Küll talu mängitakse tihti kohvikutes, tuletab sulle meelde Talgaberg, Aedkoplikutu. Saatejuhid Rein ja Jarek on sisse seadnud, et Tartu kohvikus maalingutega saadet Oot, mis seal? No mis saadet, mis saadet, tere kõigile, mina olen Reini, siin istub ka Jarek. Tere, ja meil on ka külaline. Tere. Mina olen siis see seal selles äsja kõlanud saate Kõllis, kes laulda ei oska, kes? Laulsin sulle, taustaks kehaga Janek Lauri kõlarid huvitava sisse ja siis oli kõik enam-vähem OK. Vedasime ennast jälle laupäeval välja, nagu see meil kombeks on kord nädalas. Ja raadio kaks on tulnud meile vastu, et ei sunni meid stuudiosse minema, vaid on vaid on vedanud ennast ka välja. Ja me kõik raadioeeter ja meie kõik kohtume siin Tartus omas maailmas, kus nimega maailm just. Ja külaline on meil ka täna niisugune, kes kes kindlasti, kui ta mitte kogu aeg ei ela omas maailmas, siis vähemalt on mees, kes on selle loonud ja oskab seal käia sisse ja välja, kui tahab. Tema nimi on Heiki. Tere, Heiki tele. Ja tunneb laiem avalikkus teda hoopistükkis Navitrolla nime all. Tema kunstnik? No räägime me sellest, millest me tavaliselt ikka räägime. Ja see ei ole kunst, vaid see on elu, jah, ja laseme muusikat ja oleme muidu hästi mõnusad. Pakume siis tund järgnevat tund aega oma truudele kuulajatele, jaga juhuglõpsijatele väga mõnusat meelelahutust, nii et jääge Meiega peale muusikapala hakkamegi higiga ehk võib-olla ka juttu puhuma. No niimoodi niimoodi niimoodi Rein ja Jarek Raadio kaks ja kohvik-klubi ja Heiki on meil täna külas, Navitrolla on tema nimi, lepime kokku, kuidas me täna võime kutsuda Heiki või navi, võid olla Eiki Tralla navi avalikkuses esinenud navi plaadi peale, aga ma vabandan, täna ei Novindrile Heiki, sest et mul on nii meeletu tänalaid, linnugripp. Härra linnu. Vaat kui hea, et ma ei võtnud kaasa arvutit, kuhu ma tavaliselt kirjutan küsimusi, mõtlesin kaasa hoopis paberlehe ja avastasin, siia saab joonistada. Lavastas ka Heiki selle või vabandust või vabandust, linnugripp avastas ka selle, joonistas mulle siia kohe ühe pildi, pilvekuu lille ja kassiga, nüüd ma saan ilmselt rikkaks, kui ma seal ära käristani maha müünud saaks sellest mingisugust raha siin ei ole, signat panen sekretäri ka siis saad raudselt pappi väga ja pärast mulle ka üks. Nonii, higi, Navitrolla. Kas ma valetan, kui ma ütlen, et postmodernism on kunstilõpp? Ausalt öeldes mina ei tea, mis asi on postmodernism. Tänapäeval kunstnikud kuhugi ei kuulanud tekstiiliaga koolkonda, et sinul ei olegi siis ühtegi kindlat stiili. Seal tänapäeval kunstnik, kunston nüüd stiilitu. Ei tea, mis, sa ei tööta mitte mingi pealkirja all, et lihtsalt see, mis tuleb torust, seda on üritatud igasuguste voolude suundude alla paigutada. Nii mõnigi hea andekas kirjamees ka päris toredaid nimetuse sellele öelnud et mida, mida ma teen, aga mul kahjuks need ei meenu. Meiena siinkohal üks vistonavitralism, Naia Navism, navid, realism, sürrealism, mis oli siis oli midagi sellist nagu etno-fu'd, turism ja nii edasi edasi zen-budism. Aga kurb küll ei ole, ei õpetatud, aga vähemalt, et mehed sellele nime kanda ja veel vähem ma ise sellepärast, et ma ei tee neid asju sellepärast, et näidata kellelegi, et vot ma teen nüüd mingit sellist sellist koolkonda või asja. Lihtsalt teen neid pilte rõõmu pärast. Usun, et vikerraadiokuulajad teavad ja on näinud millised pilte rõõmu pärast tehtud pilte ja millised Navitrolla teosed välja näevad. Siuksed, armsad värvilised, ilusad huvitavad lihtsalt mõistetavad minu jaoks hästi. Tähtis, et asi oleks lihtne ja ilus aga on igasugustelt vanadelt kunstikriitikute veerudelt kuulnud, et, et see, et nagu muusikas on sülted, nii on, kunstis on, on, on sinu teoseid siis niisuguse kindla peale väljaminek, ma olen kuulnud sellist asja, et