Tere õhtust, kallid sõbrad. Taas on kätte jõudnud unejutu aeg ja meie tänase loo. Kangelaseks on jälle väike pruunkarupoeg pädington, kes elab Braunide perekonnas Londonist Windsori aia tänavas. Ema Braun vaatas läbi hommikust posti. Avanud ühe ümbriku. Ta hüüatas. Heldeke. Härrastes messide juures on pall ja meie oleme kõik kutsutud. Tädington tõstis pilgu oma marmelaadi saiakeselt. See on tore. Mulle väga meeldib palli mängida. Kullake, ütles ema Braun. Ega see ei ole pall, see on pall, selline pidu, kus tantsitakse. Ossa poiss, hõikas Jonatan kirjakest uurides. Nad on kas väga hiljaks jäänud kutse saatmisega või on see nii kaua postkontoris olnud. Pall on juba homme. Isa Braun ei olnud kunagi tantsimisest eriti hoolinud. Sellepärast võttis ta viimase teate rõõmuga vastu. Homme oh siis me loomulikult ei lähe. Nii kiiresti ei jõua me vajalikke ettevalmistusi teha. Palju nõutakse ju pidulikku riietust. Ema praam vaatas pädingtoni ja ütles ta siis mõtlikult. Ma siiski arvan, et me peame kähku midagi ette võtma. Tädington pole kunagi ballil käinud. Jonatan joadžuudi ei tahtnud kuuldagi pallist loobumisest. Ma arvan, et balli riietus ei saa olla mingiks takistuseks, lausus nüüd tädi Lonni. Meie kaubamajas on riiete laenutamise osakond. Isa Braun vaatas kahtlevalt pädingtoni suunas. Oma ei usu, et neil seal temal sobivat õhtuülikonda leiduks. Kui leidu, siis nad teevad parajaks, vaidles tädilonni vastu. Näete, siin on kuulutus ja ta näitas neile hommikulehte riiete laenutus. Kliendi juuresolekul teostame vajalikud ümbertegemistööd. See arvatavasti otsustas asja. Tädi Lonni hakkas kiirustades lauda koristama. Tädington ei saanud hästi aru, miks oli vaja mingit erilist riietust ainult selleks, et minna tantsima. Aga muidugi ei olnud tal ka midagi selle vastu, et ükskord ise õhtuülikonnas välja minna. Siiani oli ta sellist riietust näinud ainult televiisoris. Ja kõnealune kaubamaja oli läheduses asuvatest kõige suurem ja esinduslikum. Pädington oli seal ainult korra käinud. Olgu siis pealegi, andis isa alla, nagu härrased soovivad. Kui ta seal omadega valmis saate, tulen ma teile järele ja viin teid kusagile sööma. Ta võttis väikese brošüüri, mille autoriks olid Dancan haid Londoni tuntuim asjatundja restoranide ja toitude alal. Ja hakkas sealt otsima sobivat paika piduliku lõunasöögi jaoks. Seal kaubamajas on ka restoran, ütles ema Braun. Miskipärast ei leia oma sõdodoncanhaidi poolt soovitatavate söögikohtade nimekirjast, ütles isa. See on alles äsja avatud, seletas ema. Meil oleks tunduvalt lihtsam kokku saada sealsamas, kui minna veel mõnda teist kohta otsima. Ja kuna ta alles äsja avati, siis ei ole ta ka arvatavasti väga täis. Olgu nii, nõustus isa. Ta pani prossöörikese kinni ja ulatas selle pädingtonile. Sa võiksid seal ehk erinevaid toite proovida ja siis, kui nad on head saata. Soovitus härra Dancanhaidile. Tänan läkasõnas karupoeg rõõmsalt. Ta oli tanken haidi brošüüri mitmeid kordi suure huviga uurinud. Ja ta pani selle oma kohvrikesse, mille ta kaasa võttis. Dancanhaid külastas pidevalt Londoni restorane, maitses toitusid, jagas välja auhindu ning kirjutas artikleid ja raamatukese, kus ta kirjeldas ühe või teise restorani erinevaid toite. Ehkki keegi teda välimuse järgi ei tundnud, sest ta eelistas jääda tundmatuks, hinnati tema maitset eriti kõrgeks. Ja tema kirjeldused mitmetest roogadest panid paljudel suud vett jooksma. Kui Braunid suure kaubamaja uksest sisse läksid, tuli neile vastu pikka kasvu noormees kaunis vormiriietuses. Me tahaksime sellele noorele karule laenata ühe õhtuülikonna, seletas ema Braun. Kas te võiksite meid juhatada õigesse osakonda? Muidugi, proua, vastas noormees viisakalt. Tulge minu järel. Ta läks ees ja Braunid järel liftini ja vajutas tellimisnupule. Kas noorhärra läheb õukonda, küsis ta, vaadates natuke imestunult pädingtoni või läheb ka lihtsalt välja. Lift tuli ette ja uksed läksid lahti. Nad astusid lifti. Ma ei lähe välja, ma tulen sisse, vastas Pedington, sest õues oli