Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Algab meistriklass oma ja võõrama teatraalidega Viljandist, Moskvani. Oktoober on olnud poliitikast pungil. Ainult hullumeelne, viitsid sellest rääkida ja seda kuulata nii-öelda 12. tunnil. Niisiis ainult hulludele tänane teemateater ja poliitika, mis inspireeritud oktoobrikuisest Kuldse maski nimelisest Vene teatrifestivalist Tallinnas. Ning esimesel oktoobril Ugalas esietendunud briti dramaturgi Aliceterbiitoni näitemängust õnnetunne. Saate jaoks olen intervjueerinud õnnetunde lavastajat Jaak Allikut. Seda esietenduse järgselt. Kas poliitiku kuu aja tagune valimiskampaania aegu räägitud jutt üldse kuulata kõlbadki, kahtlesin oma rikutud hinges. Aga kuna situatsiooni intrigeeris poliitik lavastamas näidendit poliitika telgitagustest siis võtsin riski. Õnnetundest on palju kirjutatud ju vist teate, et see lugu jutustab Briti poliitika tagatoast ja vihjab magusalt meie oma poliitika argipäevale. Jätkame juba Jaak Allikuga. Sina, kes sa oled nagu olnud siin ja seal ja rohkem seal kui siin ütleme, teatris istudes, mis sa arvad, mis on sedalaadi tükkide mõte, et ühelt poolt me siin naerame ja võib-olla tunneme oma väikese inimese rõõm, et näevad, kus sead, aga noh, tegelikult tuleb ju nutt peale. Seda ma ei oleks julgenud loota tulnute hääle, kui tuleb nutt peale, siis on ikka väga hea. Sest siis läheb ikka midagi ka sisse ja, ja siis me nagu midagi mõtleme enne kui iga neljas eestlane annab järgmistel valimistel hääle järjekordse pool aastat tagasi, mitte eesti poliitika kaardil olnud lubaduste partei poolt, sest mind on ikkagi selle 14 aastase ütleme, iseseisva Eesti poliitikas tegelikult vapustanud kolm asja. Üks on see, et ühel teatud valimisringkonnas, mille nimi on kogu Eesti Põlva, Võru, Valga on järjest saanud kuskilt üle 10000 hääle, on, ütleme suurusjärk 12000 hääli valimistel 1992 sai seda Jüri Toomepuu keda mitte keegi Eestis. Ja pool kaks nädalat lasi tema laulu, et maikuu suur toomepuu 1995 sai samas valimisringkonnas need hääled kätte, Arnold Rüütel ja, ja kui ma nüüd edasi valimisvõtame, umbes pisut väiksemast suurusjärgus sealsamas vormis ning konskate hääled Hannes Võrno, kes sai kaks korda rohkem hääli kui näiteks Toomas Savi samas ringkonnas, keda tundsid, tähendab see tud valijaskonna noh, meie usk, mis ja selle, see on üks asi, mis mind väga hobustasin, muidugi nüüd üldistatavalt see siiski, et Res Publica, keda ei olnud olemas ja kes tuli taastaga peale uus poliitika voli, kord sai 25 protsenti hääli, iga neljas eestlane igatahes oli ja seda ma poleks iial uskunud, et rahvas on niivõrd lollitada niivõrd manipuleeritav ja siis, et see 25 protsenti kukkus kahe aastaga neljale protsendile, see on normaalne, et selline hulk valijaid loodab, et tuleb midagi metsast, maalt, taevast, ülevalt. Ta ütleb, lihtsad lahendused on võimalikud. Et vali kord päästab meid, kommunistid ahju, päästab meid siis Eestis ei ole enam korruptsiooniprobleeme, ei ole finantsskandaal ja need olid üsna palju. Vot see on gaasine, mis on vapustanud ja see näidend ju sellest räägibki. Loob mõningad manipulatsiooni mehhanismid, nagu päevavalgele rohkem ja kokkuvõttes räägita sellest, hoiatab selle eest, et võitluses jääda võimule või saada võimule võivad minna inimesed. Millisele valelik sõitmisele, videole, kui nüüd saalis, nagu sa ütlesid, inimene ehmatab säkida pisut, mõtleb enne kui ta loovutab oma hääle kurat teab kellele. No kohe, mitte kellelegi ei raatsinud oma häält seekord loovutada nagu vanatüdruk, kes süütust hoiab ja Messijast ootab võimis. Uurime nende vene teatrisuhet poliitikasse. Eestkõnelejaks teater, toki kunstiline juht Mihhail Lugaarov. Kuldse maski teatrifestivalil mängiti kahte TEMA