Tere hommikust, kallid kuulajad. MINA OLEN Malle Pärn ja mulle on antud võimalus sellel ilusal pühapäeva hommikul teiega oma mõtteid jagada. Ma olen juba teinud mitu niisugust lastehommikut, kus ma loen mõned minule huvitavatena tundunud lood vanadest kooliõpikutest. Annan teile kuulata Soome või Ameerika vaimulike lastelaule oma lindikogust ja sinna vahele püüan teiega jagada oma maailmanägemist. Oma maailmanägemine peab olema igal inimesel. Sellest oleneb tema käitumine siin maailmas ja kogu tema elu. Lapsena võtame enamasti vastu oma vanemate, maailma nägemise hiljem selle, mida meile õpetatakse koolis. Kui me saame suuremaks, siis kahjuks küll sageli selgub, et see, mida meile õpetati, pole päris õige ega meile eluks vajalik. Vahel on see isegi kahjulik. Targad inimesed on kirjutanud väga palju õpetlikke raamatuid, millest on võimalik igaühel eluks juhatust saada. Üks selline väga suur raamat on piibel milles on lugemata palju häid õpetusi sees. Kui inimene oma elu nende õpetuste järgi elaks siis oleks ta aus ja üllas ja hea. Ja kui kõik inimesed nende järgi elaksid, siis oh, ei oska ettegi kujutada, missugune maailm siis välja näeks, kui kõik inimesed oleksid lahked ja viisakad, ausat ja töökat rõõmsad ja abivalmis õiglased ja targad. Kindlasti oleksid nad siis ka ilusad. Kõik maa oleks üles haritud, linnad oleksid puhtad ja kaunilt ehitatud. Toitu ja riiet jätkuks kõikidele. Ja loodus oleks saastamata. Ta vesi puhas ja õhk, kosutav. Kaunid unistused. Kahjuks on meie maailmas nii palju kurjust ja ebaõiglust, et üldse väga raske on ausat ja puhast elu elada. Aga me ei tohi kunagi sellest soovist sellest unistusest lahti öelda. Me peame püüdma nii, nagu jaksame, teha kõik meist olenev et elu maa peal viiks paremaks muutuda. Selleks peaksime kõigepealt püüdma ise paremaks saada. Ja me peame olema ettevaatlikud, et me ei annaks ennast kurjuse meelevalda. Kui ta meid kord on võitnud, siis on tema haardest väga raske välja pääseda. Kuusk särad ja ja helistage jumalat. Tõuskija särage jumala lapsed. Ma loen teile nüüd kaks toredat lugu vanast kooli lugemikust, mille kunagi kokku pani meie tuntud koolimees Mihkel Kampmann. Niisiis esimene lugu, Albi kära, Hans. Albi kära Hans käis oma poja Hansuga teises vallas sugulastel külas ja läks nüüd tagasi kodu poole. Kahe Hansu pääle oli neil üksainus hobune ja polnud seal pankretki taga, vaid isa ja poeg pidid kordamööda ratsa sõitma. Esmalt lippas poeg looma kõrval, pärast astus isa maha ja poegasus selga. Kui väike Hans vaevalt versta maad oli sõitnud, tuli hulk külamehi neile vastu. Niisugusele tuleks vemaltonda, hurjutasid naad oma vana iso, laseb nagu karjapoisi maas joosta ja ise istub nagu suur prints hobuse turjal. Mõlemad antsud, kuulsid seda? Tule maha, armas poeg, ütles vana Hans. See pole maailma meelepärast, et sa ratsa sõidad ja maa jala käinud. Noor Hans kapsas hobuse seljast maha ja vana Hans ronis asemele. Juttu ajades läks isal ja pojal paar versta lõbusasti edasi. Seal tuli hulk mõisa moonamehi vastu ja need hakkasid kohe sõitlema. Vanamees, kas sul häbi ei ole? Ütlesid Albid moonakad, seda vaest poissi nõnda piinata. Ise nagu türgi sultan istub hobuse seljas ja poeg, jooks, kuma aas. Rahvas jõudis mööda. Vana Hans ütles, noorele Hansule. Ei süga kõlba, peame ikka nõnda tegema, et me rahva naeruks ja maailma hurjutada ei ole. Tulepoeg istub mu selja taha küll vana märace, meid mõlemaid àra kannab. Saab näha, kas siis õige on. Vana Hans ajas mära aia äärde noranz kargas rohtaiale ja sealt isa selja taha. Hobune sammus kahe ratsanikuga omasoodu jälle edasi. Tüki aja pärast kuuldi metsa taga Sumud kisa ja kaaklemist. See oli salk naisi, kes vallamajja läksid lastele rõugeid panema. No vaata, kurjategijaid hakkasid naised juba eemalt hurjutama. Meil igalühel laps kanda ja käime jala, nemad kaks meesterahvast üheainsa vana hobuse seljas. Mis