olnud küllaltki jahe ja ta ei tahtnud kohe uuesti välja minna. Ta läheb ballile, seletas ema. Meil on vaja õhtuülikonda. Pollile, kordas noormees taas vilksamisi karupoega vaadates. Ballile kordas ka tädi Lonni ja see pall on juba homme. Nii et meil on kiire. Teie kuulutuses on öeldud, et te teete kohe ümber, kui vaja, lisast Jonatan. Joo, vastas noormees natuke õnnetult. Ta vaatas jälle karupoega. See on küll natuke mitte päris tavaline noorhärra, jalad on natuke. Meil tuleb siin päris palju tööd. Mis tähendab, minu jalad on natuke. Hüüdis pädington ärritatult. Ta vaatas noormeest väga karmi pilguga, aga õnneks jäi lift seisma ja kõik astusid välja. Võib-olla ei jääkarupoeg siia ja meie kasutame seda aega. Sisseostude tegemiseks. Pani ema Braunet, et me võiksime pärast all restoranis kokku saada. Väga hea mõte, proua, ütles noormees. Me teeme kõik, mis meie võimuses. Teil pole vaja muretseda. Meil on siin üks suurepärane meister, talle meeldib teha eriti keerulisi töid. Tal saab olema täna hea päev. Küll te näete, te jääte rahule. Braunid sõitsid liftiga alla tagasi ja pädingtoni esin. Temalt võeti mõõdud ja pakuti talle pehmes tugitoolis istet ning klaas apelsinimahla. Ta võttis välja Dancanhaidi raamatukese, süvenes sellesse. Ja tõepoolest õige peatselt tuli see erakordne meister hoolikalt pressitud õhtu ülikonnaga. Te näete selles suurepärane välja, hõikas meister kuidagi aru, poja riietumiskabiini juhatas tas. Kui tädington sealt välja tuli. Siis vaatasid nii meister kui ka noormees, kes Braunid siia oli, juhatanud teda varjamatu imetlusega. Märkimisväärne noor kõru, sõnas noormees hindavalt. Vaadake ette, Tõid võidakse selles ülikonnas pidada eksikombel mõneks väga tähtsaks isikuks. Kas te soovite selga jätta või saadan ta teile koju? Pädington vaatas ennast peeglist või õigemini peeglitest sest neid oli ümberringi mitu, nii et ta nägi kohe mitut rida õhtuülikonda riietatud karupoegi. Ja ta jäi rahule sellega, mida ta nägi. Ehkki see muutus erutas teda, oli ta Laina meeles isa Brauni soovitus restoranis mitmesuguseid toite maitsta ja härra Dancanit nõnda aidata. Pärast hetkelist arupidamist vastas pädington. Tänan, ma jätan ta selga. Ta on tõesti hästi õnnestunud. Ja korjanud kohvrisse kokku kõik temale kuuluva, sõitis ta liftiga alla ja suundus restorani poole. Väike erutus südames. Nägu ema Braun oli arvanud teade värskelt avatud uuest restoranist ei olnud veel suuresti levinud. Sellepärast oli see peaaegu tühi, kui karupoeg sinna jõudis. Gabraune polnud veel näha. Meister oli oma töö tõepoolest kiiresti teinud. Kohe ukse kõrval oli vitriin, kuhu oli välja pandud väga palju ülimalt isuäratavaid suupisteid ja karupoeg asus neid ajaviiteks uurima. Seal oli kõikvõimalikke magustoite hõrgutisi, salateid ja liha kalalõikeid mitmesuguses kastmes ja karneeringus. Ta oli nii süvenenud, et ei märganud kelnerit, kes juba kolmandat korda tema poole pöördus. Kas ma saan teid aidata? Pädingdor kergitas talle oma kübarat. Ei, tänan, ma esialgu ainult vaatan. Ta lehvitas stancani raamatukest. Pärastpoole tahaksin ma natuke maitsta tee erinevaid suupisteid. Mulle tundub, et mõned neist vääriksid auhindu. Tädingtoni suureks imestuseks oli tema sõnadel eriline mõju. Palun vabandust, hüüatas kelner. Ei taibanud kohe, kes te olete. Kui te ühe hetke ootaksite, härra Ma kutsun Johan taia. Kelner kummardas sügavalt ja tormas minema, olles hetke pärast tagasi koos härraga, kes kandis musta pintsakut ja triibulisi pükse. Käsi hõõrudes ning vahetpidamata kummardusi tehes pöördusse tähtis mees karupoja poole. Te ei kujuta ette, kui rõõmsad me oleme ette meid oma siinolekuga austotee. Just seda on meile praegu väga vaja, tundke end nagu kodus. Vaadates hindavalt tädingtoni õhtuülikonda ning pilgutad silma karupoja käesoleva raamatukese suunas, jätkas ta õhinal. Ärge peitke küünalt vaka alla ei peda, vastas pädingtoni imestunult. Tema ei saanud veel millestki aru. Meie jätame nüüd karupoja vestlema restorani juhatajaga ning läheme magama.