Juhtus nii, et suur uudis sai ühe hetkega teatavaks kogu maailmas ja ei möödunud viit minutitki. Kui ma kuulsin uksel. Elab küll, palun astuge sisse, jänes pikk-kõrv, kui jooksu pista nii kätte saa, tõi suure kimbu lilli ja ütles. Ta surus oma käpakesega Aleksandri kätt ja raputas seda mitu korda. Jää terveks, pois. Jänes, pikk-kõrv. Kui jooksu pista nii kätte ei saa, ei jõudnud veel lahkuda. Kui kostis. Lähen ukse juurde ja mis te arvate, kes seal seisab näärikuusk üle? Ei keegi muu kui siil 1000 tokast annaks ometi ka mulle ühe. Passin elab poiss, Aleksander elab küll, palun astuge edasi. Siil 1000 tokast annaks ometi ka mulle, öö astus tuppa ja ütles. Ma kuulsin suurt Oogist, jätab, tahtsin kohe siia. Ta kallistas Aleksandrit ja suudles poissi mõlemale põsele. Braavo, põngerjas. Hästi suureks. Ma tõin sulle kingituseks kuuse vaid selle uueks aastaks ehtida. Vaevalt sai siin 1000 okaste annaks ometi ka mulle v lahkuda, kui ma kuulsin. Madal käisev hääl telefonitorusse. Kas see on korter, kus elab oih, Aleksander? Küll telefoni juures on karu laikäpp, kes teda kunagi teretanud on, mäletab seda kaua. Kasse Aleksander on kodus. Küll. Paluge datelefoni juurde. Aleksander surus kõrva vastu telefonitoru jagu juulis. Tere päevast, poisu, mina sain teada suurest uudisest, kuna ka mul on parajasti teist toimetada, siis ei saanud ma ise sinu juurde tulla. Seepärast räägin telefoniga. Braavo, braavo. Jääb ka edaspidi selliseks. Ma juba palusin karu bemm suurt meistrit lihapirukate alal eta küpsetaks sulle lehetaigna piruka. Ei jõudnud Aleksander oma telefonikõnet veel lõpetada. Kui ilmus Postimees paun täis kirju, värvilisi postkaarti ja telegramme. Üks kiri tuli otse Aafrikast. Kuulake, mida sellis kirjutati. Ma olen selle üle väga rõõmus, mida ma kuulsin. Õnnitlen sind südamest ja saadan sulle esimese laevaga 10 apelsini ja ühe veel pealekauba. Allkiri väike krokodill, kes supleb Niiluses värviliselt postkaardil, mille piss samuti Postimees oli ühele küljele joonistatud jääliustik. Teisele poole aga oli kirjutatud tervitusi ja õnnitlusi põhjapooluselt. Ma kuulsin suutuudist ja surun suke. Saadan sulle tünnitäie vaniljejäätist. Allkiri, jääkaru, valge kui lumi, kes nädalate kaupa laseb jäämäel liugu. Veel oli Telegram kaugest Aasiast, selles kirjutati järgmist. Tere, olen sinu üle uhke, ma soovin, et ka minul lapsed nii käituksid. Saadan sulle riisi, säpim Asuppi, sööksid allkiri, elevant suur kui maja ja mis siis, sellest? Ei jõudnud Postimees lahkuda, kui läbi lahtise akna lendas tuppa tuvirändur ümbrikuga, mis oli seotud ta jala külge. Ma tegin kirja lahti. Ja kas teate, mis selles oli? Õnnitlus Aafrikast. Oli rõõmus, ela 100 aastaseks, seda soovib sulle pikajalgne sebra triibulises pidžaamas. All oli järelkiri. Saadan sulle ka šokolaadi läbi hea maitsta. Vaevalt olid tuvi ränduri ära lennanud, kui hakkas rääkima. Tähelepanu räägib Austraalia, rääbib Austraalia, väikesed ja suur edge gurud, õnnitlevad sind palavalt ja kingivad sulle kaks kera lõnga. Sinu vanaema võib neis sulle sooja kampsuni ja kindad kududa, et sul oleks mõnus kelgutada. Kogu maailm teaks suurt uudist ainult kas laiskvorst või pehme härjast ei liiguta oimugi aina magab toas soojas nurgas ega tea maast ja ilmast. Kuuldes kära ja rõõmsaid hüüatusi, ta ringutas, haigutas. Sügasin kõrva tagant ja ajades oma koonu. Etti küsis. Koogike saiti ja imistest tilluke hiireke Kõlliks sängil paniudena esimest korda elus iseeseisvalt jalga, saapad, Ilmäkilligi abita vasaku jala saapa panin kust jalga parema oma. Ja ongi köik.