Tere, mina olen Janek Kraavi. Kõik me oleme käinud turul, mõned isegi legendaarsel keskturul. Tartus aga räägiti sel nädalal kultuuriturundusest ja sellest, mis on atraktiivne kultuur. Andreas vee kirjutab väga tõsistest Eesti inimestest ja kutsub üles neid eirama. Tallinnas toimub üritus, mis pole ei teatri ega kunstifestival. Eero Epner räägib perfomance artistiga Rootsist. Nädala teatrisündmusest Von Krahli jäneseaastast kõneleb Kristi Eberhard. Sven Vabar võttis kätte lugeda üht raamatut, mis sellest kõigest välja tuli, räägib ta ise. Saate lõpuloos. Kena kuulamist. Kus peeti eile ja üleeile kultuuriturunduskonverentsi? Targad mehed, kultuuri loojad ja kultuurirahastajad mõistatasid selle üle, mis võiks olla atraktiivne kultuur, kuidas ületada rahamuresid ning kuidas siis veelgi rohkem kultuuri luua. Riho Lauri saar kuulas konverentsi taustal Kanuti Gildi saali direktori ja Baltoscandali eestvedaja Priit Raua mõttekäiku teemal, mismoodi võiks välja näha ideaalne kultuuri müümine. Nagu selgub, tuleb alustada nõudlusest. Iseasi, kelle või mille nõudlusest. Mis on teie jaoks üldsegi atraktiivne kultuur, kas selline mõiste eksisteerib? Kindlasti, kui me räägime kultuurist, siis hästi atraktiivne on kõiksugu põnevusega tekivad ja vastasseisud kuvad kultuurivormid jumala eest, kasvõi sport. Et näha kellelegi inimese väga häid oskusi, inimene ise olla atraktiivne minu jaoks ja siis mida see siis atraktiivne inimene teeb? Siiski kultuur võib-olla võiks omada mingisuguseid kunsti elemente pisukestki, onju, et mitte ainult jääda selle inimese võimete kontrolliks ainult. Kõik jäävad, kuidas müüa ilmselt Bobby, ükskõik, kas siis muusikas või kus iganes. Müüginipid on üsna lihtsad. Kuidas müüa näiteks alternatiivset kultuuri, kas samade vahendit? Aga minu jaoks on ikkagi üks kunstikorraldusega tegelemise peaeesmärke pakkuda mitte niivõrd palju publikule midagi, võid kunstnikule midagi, et kunstnik saaks avada ennast ja tegeleda sellega, millega tema tahab tegeleda, sest et lõppude lõpuks on tema ka ühiskonnaliige. Ja see publik tuleb mängu just seal koosluses kuidagi, et kunstnikule seda publikut vaja ja noh, loomulikult on tänu sellele siis on kunstnikul parem, kui on publik, siis on vaja seda näiteks ka noh, ütleme näiteks teatril näiteks meie teatri päris niimoodi, et meil endal seda näiteks Kanuti Gildi saalile, kui me räägime, mis, mis te selle publikuga teeme, kui meil ei ole neile pakkuda midagi, seal tekivad nüüd juba teised asjad, et ma olen tihtilugu tegeleme hoopis sellega, et kuidas ennast müüa kunstnikule Sa pead nagu kogu aeg kogu sellel sfääril hoidma kätt pulsi peal. Aga publikule müüa loomulikult selles mõttes tuleb kõige tähtsam on see, et leides oma publikeks täiesti mõttetu müüa valele publikule, eriti on see niisuguste nishikaupadega, eks ole, noh loomulikult ma ei räägi sellest, et ooperit võib müüa väga paljudele inimestele, eks ole, aga noh, ikkagi kaasaegsed alternatiive duaalset tantsu ei ole mõtet müüa väga suurele massile, sellepärast et siis see enamus sellest massist saab ju, võib olla eluaegse trauma on ja kui naljaga pooleks öelda, et noh, et selles mõttes, et ta kaob huvi selle vastu ärastita Mallesse kohta tulnud nagu näiteks mina lähen valesse kohta, kui ma lähen vabandust, aga muusikali vaatama informatsioon peab olema hästi avalikult teada, aga reklaamida, müüa arvan, et tuleb üritada õigetele inimestele, see on igal pool võimalik ja isegi olemas kriitiline mass. Muidugi, kui väga-väga-väga alternatiiv võiks minna, võib-olla siis ei oleks, aga noh, see selles mõttes, et ikkagi jällegi inimmõtlemise piiridesse jäädes siis on ju see kõik olemas. Kuna meil on nii-öelda turumajanduslik olukord, eks ole, siis tõenäoliselt need reeglid peaksid kehtima ükskõik nii massitarbekaupadele kui ka alternatiivsele kultuuril, ilmselt need reeglid on samad. Kui teie räägite nii-öelda enese väljapakkumises kunstnikule, siis on ilmselt täpselt sama asi, alustatakse nii-öelda mingisugusest märgi tootmisest, oletame näiteks, et