kui te tahate tõesti, mis see pigem Endale Laapinid ja okas, et koju. Et Navitrolla ei ole kunst, kuidas kommenteerid sihukest juttu? Ma ei oska seda, ma ei oska selle peale mitte midagi kosta, et jään nõutult õlgu kehitama. Sest et tõesti, ma ei, ma ei ole kunagi ennast pidanud kellekski või millekski. Ma olen nüüd pilte teinud ainult tänu sellele, et mu sisemus on nõudnud neid teha ja, ja siis, kui mulle see hoog peal, siis ma teen ja kui hoogu pole, siis ei tee, et ma, ma ei kohusta kedagi neid pilte vaatama ega ostma. Kaugeltki mitte, sest et siiamaani ma ei ole küll ühtegi nagu kokkupuudet oma klientidega või siis austajatega evinud, ütleme nii, et, et neid nüüd sundida neid asju ostma. Ja no ikka millegipärast seostatakse kuidagi mingi kommertseduga seda minu kunsti ja, ja nii edasi, aga see lihtsalt niimoodi välja kukkunud ja mul on väga hea meel, et see inimestele meeldib aitäh. Ja veel. No vot see on, see on lihtsalt säilinud kriitikud, naised, kadedad, ma arvan, kadedad inimesed üldse ei tea, võib-olla kadedad nad lihtsalt ei tea, lihtsalt ei tea. Et kas kunstnikud ise tunnevad hea kunstiteosed ära, kas neil on hea maitse? On ikka näiteks minul on väga hea maitse. Et minu lemmikkunstnik muuseas, praegu vaatan suure heameelega siin selja taga. Sõnn saagi pildid ripuvad siingi telerist koos näitus ja me teeme tihti koos assinud viimasel ajal öösiti koos kuskil seal Amende villas pilt. Müüsime pilte, kunstniku leib mu on, kui piltidel on inimene. Et sellest ei ole ju ei Okasega lappinud vaba ja rääkimata kõikidest muudest kunstnikest, et see on paratamatu, et kui sa tahad elada just selles selles mudelis, siis lihtsalt pead neid ka võimaldama. Osta kunst kunstinäitusel orienteerumiseks, sina, kunstikriitik abi ei vaja? Ei mulle tundub, et see ei saagi üldse kriitika alla, et et kui on jutt nagu ostmisest ja müümisest kunstiturul, et siis noh, Navitrolla ja Okase Laapin on seal kõik konkurendid sedasama turul ja selge see, et konkurendid püüavad ravimiseadus, seda ei keela üht-teist mustata, kui nad aga marjad vajalikud. Ma arvan, et nii loopingu Vokas on inimesed ehk kunstnikud, et kes väga armastavad oma tööd, teevad seda ikkagi puhtalt rõõmu pärast, pigem. Või siis mõne muu tunde pärast, ma ei tea, mis tunne need on ajendanud neid pilte tegema. Noh, ma ise eriti viimasel ajal tunnen, et võib-olla me ei teegi neid pilte niivõrd rõõmu pärast, kui olen harjunud seda tegema ja mul meeldib seda teha. Ja rõõmu ma saan ikkagi rõõm, ma arvan, üks õnnelik inimene maailmas rohkem, see on väga hea muidu hiljuti siitsamast seina pealt müüsime me juba maha ühe saagi pildi väga hea raha eest, olgu see siis kõla, kui seal on palju kõla, oi, päris palju kõlagu, see nagu okas Laapin hinges. Aga müüdud ta sai. Aga kuulame vahepeal mõne muusika kabala ja läheme jutuga edasi. R2 kohvik-klubi käib, räägime Navitrolla kunstist korraliku pildi juures kõige tähtsam. Kuulge, te lubasite, räägi kunstist, räägime elust ja rääkijaks minu elu, elu. Mis korraliku elu juures kõige tähtsam. Õnn, õnn, abildi. Pildil võib õnnetust kujutada absoluutselt ei, ta siin on see häda, et pilt on, pildi headus on ikka iga vaataja silmades. Ja eks see elu on kahju täpselt niimoodi, et eks tavaliselt jäävad teised inimesed paremini, kuidas õieti elada. Oled hädas, samastavad ennast nagu vaata aga sel hetkel, kui sa seda pilti teed. Et saad nagu vaataja, kes saa niimoodi teha pilti, tähendab sa saad? Muidugi iga kunstnik on erinev, eks ole, aga mina teen pilte, nagu ma ütlesin rõõmu siis harjumuse pärast. Ja kui mul tuleb mingi mõte, siis lihtsalt mõte tuleb, ma teen selle ära ja, ja noh, raadios on pagana keeruline seda nagu näidata nüüd, et vaata, et ma hakkan neid tegema midagi, aga no näiteks seesama piltki, et