lavastust. Üks oli september Doc Beslaani tragöödiast teine Obloomoff, Vene draamaklassika töötlus. Niisiis, kas teater peab rääkima poliitikast küsinugaarovilt ja peab? Minu arvates on igasugune riik inimese vaenlane. On anarhist, Endale intellektuaali nägu, aga kuulame, kuulame edasi. On pidev vastasseis minu kui isiksuse ja riigi vahel, kus ma elan. Pole vahet, mis riigiga tegu on, see Venemaa, Eesti, Suurbritannia riik hävitab minusse isiksuse. On väga oluline. Kuidas olla nii, et isiksus minus hukka ei saaks. Sellega peabki teater tegelema. Teater, see on ju tegelikult sotsiaalne nähtus, mis sündinud kui foorum. Isiksuse ja riigi vastasseis on terav, eriti Venemaal. Sest see, mida teeb Putin, on jube. Kõik normaalsed inimesed on temaga opositsioonis. Teater peabki sellest rääkima. Valitsus jälle ei reageeri sellele üldse, sest nende arvates on teatriauditoorium liiga väike. Pole ta üldse ohtlik. Nii tunnistab Vene dramaturg ja lavastaja Mihhail Lugarov. Aga jätkame juba eesti asjaga ja kallikuga ikka tema Ugala õnnetunnet silmas pidades. Ma vaatan seda Suurbritannia kontekstis kirjutatud näitemängu, see kõik kehtib ka siin siis mul tekib nagu lõpuks selline tunne, et mitte midagi ju ei muutu või et igal pool on üks ja see sama. Täna on see ükskord võimul, homme on see teinekord võimul, et see tekitab peaaegu et protesti demokraatia vastu, ma võin ka, noh, nii viisilistlikuksin. See on nüüd ikka väga sügav filosoofia diskussiooni teema ja seda on käsitletud ka viimase Eesti nii poliitikas kui ka ma tean, et on ilmunud raamatut sel teemal tõlkeraamatud, aga püüdlustele lihtsa lause. Kõikide vigade ei ole kõige kõige raskem kõige vaevalisem valitsemiskorda demokraatiaks. Aga see on ainukene, mis pisutki vett peab, tegelikult ei pea. Tegelikult on kõige parem valitsemiskord minu sügava veendumuse põhjal valgustatud monarhia. Valgustatud monarhia on üks viga, kui me jõuame selle valustasid Machine, kes tõepoolest on tark. Meeldiv, ehitab meile kunstimuuseumeid, rajab staadione ja ja jagab õiglust, teadlased kinni panna, hukata, varastavad, pankurid seal õudselt meeldiv. Aga inimkonna ajalugu on tõestanud, et tema järglased On debiinid, sulid, see tähendab, et monarh on ju see, kelle võim läheb pärimise teel edasi. Aga lapsed ei kõlba mitte kuskile. Ja siis ikkagi me peame ütlema, et demokraatia on ikkagi list ainuvõimalik sest monarhiast edasi tähendab, võtame järgmised põlved enam ei ole valgustatud, aga me võime unistada, et demokraatia siiski enam-vähem pisutki arukama seltskonna toob nagu võimule. Aga demokraatia on ikkagi, iga rahvas väärib oma valitsejaid. Ja vääribki saabki ainult õppida vigadest ja meie oma, kes see demokraatia ajaloo jooksul, eks nüüd ütleme viimased neli aastat oleme neid vigu teinud, esimesed sammud vigadest, need vead saavad olema palju suuremad. Need oleme palju raskemad, kui kaks-kolm põlvkonda on neid vigu teinud, vigadest õppinud, noh siis me oleme sellel tasemel lagunud. Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa, Saksamaal on muidugi üldse vale näide. Nad on õppinud väga rasketest näidetest, aga võtame nüüd tõesti noh, demokraatia, läbinisti demokraatia, kogemustega riigid. Prantsusmaa ja Inglismaa saan ju sajandeid olnud, et on jõudnud siis tõesti selleni, et valitakse enamvähem siiski mõistlikkuse piirides ja nüüd sa ütled, et soni inglise täpselt. Aga see ongi reaktsioon ju sellele ütleme võtame näidendit puhta teksti, mis Eestis konteksti oma. See kolmas tees on ju see Toni Blairi loosungid saalse Kidings, meil ilmus ka raamat, kolmas tees on siis nüüd see, et inglise leiboristid ehk sotsiaaldemokraadid hakkasid valima nüüd seda, et me ole vasakud, me ole paremad, me ole, mehed, ei ole