selleks märgiks nagu Baltoscandal, kus siis täpselt sama moodi, et kas keegi tahab sinna tulla või mitte, miks ta peaks tahtma tulla samad reeglid, täpsustama. No põhimõtteliselt jah, meie Eestis on see natukene nagu teistmoodi, eks ole, sest et me oleme siiski selles mõttes, et uued inimesed ja väga palju inimesi, et nad lihtsalt ei tea, mis toimub, on ju, ega näiteks piinab aus või keegi tuntud teatri või tantsuinimene nagu Euroopas tuntud ikka meil väga palju rohkem inimesi saal ei too, sest et ikka ei teata teda, eks. Ja teiseks on minu meelest meie teatritraditsioon teistsugune, et meil Eestis minu jaoks on väga selge see, et Eestis teater asendab kinoteatris käiakse selle jaoks, et vaadata näitlejat, mitte lavastust see tähendabki, eks ole, et kui ei ole Ühtegi tuttavat nime, ühtegi nägu, no ei tea, kas ikka tahaks minna, mingi muu asi peab olema see, mis siis toob selle, et see märkse Baltoscandali märk, mis sisaldub atmosfääri, kõike, kõike, kõike, kõike seda, eks ole. Kas seesama asi, millest te praegu räägite, ei tule mitte sellest samast arusaamast, et kõik nii-öelda ka kultuur peab ennast ära tasuma? Tasub siiski veenduda, et see kipub nii olema poliitilistes tõmbetuultes, nendes tõmbetuultes, mis praegu Euroopas on seal üks populistliku poliitika üks alustalasid, see, et kõigile peab meeldima, olen igaühe poolt, seda situatsioonis, kui me täna kuulasime konverentsil, see ei puuduta küll nüüd Eesti riik, eks ole, kellel on Euroopa suurim protsent kultuuri rahastamiseks riigieelarvest. Baliidus on mingi 0,0 midagi, et iga aasta toetatakse lamba kasvatamist sama palju kui kultuurikogu kultuuri Ma saaks aru, kui kultuuri peale läheks liiga palju raha. Et siis hakata nagu lugema neid päid, kes istub saalis. Aga see ei ole üldse niimoodi seal, pigem on ikkagi asi selles, et kultuur on alafinantseeritud. See ei ole mitte mingisugune vahend, et üritada muuta kultuuri rohkem massidele arusaadavaks, mis tähendab, et rohkem ühe sugusamaks. Need asjad tuleb lahku lüüa. Omavalitsustele tuleb anda rohkem otsustusõigust, mitte ainult kunstiaja, eks ole, vaid üldse ja tuleb lahku lüüa, kui me räägime konkreetselt teatrist, trupp, maja, kõik maja on omavalitsuse oma, tehku sellega, mis tahab. Trupp on riigi poolt toetatav või see maja, see omavalitsus otsustab, et aga vot tegelikult mulle meeldib hoopis see trupp, kes praegu mängib Draamateatris, siis ma teen talle parema pakkumise ja mängib aasta otsa see trupp, eks ole, Viljandi teatris siis hakkavad asjad nagu selles mõttes nagu liikuma, eks ole, et see ei ole, ma tean, see ei ole repertuaariteater, see ei ole saksapõhine ja meie oleme kõik peale täpselt minema sakslaste järgi, aga sakslased hakkavad ka muud. Seda, et kui meil on rahvusriik ja kultuur peaks seal aluseks olema, siis võib-olla meil Eestis on isegi selline veider olukord, et tegelikult ütleme selline läänemaailm kaasa arvatud siis Ameerika ja Lääne-Euroopa noh, nendel hakkab see rahvusriigi mõiste noh, rahvuse mõistan neid nii hästi, hägune juba tegelikult, et nad on liikunud selles tähenduses nagu kuskile mujale. Eestis on see asja rangelt siis rahvusriigi põhimõttel veel. Aga võib-olla üks selline lõhe nagu kogu selle skulptuuri rahastamises ja suhtumistes asjades ongi see, et, et me võtame üle mudeleid näiteks Lääne ühiskonnast, üritame neid rakendada siin, kus on, ütleme, et ülemine kiht, kui meenutame nii-öelda suhtlemist ja arusaamad maailmast nagu kihtideksis, ülemine kiht oleks justkui midagi sellist, mida me üritame oma vanale peale suruda, aga nad lihtsalt ei taha tihti nagu haakuda mingites punktides, et võib-olla on asi kuskil seal. Jah, tegelikult meil ei ole väga palju, eks ole kuskilt ülevalt võtma sedasama kamm, mis praegu käib, eks ole? Tele ja raadio, kui Sloveenia saab, kuidas siis Eesti ei saa, eks ole omajagu riikliku Teled normaalse eelarvega üleval hoida, eks ole. Missugune see poliitiline põhjendus on, et majanduses on nagu raskem. Et igaüks teeb, ajab mingit oma asja, näiteks tallima võin öelda