On ilmunud uus vaieldamatu, originaalne ja venepärane noor talent. Konstantin Leadovi poeg, konservatooriumi üliõpilane. Tõeline anne, Kerge sundimatu, elav värske. Nii soodsa ja paljulubava hinnangu sain mussarskilt kirjas Tassovile algaja helilooja Anatoli Leadovi oopus number üks neli romanssi, mis 18 aastane autor oli pühendanud oma sõpradele. 23 aastasel jäädovi konservatooriumi lõputöö muusika Schilleri draama Messina pruut finaalisseinile oli hindajate ja kuulajate arvates lausa meistritöö ning heliloojale ennustati ooperi kompunisti karjääri. Ka kõik järgmised teoseid said kriitikuid, millistesse ringidesse rühmituste senud kuulusid ikka aina kiita. Märgiti temaatilist, leidlikkust, ilu, graatsiat, sära, jõudu, peent harmooniataju, sisukust, vormi selgust ja nii edasi ja nii edasi. Kõigil kriitikuid oli ka ühine etteheide. Miks see andekas noor helilooja kirjutab nii vähe ja miks ainult väikevorme peamiselt klaveripalu? Temalt oodati kogu aeg enam, kuid andis. Kui 50.-ks sünnipäevaks kinkisid sõbrad Leadovile kaunis köites tema teoste täieliku kogu siis kirjutas ta kinkijaid tänades. Kuid rõõmu asemel tundsin kurvastust, kui vähe ma olen ära teinud ja sellestki, mis tehtud, tuleb veel vähemalt pool välja visata, mis siis järele jääb? Oh kui raske on maailmas elada. Tõepoolest uppustena nummerdatud töid oli 55, lisaks numerdamata klaveripalu 125 vene rahvalauluseaded ja mõned teiste autoritega koos välja antud palad. Leadolid piinas teadmine, et ta on teinud vähem, kui ta ise oleks tahtnud ja teised temalt oodanud. Kui lugeda Leadovi, sõprade ja tuttavate mälestusi, siis on seal sageli juttu tema suurepärastest teostest, mida ta kuulajaile ette mängis, kui tuju oli palumise peale ta klaveri taha istunud niisama nagu ta ka tellimise peale töid ei kirjutanud, peale mõne üksiku erandi. Tema jaoks oli looming võimalik ainult sisemisel sunnil. Kahjuks aga suur jagu, küllap enamik neist teostest, mida mälestustes meenutatakse, ongi jäänud vaid mälestustesse. Uppuste seas neid ei ole, pole kunagi olnudki. Helilooja ei pannud neid kirja. Ta ei teinud mingeid visandeid. Iga teost kandis ta endas seni, kui see oli lõplikult valmis. Siis istus ta noodipaberi taha ning kattis selle ühtlaste kalligraafiliste nootidega. Polnud mahatõmbamisi ega ümbertegemisi. Tihtilugu aga jäid teosed lihtsalt kirja panemata. Nii näiteks on teada, et talle tehti ettepanek kirjutada teagi levi balletitrupi jaoks muusika, millele saaks luua tõeliselt venepärase lavastuse. Ljadov oli sellest ideest väga haaratud libreto olemas ning helilooja töötas pingsalt muusikat tulevasest balletist. Kuulsid paljud. Balletinimi oli Leila ja Alyley. Korrodetski meenutab, kuidas Ljadov ühel õhtul mängis mereteemat sellest nagu muretu võlur, kes puistab arvet pidamata oma aardeid, mängis ta meile ette mitu teemat ja küsis, milline neist on kõige parem. Ta lisas, et tal on neid 17 varianti. Selle, mida ta ise pidas kõige õnnestunum maks kirjutas ta oma portree taha, andes pealkirjaks piisake merd. Seal on ainult neli takti ja see ongi kõik, mis balletist üldse on järele jäänud. Palju oli aga neid teoseid, millest pole niigi palju säilinud või õigemini