mul tuli lihtsalt mõte. Et Rein on üks, kaks kaskis, vaatab seal öötaevas muidugi suhteliselt kõht, kas ikkagi, kas Heino kohta on silme ees, on sul see pilt juba enne joonistamist või võis improviseerida tegemise käigus? Nii ja naa, vahel sünnib see asi niimoodi vaadata, mis võiks selle huvitavale huvitav pealkirja võiks panna, on ta kindlasti, sest see on nagu omaette lahe protsess, kus olla, kui mängid selle loominguga, et seda teed kõigepealt näiteks mingi pildi ja koogid sinna pärast pealkirja külge, teinekord tuleb mingi õudselt hea pealkiri, mõtlesin näiteks, et noh, ütleme ma ei tea, lohutu lumeväli näiteks ja see annab sulle kohe terve hulga mänguruumi lohkudega lumeväli või siis üks väga tohutu suur lohutamatulu. Ja nii edasi, nii edasi, et, et see, see on niisugune mõnus protsess, kus sa lihtsalt kassid iseennast, kastid seda uut maailma, kus tekib. Ja see see annabki nagu elamisele mõtte, olete hästi toredad ja seda asja teha. Sinu vanad teosed, kas sa ise vaimustatud vahestus, vaatad oma vanu teoseid kuskil näiteks kellelegi juurde lähed, vaatad kellelegi seina peal sinu teoses mõtet, kurat, miks ma selle mahamüümise hea, et ma tahan endale ja korduvalt korduvalt ja kusjuures kõige hullem on see, et tihti ei tunne, ma vannun. Sa mõtled, et oh kui lahe. Lahe pilt, kust see pärit oli, siis vaatan oi, järsku on teinud hoopis Nervasele. Ja miks mitte, mis sa sellest servast üldse arvata nagu täpselt sinu stiil, sinus käekiri on ka tule, ega siis mida täpselt, aga loomade tegemine iseenesest ei ole ju kuidagi kuskilt mõttes monopoliseeritud ja ta on natukene sarnane võib-olla mõningate ideede poolest, aga, aga need ideed on ka ju selles suhtes, noh, need on igal pool ümber üleüldiselt meie poolt. Et kui sa vaatad näiteks mõnda fotot kusagilt loodusajakirjast, kus on elevandid reas, lähevad, kui sellest pildi Nerva või mina, siis ei ole ju, see ei ole ju keelatud ja iseenesest on see ju vahva, et see sellised mõtted ka teiste inimeste pealsed liiguvad, sest mulle meeldib Minerva sellisena nagu ta on, kui mingisugusegi pätina kuskil tänavanurgal, kes tuleks tappa. Et see on narval kui ta joonistaks, neid pilte hakkaks kaklema vähemalt ja inimesed üldiselt, kes pilte teevad, et suhteliselt heasüdamlikud, mulle meeldivad palju rohkem kui teised inimesed, kes ei tee pilte, näiteks et piltide pealt ei kakle piltidega mõista. Eestlase esmaspäeval muide, on selles Von Krahli teatris esietendus jäneseaasta peategelane, üks peategelasi jänes ja siis on seal veel väga palju igast pääsukesi vareseid, igast metsalooming. Ja siis ma seal on niukene jänes, ütleb ühe korra meespeategelasele, kes on inimene, kes räägib talle, et vot ma nägin siukest und jänese küsida, siis uni on. Ja siis mees seletab talle, mis asi on uni ja siis selgub, et jänese näe und ja ütleb, et tema pole kunagi näinud silmad kinni. Mis sina arvad, kas loomad näevad und või näe? Kindlasti näevad. Ma olen ju maalt pärit ja ma olen igasugust igasuguseid loomi kasvatada olnud nende sündide juures, nende surmade juures ja nende und vaadanud, nende und vaadanud ja vaadata, kuidas nendes loomad magavad, mingi lehme ärkab poole une pealt lihtsalt niimoodi üles. Siis ta nägi halba und, pole seda oma silmaga pealt näinud ja pole kahtlustki, et see leht nägime väga hirmsat unenägu ja ka millist täpselt, seda ei kujuta muidugi ette. Muidugi rahuliku nägija hunnik lüpsta. Või mida iganes ja kindlasti nad näevad olnud, selles pole kahtlustki. Nendel, kellel on silmad, nad ikka näevad. Sa oled Isamaa unenägusid ka pannud? Nii harva, aga, aga on juhtunud, sest et ma millegipärast on jube vähe und. Ma nagu ei saagi aru, nilbe nuhtlus, ma ei näe üldse unenägusid. Ei näe unenägusid, lapsena nägin rohkem, aga, aga nüüd nüüd on küllaltki