Tallinnal tuntud minu sõprusringkonnas küll välismaal olevat kui koht, kus toimub liiga palju, kas või kultuuriüritusi liiga palju ei suuda keskenduda, jääb ära see, mis, mis on väga tähtis, kui me räägime kunstist, kultuurist, teoreetiline paastaga, analüüs jääb ära, eks ole, üks festivale ajab teist festivali taga. Võib-olla see on ka kriitika küsimus, et inimestel on palju, mida nii-öelda kultuuris tarbida, samas ei ole mitte keegi, kes neile mõtestaks. Toimub just ongi see, et võib-olla toimubki natuke liiga palju, eks ole, ma just nägin ja lugesin, Rumeenias hakati välja andma kahekeelset kultuuriteooria ja kunstiteooria ajakirja Rumeenias meie mõtleme, et nad elavad veel umbes ilma elektrita. Meie arusaam nendest sealant hakati välja andma teistest näiteks Balkani riikidesse toimub juba aastakümneid, aga meil, kus meil niuksed aia kirjeldanud, keegi isegi ei mõtle niisuguse ajakirja peale. Seal on see normaalne, et kui toimub mingi festival või või tähtsam asi, selle järgne mingi analüüs, võib-olla see on see kunsti ja kultuuriküljest ära kadunud juba see see imeasi, et ta ei ole nagu mingi suur ja puutumatu asi, eks ole, ja sellepärast me niimoodi üritamegi teda tarbida nagu tarbimisühiskonnas lihtsalt üks osa meist. Okei, võib-olla see on see, miks meil puudub vajadus, ma olen ise mõelnud küll mitu korda, et peaks kuidagimoodigi alustama mingil moel mingisuguse väljundi tekitamist kahes keeles, et see meie jõuaks mujale seguneks seal ja tuleks tagasi, noh et tekiks sellel pinnal ka mingisugune vaheldused ja see oleks omamoodi turundus. See oleks omamoodi, eks ole, selle õige oma publiku leidmine, eks ole, see aitaks väga palju sellele kaasa. Andreas veekiri Huanydale annab teada järjekordsest kultuuri valda puudutavast absurdses seadusest. Olaf Anida tead, täna ma räägin sulle tõsistest eesti inimestest väga tõsistest sellistest, kes haaravad adrakured pihku ja kukuvad kündma, ilma et vaataks vasakule või paremale või püüaks endale üleüldse selgeks teha, mille jaoks nad õigupoolest künnavad. Või kas näiteks keset jalgpallimuru on ikka tingimata vaja künda. Et võib-olla oleks hoopis targem selle peale näiteks jalgpalli mängida. Kogu loo algus on seal, et üks seltskond huvilisi, omamoodi fanaatikuid on juba päris pikka aega. Meil siin filmide subtiitreid eesti keelde tõlkinud kõiksuguste netis kättesaadavate filmide subtiitreid. Sisa kaaslase esile ametnik, Eesti autoriõiguste kaitse organisatsioonist korraldas asja nii, et lehekülg pandi kinni olevat ebaseaduslik, tõlkida filme ilma autorilt luba küsimata, aitäh. Ma jätaks kohe kõrvale küsimuse sellest, kuidas määratleda niisuguses ulatuses kollektiivse loomingu autorid. On ilmne, et luba tuleb minna küsima pigem filmi levitajatelt ja teine asi, mille ma kohe kõrvale jätaks. Seaduslikus jah, sest seaduslikkuse küsimus ei tundu mulle siin üleüldse oluline. Kultuuri näitavaste, kuuldavasti osast on ammu saanud tõsise geriljasõja taller. Ja see on mitmeski mõttes püha sõda suunatud uskmatute vastu, kes ei saa aru, milles varjab ennast kultuuri tuum. Eks ole. Net on filme, muusikat ja raamatuid täis ebaseaduslikke, ütlevad ametnikud ja ikka ja jälle tehakse abituid katseid internetti ära keelata ja failivahetus seisma panna. Näiteks võib Eesti Päevalehe arhiivist lugeda, et siiani on autoriõiguste kaitsjad koostöös internetiteenuste pakkujatega sulgenud iga kuu umbes 50 Interneti kodulehekülge, kus pakutakse võimalus seadusvastaselt faile alla laadida. Nüüd mõtleme korraks internetti suurusele. Jah, nagu šveiki raamatus öeldi, mis on üks veebel looduse ülemuse kõrval. Aga küsimus on siin muus. Ma soovitaks ametnikel lugeda jäinen Banksi kultuuriseeria raames, kuid ma ei tea, kas Sulev Anita on neist mõni kätte juhtunud. Aga seal on üks ülimalt kõrge tehnilise tasemega kosmosetsivilisatsioon, keda nimetatakse kultuuriks ja oluline on seal sees. Kultuurist tulnud inimestele on arusaamatu raha ja kasumi mõiste. Nende jaoks on elementaarne, et teadmised on vabad. Kõiki kultuuris