naised, me teeme mingit sünteesi ja see oli nüüd küll pettus, et leida juurde omale valijaid. Ja see on juba tänaseks nagu ma saan aru Inglismaal kõrbenud see ideoloogia nagu üldse see ideoloogia, mis kestis, hakata arendama, et ei ole vasakpoolsust, aga parempoolsust ületades on siis minevik. Nüüd on kõik ühtsed ja ta võitlesid Roosna ja lähme koos. Saan tegelikult jälle järjekordne ühe mingisuguse seltskonnapettused 100 hääli juurde ja see näidend on, ütleme, inglise konkreetses poliitilises kontekstis reaktsioon sellele jätta, kõlab kokku Eesti koosmeele valitsus, mis algselt lollus. Räägib poliitik, kes oli selles koos valitsuses ise ka Jah, vot see on. See on üks häbiväärsemaid hetki minu poliitikukarjääris on selle koosmeele koalitsiooni allakirjutamine Toompea lossi valges saalis kui peaminister Juhan Parts peopesal piiludes lugeseta meile Juhan Liivi luuletust. Ja siiski mingi kultuuritaustaga inimesena sain aru, kui piinlik sõitma, mis toimub ja ma ei tahtnud siin allkirja anda. Mina sain küll siis aru, et nüüdse Res Publicaga koos ma arvan ikka tõeline tõeline bluff, pettus, aga paraku paraku ei olnud minu erakonnal, kelle nimekirjas maa parlamenti kandideerisin, selle hetkel rahvaliidul muud valikut tutada tegi sel hetkel õige valiku, sest alati on parem olla, ükski koalitsioonis midagi saavutada pole opositsioonilise lihtsalt sõimata. See oli väga sünnitud valik, aga et noh, et see nii puusse läks, selles mõttes, et et mingit Res Publicat ei olnudki olemas, et oli juba selleks hetkeks alla kirjutatud leping Res Publica ühinemiseks Reformierakonnaga. Kui meele mängiti kolme erakonna koosmeelt, seda me siis ei teadnud, et see nii ei läinud. Need on juba hoopis teised arenguid põhjused, aga algselt oli tegemist pettusega. Ikkagi suudad veel teha nägu, et midagi siin üllatab või midagi sinna nagu solvab selles poliitikas. Poliitikul ju ei tohiks üldse nagu sedalaadi nagu südametunnistust eksisteerida või kuule, sa ei saa üldse hakkama muidu. Aga seda sa hakkama. See ei ole võimalik, et ei ole üldse südametunnistust, sead lihtsalt valetad kogu aega sedasama või hiljuti olnud aktuaalne Jaak Jõerüüdi kaasus. Kõik mõtlevad, kas nüüd tõesti õrnahingeline intelligentne, nagu sai, mõtteise plahvatas või vana küüniline intelligentne arvestades viis sammu ette, kus presidendiks saada. Noh, see on see dilemma, eks mina olen siiski seda meelt, et ma usun, et inimesed räägivad seda, mida nad mõtlevad ja kirjutavad seda, mida nad arvavad ma ise püüdnud alati teha. Vandenõuteooriad ja seitsmejõulised kombinatsioonid manis hästi ei usu. Kõik on paraku poliitikas primitiivsem ja seetõttu võib-olla ketisega ausaid inimesi. Teadmisega primitiivset poliitikast tagasi Vene teatrisse. Olen nii sotsiaalse kui poliitilise teatri pooldaja, kuigi poliitikast suurt ei jaga ja selles ei osale, tunnistab dramaturg ja lavastaja Mihhail Lugarov. Teater doki on mitmed poliitilised parteid üritanud angažeerida. Oleme kõigile ja öelnud, kuigi nad on pakkunud meile raha ja teatril teatavasti raha napib. Millised teemad meid erutavad? Seinast seina? Näiteks meie riik on sõjas, see on fakt. Aga kõik ümberringi teevad nägu, et seda pole ollagi. Et ainult televiisorist unistatakse. Tegelikult lõhkevad ju meilgi pommid. Meie psüühika on seetõttu paigast ära. Seal kusagil käib ju sõda ja see sünnitab paranoiat. Selle all kannatavad minu suhted naise ja sõpradega. Kõik on omavahel seotud ja nii me muutume ebaloomulikult agressiivseks. Sõda süvendab seda paranoiat, see on fakt, aga mitte keegi ei tee sellest välja. Teatergi teeb näo, et pole tema asi rääkida mingisugusest Tšetšeenias. Vot me võtame Shakespeari Mcbeti ja selle kaudu väljendame oma suhtumist Tšetšeenia sõtta räägib