kirja pandud. Kuigi Ljadov õppis konservatooriumis algul viiulit, sellest loobus üpris varsti ja klaverit ei esinenud kunagi pianistina kontsertidel. Tema mängu erilist võlu on aga korduvalt kirjeldatud. Ta lähenes klaverile aeglaselt sisemise pidulikkusega, võttis raskelt ja tseremooniate istet, pani oma ilusad käed vaikselt ja märkamatult klahvidele. See oli valitseja, eetiliselt rahulik, võimukas lähenemine oma valdustele. Anatoli konstant, innovitsin, mäng oli ülimalt turistlik. Ta ei liigutanud ühtki lihast rohkem kui hädavajalik. Seda pole peaaegu nähagi, kuidas sõrmed liiguvad, vaatad ega taipa, kust küll helid tulevad. Kust pudenevad madalate toonide voogavale sanetele kõrgete helide pimestavalt säravad pärlid. Helid sünnivad muinasjutulise õrnuse ja põliinadele omase jõulisusega. Nagu ime, liiguvad käed klahvidele. Nii valguse kui pimeduse jõude, mõistsid need käed võrdselt hästi edasi anda. Leadulit on paljud kriitikud süüdistanud laiskuses ei viitsinud oma suurt annet lihtsalt kasutada. Ehk võttis ta hoopis omaks oma lemmikkirjaniku Lev Tolstoi õpetuse mitte säästa vaeva, et anda meeli köitnud sisule parim vorm. Teaduri, enamikus väikese vormilised teosed on nagu peened luunikerdused, kus ei ole midagi juhuslikku ega liigset. Kõik on selge, puhas ja viimistletud. Ning et kogu see lihvimine käis ainult mõttes, siis ei saanud keegi kunagi teada, kui pikaajalise töö tulemus lõpuks kirja pandoolis. Pealegi oli Ljadov kogu elu koormatud pedagoogilise tööga, mis jättis loomingu jaoks vähe aega. Konservatoorium õukonna kapell ja eratunnid võtsid kogu päeva ja osa õhtustki. See oli leivatöö, mis tihtilugu ei andnud mingit rahuldust. Palju aastaid tuli ta lõpetada teoreetilisi aineid interpretatsioonialade üliõpilastele, kelle seast paljud suhtusid nendesse huvita kui tülikas lisa koormasse. Hiljem töötades kompositsiooni ja teooria eriala õpilastega ei tundunud ka pedagoogiamet enam nii koormav. Ja kui ta viimastel eluaastatel tervise pärast pidi tundides käimisest loobuma, siis igatses vana professor neid omaaegseid ahelaid kõigest hingest tagasi. Anatoli Ljadov, vilt on harmoonia ja kontrapunkti õpetus saanud ka enamik meie vanema põlve muusikuid, kes Peterburis õppisid. August Opmann kirjutab oma mälestusteraamatus. Harmoonia, õpetus professor Leadovi juures kulges kindlalt muusikalist rada, sest Ljadov ise oli kehastanud harmoonia. Et aga klass oli kaunis arvurikas, siis väsitesse töö teda vist vahetevahel ära ja tegi närviliseks. Mäletan juhtumit, kus ta ühe õpilase tööde läbivaatuse väga närviliselt oli lõpetanud ja minul juba ette hirm oli oma töötajale esitada. Aga kui järg minuni jõudis ja ta minu töö läbi oli mänginud, suhtus ta sellesse heatahtlikult. Ljadov oli õpilaste suhtes alati nõudlik, aga suure huumorimeele tõttu oskas ta tunnid teha elavaks pikkade seletuste asemel leidis lühikesed tabavad väljendused, mis asja paremini selgeks tegid ja meelde jätsid kohmaka häälte põimumise puhul näiteks nagu ahelais sunnitöölised. Anatoli Ljadov oli Peterburi muusikaringkondades väga hinnatud ja lugupeetud. Ta kuulus mitmesuguste muusikaelu korraldavate komisjonide koosseisu. Metzeenbeljajeviga