olevaid teadmisi antakse kõigile, ilma, et selle eest midagi vastu küsitaks. See ongi see koht, kus ametnikud peaksid pingutama ja katsume aru saada, et seadus on tegelikult jäänud ajale raskelt jalgu. Ja et aeg ei kavatse enam seadust järele oodata. Et seadus sellisel kujul on lihtsalt kahjulik inimeste vaimsele arengule. Et kultuuriline kogemus ei ole tegelikult müüdav ega ostetav. Ja et enamik kunstnikke on õnnelikud, kui nende looming levib mitte aga, kui neile selle eest rahad voolavad. See valge inimese tekitatud ja kapitalistliku lipu all intuitsiooni merele ära eksinud suhete süsteem on tegelikult praeguseks juba ise endale poomis nööriks kujunenud. Süsteemid, kes tahavad inimkultuurikogemust kaardistada ja tekste elektroonilisele kujule viia. Et inimkond oma kogemusele lihtsalt paremini ligi pääseks, ütlevad kogu 20. sajandi looming on lukus, koperaiti all. Seda ei saa kasutada või siis tuleb seadust ega midagi ette võtta. Tore küll. Kui see kõik lahendamist vajav on lukus, siis see on sama hästi kui väärtusetu rämps. Kolis, mis on lukustatud pimedasse kolikambrisse, sest kultuurilise kogemuse ainus mõte on tema jagamine ja edasiandmine. Ja mida ametnik või seadus sellest kõrvad on sisulises plaanis kassi köha taeva all. Sellepärast ongi sellel kultuuril siin vaja hoopis Skopi left mõtlemist mis taastab vähehaaval terve mõistuse positsioone selles geriljasõjas. Ma tean näiteks isiklikult mitut juhtumit, kus maailmakuulus kirjanike teoreetik andis rõõmsalt naerdes oma raamatust tehtud piraat paljundusele oma autogrammi ja ütles, väga hea idee levib, loe seda. Ikka ja jälle on kirjastused ja kompaniid need, kes kisavad, mitte autorid. Niisamamoodi on ka eestikeelsete subtiitritega kallale kargamine ennekõike just sisulises plaanis rumal ja kahjulik tegu. Küsimus ei ole üldse selles, mis on lubatud või keelatud sest need asjad on ikka ja jälle asjaajamise ja kokkulepete tagajärg ja need muutuvad pidevalt. Aga need tõlgitud subtiitrid on vahendanud paljudele inimestele osakest maailmas tehtud kultuurist ilma selle eest tasu küsima. Ja see on kultuuri seisukohast mõistlik, töötav lähenemine. Praegusel kujul ei erine ametniku tegevus sisuliselt mitte millegi poolest turuplatsil pere mehetsevast kantpeast, kes nõuab ettevõtjatelt andamit ja annad peksa kõigile, kes andamit ei maksa. Ühesõnaga mitte mingit sisulist arusaamist sellest, mille jaoks ja kuidas kultuur ennast teeb. Ehk nagu ütles selliste asjade kohta üks kuulus vene poeet ja akvaariumi laulja poriscredentšikov ja kui sulle ei meeldi, mida ma teen, siis mine ja osta jumalalt endale kopirait vene keele peale. Adjozdžiga selleks korraks. Mõned päevad tagasi algas Tallinnas mitu nädalat kestev rahvusvaheline perfomance festival. Kohe esimesel päeval ronisidki põrandal mehed ja naised. Kas see on kõik, mis perfomance kunstnikel öelda? Rootsi kunstniku Saara Lundiiniga, rääkis Eero Epner. Saadan on, teeme, on Rootsi kunstnik ja muusik, kes täna õhtul esineb Kanuti Gildi saalis. Ta on väikest kasvu, silmatorkavalt otslasliku välimusega, suurte, veidi naljakate mustade raamidega prillidega rääkides naerab, teen sageli, vaatab otse silma, otsib sõnu. Ma tulen, ütleb ta. Ei, ma olin. Ma olin kunstnik. Ma ei ole näitleja, aga ma olen olnud. Seal, on teine, ohkab, küsisin, kelleks ta end esmajärjekorras peab muusikuks, lavastajaks, kunstnikuks, näitlejaks või lihtsalt kodanikuks, kellel on midagi öelda. Ma panen end olukorda, kus ma lihtsalt olen näitleja, ütleb blondiin rõhuga sõnal olen. Või rohkem, kui ma seda ise taipaks. Jah, hea küll, nüüd kindlasti inimesed arvavad, et ma olengi näitleja. Ma ei ole, sest ma arvan. Londen peab sõnade vahel pause, otsib, mida öelda. Vaadake, ütleb ta siis. Performans on päris erinev näitlemisest, vähemalt minu jaoks. Jah, nüüd ma lähen küll küsimusest päris kaugele, aga näitlemine on rohkem nagu siis, kui sa teed proove ja püüad minna rolli sisse. Perfomance osalemine on rohkem nagu ma püüan kasutada ennast ja mitte liialt palju proove teha. See