Meie kokkusaamine sai teoks naljaga pooleks. Kolin Leningradis komandeeringus. Ajalehest kontserdikuulutusi lugedes jäi pilk peatuma teatel maailma rahvaste tantse Mahmoud essambajev. Ehk õnnestub tema jutule saada. Mõeldud, tehtud. Helistasin enne esinemise algust lava taha. Vastas meeshääl. Mida soovite. Laususin, et estonski raadio tülitab ja soovib Mahmoud sambajeviga rääkida. Mina olen tema trupi direktor, kohe urin olukorda. Veidi aega oli telefon tumm. Siis öeldi toru teisest otsast. Essambajev kuuleb. Tutvustasin end, kust, kust te olete päris lõunamaa aktsendiga hääl Tallinnast Eesti raadiost. Sellele järgnes südamest tulev naer. Mu trupi direktor ütles, et keegi hispaanlane tahab minuga kokku saada estonski ja kui on küllalt sarnased. Küll hakkasin mõtlema, et kes küll see olla võiks, mullane hispaanlaste seas palju sõpru, aga ka Eestit, tean hästi. Ning järgnes mitme Tallinna vaatamisväärsuse loetelu. Ja teil on seal head rätsepat, kes minu figuuri mitmel korral on hästi õmmeldud, ülikondadega katnud. Nii et tere tulemast. Kui teil on homme hommikul kell 10 aega, siis astuge tuppa, 405 hotellis Octyabrske. Ja nii see kohtumine teoks sai. Mida öelda põgusalt sissejuhatuseks mehe kohta, keda tunneb ja teab kogu maailm. Võib-olla seda, et temas on nii kuningliku suursugusest kui ka klouni nakatavad elulusti või et temas on nii vaikivate tähelepanelikku vestluskaaslast kui ka fantaasiaküllast suurte teadmistega maailmarändurit. Kuid see pole peamine. Peamine see on Mahmutes on Bajevi aval hing, vastuvõtlik süda nii rõõmudele kui ka muredele. Ma tantsin iga päev südamest. Inimesed tahavad näha imet ja ma pean neile seda pakkuma, tunnistas hotellitoa vaikuses Nõukogude Liidu rahvakunstnik Mahmoud essambajev. Ja tema tants on tõesti teinud imet. See juhtus 1964. aastal Hersioonis. Essambajevil oli kohtumine ühes kultuurharidustöö koolis. Kohtumise lõppedes tulid nagu ikka küsimused. Üks poistest tõi talle vihiku, kuhu oli kirjutatud tervelt mitmeleheküljeline küsimus. Küsige parem lugemine, võtab palju aega, pöördus Mahmoud poisi poole. Too punastas, raputas pead. Saalist hüüti, et poiss on tumm. Solvasin inimest, mõtles Mahmud. Süü lunastamiseks kutsus ta Anatoli Barrögini oma kontserdile. Kontserdil istus Anatoli lisatoolil. Kõik piletid nagu ikka, olid välja müüdud. Kuid taliaukülaline, sest Mahmoud teatas esinemise algul, et pühendab tänase kontserdi temale. Ja tantsude maailm võlus poisikest järjest enam ja enam. Selles oli midagi otse nõidusliku. Ja keset Brasiilia tantsuma, kumba, kostis saalist karjatus. Tumm poisike oli tantsu näe, sedavõrd erutanud, et hakkas rääkima. Juba paari päeva pärast tuli essan Bajevi juurde kaugelt kaks naist. Neile olla soovitatud kuulsat doktorit, kes ravivad trummi. Või kui Hispaania tantsus essambajevjöödele Holee vastab saalitäis kolleeg, siis annab see samuti tunnistust sellest, et tantsumaagia valitseb saali üle. Ja selles on süüdi essambairi kunst. Tema rikkalik kanne. Mahmoud sambajev on sündinud Põhja-Kaukaasias detseeningusi ANSV-s. Seal tantsivad kõik lastest Raukkadeni. Tants on elu lahutamatu koostisosaks. Isa naeris, kui rääkisin talle tantsimisest, olin siis kaheksa-aastane. Ta ütles, et on vaja midagi tõsisemat õppida. Nüüd on kõigil teed lahti, muudkui õpi, arstiks, inseneriks või kohtunikuks, meenutas oma lapsepõlve Mahmoud essambaier. Tantsitakse siis, kui ollakse lõbus, aga tööd on vaja teha pojuke. Kuid kui tuli tunnustus, tõdes raugastisa oleks ma sind vähem peksnud, ehk oleksid siis paremini tantsinud. Isa nahutas nimelt sageli väikest moodi, sellepärast et too tantsis. Mahmud aga ütles isale. Mahmoud sambajev on läbi käinud pika tee, enne, kui leidis oma tõelise mina. Tõesti ta on tantsinud kogu oma senise elu alustas Taga-Kaukaasia rahvaste tantsudega, siis tuli töö operetis siis ooper, ballett, ikka tants ja tants. Kuidas Ambajev ei olnud rahul? Ta ei tahtnud kõike nagu valmis kujul saada ja kõike valmiskujul teha. Ta tahtis ise midagi luua, leida, otsida. Ja nii sündiski programm. Maailma rahvaste tantse alustas ta india tantsuga. Idama tantsude tundja, ballettmeister Eleonora drinkurovon ühes intervjuus meenutanud. Essampajev tahtis esitada india tantsu kuldne jumal. India koreograafia õppimist alustatakse lapsena ja isegi siis ei tule sageli