Tere uut alanud töönädalat. Ehkki tänagi võiks kõnelda ju millestki leebemast, näiteks reklaamtekstide keelegentsakustest või saatejuhtide saamatuist komistustest. Pean siiski vajalikuks üritada anda esialgne hinnang Eesti meediategevusele eelmisel nädalal meie ühiskonda vapustanud sündmuste kajastamisel. Samasugused noorsoorahutused ja vandalism pole ju tänapäeva Euroopas mingi enneolematu nähtus. Siiski on Eestis tegu täiesti erilise olukorra ja hoopis teiste põhjustega samasugusteks sündmusteks kui Prantsusmaal, Taanis või viimati Norras. Eestis osalesid neis sündmustes peamiselt püsielanikud osa neist ammused Eesti kodanikud. Kelle tegutsemise ajendiks oli aga rahva enamiku omast kardinaalselt erinev arusaam meie ühisest ajaloost. Ning kindlasti ka naaberriigi propaganda poolt jätkuvalt üles köetud kired. Sündmuste keskseks Areeniks kujunes Tallinna kesklinn. Siis pälvis see mitte ainult meie ja väliskülaliste vaid meedia vahendusel kogu maailma teravdatud tähelepanu. Et mingid meeleavaldused pronkssõduri teisaldamise järgnevad polnud muidugi kellelegi eriliseks üllatuseks. Kuid et asi võib võtta nii kiiresti dramaatilise vormi, see kujunes ühtviisi šokeerivaks nii otsustajatele kui eesti rahvale tervikuna. Teatava viimase hoiatuse selle kohta suutsid nii-öelda 12. tunnil andavaid Eesti sotsiaalteadlased kes oskasid näha ühiskonna pinnal liikuvaid sügavamaid hoovusi. Teist korda juba kriisi puhkemise järel kutsus reedel ka vikerraadio eetris üles mõistusele ja dialoogile sotsioloog Andrus Saar. Paraku jäeti nii sotsiaalteadlaste kui tema sõnavõtud avalikkuses vähimagi tähelepanuta sest teatud masinavärk oli käima lükatud ja ühiskonda juhtis juba hüsteeria. Igatahes on ühiskonnateadlaste rinne püsinud tänaseni sümpaatselt ühtsena. Viitaksin või Juhan Kivirähki tänasele kirjutisele. Mind ei huvitanud see, kas meediavahendid on viimastel päevadel teinud ikka kõik, et vältida konflikti eskaleerumist. Kas on ilmunud selliseid publikatsioone, mida võiks tõlgendada rahvustevahelise vastasseisu ja sallimatus õhutamisena? Mind tegelikult hämmastab ja teeb murelikuks see, kuivõrd erinev on olnud suhtumine rahvustevahelise vaenu avalikku õhutamisse viimastel päevadel. Võrreldes selle äsjase perioodiga, mil tegelikult oht plahvatuseks oli minimaalne. Siis jälgisin nii võimud kui ka meedia ise väga tähelepanelikult seda, kas avalikkuses püütakse kuidagi õhutada sellist vaenu ja isegi vastav seadus võeti vastu. Mäletame näiteks tuntud muusikakriitiku tragikoomilist süüdistamist. Paraku alates eelmise nädala keskpaigast on rahvustevahelist vaenu õhutavatena tõlgendatavaid publikatsioone ilmunud nii ajalehtede veergudel kuid märksa talumatumaks muutus tekst mitmes Online portaalis. Me teame aga väga hästi Euroopa kogemusest, Balkanimaadest, Iirimaalt ja mujalt. Et niivõrd kriitilises situatsioonis on ühel mõtlematult heidetud sõnal märksa tõsisemad tagajärjed kui aknasse lennanud kivil. Kui kivi purustab vaid klaasi, mille võib asendada siis vaenulik sõna võib vallandada ühiskonnas laviini ja rikkuda ühiskonna rahu aastateks. Venemaa ajalehed ja ka siinsed venekeelsed ajalehed on kahtlemata olnud üldise pinge õhutamisel kesksel