Tere hommikust, armsad sõbrad, kes te raadio lahti olete keeranud või lahti unustanud? Mina olen Malle Pärn ja mul on teie lahkel loal võimalus järgmised 15 minutit teiega jagada oma mõtteid ja muud varandust nagu laule mulle kingitud kassettidelt ja lugusid raamatutest. Ma olen täiesti veendunud, et mitte ükski asi, mis sinu kätte satub ei tule juhuslikult. Tal on alati mingi mõte, mingi otstarve. Ja tavaliselt on ta ikka mõeldud teistega jagamiseks. Iga hea asi, iga kingitus jumalalt jõuab niimoodi sinu läbiga teisteni. Ja ühendab sind teistega. Ja seda usun ma ka, et iga hea asi tuleb jumalalt. Ta vaid kasutab selleks teisi inimesi. Mõnikord on see mõni sõber, mõnikord vanemad või ka päris võõras, kes saadab või kingib sulle mingi sulle vajaliku asja. Sageli on nii, et õige raamat satub sulle just õigel ajal kätte. Või teed mõne raamatu lahti just sellisest kohast, mis sinu hetkemeeleolule vastab. Või sinu mure lahendab. Kuna praegu on ilus suvi vaatamata külmadele ilmadele ja taas on loodusärganud imekaunitesse värvidesse. Kõik õitseb ja haljendab ja elab. Sellepärast on ka minu tänaseks valitud lood seotud loodusega suvega ja meie suhtumisega loodusse. Need mõlemad lood on võetud jällegi väga vanadest kooliõpikutest. Esimene lugu, jalutuskäik toomesalumetsa Maali lumest paljastunud ja jääd merele sõudnud. Siin-seal paistis haljas tärganud rohi ja puude lehed olid hiire kõrvul. Juhtus olema õige kaunis lehe kuv ilm. Piki linnast tulevat maanteed rändas rõõmus, laste hulk oli viimane koolinädal ja nüüd kutsus pakatav kevade rõõm nii õpetaja kui õpilased linnast välja haljasse looduse Ta vabadust nautima. Maantee ääres oli talusid ja põlde. Kündjad olid aga arst, tegevuses oli parajasti kevadkülv käsil. Kündjad ja hobused olid mõlemad higised. Aga põllumees unustas vaeva ja väsimuse uskudes kindlasti, et jumal ta külvi õnnistab ja laseb selle õigel ajal maha teha. Ilusad olid paksult rohetavad rukkipõllud. Terve pika talve lume all seisnud näisid nüüd orase Kuurmed püüdvat seda suurema rõõmuga tõusta. Kogu maismaa näis naeratavat kevadises säravas päikesepaistes. Kõrgest sinitaevast kuulus lõvi heledat löörimist. Loodus elas oma õnneliku lapsepõlveaega ja lapselik rõõm säraska noorte koolilaste palgetel. Piki lahe kallast jõuti reisi sihile. Toomesalumetsa. Siin kasvas leht- ja okaspuid. Selle päevapoolsel küljel oli rohetav Nurmik. Rohi ei olnud veel suuremat tõusnud, aga selle asemel kasvas siin muud, mis laste meeli ülendas. Seda ehtisid kohad valged Ülased. Kas sa oled näinud neid kevade, kauneid lapsi, taeva puhtus ja süütus asub Ülase lumivalges õiekeses. Selle lehilon, kevade esimene hele roheselle hõng on värske ja õrn nagu oleks hingus kevadel uueneva ja kirgastuva looduse põuest. Aga sügavamal metsas õitseb veel Ülase veidi varasem õde sinilill. Juba siis, kui lõo laul hakkab taeva alt kostuma, avab sinilill oma õie. Selle imekauni sinise värvi on ta saanud küll taeva sinast ja kevadise päeva paistusest. Ja see on nagu esimene lootuse ja elu sära. Talve, külmuse ja kõleduse järel. Ülaseest ja siniLillist köitsid lapsed neid endile lillekimbud. Õpetaja tähendas, et neis kimbukesis olid süütuse ja lootuse värvid. Need on alles õiged värvid, sõnas ta. Jah, ja neist värvidest peame meie, eestlased, lugu lausus keegi. Poistest oli näha muidki kevadlilli. Häbelik kannikene oli avanud oma sinivalged, õielehed võilill ja konnakapsas