sidustada südamlik sõprus ning ta oli tollele muusikaliseks konsultandiks teoste kirjastamise ja toetuste määramise alal. Beljajev oleks meeleldi vabastanud Kaljadovi majandusmuredest ja andnud talle võimaluse palgatööst loobuda ning pühenduda vaid loomingule. Sellest ütles Ljadov otsustavalt ära. Ta ei tahtnud oma loometööd kaudseltki siduda mingite kohustustega. Looming oli tema jaoks kõigist püham ülim eesmärk, mis andiski elule mõtte. Ja selles pidi talle jääma täielik sõltumatus. Võib-olla mõjutas niisuguse suhtumise kujunemist ka helilooja varane noorus. Ta kaotas ema, kui ei olnud veel kuueaastanegi. Isa ooperiteatri dirigent oli hea muusik ja hea inimene kuid õige puhimlikke eluviisidega vahel ei näinud Anatoli ja temast neli aastat vanem õde, isa paar nädalat kodus. Nende eest hoolitses teener. Sageli olid lapsed tädi peres, kus Anatoli hakkas saama korraliku klaverimänguõpetust. Muus osas jäi aga kasvatus päris unarusse. Nii juhtuski, et rabavalt andekas nooruk võeti 15 aastaselt vastu Peterburi konservatooriumi, ilma et tal mingit õiget üldharidust oleks olnudki. Isa oli äsja surnud ja õppimine sai võimalikuks ainult tänu teatri määratud stipendiumile. Edukalt alanud õppetöös rauges vahepeal hoog ja noormees koos ühe oma sõbraga kustutati üliõpilaste nimekirjast. See pani aga tõsiselt jälle pingutama ning innustas näitama teistele ja eelkõige iseendale, et ta suudab töötada. Juba konservatooriumi õpingute ajal paistis Ljadov silma oma iseseisvuse ja kindlate seisukohtadega, mida ta ei häbenenud kaitsta ka niisuguste autoriteetide ees nagu Stas Sophie palakile. Eriti viimane ei sallinud mingit vastu rääkimustega eriarvamust. Kuid Leadovis oli sealjuures nii palju headust, siirust ja tagasihoidlikkust et isegi Palacki rehv oli temast ikkagi võlutud. Selle, mis koolihariduses puudu oli jäänud, tegi Leadustasa lugemisega. Ta haaras kõike loodusteadusi, ajalugu, filosoofiat luges tohutult ilukirjandust, kõike, mida vene keeles kätte sai sest võõrkeeli ta ei osanud. Ja vene keele grammatika võttis ta ka siis tõsiselt käsile, kui konservatoorium oli juba lõpetatud. Ta oli igas seltskonnas hinnatud kui erudeeritud vestluskaaslane, kelle teadmised ja huvid ulatusid muusikamaailmast palju kaugemale. Lapsena õigest kodusoojusest ilma jäetud, suhtus ta suure hellusega oma naisesse ja poegadesse. Igatses väga nende järele suvekuudel, kui pere oli juba maale sõitnud ning töö hoidis heliloojat veel Peterburis kinni. Väga soojad suhted sidusid teda lähedaste sugulaste, õe, perekonna ning tädilastega. Nende ringis tundis ta end paremini kui kuskil mujal. Don kirjutanud. Armastus, see on minu õhk, minu leib, minu vesi elada ning mitte armastada ja mitte olla armastatud. See oleks minu jaoks kohutavam kui ükskõik milline haigus. Isegi kohutavam, kui surm. Leedus armastas väga oma perekonda ja armastas väga muusikat. Ei ole vist mõtet püüda mõistatada, kumba rohkem need ei ole võistlejad. Ent omapärane on see, et kuigi tema naine oli väga haritud ja musikaalne püüdist Ljadov kaks armastust teineteisest lahus hoida. Muidugi ei olnud tema kodumuusikata lähedaste sugulaste seltsis ja perekonnaringis musitseeris Ljadov