harva. Mulle tundub, et ma nagu elangi unes, et, et kõik see, mida ma näen ja tunnen, et see ongi nagu mini mõnest sa magad palju või. Vahel magan palju, vahel vähe. Et siuksed, pikad hommikud, vaata hommikul. Põhilised unenäod, kui sul on hästi pikk hommikune pikaks, siis näed, aga jah, magamise koha pealt võib-olla ma olen juba nii vana, et nüüd ma enam ei maga eriti palju. Aga ma pole kunagi eriti palju maganud. Oled sa kõva pidutseja? Vajaliku tuleb ka pidutseda, paljud kunstnikud ja muusikud üldse siukseid loomi, inimesed kasutavad eriti hea tulemuse saavutamiseks erinevaid narkootilisi aineid. Kas sai, kasuta mingit tee mõne pildi enne pildi tegemist? Pläru või? No ütleme, loomingu tegemise ajal on seda väga raske teha. Et muidu veel ei ole vist ükski asi võõras, eks ikka kõike on proovitud, aga aga, aga maalikunst on üks väga armukade kunsti liigse eeldab tohutult süvenemist ja oma oma keha kontrollimist, sest et kui sa tahad, ma tea väiksele kassile silma peale läiget maalides pilves peaga seda sai, tee. Peitsin uue päikese ja, ja ütlen ausalt, et eks ütleme, et maalimise juurde mingi veinipudel teinekord õlu, kuigi on ollut eriti ei armasta, aga vahel on õudselt hea. Õlleisu joon õlut. Ja noh, natuke ikka ju ja, ja see on minu meelest normaalne, et ütleme, et kui prantslastel lubatud päevas pudeli veini või mis, mis on siis meie kehvemad olema. Aga kindlasti on see asi, et kui liiga palju napsutada või, või mida iganes teha, siis see on ikka täitsa välistatud, lihtsalt ei ole võimalik, pohmakaga ei ole teinud mingit pilti, pohmaka, tahab end magada elit joonistamisel ei taha mõelda seda meelt, et kui Navitrolla piltisid tellinud Navitrolla paneb, teeb pilti, siis teeb ja, ja üldse ausalt öeldes noh, võib-olla tõesti muusik Nad suudavad pilves peaga luua midagi. Aga üle küll ei usu, aga ja suutis ja võib-olla, aga, aga ma arvan ikkagi, et loomingul selles mõttes kohutavalt armukade, et, et ei ole võimalik, et, et see on nagu võimlemine, noh, pane pane inimene, kes on pudeli viina ära joonud, näiteks riist, riist võimlemist tegema, sest noh, sellest tuleb üks hale hale asi välja ja ei ole võimalik lihtsalt ja kõik need jutud, kus räägitakse, et oo, et olin pilves ja siis tuli mulle õudselt head mõtted ja edasi, ma arvan seda, et, et kõikvõimalikud need narkootikumid, mutraagid sihukeste siuksed, toredad asjad, mis võimaldab lihtsalt andekatel inimestel, kellel selline looming üle üle üle keeb, muutuda lihtsalt tavalisteks inimesteks. Et see on nagu minu nägemus asjadeks tavalistel inimestel, vastupidi, jõle erilisteks inimesteks, aga soovime kõigile pilvitud pead ja kuulame muusikat. Tead, ma saime muusikat kuulata, meie kultuuriminister oleks selle koha peal, polnud reklaami. Mul on peaaegu igal sõbral üks sinu pilt, Navitrolla, sinu pilt on seina peal. Kui palju sinu maale või neid teoseid komöödiad? Ei tea, mul on jumala jumala palju sõpru või tuttavaid, aga ma olen väga töökas ka olnud ja ma olen seda väga kaua aega töökas olnud, ma ei tea, miks see nii on, aga, aga mul on nagu hirmu sisu oma pilte teha ja neid hästi palju teha. Et mul on nagu sihuke sisenemine vajadus lämmatada ülejäänud kunstnikud. Ja kui kiiresti sa teed ühe pildi sellise noh, ütleme sellise väikse nagu kõigil on? Ei no tegelikult ning aitab kaasaegne tehnika kõvasti. Kui pidada aga trükikunsti kaasaegse, 10. mõnes mõttes ikkagi on sellepärast et distants mingi neli 500 aastat valase pressil leiutamisest. Lähemad eurooplased tunnevad teda nii kaua Kui seda teha masinatega päris masinatega, siis võib sekundis teha kümneid või sadu pilte isegi aga seda käsitsi teha, siis võtab see aega mingi paar-kolm tundi. Pillid on kõik ühekordsed, et ei ole niimoodi, et ma lähen sõbra juurde ja kurat, sul on täpselt