oleneb ka sellest, millist perfomance ma teen. See, mida ma nüüd Tallinnas teen, ma ei lähe ossa. Võib arvata, et Lundeen ütleb ossa minema, nii et sellel on jutumärgid ümber. See ei ole psühholoogiline. Ma olen teinud perfomance haid, mis on minu jaoks raske töö teatud mõttes. Nii et kuidas see küsimus oligi? Näitan konteineri küsimust. Kunstnik, muusik, lavastaja või kodanik, kellel on midagi öelda. Ütle, palun, teen, ma arvan, et ma olen muusika perfomance kunstnik, aga mitte näitleja. Ja muidugi lavastaja. Nüüd tulebki intervjuu üks lahedamaid kohti, kus londeem, kes on mõistnud selle küsimuse jaburat iseloomu, naerab taas ja ütleb. Ma olen seda kõike. Ma olen ka muusikakirjutaja viimasel ajal tegelema muusikaga. Ja ma ei, ma ei saa sellele küsimusele vastata. Või on teistmoodi küsida, kõige on selge, et uurida, kas keegi peab ennast muusikuks või kunstnikuks, pole absoluutselt oluline. Küsin, kus on temaga perfomance kunstniku juured, kuidas ta leidis enda jaoks? Ütle, palun, teil mulle meeldis oma ateljees kunsti teha tõesti meeldis. Aga kõige rohkem meeldisid mulle näituste avamised. Esimene päev, kui inimesed nägid minu teoseid. Aga ma leidsin, et tegelikult on see kõik üpris igav, kui pildid lihtsalt niisama seinal ripuvad. See ei andnud mulle midagi. Ja ma otsustasin teha perfomance. See oli ujumine. Ning ma hakkasin end palju paremini tundma. Sa saad publiku reaktsiooni kohe ning ei pea ootama. See võib-olla meeldibki mulle perfomance juures kõige rohkem. Sa võid saada negatiivse reaktsiooni, aga sa saad kohe mingi reaktsiooni. Ütlen mina. Ja millised võiksid olla need nii-öelda teised kvaliteedid, mis teile perfomance juures meeldivad? Oh, jumal ütleb saarel on, teen ma olen neist mõtetest nii kaua eemal olnud. Ma ei ole tõesti selle peale tükk aega mõelnud. Okei, ma pean natuke järele mõtlema. Blondiin pöörab pead ja ütleb omaette, missugused teised kvaliteedid? Nojah, Londoni priid pole just lihtne kirjeldada. Näiteks ujunud merel asuvale siserehvile ning seal võimlemissarnaseid liikumisi teinud. Ta on oma bändiga üles astunud ja plaate välja andnud riietanud end kosmonaudi kostüümi ning lasknud kahel sõduril end tänaval tassida. Ta on pannud endale ette hiiglaslikud kunstrinnad ning pugenud kitsasse boksi. Lisaks sellele, et saada reaktsioone, küsib ta, vajub jälle mõttesse. No ma ei tea, kõige tähtsama vist see, et panna inimesi naerma ja nutma eni. Minu perfomance on sageli mõned arvavad, et nad on humoorikad, teised melodramaatilised, mõned nutavad. Tegelikult ei tea kunagi, milline reaktsioon. See on minu jaoks kõige tähtsam. Ja muidugi, kui küsida, miks ma hakkasin muusikaga tegelema siis seetõttu, et ma tahtsin laulda. Ma tahtsin inimestele edasi anda teksti. Ma tahtsin inimestele tõesti midagi öelda. Kas teile teiste kunstnike perfomance meeldib vaadata, küsima? Salon teen, ütleb algul, et ja näiteks meeldis talle eelmisel päeval nähtud Paktrukton, kus keskealised püüdsid tantsida moderntantsu. Jah, paktsuppe meeldis mulle tõesti, ütleb blondiin pärast veel korra, aga võib-olla seepärast, et nad esinesid alles eile. Teate, mu mälu ei ole just liiga pikk. Üldiselt võttes ma näen heit perfomance kui ka neid, mis pole eriti head. Kogu see keha lõikumine ei ole minu jaoks. Mõtlen, et võib-olla ongi üks perfomance needusi see, et teda seostatakse siiani vaid teatud liigse vägivallaga verega karjumistega mis on sama hea kui arvata, et kõik filmid on kauboidest. Tead, ütleb londein korraga. Minu jaoks on hirmus oluline perfomance visuaalne pool. Ruum, kus kõik toimub. Ma ei teinud kunagi perfomance rohkem kui üks kord aga nüüd on see muutunud. Ei saa ju lihtsalt istuda kempsus ning ideid iga päev välja punnitada. Sul lihtsalt pole nii palju ideid selleks, et töötada perfomance kunstnikuna, vähemalt neid tegema rohkem kui vaid korra. Ma ei taha enda suhtes olla fašist keegi, kes ütleb, et ei sa tohid perfomance teha, vaid korra. Enne festivali ütles üks korraldajatest Andres Härm korduvalt, et see on tema jaoks