sagedamini ja meelsamini kui mujal. Ent Peterburi suur muusikaelu ja muusikute ring jäi tema koduukse taha. Väga vähesed ta sõpradest ja kolleegidest pääsesid üle selle läve. Enamik neist polnud tema naisega üldse tuttavadki. Võib-olla tahtis ülimalt tagasihoidlik, lausa haiglaselt häbelik Ljadov, kelles järjest enam süvenes tunne, et tema ja teiste inimeste vahele on tekkinud lõhe. Et teda eraldab teistest kuigi headest ja ausatest inimestest nagu nähtamatu vahesein. Just sellepärast hoida need teised oma kodust eemal. Ja samal ajal võlus Ljadov kõiki oma isikuga. See, et talle oleks seltskond raske taluda, ei paistnud kellelegi välja ning ega ta isegi ei tahtnud üksindusse tõmbuda. Siin oli mingi ületamatu vastuolu, samuti nagu tema loominguliste plaanide ja nende realiseerimise vahelgi. Leadurile olid kohutavalt vastumeelne igasugune avalik tähelepanu. Talle ei meeldinud käia kummardamas, kui ta teoseid kontsertidel esitati. Vanemas eas ta ei läinud sageli esiettekande puhul isegi kontserdile, vaid kuulas enne proovis, kuidas kõlab. Ka oma juubeliõhtutest, hiilis ta võimalust mööda kõrvale. Ent see ei tähenda, et talle oleks olnud ükskõik, kuidas teoseid vastu võetakse. Oma muusikutest sõprade vaimustus, avaldused võttis ta tänuga vastu, kinnitades etega kiitust. Teda ei riku. Kiitus on ju õhk, milles roosid puhkevad õitsele. Kiitus ei riku mind ära, ma muutun sellest ainult paremaks, südamlikumaks tagasihoidlikumaks suuremeelsem maks. Ljadov hoidis end põhimõtteliselt igasugusest poliitikast eemale ja ometi sattus ta 1905. aastal poliitilise tähelepanu keskpunkti. Konservatooriumi üliõpilasi haaras üldine revolutsiooniline meeleolu ning professor Rimski korsakov, kes püüdis üliõpilaste õiguste eest seista, vallandati protestiks sellise otsuse vastu andsid Ljadov ja Klaazonov lahkumisavaldused, mis pärast mitmekordseid läbirääkimisi ka rahuldati. Alles sügisel saadi konservatooriumi omavalitsus kuidagi jalule ja professoreid kutsuti tagasi tisse. Ljadov, kes oli tegutsenud lihtsalt oma inimliku õigustunde ajel, hoidus nüüd igasugusest poliitikast veelgi kaugemale. Ma olen ju lihtsalt Ljadov, ainult muusik, Ljadov ning tahan elada ainult muinasjutus. Kõik muu on mulle võõras. Pean oma häbiks tunnistama. Muinasjutud olid Leadowit alati võlunud. Ta tundis hästi vene muinasjutte. Üks tema lemmikkirjanik oli aga Hans Christian Andersen. Kui imeilus. Milline poeesia? Milline poeet puudutab vana aukliku saabast, see muutub kullaks nagu imetegija. Ja kui palju headust ning hellust, kirjutas jäädo Anderseni kohta. Helilooja joonistas andekalt tema heasüdamlik ess karikatuuridest on midagi väga iseloomuliku teatud tüübile antud üldistus nagu muinasjutus, püüdmata tabada kellegagi portreilis sarnasust. Need on veenvad nagu laste joonistused. Joonistustes on kujutatud ka fantastilisi olevusi, mis on otse muinasjutumaalt paberile astunud. Kõik see pildigalerii koondatud nelja albumisse on autoril mõeldud oma poegade lõbustamiseks. Ljadov kirjutas ka värsse mitte just eriti tõsiselt, vaid ka rohkem nalja pärast tähtpäevadeks sõpradele, vahel mõnes kirjas, vahel epigrammilaadsed, read. Nende juures hämmastab leidlikke