Ugarov muigamisi. Ja siinkohal omapoolne väike repliik meenus mullegi meie oma Eesti Draamateatris Shakespeare'i Othello lavastus, mis jõuliselt ekspluateerib militaarset teemat. Kusagil ikka mõtlesin, kui lava oli meestest pungil ja kõle lava olustik viis mind sõjaväebaasi. See sõja teema oli hotello, intrigeeriv on pool. Nii et minul pole küll midagi selle vastu, kui šeik spirile tänase päeva taaka külge poogitakse. Ega selles ümberütlemise vajaduses äkki meie ühise nõukogude aja taaka ole kui ju kõike pidi ümber nurga ütlema, salamisi. Tegelikult on ju see küsimustki jama, Shakespeare on ikka kaasajastatud. Küsimuse paatos on hoopis selles, et kuhu on jäänud tänapäeva näidendid. Võib-olla on see tõesti sellest ajast, kui mulle vihjamisi anti teada, millest jutt. Kui tuli ju siis tähtis vihje, ise ta seal ridade vahel ikka olemas oleks. Vihjete sisu polnudki nii oluline. Kui õigemini läksid ju kõik need sõnumid siis ühte väravasse. Et nõukogude võim on üks igavene suur kõnts. See oligi see vihjete vihje. Sisu ei erutanud ju praktiliselt kedagi, keerutas vaid see, kuidas nad seekord seda ütlevad. Aga see on ju eilne teater. Tsensuuri täna Venemaal ei ole. Tegelikult on televisioon ainus tsenseeritud koht, seda küll, aga ajalehed kirjutavad, mida tahavad. Teatris pole mingit tsensuuri, lihtsalt ei anta sulle raha ja ongi kõik. Mis siin enam vihjataja peeneid allusioone luua ikka tuleb söelda. Lavastus september, Doc, mida Tallinnas mängiti, on kokku pandud internetikommentaaride põhjal. Seal on esitatud nii venelaste kui tšetšeenide pool ja need on tekstid, mida kirjutati sel ajal, kui lapsi hoiti Beslaani koolis pantvangis. Miks on seda september toki nimelist lavastust keeruline mängida? Sest see võib sünnitada provokatsioone, näiteks kaklust, aga turvameest meilt teatril pole. Ja provokatsiooni oht on mõlemapoolne, seda võivad esile kutsuda nii seid, tšetšeenid. Moskvas on neid palju kui ka vene rahvuslased. Vaatajad on isegi tunnistanud, et neil tekib soov tõusta ja pihtijale rääkijale näitlejale vastu lõugu virutada. Tegelikult teater peabki saali kahte lehte lööma, lavastusse peab olema ju sisse kirjutatud konflikt tunnistab Hugo aru. Aga siinkohal tahan ma jällegi öelda väikese vaherepliigi vene lavastaja jutis. Tallinnas mängitud etendust jälgis publik küll huviga, kuid erilist kirgastumist või poleemikat saalis polnud. Isegi tekst mõjus kuidagi hambutuna. Sest ega siis Proppustes ka sellist väge pole, kohe särtsama võtab. Tegelikult oli jama selles, et see, millest räägiti, oli meie jaoks ikkagi väga võõras mure. See ju ei ole meie rahva sõdase seitseeni sõda. Juba ammu tunnen ma kaasa väikesele rahvale ja olen suure, see on vene riigi vastu, pole mul siin poole valimised raamatega midagi. Aga näiteks selle peale, kui küsida, kelle sõda peab eesti sõdur Iraagis, läheks olukord teatrisaalis kohe kuumemaks. Patsifiste telleerile astuksid vastu reaalpoliitikud. Ja sellises olukorras oma grupikuuluvust määrates peab eestlane ühe isikliku siseheitluse küll maha pidama. Seda tunnetasin, kui vaatasin Rakveres Merle Karusoo lavastatud afganistani poiste lugu misjonärid. Niiet selline pihtimus teater nõuab suurt isiklikku osadust. Aga siinkohal toob Michaelugaarov ühe sisemise konflikti näite elust enesest. Oma Tallinna ringreisilt. Saite aru jutustatud loost, rahvusprobleemidest on jutt. Eestlastele on see tuttav konflikt. Ja mitte ainult tasemel eestlane, venelane, seal ajalooline konflikt. Toon näite, viimasest teisest maailmasõjast. Lähen mina antikvariaati Tallinnas, kus on müügil väga suures koguses ja imeilusaid asju fašistliku sümboolikaga. Mulle need asjakesed väga meeldisid. Ja siis ma seisan kõlbelise valiku ees. Näiteks leidsin