te, kasakad, vaest looma vaevate? Eks ma ütle ikka siunas vana Hans, kui naised mööda jõudsid. Täna polegi õigust, naistel kasud pääs vaadaku oma laste järele, mis neil teekäijatega asja. Aga siiski, ütles ta natukese aja pärast. Neil võib ka õigus olla. Poega astume mõlemad maha, võtame vana looma käekõrvale ja läheme edasi. Saab näha, mis neil nüüd jälle rääkimist on. Nõnda läksid kõik kolm tasakesi kõndides oma teed edasi. Mõni verst kodukülast eemal kaevasid mehed maantee ääres kruusa. Kes need kolm reisimeest peaksid olema, kes sealt alt mäge tulevad, küsis keegi kruusakaevaja. Ja kõik mehed tõstsid käed. Nüüd läks naer ja kisa lahti. Vekste oma seltsivest see ase ei kanna, küsis üks külameestest pilgates. Vaadake, kuidas ta jalad juba risti käivad, minge talle appi. Nõnda naersid ja irvitasid mehed, aga Hans sülitas ja ütles. Tehku paga on maailma tahtmist, mina ei saa. Nüüd olen kõik tembud ära teinud, ikka ei ole õige. Pööra kas või jalad ülespidi, maailma tahtmist ei saa iial teha. Nende sõnadega astus Hans vihas hobuse selga, ütles poiss tule järele ja läks ise ees ära. Teine lugu leida nisutera Väike Leida oli aida ukse eest nisutera leidnud ja teie maale näha. Ema jutustasid nisuteradest, püülijahu tehakse ja jahust võib kooki küpsetada. Leida tahtis oma nisutera südamaid veskile viia, seal jahuks jahvatada ja siis ruttu kooki teha. Ema seletas, et ühest terast liig vähe jahu saab. Kuid ühest terast võib palju palju tiri kasvatada. Kui leida, aga jaksab oodata. Aga kui kaua peab Leida ootama? Palju, palju päevi ja nädalaid, sest terake tuleb maha külvata, et ta mullas võiks idaneda ja suureks viljaks kasvada. Nisutera külvati maha aias, sibulapeenral tegi ema terale pehme aseme ja leida pistist eramulasse. Ema pani pulgakest püsti, millest kohta võis ära tunda, kus nisutera magab. Õhtul käis Leida väikese kannuga terakest kastmas. Kes teab, kas terake hakkab idanema. Nii muretses leida, kuid ema käskis tal kannatada ja oodata. Läksid veel mõned päevad mööda. Hommikuti jooksis Leida aeda oma külvi vaatama. Viimaks missugune rõõm. Punakas idu pistis oma nina mullast välja. Leida, ruttas seda emale teatama. Kui isa õhtul töölt tuli, siis varjestan nisutera Hagudega, et koer tuks sinna ligi ei pääseks. Rumalale loomal ei saa ju mitte ära seletada, et siia leida. Nisutera on maha külvata. Ja koer võiks idu ära tallata. Jälle läksid päevad ja nädalad mööda. Nisuoras kasvas pikemaks võrsus ja ajas kuusk kõrt välja. Kõrre tupedest ilmusid pead ja kui need said ära õitsenud, kasvatasid nad ilusaid jämedaid nisuteri. Seda kõike nägi väike Leida oma silmaga. Niisugused lood tänaseks. Ma loodan, et nad ka teis äratasid mõningaid mõtteid. Esimesest loost nägime, et oma maailma nägemine elus väga vajalik on. Inimesed kipuvad liiga kergekäeliselt teisi arvustama, ilma et nad hoolikamalt uuriksid või järele mõtleksid. Võib-olla oleme isegi selliseid vigu teinud. Mõelge teinekord, kui tuleb tahtmine midagi kriitilist või halvustavat kellegi kohta öelda. Kas te tahate seda teha selleks, et teda aidata? Ma ei usu, või vahest selleks, et teist rumalaks teha ja iseennast esile tõsta. Aga niisuguse asjaga võite küll imetlust leida endast rumalamad juures. Targa inimese poole hoidudes sellega iialgi ei võida. Ja veel, me peame õppima ise otsustama, kuidas me elame ja mida me teeme. Sest nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka erinevaid arvamusi. Kõiki ei ole võimalik arvestada. Teises loos oli juttu külvamisest. Te teate kindlasti, kui tähtis see meie jaoks on. Muld kasvatab meile toitu. Aga ta kasvatab meile seda, mida me sinna külvame. Kui me külvame ohakaid, siis ta kasvatab meile hakaid ja meil tuleb nad ära süüa. Meie elugi on just nagu muld, millesse me iga päev seemneid külvame. Valige neid seemneid siis hoolega. Et meil elu sügisel ei tuleks omaenda külvata, tud ohakaid süüa.