Tere õhtust, kallid muinasjutusõbrad. Meie tänases loos kuulete, kuidas karupoeg pädington, korstent, piht. Siis ta võttis niisiis korstnapühkija riistade kastist ümmarguse harja ning keeras esimese varreosaharjale otsa. Siis pistis ta harja kaminalõõri ja liigutas seda üles-alla. Kohinal 100. ülevalt kaminasse nõge. Ilmselt Lipedington kõik õigesti teinud. Ta keeras varrele otsa esimese pikenduse siis teise ja nõnda kuni viimaseni välja. Vahepeal sai kamin nõge täis ja karupoeg mõtlesin, mis edasi teha. Siis leidis ta kastist koti ja kühveldasid sinna sisse nii palju nõge, kui see mahutas. Peagi pidi ta lisaks tooma mitu tühje pappkasti ja needki said ääreni täis. Pädington lükkas Harry ja muudkui kõrgemale ja kõrgemale, kuni äkki pilisedal käest ära lipsama. Karupoeg uuris natuke õpetust ja sai aru, et ta oli oma harjaga jõudnud otsapidi korstnast välja. Pädington tõttas õue, et seda pilti ise kõrvalt vaadata. Seina najal seisis redel, mida mööda karupoeg nüüd ettevaatlikult üles ronis. Ta oli väga erutatud ja ta südames oli väga uhke tunne, kui ta korstent vaadates nägi sealt välja paistmas ümmargust Nõgist harja. Ma olen vist päris suure asjaga hakkama saanud, ütles ta endamisi. Isa Brown'i on kindlasti hea meel. Mulle tundus, et ta nii väga seda tööd teha ei soovinudki, lükkas muudkui edasi, ütles ikka, et küll ma jõuan. Ta imetles tükk aega seda harja seal korstnas ja ronis siis alla tagasi. Ta läks tuppa ja hakkas nüüd harja tagasi tõmbama, keerates järk-järgult kokkupandava varreosi lahti ja pannes neid tagasi kasti. Hari liikus allapoole imekspandava kergusega. Siis aga tuli väike üllatus. Kui viimane varreosa kohale jõudis, ei olnud sellel millegipärast enam harja otsas. Kuhu ta siis jäi imestust, spedington. Ja püüdis kamina lõõrist üles vaadata. Sealt ei paistnud mitte midagi. Siis vaatas ta õpetust ning märkas seal väikest hoiatust. Olge ettevaatlikud varre lahti keeramisega, sest hari võib otsast ära tulla. Ari otsast tera oli karupoeg õnnetu ega teadnud hetkeks, mida teha. Kas ta jäi korstnasse kinni? Igaks juhuks ronista veel kord redelit mööda üles, et vaadata, kas harjumite korstna otsa pole jäänud või hoopis maha kukkunud. Seal ei olnud midagi näha. Ta otsustas natuke oma töö tagajärgi koristada, lootes, et siis mõni hea mõte pähe tuleb. Ehk küll. Toas oli ennegi olnud segadus. Nüüd oli kõik paksu nõe korra all. Ja karupoeg pidi endale tunnistama, et tema lood polnud kunagi nii tumedad olnud. Kui Braunide perekond õhtul koju jõudis püüdis isa Braun kaminasse tuld teha. Ma ei saa aru, mis tähendab, ütles ta natukese aja pärast. Mitte kuidagi ei lähe põlema. Tõmmet ei ole. Ma ju räägin selle juba nädal aega, pahandas ema Braun. Korsten tahab puhastada. Ta on ummistunud. Tädi Lonni vaatas toas ringi. See on tõesti juba liig. Kõik kohad on nõge täis. Seda on seal korstnas nii palju, et iseenesest kukub alla. Isa Braun tundis end pisut puudutatuna. Oma ometi nüüd vastu ööd ei pea hakkama korstent puhastama. Pange kampsunid selga. Otsustas ta siis ja kavatses hakata televiisorit vaatama. Huvitav, kus pädington on? Küsis ema Braun. Ma käisin tema toas, see oli tühi. Braunid olid selleks õhtuks teed jooma kutsunud ühe ehitusmeistri, kes nende lähedal maja ehitas ja kelle nimi oli Jack. Külaline astus elutuppa ja küsis, kas pererahval on mingid probleemid. Ehk ma saan aidata. Ma olen oma elus väga paljude asjadega