poliitiline manifest millega ta soovib rõhutada, kuivõrd mõttetud on kunstlikud piirid teatrikunsti vahel. Piirialal ütleb härm, sünnivad ilusaimad asjad. Teine korraldaja Priit raud leiab aga, et tema ei ürita midagi poliitilist öelda. Eesmärgiks on lihtsalt hea festival ning see, kas see on teatrikunstifestival, on pseudoprobleem. Saarel on, teen, on oma fraktsioonides kasutanud päris palju teatraalselt Tõid uhkeid kostüüme, kingi, võltsrindu jah, ütleb, on teinud. Aga ma ei mõelnud kunagi, et need on spetsiifiliselt teatraalsed. Näiteks kui ma istusin meeter korda 70 sentimeetrit ruumis koos oma hiiglaslike rindadega, siis ma tahtsin lihtsalt ruumi täita. Peagi selgus, et publik tunneb ennast ebamugavalt. Ja selgus, et ka mina tunnen end ebamugavalt. Ja see kõik oli kuidagi nii kurb. See naine nende suurte kunstirindadega selles väikeses kapikeses istumas nagu friik või keegi. Ja tookord, kui ma ennast väga pikaks tegin, kui ma oma meeter 70-le lisasin 70 sentimeetrised kingad, siis oli ka see kuidagi väga kurb. Ka minu laulud olid kurvad, aga ma tahtsin, et see kõik oleks eriti kurb. Ja ma tegin end pikaks naiseks maailma pikemaks. Ja ma olen arvanud, et ma olen loll idioot. Ma olen tundnud end päris halvasti pärast perfomance. Eriti ükskord, kui ma olin päris depressioonis. Mitte just iga kord seal, ainuke perfomance vist. Aga ma teate, lähen närvi. See on sellest aitab. Blondiin naerab. Aga tundub, et need on asjad, millest ei saa väga rääkida. See ei ole ju roll, millesse ta läheb. Seal on midagi muud. Aga püüame uuesti. Kas te tunnete end pärast perfektselt õnnelikumana? Eriti, kui ma olen kirjutanud käsi kirjanik, püüdnud seleta publiku reaktsioone ning kui siis publik tõepoolest nõnda reageerib, siis on see hämmastav. Püüda aimata, kuidas inimesed reageeriksid, on võimas. Ja siis ma olen õnnelik. Kõik viimane küsimus, ütlen, et mina kas te olete vahel tundnud, et performans muutub teie jaoks igavaks, ammendab end. Ma tunnen seda kogu aeg kõigega, mida ma teen, nii kui ma hakkasin muusikaga tegelema, kui ma avastasin, et ma võin muusikat niivõrd paljudel viisidel kasutada, ei, ei ole ma enam tüdimust. Kas. Nädala kultuurisündmus toimus Von Krahli teatris, kus esietendus Arto Paasilinna romaanist jänese aasta lähtuv näitemäng. Kohal käis. Teatrikriitik Kristi Eberhard. Meie teater pakub viimase poole aasta jooksul juba teist korda kaasa ja linnainimese probleemi teemal samas sõjalist lahendust. Kevadel esietendus linnateatris Jaan Tätte meeletu, mis mängis läbi põhimõtteliselt sama süžee. Jäneseaasta säästud, küüniline ja edukas ning omadega ummikusse jooksnud ajakirjanik Vatanen peale autoõnnetust oma senisest elust välja. Läheb koos jänesepoega metsale mööda Soomet rändama otsima lihtsas elus teed rahu ja elurõõmu juurde. Oma seiklusrohkel rännakul kohtuvad nad veidraid loomi ja inimesi, oravat erakliku usuhullurong ka provintsi politseinike pääsukest ja vana kooli Kekkoneni uurijat. Kõiki neid tegelasi mängivad mahlaka fantaasiaga Von Krahli teatri näitlejad Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik, Taavi Eelma, Erki Laur ja Maria Abel. Christian Smetsi Jänese aasta Von Krahli kontekstis üsna ootamatu lavastus. Professionaalsusele on teatavasti omad varjuküljed, millest jäneseaasta on täiesti vaba. See on ootamatult naivistlik teater, selle sõna kõige elusamas ja südamlikumad mõttes. Näitlejate naljad ja leiud, mida on terve esimene vaatus täis pikitud pakatavad mängurõõmust ja julgeid, pannakse üle igasugustes rediidsete piiride. Professionaalne külmus, stiilsus, väljapeetus ja arrogantsus puuduvad siin täiesti. Rõõm mängust ja fantaasiast nakatab ka vaatajat. Naerad kontrollimatult täiesti absurdsete ootamatute leidude peale, mille loogika on ometi kuidagi väga oma. Von Krahli trupp. Lavastaja kunstnikud on lavale loonud second hand, maailma kasutatud riided, mööblitükid ja aksessuaarid. Kaasaegse tehnikaga varustatud plekid boksis levitavad vaigulõhna ehtsad puutüved. Kuuma saunakeris ja ahjus praksub lõke. See