Kalam puuride ja huvitavate riimide rohkus. Ka kirjades on Leadovi väljendusviis lakooniline ning väga kujundlik. Samuti kui muusikaski. Leadovi suurim paleus muusikute seas oli Frederick sapäen kelle portree ainsana ehtis ta töötoa seina. Sügavat austust tundis ta Bachi ja Mozarti ees. Nende näidete varal õpetas ta enamasti üliõpilastele kontrapunkti. Beethoveni kompositsioonitehnikale oli tal üht-teist ette heita, ent kinnitas. Ei ole olemas midagi sügavamat Beethoveni mõttest ning täiuslikumat Beethoveni vormist. Vene muusikast jumaldas Ljadov, klinkat, kelle ooperitega oli lapsest saadik tuttav. Oma kaasaegsest tekitas kõige suuremat hämmingut mussowski. Kõik tema teosed nõuavad suurt ja hoolikat parandamist tehnika osas. Aga vaat missugune lugu, hakkad parandusi tegema ja näed otsekohe, et õigesti ei sobi üldse muussowskiga. Et selles tões mussowski oma nägu läheb kaduma. Veelgi hullem lause moondub. Aga jätta nii, nagu on, vigadega justkui ka ei saa. Ei tea, mida teha. Richard Straussi ja maks reederi muusika oli Leadovile vastuvõtmatu. Esimest nimetas ta määrituks teist umbrohuks. Elu lõpuaastate lemmikuks kujunes aga Richard Wagner. Kirjanduslikke lemmikraamatuid oli rohkem ja need vaheldusid aastatega. Nooruses oli Ljadov ülimas vaimustuses Dostojevski-ist. Tolstoi Anna Karenina ilmumine lükkas eelmise ebajumala kõrvale ning Ljadov üritas ise levini kombel elada. Käis maal vene särgiga sõbrustas talumeestega, niitis nendega koos luhal heina. Ülestõusmine kukutes Tolstoi seniselt kõrgelt astmelt ning sajandialguse artiklite järgi kuulutas Ljadov Tolstoi enda jaoks surnuks. Austas väga Tšehhovit, ei sallinud korkit. Jandrejjevit. Jumaldas Mopassaani. Dickensilt nimetas piinajaks kuigi armsaks. Kõik tegelased on nukud ehtivada heasüdamlikud. Dickensilt lugedes tunnen ühtaegu mõnu ja ärritust. Ibseni nimetas jäledus alasti, moraal. Oskar vaid olen vaimustuses. Kuigi ta esitab pidevalt väljakutseid ja poseerib, on ta siiski suur inimene ja suur kunstnik. Ja kindlasti ainulaadne võlus väga Morris maadel link. Head oli tohutu, lugemuse juures võiks peatuda pikalt, aga juba nende lõikude järgi peaks olema selged tema nõudmised. Jaga eitamised kunstis. Ainult veel üks mõte, mis erineval kujul, aga samal sisul käib läbi paljude aastate kirjadest. Kuidas ma tahaksin sisendada kõigile, keda ma armastan samasugust jumaldamist Puškini suhtes, mis mind ennast valdad. Kõik maailma poeedid kokku ei kaalu üles puskinit. Veel mõned Anatoli Leadovi mõtted tema kirjadest. Kõik me hindame väga vähe individuaalsust, kõik me tahame, et inimesed oleksid nagu tinasõdurid, kõik ühte värvi ja ühest karbist. Kui keegi vihastad või armastab omamoodi, siis seda oma nimetatakse kehvaks, ise loomuks. Kuid ainult täiesti oma näolt. Inimestel on hea iseloom, sest et nad teevad kõik, mida teised tahavad. Aga vaja on hinnata sinepitoosis just kibedat. Mida tähendab kogu maailm, see on vatsa ja hingevaheline sõda. Loomulikult võidab alati vats, sest kõigil on sündides vats olemas hing, aga ainult ühel 1000-st. Antokovski kirjades on niisugune lause. Ta elas teiste jaoks ja sellepärast ei ole ta meie jaoks surnud. Hästi öeldud, eks ju.