sealt ühe imeilusa hõbedase doosi tikkude jaoks haakrist peal. Küsisin seda näha, hoidsin käes ja kui tagasi andsin, tunnistasin, et ei saa seda siiski endale osta. Sest mõlemad mu vanaisad on olnud selles sõjas. Ja nad ei suudaks mind sealt teisest ilmast mõista. Seepeale heitis 60 70 aastane müüa mulle hävitava pilgu. Juuli tema seisnud teisel pool rindejoont. Tekkis väga dramaatiline olukord. Ja niimoodi pihtis vene lavastaja Mihhailov Kaarov. Aga kui pihtimiseks juba läks, siis räägin ka ise oma hirmudest Vene teatrifestivalil. Nimelt oli Kuldse maski paraadlavastus toodini Abramovitš kuulus vennad ja õed 20 aastat vana Krestomaatiline teatriajalukku kuldsete tähtedega raiutud. Kõike seda ma teadsin. Arvatavasti lavastatud suures isamaasõjas saavutatud võidu 40.-ks aastapäevaks nagu toona kombeks. Ja kindlasti tekitanud palju paksu verd tublidele ideoloogia töötajatele, nagu toona kombeks. Okei, ütleme eestlase kombel. Niisiis, kuldne mass kuulutatakse pidulike kõnede taustal avatuks. Vennad õed alustavad Eesti Draamateatri laval, läheb lahti tõeline pess Nybiaski punalippude ja sõduri mundritega. Vene teatrijõuline mäng pöördub justkui reality showks. See, mis meil tavaliselt juhtub mais viimasel ajal ka septembris Tõnismäel pronkssõduri juures on järsku kolinud Eesti draamateatrilavale. Ma ei saa oma paranoiat jagu. Ma sisenda endale, et see seal ei ole vene riigi jõudemonstratsioon. Et see on, tead interõigemini juba teatrikunstiklassika ohutu nagu muuseum. Ja katsun hoopis tegeleda sellega, et tegelased, kes peavad mängima seitsmeteistkümne aastaseid, on vahepeal 40 aastaseks saanud. Aga pean tunnistama, et vendade-õdede kunsti fenomeni jõudsin siiski alles selle mammutlavastuse teise osa lõpuks. Vaat nii tugev oli minu paranoia. Mäng algab kli lööja kaunis mällu, oko, oo. Armastus kaob kiigel on. Kas surm on meil kaunis, nii liigutav, kurb silmapil. Pettub valgusteid avaneb järgmine. Heinu täis puu Lomad kõrvuti, oo. Truud. Sakestoren süda on. Roosat endale mees. Lõppenud näitemäng, naeratus. Lõppenud kõik, mis valguses võlus. Ja mis vahepeal juhtunud on, vahepeal sidus, see on mainekas. Aga jätkame vestlust Moskva lavastaja ja dramaturgi Mihhail Kaaroviga. Võiks tänast Moskva teatrit pidada sanatooriumiks neurootikutele. Ära mulle millestki tõsisest räägi kõige kenasti ja lubama mul veeta suurepärane õhtupoolik ja võib-olla see publik, kes mind huvitab, kannatab välja ka tervete inimeste teatri onugarov veendunud hullu psüühiliselt terve inimene ei satu paanikasse ega minesta, kui laval keegi räigelt ropendab, ta ei kuku ära, loodetakse elu pahupoolt. Muidugi normaalne inimene ei pelga elu heledamat ega tumedamat osa. Need eksisteerivad tema jaoks koos. Selline lahterdamine on ju jäänuk romantilisest tundemaailmast. Vot sellistele normaalsetele inimestele ongi tehtud teater, Doc. Enamasti on publik traditsioonilisest teatrist juba pettuda jõudnud ja kruu üksjagu noor. Nad on valmis tõsiselt rääkima tänapäevaelust. Mängime neile isegi öiseid etendusi. Hiljuti loodud teater praktika käib samuti seda rada. Kell 12 öösel, selle asemel, et ööklubisse minna, tulevad nad meid vaatama. Aga mida selline publik siis teatrilt kaotab? Nad otsivad kaitset üksinduse vastu, et inimene vabaneks hirmutundest kartusest, et see kõik, vaid ainult mind huvitab, ta otsib ja soovib leida lavalt mõttekaaslasi. Ta saab aru nüüd, et ta ei ole enam nii üksi. Ja seda ongi vaja psühholoogiliselt tunne. Ta tahab et ma ei ole ebard. Et niimoodi mõtleb veel suur hulk teisi inimesi. Aga veel kord koduse teatri juurde. Teraapia Eesti moodi ehk briti näitemänguga laval Jaak Allik ja üks peaosalisi Janek Vadi, kes mängib poliittehnoloogi nüüd mikrofoni juures. Palju