehed süttisid praginaga põlema. See juba läheb, kiitis onu karri käsi hõõrudes teie verandal, muidu jahedavõitu. Ma mõtlen, et ma lasen ka mõne raketi lendu, kui võileibu enam ei ole. Ei ole vastast tädi Lonni just praegu sõite viimase ära. Küll mõnel inimesel ikka jätkub hädematust, jätkas ta, kui onu karri eemale läks ja pädingtoni ilutulestikukastis sorima hakkas. Ise ei toonud absoluutselt midagi kaasa, aga nüüd oleks nagu aukülaline. Oh, ärme laseme tal oma tuju rikkuda, lausus ema Braun. Me kõik ootasime seda õhtut. Äkki kuulsid kõik tsoonatoni hüüatust. Ohoo, mis see siis on, miks sa meile midagi ütelnud, pädington. Ta tuli kuurist ja vedas enda järel suurt hernehirmutise taolist kuju. Oi, see on ju kai isee äikest, juudi käsi plaksutades ja veel missugune parim, mida ma näinud olen, kas see on sinu oma täding? Ta on jah ja ei, vastas karupoeg. Ta paistis nagu pisut murelik. Ta oli suures õhinas selle kai, kellega ta tõepoolest tuli tänavatel Bennikesi kogumas käinud, nagu see lastel kom, eks oli hoopis ära unustanud. Ta polnud päris kindel, kas ta sooviski, et teised sellest teada saaksid. Võib-olla esitaksid nad liiga palju küsimusi? Ahed kahe kai ise oli onu karri huvitatud, kõige õigem on ta tulle panna ja ära põletada. Ta uuris kuju, see tundus talle kuidagi tuttav. Aga ta ei suutnud seletada, miks ümbrus oli hämar ja suitsune, niiet silm üksikasju ei seletanud. Oh, ei, ütles karupoeg kiiresti. Ma arvan, et ei maksa teda tulle panna. Ta ei ole tegelikult põletamiseks mõeldud. Rumalus, karu, vaidles onu karri vastu. Sina ei tea mitte midagi. Kaid põletatakse alati ära. Ja ta haaras kuju tädingtoni käest ning asetas selle lõkketule peale kusse üsna kiiresti. Tuld võttis. Niimoodi, hõiskas onu karri. Braunid polnud teda kaua aega nii rõõmsana näinud, see juba läheb. Seda võib juba, lõke tuleks nimetada. Isa Brown võttis prillid eest ära, puhastas nad suitsust ja vaatas teraselt tulle. Ülikond, mis Clay seljas oli, ei tulnud talle tuttav ette ning ta oli rõõmus, et see ei olnud tema oma. Ja ometi millegipärast kuskil alateadvuse kauges sopis kolidel kuidagi paha tunne. See näib olevat väga hästi riietatud ka, ei, märkis ta. Onu karri ehmus, astus tulele lähemale ja vaatas teraselt põlevat kuju. Leekide keskel oli see eredalt valgustatud. Püksid põlesid rõõmsa leegiga ja pintsak oli just tuld võtnud. Naabrimehe silmad läksid korraga väga suureks. Ta näitas näpuga tule peale, jah, karjus. See on minu ülikond, minu ülikond, see, mille ma panin teie rannale teie ta puhastusse laseksite viia. Mis asja? Hõikas isa Braun. Kõik vaatasid tädingtoni. Pädington oli niisama imestunud nagu kõik teised. Tema ei olnud osanud aimatagi, et see oli onu karri ülikond. Ma leidsin selle trepilt kongeeles karupoeg. Ma arvasin, et see on sinna selleks pandud, et odavasse välja müüki viia. Kirbuturule. Kirmu torule röökis naabrionu raevunult. Minu parim ülikond modeile teele. Ta oli nii vihane, et kõik sõnad läksid ka meelest ära. Kui aus olla, katkestas teda tädi Lonni oma tavalisel karmil viisil. See ei ole mitte teie parim ülikond. Minu teada on see vähemalt kuus korda puhastuses käinud. Ja ma olen täiesti kindel, et tädington ei teadnud, et see on teie ülikond. Ja mis kõige tähtsam, kes see oli kesta tulle viskas. Isa Braun pidi kõvasti pingutama, et mitte naerma hakata. Ta vahetas pilgu onu Ruberiga, kes kramplikult taskuräti näo ees hoidis. Teistelegi kippus naer peale. Teie ise viskasite selle ülikonna tulle jätkas tädi Lonni halastamatult. Täding, don püüdis teid takistada. Naabrimees vaatas kordamööda kõigile otsa, ent poolehoidu ega toetust ei leidnud ta kellelegi pilgust. Ta raputas korraks rusikaid ja tormas minema. Siis ei saanud enam keegi naeru pidada. Ei nohh, ütles onu Gruber, kus on karupoeg pädington, seal ei lähe iial igavaks. Ma arvan, et me jätkame oma ilutulestiku. Ta võttis oma tooli alt kastikese tulevärkidega. Mul on siin ka mingisuguseid rakette, võtsin kaasa, et äkki tuleb puudus kui kummaline, lausus isa Braun. Minu tooli all on ka kastikene ja siingi on raketikesi. See oli üks tõeliselt tore ilutulestik. Paljud ümberkaudsetest tulid vaatama ja isegi onu karri piilus vahetevahel oma kardinate vahelt välja. Kuna see lugu tuli natuke lühem kui teised, siis teen ma täna algust ka homse looga. See on nimelt kevadine lugu Brauni tema ajas, nagu igal pool mujalgi tehti kevadist suurpuhastust. Te teate, et enne, kui kõik ilusti puhtaks saab, on segadus kaunikesti suur sest kõiki asju tuleb liigutada ja mitmed tarbetud asjad hoopis minema visata. Brauni tema ajas oli veel üks asi, oli vaja korstent pühkida. Kohalik korstnapühkija Kulijaga sanatooriumi ennast ravima sõitnud ja isa Braun oli koju toonud korstnapühkimise riistade komplekti sest ta oli otsustanud, et saab selle tööga ise hakkama. Meie lugu algab sealt, kus pädington oli üksinda koju jäänud ja püüdes kasulik olla, pühkis niiske lapiga mööbli pealt tolmu. Siis langes ta pilk korstnapühkimisriistade kasti peale. Ja muidugi hakkas teda huvitama. Ta uuris kõigepealt pilte ja kirju kasti pealt. Hoidke kokku raha ja vaadake maailma oma korstnakõrguselt, ütles üks kiri. Pildil oli väike poiss, pika varrega, hari käes, istus katusel ja naeris. Karude kohta ei olnud seal küll midagi, aga tädington teadis, et ükski juhend ei ütle kunagi midagi karude kohta. Ja siis ehk küll pisut süüdlase tundega avasta kasti ja vaatas sinna sisse. Ta võttis sealt välja suure musta ümmarguse harja ja pani sellele varre taha. Piltide järgi said aru, et vars tuli kokku panna mitmest osast nõnda et teda sai korstent pühkides kogu aeg suuremaks kasvatada. Kõik see tundus olevat nii lihtne, et karupoeg otsustas ise hakata korstent pühkima.