näitasid oma helekollaseid õisi. Lisaks sellele toredusele lehvis avanevast puie lehist värske hõng. Niisugune armas lõhn nagu oleks heljunud siin igavese nooruse hingus. Ja kogu metsasalu helises pesitsevate laululindude vidinast. Rästad vindid, lepalinnud pidasid lauluvõistlust laule, ei käinud küll takti järele, aga see oli nii hele, nii rõõmus ja südamlik. Ja vahetevahel kuulus isegi käo kukkumist. Küll oli lastel rõõmu ja lõbusel ilusal lehekuupäeval süda kerge meel. Hääl tulid nad õhtu poole linna tagasi, kui olid veetnud päeva toomesalumetsas looduse hõlmas lauldes mängides jälil linoppidest. Ma saan olla jumala armastava isa laps. Minu jaoks on tal palju armastust ja halastust. Niisugust head uudist kuulevad kõik lapsed kogu maailmas Aafrikas, Aasias, Euroopas, Ameerikas igal pool. Kõik maailma lapsed võivad nõnda laulda. Ma olen jumala helde, armastava isa, laps. Teine lugu. Ilus suvepäev oli. Ilus suvepäev oli. Meile oli ehitatud uustalumaja suured aknad, avarad uksed. Uksed seisid päeval lahti. Helevalgekamber mul küll ei olnud, nii pidulik süda kolinud vang enese kodus. Oh kurbadest kurvem vang. Pääsukesed lõid õhus üle õue oma tralli. Nagu ainult pääsukesed õhus. Looduses võivad ja mõistavad. Korraga lendas üks neist oma lõbutuhinas nagu nool lahtisest uksest, kambri ja haledasti päega vastu akent. Põnts ja põnts. Veel korra. Hale oli näha vaest loomakest, kuidas ta enda eksituse ohvriks langes. Hüppasin, et ta enam uuesti pääd lüüa ei saaks aknale. Ja mul õnnestus väike kalli ülikonna line kergesaks tabada ja pihku võtta. Oh kuidas värises, kuidas tuksusta südamu sõrmede vahel. Nagu värisev taskuuri, vedrukene, millele nõelaga külge torgatud. Kuidas ta kartis, see nii väike südamekene. Kuidas liikumatult vaatasid ta sametmustad silmad. Ruttu astusin temaga õue, et ta piina lühendada ja avasin pihu vidiit. See oli hõiskamine pääsemise üle. Tänu vabaduse hüüa ja kümneid hällitus võnkeid lendas ta üle õue kopli üle naabri õue ja kadus üle pärnade kolmanda taluõue, kus ta pesa oli. Kuidas oleksin talle järele lennanud? Aga ka minu hommik läks ilusamaks seda väikest häädegu tehes. Kõik, mis meil on, oleme saanud oma jumalalt töö ja puhkuse aja ning jõu kes tahab teistega jagada seda, mis tal on. See saab piiramatult rikkaks. Tähtis on see, et me oleme üks kogudus. Kristus ühendab meid. Peame tegema tööd, et igal rahval oleks oma inimväärikusele vastav rahu ja vabadus. Jeesus tahab, et ka kõrbes oleks elu. Tuleb rajada teed. Tähtis on see, et me oleme üks kogudus. Looja loobus pojast, et kogu maailm päästa. Millal küll meie kristlased õpime loobuma liigsest. Tähtis on see, et me oleme üks kogudus. Mõlemad lood nagu kuulsite, olid väga lihtsad lood. Ei mingit põnevust, ei mingit eriti huvitavat sündmust. Tavalised asjad. Igal kevadel lähevad puud lehte. Mida vanemaks inimene saab, seda igapäevasem peaks olema harilik. Igav. Puud lähevad lehte. Ja siis jälle kukuvad lehed maha ja puudun pallijad. Lilled hakkavad õitsema ja närtsivad jälle ära. Lapsed kasvavad suureks. Kõik oleks nagu aina üks ja sama üks ja sama. Minu arvates see looduse igakevadine ärkamine on kohutavalt suur ime. Elu tärkamine ja arenemine õitsemine ja viljakandmine. Seda ei saa mitte kunagi võtta kui endastmõistetavat asja. Igas tillukeses rohu libles on peidus jumala suurus ja jumala armastus. Ja kui meie oskame seda vastu võtta siis me oleme jumala lapsed.