selles tekstis on kohandusi ja mugandusi ja kui palju on seda, mis inglise härrasmees. Spetsiaalseid kohandusi on mugandus praegu tegelikult ei olegi. See on nii, et inglise vastel on leitud eesti vaste, tähendab, noh, ma toon konkreetse näite, kui lavalt kõlab tekst, et haigekassa juhid määratakse haiglatesse, sanitarid võiks siis, kui me näidendi lööme lahti, siis on seal mingisugune vaste inglise tervishoiusüsteemi kohta. Aga mõte, probleem on sama vastu oleme leidnud siis natuke eesti eesti keeles kohanduva vanu, näiteks laused, et keegi ei jõua enam õigeks ajaks kohale, sest kõik raudteelinnud eraomanikele maha müüdud, see on sõnasõnaline tõlge, tekst, et kas te olete viimasel ajal raudteega sõitnud või kas te olete arsti juurde tahtnud minna, on sõnasõnaline tõlge. Nii et siin jah, ja siis lõpuks, kui, kui, kui rahvale tekitab kohutavat nalja, suur auto Hummer siis seal on jah, mitte Hummer vaid mingi suur auto, mis on Inglismaal aktuaalne. Mida meie ei tunne, et see ei ole ju kohandumine, see on tegelikult noh, täpse vaste leidmine, probleemid on täpselt kahjuks samad kurvast. Janek Vadi, kui vana sa oled, et 20 90 26. Kogu see poliitiline mäng, kas hakkasid nagu mõtlema ka selle värgi üle? Ikka lõi nagu paralleele Jaak Allik, aga kuna ta on ise nagu poliitikas tegev, tõi neile elust näiteid ja et nad, kuidas asjad käivad, tegelikult kelle ülesannetesse miski asi kuulub, muidugi arutasime mingi päevapoliitilisi asja, hariv, said teada inimese käest, kes on nagu poliitikas tegevat, kes nagu räägib sulle, kuidas asjad käivad. Väga tugev analüüsi on, mitte ühtegi sõna nagu mingit lauset ei lase inimesel tühjalt, nagu näitlejal öelda, või selles mõttes, et ta oli üllatus minu jaoks. Mina igatahes kartsin. Ma räägin enda eest, et see lugu läheb käima võib-olla mitte kohe alguses, 10 minutiga hiljem, et kas me suudame hoida vaatajat nagu järje peale suudame tema jaoks huvitavaks teha selle situatsiooni, millest see kõik algab. No ei ole varjatud, et see on nagu Tony Blairi valitsuse peale kirjutatud ja paroodiavaatajana ma küll ütlen, spetsiifilist inglaslikuma, seal ei tajunud, et see oli ikkagi üsna usutavalt ka siia üle kanda. Eks me ikka muidugi vaidlesime tükk aega, kas on, räägime nagu meie tänapäeva kontekstis mingid teemad, haigekassad ja raudteevärk ja sellised mingid teemad, mis meie kontekstis töötavad. Siis kas Jaak rääkis ka nendest eesti mingitest telgitagustest, sellest nagu ei olnud? Oli küll, aga, aga ma ei usu, et sellest siin rääkida, nagu Jaak ise ka rääkis, et tema jaoks oligi nagu hämmastavalt nagu eluline süsteem, aparaat töötab nagu samadel põhimõtetel žanri määratlus komöödia, naerame ära, unustame ära, läheme minema. Mind poleks küll mõtlema, kui ma selle loo ära vaatanud, paneks analüüsima, miks, nagu lehtedes nagu üks asi ilmuma või miks see artikkel ilmus nüüd nüüd ja praegu. Kellele see kasulik võiks olla, kellele mitte, et paneb inimesi minu arust mõtlema ja analüüsima seda praegust elu, et mis toimub ümberringi. Iga tark inimene saab aru, kui ilmub mingi luukere kuskilt välja, et siis ikka on kellelegi kasulik. Soovitada sellist head küüniku kõhutunnet või ma arvan, et inimene, kes selle loo ära vaatab, et tal peaks olema hea tuju, Külsid. Ja aga milles teada sellest, et ma ei ole ise selles selles mängus sees või, või sellest, et ma sain selle kamba oma väikese inimese naeru ära naerda. Nojah, kõige parem rõõm on ikkagi see, see, mis sellise kahjurõõm, kahjurõõm, selles suhtes on ta hea komöödiat. Ainult nali jalaga tagumikku, aga on nagu tunda, et on sellist sotsiaalset närvi sellel autoril. Allik ise arvas, et nooh, ta võiks ikka ju veel paar aastat repertuaaris olla, et riigikogu valimisteks paigal