sarnane pilt. Kui näiteks köögiseina retro, eks ole, siis on või postkaart mida ka tihti juhtub, kus inimesed raamivad postkaarte ja see pole üldsegi halb plaan, sest isegi olen mõned enda pildid sunnitud omandama, postkaardinäolisest originaali enam pole ja siis sul on kõik pidid alles. Ei ole kunagi teinud, ei ole, fotosiin, ei tee, noh, varem ei teinud peaaegu üldse, siis ma tegin rohkem ja nüüd ka ikka aeg-ajalt juhtub niimoodi, et mõne pildi ära ja siis ta kuhugi kaob ära ja lihtsalt läheb ära, elab oma elu. Et üritan muidugi dokumenteerida ja nii palju kui võimalik, sest et see on mõnes mõttes ju minu, minu leib ja, ja mul on niisugune hea hea meel, kui ma saan nendega veel midagi muud teha, kui ainult lihtsalt selle loome rõõmusest. No nagu ma ei väsi kordamast, et mina olen sunnitud elama oma piltidega millest sõltub ühe pildin, mina mõõtmed mõõtmetes värvi kulus, ei ole isegi, tähendab seal niimoodi, et sisetunne ütleb, et et, et kui rääkida näiteks piltide hindadest hinna kujundamisest, et võtame hilja, praegu oli vist mingisugune kook seal, kus müüdi mingi maal miljoniga maha Eesti tingimustes on seal muidugi erakordselt sinu maailma mingi nägi tema lähikonnas. Aga vaadake, see asi, et et noh, et, et see pilt iseenesest see sinna ei ole kulutatud rohkem värve, lõuendit kui mis tahes teise kunstniku peale ja miks sa siis maksab, see maksab sellepärast kunstlikult surnud või lihtsalt millegipärast teda väga hinnatakse või on see asi üles haibitud misiganes. Ja, ja noh, minu enda kogemused on sellised, kus mõeldaks, mõni klient on tulnud ja öelnud, et miks see pilt siis nii palju maksab, et, et siin on ju siin noh kuna need elus ja seda enam, eks ole, ja märgid ei ole ju nii kallid, et siis ma olen öelnud, aga tahad, ma kingin sulle värvi Teie pintslid ja sa võid selle pildi endale vabad plaanide, et noh et need asjad ei ole nagu päris niimoodi üheselt sentimeetrites ja kilogrammides mõõdetavad, et kui sa ise tunned, et mingi asi on hea, see lihtsalt ongi hea. Ehk nagu öeldakse, et kõik, mis on hea, on kallis ja kõik, mis on kallis, ei pruugi alati olla hea. Igasuguste uskumatute meeste kohta, nagu sina liigub igasuguseid kuulujutte, näiteks mina kuulnud ühte siuksed, sina ei teegi iseenda pilt enam, et sul on mingisugused tundub, et ta on isegi hullutada pildineerijaid. Neid pilte sinu eest ja siis läheb sinu nimi alla ja pagana raske kulu juurde ümber lükata, kuna kus suitsu, seal tuld nii-öelda, aga no tõepoolest ütleme, et kui ma räägin trükkimisest, siis ütleme, et graafikat trükivad ikkagi täiesti graafikameistrit. Et kui me ise seda teeksin, siis mul ei olekski muuga aega tegeleda. Ja samamoodi nagu lõuendit minu jaoks koovad lõuendi, kudujad ja värve segavad valmis kusagil värvitehases inimesed samamoodi mõningate operatsioonidega, mida, milleks ei ole vaja hiigelsuurt kogemuste pagasit ja, ja oskusi midagi luua. Lihtsalt rutiinne töö ja, ja on tõepoolest nagu operatsioone, mida võimalik teistele inimestele delegeerida. Noh, ütleme labad, labane võrdlus, eks ole, et kokk ei pea ise porgandit kasvatama. Et sellest mingit hautist teha. Aga joonistad sa ikkagi ise võid. Muidugi, ja, ja ma olen kunagi proovinud teha sellist töökoda, kus ma isegi üritasin niimoodi teha, et pilt algusest lõpuni valmib näpunäidete järgi mitte isegi nii-öelda minu joonistuste järgi, vaid noh, ma räägin, et kuidas on vaja teha väga hale läbikukkumine, ma sain aru, et midagi peab ikkagi olema nagu see on nagu ka sees. Ja ühesõnaga ütleme, et seal seal seal nagu osaliselt on see kuulujutt tõsi, osaliselt ei ole ja ütleme, et kui, kui sa tahad ikkagi oma Käekiri säilitada, siis sa pead ikkagi ise kogu aeg ka asja juures olema, supipoti juures, ise pipart ja soola lisama. On sul mingeid teos, mis on