on fantaasiat ja mängulaadilt vaene, tead mis, samas esemete ja dekoori poolest on lagunevalt barokne ja külluslikult kirev. Ent see kirev dekoor on väga infotihe. Viimane kui detail kannab tähendust ja leiab mängus rakendust. Soome Rütt temperament ja huumor on tugevalt eesti tunnetusest läbi imbunud. Teravam temperamentsem ja toimekam. Ainult Liina Vahtrik kui abikaasa rollis on sarnast kvaliteeti ja tunnetust Kauris Mägi filmiga mees ilma minevikuta. Ühesõnaga, Von Krahli trupp tõestab taaskord elusa teatritegemise võimalust. Jänese aasta on meedias juba pälvinud teenitult positiivse vastukaja. Teatud tendentsi ilminguna paneb mõtlema ka asjade üle, millele lavastuses otseselt ei viidata, Ta või isegi pigem vastupidi. Millest vaikitakse. Tasub tähele panna, et sedasorti süžeed tegelevad ühiskonna edukate mõjukate inimeste probleemidega. Et kui oled tugevalt allpool keskmist palka ka ja saad naeruväärse summaga ameti kuidagi hakkama, sul muud probleemid ja silm vaatab ja näeb teisi. Ja teatri esteetika sisemiste loomeprintsiipide vahekorda. Meil kriitikute poolt nii tagaigatsetud sotsiaalse teatriprobleemidega vaataks samuti. Esiteks on jänese aastas peituv sotsiaalse SKP Esmi suund esitatud helge muinasjutuna fantaasiarännakule tundmatule maale. Tegu on ju kaasaja atribuutide-ga varustatud paradiisi mudeliga lopsaka fantaasia ja huumorimeelega, linnamehe kujutlusega maast ja puhta inimliku elu võimalusest looduse rüpes. Paar sajandit tagasi vürtside shansakroko tagasi looduse rüppe, elufilosoofiat, rokokoodetailidega ja karjuste lüürikaga märkides ühtlasi ühes oma pihtimuses, et talle pole muud vaja kui lihtsalt parukat. See lihtne parukas oligi tema nullistil viimane tsivilisatsiooni rikutud kommete taandamise määr. Meil on sellise loobumise võrdkujuks mobiilijõkke viskamine ja neljaviljapudru söömine Tiia paradiisi mudelile oma ajastu kultuuri ja majanduse märk külge. Puhast vaba pilku pole olemas isegi loomingulises fantaasias. Niisiis samm, mida nii meeletu kui jänese aasta kangelane astub süsteemist ajast välja, põhineb eeldusel, et linnast väljas eksisteerib müstiline puutumatu ruum. Saar killu vanast kaotatud maailmast. See, et ühiskond seda väärtust kuidagi toeta sümboolse kapitaliga ei varusta, kanna välja stipendiumi pealkirjaga tagasi loodusesse. Ehk siis peo tegelik tagajärg jääb teatri fantaasiast väljaspoole ja seda mitte konkreetse lavastuse puuduse tõttu, vaid see jääb üldse väljaspoole kunsti eesmärki. Esteetika, seadused on julmad, teatri loodud maailm sulgub endasse ega tunne mingit vastutust ega kohustust selles, kuhu kukub see, kes paneb raamatu kinni, või see, kes astub peale etendust tänavale, jänesemüts peas ja jahipüss käes. Kirjastus Tänapäev andis hiljaaegu välja raamatu pealkirjaga kõigest kokkusattumus lood imedabastest, juhustest ja müstilisest matemaatikast nende taga. Katkendeid sellest teosest on vikerraadio heal kuulajal olnud võimalik jälgida lõppeva nädala järjejutuna. Seda muidu huvitavat raamatut lugedes ei suutnud Sven Vabaraga hoiduda tungimast saate keelekõrv tööpõllule. Raamat kõigest kokkusattumus sarnaneb mitmeski halvas mõttes Eestis üldiselt valitsevale vaimsele olukorrale. Lugejale torkavad silma küll selle inglise keelest tõlgitud raamatu kaunilt kujundatud kaaned kuid need varjavad salakavalalt eneste vahel teksti, mille lugemine on Eesti publikule erakordselt keeruliseks tehtud. Õieti polekski suurt põhjust rääkida mõnedest ilmsetest tõlkevigadest. Selles raamatus, mida minu silm nii hirmus palju ei märganudki. Poleks põhjust rääkida ka raamatus vohamist, anglitsismidest, lugejat, eksitavatest, inglisekeelsete sõnade ja väljendite otse tõlgetest inglise keeles, pärasest, kuid eesti keeles kohmakalt kõlavast, sõnajärjekorrast ja nii edasi. Kõigi nende vigade ja inglispärasuste suhtes on eesti lugeja juba vähemalt 10 aastat tagasi jõudnud silma kinni ning hambad risti pigistada ja vapralt edasi lugenud. Kes inglise keelt rohkem oskab, katsub eestikeelse variandi tõlkida tagasi