püsida, et ütleme, et aeg läheb edasi ja tulevad nagu teised asjad peale, et see jääb vanaks nagu liigese komöödia. Minu arust selline lugu ei aegu, ikka on keegi, kus tõmbab mingeid niite ja manipuleerib nii meedia kui inimestega ja millise kooli manipulaatori kooli sa siin said, ma mõtlen elus elus ma ikka üritan ikka, mitte manipuleerimisest lause ei, ei, kõik on hästi. Sa tegid siin Ugala esietenduspeol sellise lõbusa avalduse, ütlesid, et tunned iseennast ka selles näitemängus ära ühe osalisena. No see on lihtsalt rollijaotuse mõttes see olnud näitemängu paralleel, tähendab tõesti kuna siin on näitemäng sellest, kus on peaminister, on peaministri nii-öelda pressisekretär ja peaministri kõnekirjutaja ideoloog, strateeg. Neli aastat, ma olin võib-olla Koonderakonna KMÜ valitsus, nii peaminister Vähi kui peaminister Siimanni puhul üks siis sellesse kolmikusse kuulu ja, ja ütleme, peaminister Siimanni valitsus me siis tänase kultuuriminister Raivo Palmaruga moodustasime koos Simoniga selle kolmiku, aga neid paralleele sisulisi, mida see näidend siin toob. Aga meie õhkkond oli puhtam. Selliste niimoodi mõrvakatseteni me jõudnud. Aga kui tihti tuleb seda ette, et, et kui on nagu üks sigadus õhus või noh, ütleme üks äpardus, poliitiline ebaõnnestumine, et siis sa võtad ette selle teise ja hakkad nagu teist trummi lööma, et ühelt see tähelepanu Siis on see noh, ilmselt poliittehnoloogia õpikutes on, et tõesti, et tuleb leida teine, teine patja puuduse suureks, seda, seda ilmselt valdavat kõik pressisekretäride poliitnõuniku tõtt viska teine skandaale, et et see on nagu tavaline argipäev, tavaline argipäev ja ma imestan, et kuna see on niivõrd poliittehnoloogia aabits, et ajakirjandus seda ei taipa, kirjandus läheb rõõmsalt järgmisse skandaali liimile ja seosta seda sellega, et see on tal ette nii-öelda spinnid. Et poliittehnoloogid ja pressinõunikud midagi vajavad, see on nende palgaküsimus. Et ajakirjandus meil ikka niivõrd on manipuleeritav ja niivõrd ahmib kõike sisse. See mind hämmastanud ikka tõsiselt ja see, et ajakirjandus on meil ikka ikka selgelt parteiline see on üsna läbinähtav, aga ta ei ole muidugi niivõrd primitiivne, et noh, selles lehes teiste parteide siis need sõna ei saa vä? Kummaliselt kallutatud ja üsna oskuslikult kallutatud ajakirjandus on meil küll seda mõtlen täiesti selgelt, aga see ei tähenda, et need sõnavabadustöödeks No sa ju ütlesid seda, et ajakirjandus on loll ja ta teda annab nagu kallutada. Ja siis sa väidad, et ajakirjandus manipuleerib. Vaat, see on kõik, kokku tähendab aeglasem hulk suhteliselt rumalaid toimetajaid, niuksed, esimese astme toimetajad, kes lihtsalt küllusest haaravad kinni, iga landimistel ette visata. Ja lõpuks on väga arukad, väga selgelt poliitikat vajavad. Noh, peatoimetajad, vastutavad väljaanded, kes on selle süsteemi nii huvitavalt üles ehitatud, ehitanud, et kõik asjad omal kohal, rumaluke nurka toimeta harovlandi teeb skandaali ja, ja peatoimetaja väga hästi teab, kuhu see lõpuks satub ja mis selle taga. Jaak, ma tänan sind selle poliittehnoloogilise õppetunni eest, mida sa andsid intervjuud andes ja, ja ka seda näidendit lavastades tuleme teatri juurde tagasi. Kuidas sa kommenteerid Ugala trupi valmidust seda mängu mängida? No esimene ehmatus oli suur, ma arvasin, et kõik on aru saanud ja selgus, et muidugi palju arusaadavad, aga siis, kui hakati aru saama, siis oli teine rõõm, et siis hakatigi tõesti aru saama ja väga ilusti hakata aru saama ja ütleme tänama küll, julgen arvata, et kõik laused, mis näidendis näitlejad räägivad, saavad nad aru, mis selle taga on. Milline käikemine, vihje. Ja eriti tahaks ma tõesti veaosaliste anekdoodid, kellele see oli esimene roll koosseisulise näitlejana