nii kallis, sulle nii hinnaline, et sa ei müüks seda? Mitte mingi? Mitte mingil põhjusel? Põhimõtteliselt ma alati, aga sa nii kommerts Me ei ole, ei ole. Aga lihtsalt on töid, mida ma tõesti ei ole müünud, aga ma olen nartsiss kinkinud. Et on olnud töid, mida maimu ja ka praegu näiteks mitmeid-mitmeid, töid, mida ma tõesti nüüd. Aga kui tekib olukord, siis, siis kui ma näen, et inimesel tõesti tahad, siis ma olen sunnitud kinkima, sest et lon töid, millest lihtsalt ei saa raha võtta Sul on omal koduseintel, on sinu tööd või on igasuguseid või on, oled armastanud, oled ostnud, oled ostnud ka kohtunud minu pildi armastus sai alguse lapsepõlvest, kui ma hakkasin lihtsalt ajalehtedest ja ajakirjadest suvalisi pilte välja lõikama ja need oma seinale riputama, sest mulle tundus, et ilma piltide ta ei ole elu maa peal. Pilt räägib rohkem kui 1000 sõna, just nimelt üks pilt, üks, üks pil 10 pilti räägib siis 10000 sõna. Kuuleme nüüd kuulame, mida muusika räägib, tulema tagasi ja rohkem sinna rohkem, see on pikk lugu. Nonii kani klubis kohvikklubis istuvad Reini järk, Navitrolla räägivad. Räägivad kunstist õigust lubasid, kuigi lubasin rääkida elust, aga mina tahan küsida elu kohta ühte asja. Et ütle Urmas otile küsimus, ma hoiatan, et kas kunagi küsis sellelt George Soros, kes oli tal saates külas, härra Soros, öelge, kas on midagi, mis on, mida te ei ole endale lubada, siis tükk aega tuli kuuldisega ungarikeelne tõlge, saunas on kõrvaklapid enam. Hästi, oli vastus? Temal ei olnud, aga kas, kas sinul on midagi sellist, tahtsin ma küsida, et et nad sõitsid enne katset hästi töökas, eks ole, töötad palju, kas on midagi niisugust tunnet? Et sa oled nagu noh, ei ole jõudnud midagi teha nagu töö või, või kunstitegemise pärast, et sa praegu tunned, et kurat, vot selle asjaga oleks võinud varasemas elus rohkem tegeleda, et nüüd ma jään sellega jänni, mingi asi, mida sa noh, ma tea, inimsuhted, vandus autolukksepatööd midagi, mis on jäänud tegemata, sellepärast kunstilinendise kahetseb reisimist. Siin saab nagu kahte pidi vastatud ühest küljest, et kindlasti mitte, sest et noh Et mul on nagu, Ma olen teinud täpselt kõiki neid asju, mida ma olen tahtnud absoluutselt alati kogu aeg, ma ei ole mitte kunagi teinud endale enda tahtmise vastu midagi aga lihtsalt elu on ju lühike ja, ja ei ole mõtet tahta seda, mis on võimatu, noh näiteks ma võiksin ju tahta hüpata kuu peale või lihtsalt ma tean, et ma ei ole võimeline selleks. Sellepärast ma ei taha hüpata kuu peale sa joonistad kuu oledki seda iganes just nimelt kas sina võitis oma tahtmist ega teha täpselt nii, nagu parasjagu tahad? Absoluutselt kujutleda oma tahtmised selle järgi, mis on põhimõtteliselt küll, aga lihtsalt ma nüüd räägingi edasi, teine teine vastus sellele küsimusele on, et et jah, et on küll niimoodi, et on asju, mida ma ei ole saanud teha, mida ma väga tahaksin teha, näiteks üks asi on see, et ma tahaksin hirmsasti tegeleda puidutööga ja tahaksin teha ise mööblit. Ja, ja kui kõik hästi läheb, siis ma arvan, et kunagi, kui mul võib-olla ei tule enam ühtegi mingit pilti pähe ja ma võib-olla ei viitsigi neid enam teha ja võib-olla ei tahagi neid enam ja see pole ju välistatud, sest ma ei ole kohustatud pilte tegema, ma tegin ju ära. Siis siis ma tahaksin teha inimestele toole või küpsetada neile sai huvi, ei pruugi seda puidutööd teha, nii nagu sa proovisid siin teha pilte, panen väikese tööliini püsti, äkki tool tuleb välja sellesama meetodiga, millega pilt ei tulnud, ma ei taha teha vabrik, aitäh. See on hea, sest ma tahan ise teha seda ma nagu silmas pidasingi, et ma tahan olla ise tisler, et lihtsalt teha tool, mõelda välja see tool, ma olen muuseas ka mõningaid mööblitükke ise välja mõelnud ja Meistrite abide abiga ka teinud ja