kohal. Kuid ma loodan, et kolleeg Ivan Makarov võtab selle temaatika asjatundlikult ette. Oma kolmapäevases kommentaaris tahaksin siinkohal välja tuua vaid paar tähelepanekut eestikeelsest meediast, mis minu arust oleksid võinud olemata olla. Ehkki tuleb tunnistada, et üldine hoiak on siiski olnud kardetust tasakaalukam. Kahtlemata oli meedias palju ka selliseid poliitilisi hinnanguid, mida ma isiklikult ja oma maailmavaatest lähtuvalt kindlasti aktsepteeri. Aga ma jätan ka need praegu kõrvale, sest tänases õhustikus ei ole mõistlik olla väga avameelne ja seda soovitan ka teistele. Üks meie suur ajaleht paigutas arvamusrubriiki anonüümse kirjutise tundmatu vene pätt. Me saame sealt teada, et Eestis elavad venelased on barbarid vaid 1941. aastal siin jauranud võitjate järeltulijad. Võidupüha tähistamist võrreldakse karikatuurselt klounaadi ka ühtaegu naeruvääristatakse Eesti riigis seadustega sätestatud integratsiooniprotsessi nimetatakse pronkssõduri võrdkujuna kõige ehtsamad vene päti. Mida arvata neist tagajärgedest, mida sellise artikli tõlkimine venekeelsesse lehte võib kaasa tuua kui juba pole toonud? Kas pole see järjekordne argument süüdistustele, et Eestis valitseb rassism ja mitte-eestlasi peetakse teisejärguliseks inimesteks? Kui sellised lood pole avalik provokatsioon, mis siis veel? Kindlasti polnud asjakohane kujutada ka tele-eetris kõike toimuvat massiliste kontrollimatut rahutustena. Eriti paistsid sellega silma kommertskanalid, mis otsisid toimuvast pigem alasti actionit, kui aitasid oma tegevusega kaasa kriisi reguleerimisele ja avaliku korra säilitamisele. Toimetamata pildirea andmine eetrisse pole kindlasti kõige mõistlikum tegevus sellises olukorras. Olin ise reedel otse sündmuste keskpunktist sest saatsin Soome ajakirjanike ja võin nüüd kinnitada, et tegu oli siiski vaid grupilise ja lokaalse huligaanitsemisega mis oli selleks ajaks ka juba üsna selgelt politsei kontrolli all. Iseasi muidugi, kas jõuvõtteid kasutati alati põhjendatult just tegelike korrarikkujate suhtes. Võin aga kinnitada, et meeleavaldajad ei suunanud oma viha mitte teisekeelsete ega näiteks välismaalastest inimeste vastu enda kõrvale. Seepärast pole mingit alust kõnelda rahvustevahelisest vaenust, mis neil öödel Tallinna tänavail oleks valitsenud. Tahaksin lõpuks loota, et meedias jätkuks avatud dialoog toimunule. Et mul ei süveneks tunne, nagu liiguks Eesti vaid ühe tõe ja ühe õiguse riigi suunas. Ajakirjandus peab kõigest hoolimata jätkama demokraatlike traditsioonide järgimist ja tagama ühiskonnas elementaarse sõnavabaduse ja diskussiooni. Loodan, et konfliktsete ja alaväärsuskomplekside küüsis vaevlevad ajakirjanike ja ennast imetlevate naljameeste asemel arutleksid Eesti ühiskonna probleemide üle leheveergudele eetris pigem sotsiaalteadlased aga ka nii eesti kui vene kogukonna tegelikud arvamusliidrid, Need, keda usaldatakse üle rahvuspiiride. Kui me seda kiiresti ei tee, siis on toimunu vaid küüniliseks eelmänguks millelegi märksa tõsisemale, mille ohjamine ainult jõumeetodiga ei pruugi enam õnnestuda. Eesti vajab ühiskonna rahu taastamist ning see nõuab mõistlikkust ja märksa enam sallivust sealhulgas ka Eesti ajakirjanikelt.