midagi välja. Essambajevil aga oli tollal aastaid juba üle 30. Ma keeldusin. Kuid tema jätnud käis nagu uni peale. Kord, kui ta hakkas minu eest tantsima otse tänaval, vandusin alla, kuid esitasin ultimaatumi. Kui ta tantsu elemente kohe ei omanda, jääb asi katki. Ise arvasin, et küllap nii see lugu lähebki. Hakkasin liigutusi ja liikumist näitama otsekui fotografeeris mind kopeeris ilmeksimatult. Esitasin järjest keerulisemaid elemente, aga temale polnud miski raske. Jäljenora drinkurava taipas, et tegemist on tõestisündinud tantsijaga ja ta soostus. Ja kui ta seda essambajevele ütles, hakkas too peaaegu rõõmust nutma. Selle tantsu esietendusel viibis ka India suursaadik Nõukogude Liidus. Pärast ta küsis, kui kaua bajev tantsu õppis. Kolm nädalat kõlas vastus. Saadik ei tahtnud uskuda. Võimatu. Selleks kulub kaheksa aastat. Ja viimaks ta sõnas. Ilmselt olete maailma parim tantsija. Tantsu Nelson bajevle selleks võtmeks, mis avab uksed kõikide maailma rahvaste südametesse. See on keel, mis ei vaja tõlki. Pole vist maailmas maad, kus Mahmoud sambajev poleks esinenud. Kolumbia ajalehed kirjutasid pärast tema kontserte. Kui öeldakse, et Kolumbus avastas Ameerika Sis tantsudega, avastas ta vaieldamatult Mahmud essambajev. Igas paigas igas uues kohas Mahmoud essambajevi esimene käik sinna, kus tantsitakse, kus lõbutseb rahvas. Mahmoud essambajev alustab alati oma programmilise kingaga legendiga oma mägisest kodumaast. Põhinumbriteks on veel vene tants. Hispaania, India, Brasiilia, ruudans mustlastants. Kõigis neis ette astetes on Mahmoud essambajev üksinda. Laval. Ja tantsud räägivad legendidest, inimtunnetest, elurõõmust ja saatuse paratamatusest. Jälgides tantsija kraatsilisust tantsujooniste täpsust, figuuri suursugusust, liigutuste kergust, unustad, et tegemist on inimesega, kel aastaid üle 50. Ja mitte tantsimine pole Mahmoud raske vaid argipäevane elu. Sest liigne gramm kehakaalus juurde võtta. See on juba kurjast. Kord Prantsusmaal, ütles üks moelooja, kes oli näinud Mahmoud essambajevid. Lõpuks ometi üks ehtne prantsuse talli. Ja see talje on tal 47 sentimeetrit. Kuulen tihti tänaval sosinad. Näe, seal lähed essambajev, mis tal viga, tal on hea elu, tal on kõik olemas. Mina ka, vaatan neid sosistajaid söögilaua taga ja mõtlen, issand küll, on alles elu, võivad siia kõike, mida tahavad ja kui palju tahavad. Mul kulub päevas toidu peale ainult 40 kopikat. Edasi jätkas Mahmoud juba sama humoorikalt. Mis vähesest söömisest puutub, siis seda võin isiklikult kinnitada. Hiljem, kui pärast kontserti õhtulauas istusime näksis Mahmoud tõesti ainult veidike kanakoiba, rüüpas mineraalvett. Külaliste kohta seda küll öelda ei saaks. Oma ehtsast karakule, nahast Babahast lahkub Mahmude samba Farva. Miks müts on mehe au ja kõiki saladusi saaga välja lobiseda. Paha eest olla talle Ameerikas mitu 1000 dollarit pakutud. Kuid ega raha eest sa veel igat mütsi osta, naljatas essambajev. Juba 18 aastat kasutab ta üht ja sama puudritoosi tupsutamis, vat on vana räbaldunud kuid temaga palju koos läbi elatud. Ja kui hea on selliseid päevinäinud vana sõbraga enne lavaminekut kaheks olla. Juba 15 aastat järjest peatub Mahmutisambajev Leningradis, olles OK, teadlaski hotellis toas 405. Se tubannatale Leningradi tunde. Siin on sündinud mitmed tema rollid. Siin on veedetud sõpradega palju toredaid tunde. Sõprun Mahmoud sambajevil küll vist tervelt pool maailma. Ta on selline natuur, kes ei vaja kaaslasi oma ümber, et need teda imetlesid ja kiidaksid. Ta vajab inimesi. Tema juurde tulevad tuttavad võõrad kodukülast. Mahmoud, ole hea, aita jah, Mahmoud aitab, sest ta on ka vene NSV ülemnõukogu saadik. Kui ta teeks seda ka ilma saadikumandaadid. Ent saadik, see tähendab talle ju teiste inimeste usaldust ja usaldust, on alati vaja õigustada. Oli kaunis hiline tund, kui meie õhtune koosistumine lõppes. Lõunamaalased on ju nii maiad tooside ütlemise peale. Mahmoud ei saanud vaevaga, ei püüdnud üldsegi tama Taad mängida, aga terviseklaase tõsta. Ta lihtsalt vestles, rääkis, tegi nalja ja õhutas teisi sööma. Enne lahkumist palus ta, et ma ütleksin mõned sõnad meie kohtumise puhul. Laususin, et kui enne surma minult küsitakse, milline oleks viimane soov siis vastaksin, et veeta veel üks pooltunnike koos Mahmud, kes on bajeviga ja May valetanud.