siiamaani on päris päris tore vaadata olnud, kuidas mingisugusestki lauatükist saab päris mööbliasi. Ja, ja see on täpselt samasugune Rõõm kui pigistad värvituubid balletile laiali ja siis sellest sünnib hoopis mingisugunegi pilt riidetükile, et, et see on samasugune rõõm midagi uut luua. Ja, ja see on ka võib-olla kõik. Ja võib-olla veel, okei, muidugi ma oleksin tahtnud õppida ära noorena kõik maailma keeled ja ütlen, et mingis eas oleksin tahtnud läbi keppida kõik maailma naised. Aga nagu ma ütlesin, kuna sa tead, et kuu peal ei ole võimalik hüpata, Ma lihtsalt ei, mina tegelen nende asjadega asjadega, keele oskus võib kõigi nende maailma naiste kätlemise juures. Kasu kasuks tulla. Enamasti tuleb kasuks ka piltide tegemine ja muusika tegemine, see on ikka kõik selle osa peenise võidukäigust. Nojah, aga samas võib-olla see keeleoskuse puudumine, nagu just kiirendaks seda kõigi naistega toimetulekut. Läksime elama. Mis on su unistus, Navitrolla, kuhu veel edasi minna, piltidega? Mõtlen kui sa jätkad seda suunda, teed edasi, kas, kas lähed järjest suuremaid maa, neid Tigmaal hakkad tegema või? Mingid väiksed unistused on umbes niimoodi, et tahaks hästi rahulikult edasi maalida. Kõige, kõige suurem väike unistus oma unistusi polegi, väike unistus, võiks olla mikromaalid hästi väiksed, mida tehakse mikroskoobi all ja miks mitte. Aga noh, lõpptulemus on ikkagi see pagana mõtteid on rohkem kui seda teha, füüsiliselt jõuad sinna mitte midagi parata ja ateljee on täis poolikuid lõuendit. Aga uued mõtted tulevad, trügivad peale ja lihtsalt minul nõder käsi ei jõua kõiki neid mõtteid kirja panna, sest mingisugusegi suvalise puunikerdamine lõuendile võtab mul aega nädal, kaks, suurema pildi puhul kolm neli. Kas saab, et noh, lihtsalt ma ei jõua seda kõike teha, aga ma teen jõudumööda tellimustöid ka teed. Ma arvan, paljudel raadio kuulajatel on tekkinud juba huvi, et tahaks ka Navitrolla harva, harva, aga, aga see tellimus on jälle kahe otsaga asi. Ma teen selliseid tellimusi, mis on mulle endale huvitavad. Et kui on huvitav, põnev projekt, teen alati hea meelega tellimust, aga niimoodi, et lihtsalt, et keegi ütleb, et tooted mul oleks vaja siia kamina kõrvale pilti või siia sellesse kohta pilti, siis 99-l juhul 100-st olen sunnitud keelduma, aga ma loodan, et mu keeldumist viisakad targuga kogu aeg joonistanud loomi, et inimestel ei tuleks mõte tellida Sult enda paraadportreed ja see on eriti jube lugu, kui säilitada enda kehavorme. Kui siiamaani on ikka tellijaid selliseid, kes leiavad, et nad tahaksid saada näiteks minu pilti, kus on noh, ma ei tea, kaelkirjakud, metsiaadi siis seal kuskil taamal võiks olla näiteks paljas naine ja tema auto. Kuidas sa muidu suhtuti paljastesse naistesse, ütleme, et kuidas sa suhtud pornopiltidesse väga positiivselt. Sa oled ise ka joonistanud paljaid naised ja kehase juures ja see on iga kunstniku loomuga osadel selleks, et mõista maailma ja aru saada, kuidas mingisugused asjad käib ja kui raske see tegelikult on, selleks sa pead nagu ikka kõike proovima. Ja kõik, mis ei ole vägivaldne, on minu meelest lubatud. Saate alguses rääkisime maitsest, et sa oskad öelda inimese kohta, et vaatad, ütleme, et vaatad seda reinu, on ta ilus inimene, välimuselt paljud saatesarja järgmise küsimuse juurde. Ei oska niimoodi öelda, et inimestele meeldivad sinu pildid, siis inimestele meeldib järelikult sinu maitse sama hästi. Muusikutel on hea muusikamaitse teatud muusikutel kui sinu lemmikmuusikaga ka niimoodi, et ütleme, et mõnel bändil on ainult üks lugu, mida mulle meeldib kuulata. Mõnel enamikel bändidel pole sugu. Ja lihtsalt see on nagu sisetunde küsimus ja teinekord näiteks mõnel bändil meeldib seal kuulata ühtelugu siis kui sa oled ühes meeleolust. Mõnes teises olekus