originaalkeelde ja nõnda aru saada, mida autor on mõelda võinud. Ka selline asi ei sega otseselt, et raamatu sisukord on läinud nihkesse peatükkide tegelike algus lehekülgede suhtes. Mis aga kõnealuse teksti puhul tõsiselt häirib, on tõlkestiil. Tõsi on, et veel õige hiljuti peaaegu ainult pärisorjade suust kõlanud eesti keeles puuduvad kõik need erinevad stiilid, purugid, mis vastaksid sajandeid maailmas suur võimustaatuses olnud Inglismaa arvukate alamate keelestiilile. Inglise keelt on võimalik rääkida väga peenes kõrgstiilis. Samas võib inglise prolataar keel olla pea sama vaimustavalt võigas kui vene pätipruuk. Inglise keeles on võimalik väljenduda ka väga lahedalt lobedatja kõnekeelselt ilma kõlaks kuidagi vulgaarse või robustselt. Tundub, et just taolist väga levinud keelt kasutasid selle raamatu autorid Martin Flymmer ning king kellest eesti lugeja ei saa küll teada ei nende eriala ega mitte midagi muudki peale selle, et nimetatud autorid tegid juhuslikkuse temaatikast kunagi BBC raadiosaate. Vist ei ole tõesti eesti keeles võimalik päris täpselt edasi anda sellist ühtaegu viisakat ja samas kõnelist lobedat keelepruuki. Sellega on küll kohati päris ilusti hakkama saanud Jaan Kaplinski. Paraku pole igaüks meist Kaplinski ning nii kaldutakse tavaliselt ühele või teisele poole olles sunnitud loobuma kas siis kõnekeelsest loomulikkusest või viisakusest. Esimest teed minnes ning viisakat pruuki säilitades tuleb muuta teksti veidikene formaalsemaks kirjalikumaks. Teist teed on läinud käesoleva raamatu tõlkija Lauri saaber kes on loobunud igasugusest heast haritud inimese toonist ning seganud kokku mingid juhuslikud murdesõnad nagu manu õite või nonii vanamoodsad, kõnekeelsed vaimukused, nagu näiteks mitte essugi ning kompromissitu tänava poisikese Argo. Näiteks spekuleerivad raamatu autorid tõlkija vahendusel võimalusega, et lugejal kukub karp lahti. Psühholoogiadoktor Richard Vaismen ööd Forcheri ülikoolist leiab, et mingit asja oleks lahe teada. Kogenud alpinismi instruktor Kristiina Richards kirjeldab üht mägironijad, kes tuli eluga tagasi sealt, kus iga teine mats oleks hukkunud. Leheküljel 80 puutub lugeja kokku George'iga, kellel kuradil veab kogu aeg. Tõsi on, et ma pole näinud käesoleva raamatu inglisekeelset originaali kuid ma ei usu, et autorid näiteks kasutasid antud juhul Georgest rääkides Epiketi faker, Sakker Chirk või midagi taolist. Seesugune robustne kõnepruuk on Eesti trükisõnas kiiresti arenenud alates 90.-test kui tekkisid esimesed klassikalised kõmulehed Lääne-Euroopast, hilisteismeliste ajakirjad ja kõikvõimalikud portaalid internetis. Mul pole muidugi midagi sellise pruugi vastu iseenesest kuid kahtlemata ei sobi see igale poole. Päris kindlasti pole taolise kõnelemisviisi kohta populaarteaduslikus raamatus. Siiski on toorjämedamat laadi keel esile tulnud ka paljudes muudeski kontekstides, kuhu ta sugugi ei kuulu. Olgu siis tegu päevalehtede, arvamuskülgede või tõlkeraamatutega. Teos kõigest kokkusattumus on muidugi üks drastilisemaid näiteid. Seda lugedes on raske hoiduda alatihti piinlikkusest oigamast. Käesolev sooritus ületab minu jaoks isegi Sõrmuste isanda kolmanda osa tõlke ning on võrreldav üheksakümnendatel aastatel ilmunud legendaarse eestikeelse tõlkega William Gibsoni romaanist neuromont. Siiski peab lõpuks ütlema, et autorite mõte on valdavalt ju arusaadavalt edasi antud. Raamat ise sisaldab sisulises mõttes veel mitmeid küsitavusi mida pole siinkohal enam paraku aega käsitleda. Kuid puudutab siiski sedavõrd põnevat ja olulist teemat, et kui te vähegi kannatate ja antud valdkonna vastu huvi tunnete, sisuge raamatu ometigi läbi. Milline on siis tänase saate valguses nii-öelda asjade võib vaimu seid. Toimetaja Janek Kraavi ja helirežissöör Külliki Valdma jätavad selle otsuse sinu teha diakuulaja kes saate algust kuulama ei jõudnud, siis neile tuleb appi klassikaraadio, kus kultuuriga ja taas eetris kell 18 15. Järgmisel nädalal alustame kõike otsast peale, seniks aga kõike kena, pidage vastu. Kuuleme.