tegelnud. Tädi Lonni haaras kohe võimalusest kinni ja Aulik, härra, meil on vist korstnalõõr ära ummistunud. Jack pani kõrva vastu korstent ja kuulas. Ma arvan, et teil on seal linnupesa. Need on ilmselt hackid. Kuulake, kuidas nad köhivad. Kõik toasolijad vahetasid imestunud pilke. Hakid köhivad. Te olete ju kaminasse püüdnud tuld teha, suits ajab igaühe köhima, katsume nad sealt välja saada. Ta vaatas ringi ja märkas kastikamiina kõrval. Kui teil on ju korstnapühkimise riistad, teeme kohe korstna puhtaks. Ja ta hakkas harjavarreosi kokku panema. Siis aga otsis natuke aega asjatult kastis. Imelik vars on, aga harja pole. Ma püüan vähemalt selle linnupesa välja lükata. Ja ta sirutas kokkupandava harjavarre nii pikaks kui oli võimalik ning pistis selle korstnasse. Natukese aja pärast kukkus mingi nõgine pundar paraja mütsatusega korstnast alla kaminasse. Noh, mis ma ütlesin, hõikas tšekk linnupesa. Kuidagi imelik linnupesa, märkis isa Braun alla kukkunud objekti kepiga liigutades. See on nagu rohkem korstnapühkimise karjamoodi. Ainult mingi vutlar on ümber. Tädi Lonni tormas kamina juurde. Vutlar. Heldeke. Minu arvates on seppading tonni kübar. Täiesti õige, oli Jack nõus. See on korstnapühkimise hari. Aga kuidas ta ise korstnasse sattus? Iseteenindav hari. Tädi Lonnil olid pisut teistsugused huvid. Ta üritas kaminast üles korstnasse vaadata, kuidas pättingtoni müts korstnasse sattus. Ta vaatas veel korraks toas ringi, vaatas korstnapühkimise riistakasti. Jan noogutas. Minule on kõik selge. Korst on arvatavasti juba pühitud. Aga see ummistus, mis ei lase meil tuld teha, see on pädington kiiresti, enne kui mingi õnnetus juhtub. Ja ta tormas uksest välja teel, peaaegu kokku põrgates millegipärast süsimusta karupojaga. Ta karjatas ehmatusest. Polemistagi tädi Lonni, ütles pädington rahulikult. See olen ainult mina. Kust sa tuled, ainult mina. Küsisin tädi Lonni esimesest ehmatusest toibudes. Katuselt vastas spedington katuselt harmas aeg. See oleks ju võinud alla kukkuda, muretses tädi Lonni. Ei oleks võinud, vastas karupoeg rahulikult. Ma olin väga ettevaatlik ja ma ei kartnud sugugi. Ma võin teinekordki katusele minna, kui vaja on. Ja mida sa seal katusel tegid, kui küsida tohib, pöördus tema poole isa Braun. Ja palun, muidugi tohib, vastas pädington viisakalt. Puhastasin korstent ja Harri tuli küljest lahti ning jäi sinna kuskile üles. Ma läksin siis teda otsima. Ja sõna sisabroom, see on ikkagi nii hea, et saada kätte said. Jack, kes oli neid kõrvalt jälginud, vaatas kaminasse. Kui prooviks nüüd uuesti tuld süüdata. Kellelgi polnud selle vastu midagi, sest tuba oli tõesti jahedaks läinud. Natuke aega kulus tikkude otsimise peale. Teate, mis ma sulle ütlen, väike sõber, ütles tädi Lonni väga rangelt. Sinul on kiire, trepist üles, vannituppa ja ära seepi kokku hoia, sest minu teada on meie majas kõige mustem karu terve meie linnajao kohta. Reddington ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta teadis, et tädi Lonni korraldusi tuli alati täpselt täita. Teil on võib-olla kõige mustem karu, lausus Jack naerdes. Aga ma olen kindel, et teil on ka kõige puhtam korsten terve linnajao kohta. Tädington saatis Jackile tänuliku pilgu. Ja kui ta vannis ära käis ja alla teed jooma tuli siis lugestaga teiste nägudelt teatavat kõrget hinnangut oma suurele vaevanägemisele. Isa Braun aga ostis talle järgmisel päeval. Šokolaadikarbi.