ei lähe see lugu mitte täps. Nii on ka minu piltidega, et ei vaheta, kui inimestel on sinu pilt seina peal, ei vaheta seda välja. Või on väga halb, kui nad ei vaheta, mina vahetan pidevalt pilte seina peal. Samamoodi nagu kuulan erinevat muusikat, samamoodi vahetan pilte seintel, nad maksid sellest nii palju. Ma tegin endale lubada, kuidas need ei ole nüüd nii kallid ka, issand jumal. Muidugi. Muidugi oleneb, mis on teie jaoks kallis, minu jaoks on ikka kõik väga kalliks seda kohvikus maa endale Vedki lubada. Kell ära valeta, luba mehe väikse laulu vahele lubame. Ei no. Ma. Ei jää ja seda ei. Ja. Seen. Eelarve pakenema. Ploomi. No nagu te kuulsite, juured manova ja onu on vari võivate inetutest asjadest kunstnikuna ilusti laulda, digi digi digitäna me räägime siin siis Navitrolla paraku lõpetamas tegid, mis me oleme teada saanud, tegi, tegi, ei tea, oleme teada saanud seda, et kombinaat puudub, kus valmistatakse pilte autoriost osavõtuta. Kui sellist paraku ei ole virvel pakkunud, oleme saanud seda teadnud, Navitrolla joonistab pilte. Sellepärast, et maailm oleks vähemalt ühe inimese jagu parem koht ja ka vist väga paljude teiste ühe inimese ja grupi loomade jagu. Parem koht. Ja siis, kui hästi läheb, saime teada, kui hästi läheb, siis varsti me saame hakata toole ja laudu tarbima. Rõõmsalt. Laske mul veel vananeda rahulikult. Jah, et see on halb märk, kui hakkavad Navitrolla toolid ja lauad tulema, siis on hirm, et enamik raugaga rauk ei tee enam pilte ja toksib peitliga. Aga kus me neid värskeid kõige uuemaid Navitrolla pilte veel näha saame? Reklaamiaeg on käes, ta soetada, ütlen ausalt, ma olen kõigest sellest müügitegevusest kõigest nii eemaldunud, et ma isegi ei tea. Ja Külastage galeriisid, ärge külastage neid ainult sellepärast, et neil minutitel sealt soetada, vaid minge lihtsalt galeriides, vaadake ringi, äkki mõni pilt meeldib ja ma loodan, et ikka vahepeal on uusi toredaid kunstnikega juurde ja ja võib-olla siis jääb midagi silma ja siis ongi nii. Aga kui siin Tartus näiteks minna on? Tartus on. Hobugalerii on veel alles ja, ja siis on seal raekoja platsis ja uues kaubamajas on päris tore kunsti müügipunkt. Aga ega galeriist rohkem vist polegi, on mõned käsitööpoed ja sellised, noh, need on niisugused sega, segakauplused, päris ehedaid galeriisid paraku Eestis vist sellised, kes müüvad näiteks ainult mingit maale või ainult graafikat, ega need on päris vähe järgi jäänud ja ja sellest ka, see on ka arusaadav, sest et eestlasi on vähe ja neil on vähe raha. Eestlased tarbige rohkem kunsti, minge vaadake pilte, sisi, kaamel nüüd ilusat galeriid, ei tule, need toolid ja laua ei tule, need lollakad lollakad lauad. Naljakad aga ei tule. Targad jäta järele, see pole näinud ühtegi minu tehtud tooli tooli, mina muide olen. Sa oled raudtee mulle sisekujundus väga meeldima näha, tooli lauldud, no vot muidugi tahame näha ja tegelikult on ju tore, kui lisaks piltidele seintel on tuba täitunud ka muud ilusate asjadega, sest et see on minu meelest on, päästab jälle maailma ikka pildid näituselt. Vot just jalutuskäik, lõpp, lõpp, nüüd me lähme üle toitamale tööle, milleks on toitumine, söömine? Just ja aitab jutust, aita last, aga kõigile, kes elasid kaasa aitäh kuulamast ja aitäh tulemast Navitrollale tulemast. Mina ütlen ka aitäh, et kutsusite, sest raadius on ilgelt tore rääkida, et siis ei keegi ei näe, et see näiteks selga kratsid või usume, me teame seda. Asi käpas. Et kui teinekord jälle rääkida piltide ütles, et võib-olla vahepeal on midagi muutunud, siis ma räägin. Kui sa mööblit tegema hakkad, siis siis oled, oled, oled jälle tagasi. Aga olge ise ka tublid, just, aga nüüd mee kõpsti minema ja hakkame kõpsti sööma ja kõigile kõpsti kuulamast, aitäh. Kepti. Aitäh. Seniks kõike head.