Eesti kutselisest teatrist ka esile tõsta, sest et tema arusaam oli nüüd küll täielik ja, ja minu meelest on Eesti teatri saanud targa ja andeka näitleja. Me teame Selle näidendi taustal, et see on ikkagi kirjutatud teatud prototüüpide peale, et kas sina nagu üritasid meil ka leida? Prototüüpe parodeerida täiesti kindlasti mitte ja lõpuks, kui olid Grimmide parukad, viimane nädal oli tõeline rõõm, kui äkki hakati ütlema või see on see ja see on, see, ma neid nimesid ei nimeta. Aga see ole teadlik. Nii et kui mõni Eesti poliitik või mõni eesti ajakirjanik ära tunneb, siis ei ole lavastaja poolt teadlik kuidagi grimeerija näitleja, lavastaja autori ühistööna äkki kujunenud. Oh see on ju see. Mis on selle lavastuse zhanrimääraks sinu enda arvates kavalehele? Ja ma ei julge seda öelda, sest direktor peanäitejuht, kes mängib peaministrit, keelas mul ära selle ütlemise, aga kuna see juba õhtulehes oli minu arvates kuhu draamaga? Vene teatrikriitika on tunnistanud, et vene uue draama peategelane on ohver prostituut, homoseksualismi kodutu, seni inimene ekstreemses olukorras. Muidugi on nad väga teatraalse psühholoogiaga tegelased. Aga kaua võib selle ohvri teemaga jahmerdada. Moskva dramaturg ja lavastaja Mihhail Zubarov. Tegelikult viimase, neljanda uue draamafestivali loosung oligi, otsime kangelast? No eks seda ole juba sajandeid otsitud. Aga tõesti, ohvriga on vene näitemäng juba väga põhjalikult tegelenud. Vaadake, mida see maailm on minuga teinud, kuidas ta mind väntsutab, hävitab, aitab sellest. Minu arvates peaksime kirjutama tegelastest, kes on valmis ütlema. Vaadake, mida mina selle maailmaga teinud olen või teha kavatsen. Mul ei tule sees, kui veel päris hästi välja, aga ma ikkagi üritan midagi muuta. Selline oli minu mõttekäik ja see meeldis paljudele. Tunnistaja Pugarov. Niisiis, ohver on kirjeldatud, vaja on leida pääsetee, lunastus. Kuidas ma peaksin praegu tõlkima, sõnas basseini. Kõik maailma lood võib jagada laias laastus hukkuja katastroofilugudeks ja pääsemislugudeks. Praegu Me vajame pääsemist. Minuga juhtus küll katastroof, aga ma tulin sellest kuidagi välja. Kas tänu asjaolude kokkusattumisel või tänu hingejõule, seda peakski kirjeldama juba vene uus draama. Kuid lunastus, pääsemine siis äkki ka jumala abil või kuidas selle vene hingega lood on. Ja miks mitte ka jumal. Aga inimese enda initsiatiiv on siin oluline. Ma tunnen paljusid inimesi, kes toimivad niimoodi. No näiteks just asjad jalutas meist mööda, Aleksei Casantsem. Näiteks tema on inimene, kes on muutnud Vene teatri ilma. Ta on dramaturg. Samas väga laisk inimene nagu Obloomav. Seejuures ta võtab kätte ja loob teatri. Milleks talle see raha tal pole, ta on kõigile võlgu, laenab kõigi käest, kulutab oma ja teiste raha. Tõsi, nüüd on teatril juba parem järg majanduslikus mõttes ka. Aga samas see mees on muutnud kultuurisituatsiooni. Niimoodi on ta päästnud iseenda, teised ja vene teatri ja see on praegu tähtis. Lõpp läks kuidagi väga paatuslikuks, mugarov ise ka naerab selle peale. No vot nii on, kui hakkad venelastega poliitikast rääkima, ikka lõpeb kõik lunastusega. Tänase saate eesmärgiks ei olnud mul rääkida niivõrd lavastustest, kui teha just mõttematku teatri ümber. Kuldne mask oli suurejooneline vene teatri invasioon Eestisse. Eks sellelgi oli oma kui mittepoliitiline, siis kultuuripoliitiline sõnum. Kaks kolmandikku publikust oli silma järgi hinnates venekeelne. Mida tähendab neile emakeelne teater? Metropolis? Ei oska kommenteerida, sest puudub osadus ise vaatasin seda värki uudishimuga ja nautisin vene teatri suurt ja emotsionaalset joont. Poliitika teatris on siiski palju peenem kui teater poliitikas. Aitäh kuulamast ja kuulmiseni, ütleb maris Johannes.